Vananemine ning sellega kaasnev järkjärguline minataju kadumine on olnud lähtepunktiks mitmetele filmitegijatele. Selliste filmide puhul on aga teatav oht muutuda liialt haletsevaks või tegelasi naeruvääristavaks. 24. PÖFFi põhivõistlusprogrammi kuuluv Miroslav Mandići mängufilm „Sanremo“ eristub, sest teemale on lähenetud poeetilisel, õrnal ning eelkõige inimlikul moel.
„Sanremo“ jutustab loo idüllilises vanadekodus elavast eakast Brunost, kes armub sealsesse kaaselanikku Dušasse. Nende armastuslugu on aga lünklik, sest üksteist kiputakse alatasa unustama. Lisaks püüab Bruno ka kogu aeg vanadekodust põgeneda, sest kuskil mälusopis elustuvad pildid kunagisest suure aiamaa ja kasepuuga kodust, pidevat hoolitsust vajavast koerast ning naisest, kes on tegelikult juba paar aastat surnud ning kelle matuseid Bruno enam ei mäleta.
Esimestest kaadritest alates lummab film oma nähtava metafooriga – uduga. Selle kaudu on leitud viis, kuidas paremini esile tuua ning pildis kirjeldada Bruno sisemaailmas toimuvat. Hetkedel, mil tajume Bruno reaalsustaju ja mälu ähmastumist, muutub ka loo visuaalne atmosfäär. Värvid muutuvad pastelsemaks ning imelist loodust katab paks uduloor. Momendid, mil Bruno mõttemaailm hetkeks taastub ning on tagasi oma tavapärases olekus, on muutus ka konkreetselt nähtav: kaadrites kerkivad esile kirkamad toonid, udu kaob ja ilm selgineb. Sellise visuaalse metafoori loomisele on kindlasti kaasa aidanud suurepärane operaatoritöö Peter Zeitlingerilt, kes on muu hulgas teinud koostööd maailmakuulsa Saksa filmirežissööri Werner Herzogiga. Zeitlingeri mõjus operaatoritöö ei väljendu mitte ainult tegelaste ning olustiku meisterliku sümbioosi tekitamises, vaid ka oskuses hoida vaatajat Bruno tegelasega lõpuni koos. Mitmete stseenide puhul on kaadreid, mis näitavad toimuvat peategelase silmade läbi, muutes vaataja ja peategelase vahelise kontakti tugevamaks ning loo tervikuna intiimsemaks.
Loo katkendlikkus ja fragmenteeritus mõjub alguses isegi arusaamatult ja šokeerivalt. Vaataja küll tajub Bruno ja Duša omavahelist keemiat ning teatavat lähedust, kuid nende suhet ei avata nii detailselt, kui esmapilgul niisuguse loo puhul eeldada võiks. Samas on selline valik igati õigustatud, sest vaatajana on seeläbi kergem suhestuda tegelastega, kes sageli üksteist ära unustavad ja uuesti kohtuvad. Katkendliku stiiliga on keeruline harjuda, kuid see aitab meil paremini mõista peategelaste tajutavat maailmapilti. Kuigi film on jaotatud justkui väiksemateks fragmentideks, moodustub tervikust siiski tugev struktuur, millele aitab kindlasti kaasa korduvate elementide kasutamine ning Andrej Nagode väga oskuslik montaaž. Korduvad kaadrid Bruno ja Duša ühistest hommikusöökidest ning seltskondlikest tegevustest aitavad meil paremini aduda hooldekodu igapäevaelu, aja kulgemist ning aastaaegade vaheldumist. Kohati lünklikule stiilile on toetavaks elemendiks kindlasti ka Darko Rundeki abstraktne filmimuusika, mis tugevdab üldist struktuuri ning on sünkroonis Bruno vaikse, kuid üha süveneva sisemise meeltesegadusega.
Äärmiselt nauditavad rollisooritused teevad nii Bruno tegelast kehastav Sandi Pavlin kui ka Duša rollis olev Silva Čušin. Mõlema puhul tõuseb esile loomulik ja naturaalne mängustiil. Pavlin oskab tabavalt võimendada Bruno kohati lapselikku olekut ning kiiret tähelepanu hajumist, suutes samal ajal minimalistlikult välja tuua Bruno isiksuse kadumise, kasutades napi, kuid mitmetähendusliku väljendusvahendina oma silmavaadet. Duša roll Silva Čušini poolt samuti huvitavalt lahendatud. Loo kulgedes avaneb Duša minevik ning endine karjäär lauljana. Filmi jooksul on tegelikult väga vähe momente, kus on tunnetatav, et Dušal on endaga toimetulemisel probleeme. Duša tegelase liin joonistub välja naisena, kes on pisut kahtleval seisukohal oma valikute ja otsuste langetamisel, kuid kes ei jäta muljet dementsust põdevast vanainimesest. Kuigi mõlema tegelase omavaheline suhtlus on väga tagasihoidlik, suudavad nii Pavlin kui ka Čušin seda vähestki olemasolevat võimendada pisikeste detailidega, tekitades vaatajas pidevat ootust ja soovi näha neid jälle kahekesi koos.
Filmi pealkiri tuleneb San Remo laulufestivalist ja seal 1964. aastal võidutsenud loost „Non ho l’età“ (meile tuntud kui „Ei ole ma veel selles eas“). Viisijupp sellest laulust kõlab ka filmis ning mõjub justkui nähtamatu niit, mis ühendab mõlema peategelase mälestusi ja elatud hetki. Laulusõnad saavad filmis täiesti omaette tähenduse, pannes mõtisklema aja olemuse ning inimese surelikkuse üle. „Sanremo“ annab küsitava väärtuse n-ö pseudoprobleemidele, millega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad. Mandić on suutnud nappide, kuid mõjuvate ja tähenduslike vahenditega luua tõeliselt väärt vaatamise, tuletades meelde, et ehk peaksime inimestena rohkem väärtustama ja tähelepanu pöörama kõikidele, ka väikestele hetkedele siin elus. Olgu selleks siis idülliline jalutuskäik udulooriga kaetud metsas või iga-aastane üllatumine ning rõõm esimesest lumest.
Autor: Margareth Villers
“Sanremo“ (2020)
Riik: Sloveenia, Itaalia
Kestus: 1h 29min
Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Miroslav Mandic
Produtsendid: Miroslav Mandic, Nina Robnik, Marta Zaccaron, Fabiana Balsamo
Operaator: Peter Zeitlinger
Monteerija: Andrej Nagode
Osades: Sandi Pavlin, Silva Čušin, Boris Cavazza, Mojca Funkl, Lara Komar