“Lesed” (“Widows”) on krimipõnevik, mille antikangelasteks on neli naist, kes otsustavad ohjad enda kätte haarata ning võlga sissenõudvatele kriminaalidele omal käel vastu hakata. “Lesed” linastus PÖFFil Panoraami programmis ning jõudis Eesti kinodesse 30. novembril. Filmi režissöör on Oscari-võitja Steve McQueen, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad näiteks “12 aastat orjana” ja “Häbi”. McQueen kirjutas stsenaariumi koos Gillian Flynn’iga, kelle sulest on pärit populaarne “Gone Girl”. Filmile tegi muusika Hans Zimmer, kelle looming üllatab alati originaalsuse ja emotsionaalsusega.
Mida teha, kui sinu kurjategijast abikaasa lasti röövi käigus õhku ning sinult tullakse sisse nõudma tema lõpetama jäänud tehinguid? “Lesed” peategelane Veronica (Viola Davis) teab – kolm leske peavad ühendama jõud ja pahadele vastu hakkama. Nendega liitub neljas naine ning koos asutakse 5 miljoni dollari röövi kavandama. Filmis on rohkelt pingelist põgenemist ning võpatamapanevaid püssipauke.
Sellele kõigele lisab värvi naiselik kavalus ning peategelastevahelised keerulised suhted. Puudu ei tule ka huumorist ning naerupahvakud on garanteeritud. Film annab flashback’ide kaudu vaatajale juhiseid ning vihjed – tekib tunne, et vaataja on teab sama palju kui tegelased ise. See illusioon aga purustatakse ruttu, kuna loo arenedes kerkib esile aina enam pead pööritama panevaid detaile, mis kogu loo uude valgusesse asetavad. Nii nagu tundub, päriselt ikkagi ei ole ja enne ootamatut lõpp-kulminatsiooni kuuleb veel püssipauke ning saab hinge kinni hoida. Kohati muutub lugu nii mitmekihiliseks, et teel kinost koju peab üle mõtlema, kes kellele raha võlgu oli ning mis täpselt ühes või teises situatsioonis juhtus. “Lesed” võiks olla sobiv film esimeseks või teiseks kohtinguks, sest peale filmi jututeemadest juba puudust ei tule. Veidi enam kui kahe tunni jooksul juhtub tõesti palju ning selle kõige jälgimine nõuab keskendumist. Küsimusi jääb õhku. Kes maksis valimiste ajal kellele? Mis saab peategelastest edasi?
“Lesed” asetab naispeategelased positsiooni, kus vaataja on enamastiharjunud nägema mehi. Miskipärast armastab Hollywood pigem näidata musklis mehi püstolitega ringi jooksmas ja armutuid otsuseid tegemas. Seda enam mõjuvad filmi “Lesed” nais-antikangelased intrigeerivalt ja värskendavalt. Kellele meeldis David Fincheri “Gone Girl”, see tõenäoliselt naudib naiste võidukäiku ja osavat pingekruvimist ka “Leskedes”.
Esile tasub tõsta ka filmi kaunist kaameratööd, mille taga seisab Sean Bobbitt. Oma pika karjääri jooksul nimekaid auhindu võitnud ning mitmeid Hollywoodi filmipärleid üles filminud Bobbitt teeb ka “Leskedes” kaameraga imet. Iseäranis meeldejäävad on peegelduste kasutamised ja intiimsetena mõjuvad detailplaanid. Kaameratöö toob filmi traagilise loo vaatajale väga lähedale.
“Lesed” on vägev seiklus, mis köidab laia vaatajaskonda – seal leidub pea kõigile midagi. Filmiauhindade jagamisel tuleb teosel kindlasti silma peal hoida. Tõenäoliselt ootavad filmi ees rohked nominatsioonid.
Autor: Pilleriin Raudam