Novembris esilinastunud eesti lühifilmide kassett “Värske veri: oma ja võõras” kätkeb endas kuut omanäolist lugu, mille autoriteks on noored Eesti filmitegijad. Kuigi esmapilgul erinevad, leidub teostes ühiseid jooni, mis filmid kaunilt üheks elamusterohkeks tervikuks seovad. Kasseti “Värske veri: oma ja võõras” lühifilmid lahkavad elulisi teemasid, mille hulgast leiab enda jaoks olulist mõtlemisainet igaüks. On hea näha, et lühifilmi formaat jõuab meie kinolevisse järjest sagedamini. Seejuures jääb aga õhku küsimus, kuidas lühifilmi formaati rohkemate vaatajateni tuua – on ju mõte 15-minutilisest filmist Eesti kinokülastajale veidi võõras.  Film, olgu lühike või pikk, kannab endas sõnumit – mingem seda siis avastama!

Marta Pulga “Omad” pakub üsnagi teravmeelset väljalõiget Eesti ühiskonnast. Film näitab, mis saab, kui perearsti ukse taga saavad kokku ja hakkavad rääkima inimesed, kel erinev nii vanus, rahvus kui kultuuriline taust. Nimetatakse nimesid, tehakse üldistusi ning filmi lõppedes üllatub vaataja koos tegelaste endiga. „Omades“ kohtuvad huumor ja ühiskonnakriitika. Režissöör on tundlikele, kuid ühiskonnas kirgi üles kütvatele teemadele julgelt lähenenud – filmi lõppedes on vaataja sunnitud peeglisse vaatama ning endalt küsima: “Kes on need filmis kujutatavad inimesed ning miks nad nii tuttavad tunduvad?”. Kohati on see äratundmishetk päris piinlik.

Liibanonis üles võetud “Hea Karjane”, mille režissöör on Evar Anvelt, käsitleb inimröövi Liibanonis. Eesti jalgratturite röövist inspireeritud film kompab õige ja vale piire ning karmid sündmused leiavad üllatusliku lõpplahenduse. “Hea karjane” kannab endas sisu poolest kassetis nähtutest kõige enam täispika mängufilmi potentsiaali. Lühifilm annab vaid väikse ülevaate toimuvast. Nooremale vaatajaskonnale jääb „Hea karjase“ põhiteema (Eesti jalgratturite rööv) kaugeks, kuid vanemas kinokülastajas tekitaks selleteemaline film kindlasti põnevust. Anvelt on öelnud, et raske on rääkida lühidalt, kui terve lugu on vaja ära jutustada. Lisaks on Anvelt maininud, et ta on huvitatud „Hea karjase“ täispika versiooni tegemisest. 

Kaspar Ainelo “Pööripäev” keskendub meheks saamisele ning mõtiskleb mehe rolli üle. Film räägib loo ühe poisi valikutest ja dilemmadest. Kellele verised kaadrid ning detailplaanid pannil liha praadimisest meelepärased pole, ei peaks seda filmi vaatama. „Pööripäev“ jääb sisult veidi nõrgaks. Õhku jääb rippuma küsimus „Kas meheks saamist peab näitama just läbi vägivalla?“. Lisaks ei joonistu põhiprobleem sündmusteahelas selgelt välja ning pigem paneb õlgu kehitama. 

“Reetur”, mille autoriteks on Philip Kaat ning Ali Moniri, kruvib oskuslikult pinget ja mängib vaatajate ootustega. Film keskendub eestlaslikule umbusule võõra ees. Kaunid kaadrid Eesti loodusest asenduvad action’i ning draamaga. Vaataja näeb keskealise eesti abielupaari ja ühe noore välismaalase päeva paralleelset kulgemas. Need lood justkui ei ole määratud kunagi kokku saama, kuid elu tahab teisiti ning tegevusliinide ristumine viib pingelise kulminatsioonini. Tiina Mälbergi ja Raimo Passi kujutatud abielupaar mõjub usutava ning ehedalt eestlaslikuna. 

Anna Hintsi lühifilmis “Jää” näeb lisaks hingematvalt ilusatele looduskaadritele lahti hargnevat valusat isa-poja suhet. Film on korjanud 71 rahvusvaheliselt filmifestivalilt 11 auhinda. 2018. aastal sai “Jää” Eesti Filmi- ja Teleauhindade jagamisel parima lühifilmi tiitli. Vaataja on tegelastega igal hetkel koos ning isa-poja emotsioonid ja mõtted jõuavad läbi ekraani kohale. Pärast seanssi leidsin märkmikust kaks sõna, mille olin filmi ajal üles tähendanud: “Nii valus”.

EFTA parima lühifilmi nominatsiooni pälvis ka Tanno Mee “Heleni sünnipäev”, mis kujutab keskealise naise elu pärast lahutust. Filmis ühineb värvidest tulvil visuaal peategelase keerulise sisemaailmaga ning tulemuseks on psühholoogiline atmosfäärifilm. Kaameratöö äratab filmi keskkonna ellu ning vaadates tekib tunne justkui keerleks ise tantsupõranda tuledes. Mari Abeli kehastatud Helen mõjub ühtaegu nii haavatavana kui otsusekindlana. Tegelase areng on paeluv, kuid samal ajal ka samastumisvõimalusi pakkuv. Filmi sisu küll täispika mängufilmi mõõtu välja ei anna, kuid Eesti kinomaastikul on kahtlemata ruumi kaunite visuaalide jaoks. Kõikidest „Värske vere“ lühifilmidest on „Heleni sünnipäev“ kõige ilusam ning esteetilisem – sealne maailm kutsub. 

Kõikides kassetti jõudnud teostes on tugev seos meid igapäevaselt ümbritseva maailmaga. Filmidest kumab läbi filmitegijate tundlik sotsiaalne närv ning julgus vaatajate jaoks tuttavatele teemadele uuenduslikult läheneda. Kohati on vaadates isegi ebamugav, sest kinolinalt vastu vaatav langeb kokku meid igapäevaselt ümbritseva maailmaga. Iga kassetti jõudnud film pakub mõtlemisainet ning, mine sa tea, inspireerib meid olema veidi enam avatud ja tähelepanelik teiste suhtes. 

Eesti lühifilme (ja filmikunsti üldiselt) iseloomustab professionaalne filmikeel. Eksperimentaalset telefoniga filmitud või kodus üles võetud materjali siit naljalt ei leia. Pigem iseloomustab Eesti lühifilme lihvitud stiil ning kõrgel tasemel tehnilised oskused. Taset tõstavad ka tuntud ja armastatud näitlejad. Näiteks „Värske vere“ kassetis mängivad Tiina Tauraite, Mait Malmsten, Rea Lest, Meelis Rämmeld, Mari Abel, Tiina Mälberg jpt. Seetõttu võib öelda, et eesti (lühi)filmi tulevik on heades kätes! 

Lühifilmide puhul kerkib eelkõige esile küsimus „Kuidas neid näidata?“. Kas kinos võiks lühifilmi näidata enne täispika filmi algust? Kas näidata lühifilme televisioonis? Meieni jõuavad lühifilmid kõige enam kassettidena – enamasti viis sarnase temaatikaga filmi üheskoos. Ajaliselt teeb see kokku ühe täispika filmi, kuid samas ei lähe lugusid ja vastuvõetavat informatsiooni liialt paljuks. Kasseti puhul võib üles kerkida küsimus, kas lühifilmide vahel peaks olema pause, et anda vaatajatele saalis seedimisaega ning valmistumisaega uue loo jaoks. Lühifilmide vaatajad aga leiavad valdavalt siiski, et hetk, mil pimedas saalis lõputiitrid jooksevad ja uus film pole veel alanud, on selleks piisav. Asjatu on hirm, et informatsioonitulv läheb liialt suureks. Lühifilmide kassett on nagu šokolaadikarp – alati üllatusi täis. 

Eesti kinopublikut iseloomustab teatav teadmatus lühifilmide formaadi osas. Neid eriti ei teata ega vaadata, ka kinokavas kipub pilk lühifilmidest üle libisema. Palju on neid, kes pole kunagi lühifilme vaadanud. Siinkohal tuleks kasuks suurem avalik promotöö ning rohkemate lühifilmide näitamine Eesti telekanalites. Vaatajaid peab harjutama mõttega, et film võib olla ka 20-minutiline. Kes armastab filme vaadata, teda köidavad ka lühifilmid – need on lihtsalt vaja üles leida. Kui üks film on üks seiklus, siis filmikassett mahutab endasse tavapärasest enam elamusi ja emotsioone. 

Iga filmi sees on lugu, mis ootab avastamist.

Autor: Pilleriin Raudam

Pilleriin Raudam Arvustus ,