Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

„Teised“ on tänapäeva sotskriitiline draama, milles režissöör Aleksandra Terpinska toob ekraanile igapäevaelu armusuhted ja tupikud, nõrutatud läbi räppmuusika ja musta huumori. Peategelase, wannabe-räppari Kamili ainus siht elus on salvestada album, kuid tema kõrgeid unistusi segavad ellu viimast „teised“, kes temasse ei usu. Kamil leiab end rikka ja rinnaka „meeleheitel koduperenaise“ Iwona tiiva alt, kus on…

Read more

„Jaanuar“ – hunt lambanahas ehk meditatiivne õudusfilm

Üks kahtlemata mõjusamaid filme tänavusel PÖFF-il, varem vaid dokumentalistikas kätt proovinud Andrei M. Paunovi „Jaanuar“ (2021) suudab midagi vapustavat – olla tõhus ja kange kokteil eksistentsiaalsest draamast, nähtamatu niidina läbi filmi traageldatud absurdihuumorist ning üha intensiivsemaks muutuvast trillerlikust pingest. Tulemus on ehk aasta parim õudusfilm. Ei mäletagi, millal viimati mõni linateos suutis sedasi naha alla…

Read more

„Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

„Igavesti igaveses“ on tuntud Ungari režissööri György Pálfi seitsmes täispikk film ning osaleb PÖFF-i põhivõistlusprogrammis. Režissöör Pálfi on minu põhjuseks filmi vaadata. Olen varem näinud tema ilmselt tuntuimat tööd „Taksidermia“, mis oli paraku suur pettumus. Sellest hoolimata oli selgelt kuulda autori tugev hääl ning oli aru saada, et Pálfil on vaieldamatult palju ideid ja ambitsiooni…

Read more

Ühe armastuse (lõpu) lugu

Itaalia muusik ja filmitegija Stefano Sardo esimene mängufilm „Sinuga või sinuta“ jutustab loo ühest pikast suhtest. Täpsemini sellest, kuidas see läbi saab. Sõbrad ja sugulased arvavad, et muusik Tommaso (Guido Caprino) ja näitlejanna Alice (Elena Radonicich) hakkavad kihluma, kuid nad teatavad hoopis lahkuminekust. Kuna raha on vähe, peavad nad üle kuu aja koos edasi elama….

Read more

Amira: 17-aastase palestiinlanna soov olla oma isa tütar

Selle aasta PÖFFi „Värskete hoovuste” programmis linastuv draama „Amira” räägib lihtsate võtetega keerulise, samas mõjusa loo ühest Palestiina perekonnast. Filmi režissöör Mohamed Diab on eelnevalt silma paistnud tabavate lugudega Egiptuse ühiskonnast (nt 2010. aasta „Cairo 678” ja 2016. aasta „Clash”) ja sama terava pilgu pöörab ta meeleheitlikele valikutele, milleni palestiinlased juba üle poole sajandi kestnud…

Read more

„Kohatu kepp ehk meeletu porno“ sirutab käe Rumeenia ühiskonna nägu katvate maskide järele

Rumeenia uue laine režissöör Radu Jude ei tohiks meiemaisele publikule võõras olla. Vähemalt pöfihuntidele võiks see nimi olla teatavaks kvaliteedimärgiks. Hilissügiseti on me kinoekraanid särama pannud mitmed mehe linateosed („Aferim!“, 2015; „Armidega südamed“, 2016; „Mind ei huvita, kui me ka läheme ajalukku barbaritena“, 2018). „Kohatu kepp ehk meeletu porno“ (2021) jõudis meie kinosaalidesse enne PÖFF-i…

Read more

Harutades „Isa“ mõistatust

Mõnda aega tagasi kuulsin enda ajaloolasest isa köögis üksinda naeru tihkumas. Küsimuse peale, mis teda muhelema ajab, sain vastuseks, et üks tuntud filmitegija oli suvel helistanud ja tungivalt soovinud ühel ajalooteemal konsulteerida. Nüüd juba oktoober, aga pole temast kippu ega kõppu kuulda olnud. Jäin isale teravalt silma vaatama. Inimene, kelle vaikimine talle nalja tegi, oli…

Read more

„Meeletult elus“ – armasta elu kogu selle hullumeelsuses

Belgia lavastajate duo Raphaël Balboni ja Ann Sirot on varem silma paistnud ühiselt tehtud lühifilmidega. „Meeletult elus“ on nende paljulubav hüpe täispikkade filmide maailma. Film käsitleb keerulisi ning raskeid teemasid, fookuses on ühe pere toimetulek olukorras, kus 30ndates Alexi (Jean Le Peltier) emal Suzanne’il (Jo Deseure) diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, millele puudub ravi….

Read more

„Veel üks hingetõmme“ – räppmuusika ilu ja valu

Türgi stsenarist ja režissöör Nisan Dağ on olnud minule kui algajale filmivaatlejale seni tundmatu. Daği esimene mängufilm oli 2014. aastal linastunud „Üle mere“ („Across the Sea“), mis keskendub ülimalt romantilisele loole mehe ja naise vahel. Pärast tema teise mängufilmi „Veel üks hingetõmme“ (inglise keeles “When I’m Done Dying”) nägemist mõistan, et režissööri käekiri on üllatavalt…

Read more

„Sõna sõna vastu“ – kuidas rääkida sellest, mida tahaks unustada

Portugali filmirežissöör Leonardo António osales tänavusel PÖFFil esimest korda ning noppis sealt filmiga „Sõna sõna vastu“ parima stsenaariumi tiitli. Neljas koolis filmindust ja teleproduktsiooni õpetava mehe jaoks on see juba kolmas film. Lúcia, keda kehastab Iolanda Laranjeiro, langeb vägistamise ohvriks omaenda mehe Migueli (João Catarré) poolt. Esitades mehe vastu süüdistuse, ei oska ta aga arvatagi,…

Read more