Portugali filmirežissöör Leonardo António osales tänavusel PÖFFil esimest korda ning noppis sealt filmiga „Sõna sõna vastu“ parima stsenaariumi tiitli. Neljas koolis filmindust ja teleproduktsiooni õpetava mehe jaoks on see juba kolmas film.

Lúcia, keda kehastab Iolanda Laranjeiro, langeb vägistamise ohvriks omaenda mehe Migueli (João Catarré) poolt. Esitades mehe vastu süüdistuse, ei oska ta aga arvatagi, et pärast raskeid läbielamisi peab ta hakkama tõestama, et tema abikaasa tõepoolest teda vägistas. Loo võtmeks on kohtustseen, kus mõlemad osapooled juhtunust oma versiooni kõnelevad. Nõnda saab vaataja aimu, mis asjaolud sellise teoni viisid, ning kujundada juhtunust oma arvamuse.

Filmi sündmustik paistab silma tõsiduse ja aktuaalsusega. Aina enam pööratakse ühiskonnas tähelepanu koduvägivallale ning seksuaalsele väärkohtlemisele. On raske leida julgust, et juhtunust rääkida ja enda eest seista. Lootusetuse tunnet tekitab ka süüdistatava tähtis positsioon ning fakt, et nad on abielus, sest on raske uskuda, et mees oma naisele midagi sellist teeks. Olukorda raskendab veel see, kui ohver on üksi ehk tal ei ole mitte kedagi, kelle juurde põgeneda – sõltuvus abikaasast. Siinkohal toon paralleeli religiooniga: öeldakse, et kui keegi otsustab mingi usuühinguga liituda, siis ei tohiks temaga kontakti kaotada, sest juhul kui ta soovib sealt seltskonnast lahkuda, ei olegi tal enam kusagile minna. Filmis käsitletud teema puhul kehtib sama asi. Kohtuprotsessi käigus selgub, et Lúcia ei tahtnud lahutada, sest tal ei oleks olnud raha ega kohta, kuhu pärast lahutust minna: tema pere elab kaugel ning kõik sõbrad on oma eludega hõivatud. Õnneks leidub tal siiski see üks sõber, kes teda aitab ning raskel ajal toeks on. Ilma selleta oleks ta ilmselt vaikinud ning edasi kannatanud.

Linateose kaameratöö on äärmiselt lihtne ning võiks isegi öelda, et piinlikult täpselt on järgitud reeglit, et iga uus kaader peab olema õigustatud, ja seda üldse mitte halvas mõttes. Nõnda keskendusin täielikult tegelase sisemaailmast arusaamisele. Näiteks kohtustseenis, kus mõlemad osapooled saavad rääkida juhtunust oma versiooni, on kasutatud paari üldplaani ning ülejäänud on lihtsalt tegelaste reaktsiooniplaanid. Kuigi stseen on väga pikk, ei hakka kordagi igav, sest jääb ruumi analüüsimiseks, kuidas tegelased mõtlevad, ning oletamiseks, milline saab olema kohtuprotsessi lõpptulemus. Tänu reaktsiooniplaanidele on hästi näha ka seda, kuidas kohtunike arvamus muutub. Alguses ei võta nad Lúciat tõsiselt, sest neile tundub, et naine on juhtunus ise süüdi, kuna ei avaldanud mehele vastupanu. Ometi, mida rohkem tunnistusi kannatanu annab, seda tõsisemaks ning kohati nukramaks nende näod muutuvad. Tegelaste sisemaailma sukeldumist soodustab ka minimalistlik heli, mis pigem toetab pilti, kui et tõmbab liiga palju tähelepanu. Kaadris, kus Lúcia kohtusaalis nutma puhkeb, on kuulda vaid diegeetilist heli ning nutmine mõjub seeläbi eriti ehedana. Oleks sinna taustale lisatud veel nukker viisijupike, oleks tekkinud juba kahtlus olukorra tõsiduses.

Näitlejatest toon esile peategelast Lúciat mänginud Iolanda Laranjeiro, kes mõjub ekraanil tõeliselt ehedana ning kordagi ei teki kahtlust, et filmis toimuv ei ole reaalne. Teiseks tuleb mainida süüdistatava ema mänginud Tânia Alvesi. Ka tema puhul on näha, kuidas ta arvamus loost kohtuprotsessi käigus muutub. Alguses on ta täielikult oma poja poolt, kuid pöördepunktiks saab hetk, mil Lúcia räägib detailselt oma abielust ning mehe käitumisest. Ema pisarad annavad aimu, et ta mõistab, mida Lúcia läbi elab, ning tekib kahtlus, et ta on ise midagi sarnast läbi elanud. Ilmselt ka tema abielus ei ole kõik olnud roosiline.

„Sõna sõna vastu“ on tõsine lugu, kus vaatajale näidatakse, mis juhtub ühe naisega, kelle enda mees tema vastu vägivalda kasutab. Kogeme, kui raske on meenutada detaile, mida pärast sellist läbielamist tahaks kohe unustada, milline tähtsus meie elus on sõpradel ning kui raske on naisel enda eest seista patriarhaalses ja ajale jalgu jäänud ühiskonnas.

Autor: Carmen Laurend


“Sõna sõna vastu“ (Submissão, 2020)
Riik: Portugal
Kestus: 1h 57min

Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

Stsenarist, režissöör ja produtsent: Leonardo Antonio
Operaator: Guilherme Daniel

Monteerija: Leonardo António
Osades: Iolanda Laranjeiro, Maria João Abreu, João Catarré, Marcantonio Del Carlo, José Raposo

Carmen Laurend Arvustus ,