Üksildust on nimetatud üheks tänapäeva maailma suurtest pandeemiatest. Viimaste kümnendite tehnoloogilised arengud võimaldavad inimestel küll järjest rohkem ja paremini kontaktis olla, kuid pole ometi vähendanud üksilduse kogemist. Pigem vastupidi. Kaasaegsed suurlinnad, kus inimasustus tihe ning igapäevaseid kontakte paratamatult palju, on täis üksildasi inimesi. Wong Kar-wai “Chungking Express” (1994) ja Sofia Coppola “Tõlkes kaduma läinud” (2003) tegelevadki üksilduse fenomeniga pulbitseva eluga metropolide südames.

Nende filmide keskmes on tegelased, keda iseloomustab igatsus millegi järele. Aga mille? Ümbritsetuna inimestest ja kihavast (suurlinna)elust, tunnevad nad end ometi üksildasena. Midagi on puudu. Nihkes. Lahti ühendatud. “Chungking Expressi” kebabikioski müüja Faye (Faye Wong) unistab teistsugusest elust, fantaseerib “California Dreamin’” saatel Ameerikast ning hiljuti tüdruksõbra poolt hüljatud politseinikust nr 663 (Tony Leung). Charlotte (Scarlett Johansson) filmist “Tõlkes kaduma läinud” juurdleb iseendaks saamise üle. Miks ta ometi midagi ei tunne? Mis puudu on? Tema teed ristuvad tüdinud näitleja Bob Harrisega (Bill Murray), kes on Tokyos naeruväärselt kallist viskireklaami filmimas. Bob on oma elus küll täiesti teises kohas kui Charlotte, ent ometi maadleb samade küsimustega.

Mõlemas filmis on oluline roll suurlinnadel endil, mida on kujutatud peaaegu eraldi tegelastena. Coppola “Tõlkes kaduma läinud” Tokyo neoontuled, reklaamtahvlid ja mänguautomaadid sümboliseerivad rohkeid võimalusi tarbida, meelt lahutada ja end unustada. See on küll peibutav, aga ka võõrastust tekitav nii Charlotte’le kui Bobile, kes on arusaamatu keele ja kultuuri keskel segaduses. Ainus koht, kus mõlemad mingit mõistmist leiavad, on hotellibaar, mis on ühtlasi üksildaste saatuste ristumiskohaks. Samuti nagu kebabikiosk “Chungking Expressis”. Kar-wai filmi tegelased on lärmakate turgude, arvukate söögikohtade ja poekestega Hong Kongis kodus. Nende üksildus on seotud rohkem igapäevaelu monotoonse tuttavlikkusega. Sama kebabikoht, samad askeldused ja samad näod, kes ikka ja jälle sama peakoka salatit tellivad. 

“Chungking Expressis” on oskuslikult kasutatud kaameravõtet, mil tegelane justkui tardub paigale, ent teda ümbritseva liikumine kiireneb. Näiteks stseenis, kus politseinik nr 663 mõistab, et Faye kohtamisele ei tulegi. Nii tajume hästi tegelase isoleerituse tunnet iseenda maailmas ja üksilduses, samal ajal kui elu ümberringi edasi läheb. “Tõlkes kaduma läinud” filmis aga rõhutab üksildust ja melanhooliat tonaalsus. Sinine (inglise keeles on ka väljend “feeling blue” melanhoolse ja kurva tunde kirjeldamiseks) ja hall domineerivad Charlotte’i hotellitoas, aga ka tema riietuses. Lisaks väljendavad seda rohked kaadrid, kus tegelane oma toas kui üksilduse kapslis istub ja klaasi tagant igatsevalt välja vaatab. 

Mõlemat filmi iseloomustab üksilduse vaatlus läbi sooja huumoriprisma, mis on inimlik ja helge. “Chungking Expressis” näeme, kuidas Faye leiab viisi üksilduse leevendamiseks politseinik nr 663 korteris salaja anšoovisekarpide silte ära vahetades ja esemeid ümber tõstes. Mees leiab aga tröösti oma kaisuloomade ja esemetega rääkimisest. “Te peate olema tugevad, ennast ei saa käest lasta. Elu läheb edasi”, lohutab ta neid, nagu polekski tema ise see, keda hüljati. “Tõlkes kaduma läinud” Charlotte ja Bob põgenevad ühise üksildustunde eest Tokyo ööellu, kus ennastunustavalt karaoket lauldes end taas elavana tunnevad. Igaühele oma retsept. 

Üksildusel olevat omadus aja jooksul kuhjuda ning see pidavat tekitama tõsiseid terviseprobleeme. Sofia Coppola ja Wong Kar-wai annavad oma teostega mõista, et ilmselt kõige parem rohi üksilduse vastu on siiski inimlik kontakt. Selline tähendusrikas, mis võib tekkida juhuslikust kohtumisest ja pärast mida ei ole elu enam päris endine.

Autor: Kati Vuks

Kati Vuks Arvustus, Filmiklassika