Möödunud filmiaasta, nii Eesti kui maailmakino lõikes, pani mõtisklema kunst- ja kommertsfilmi piiri üle. Huvitav on mulluste esilinastuste põhjal jälgida kassa- ja väärtfilmide suhet – kui märkida piir nii jämeda joonega. Võib näiteks küsida: kui menukas saab olla väärtfilm või kui palju kunstilist väärtust saab pakkuda kommertsfilmi raames? Aga ka: kas saamegi tänapäeval selgelt vastandada žanrifilmi arthouse-linateosele? Kunstilisi tõdesid võib filmis kehtestada revolutsioonilise radikalismiga, aga ka veretult ja sundimatult – seda näitas ka lõppenud filmiaasta nii meil kui mujal.
Iga uus omamaine film tekitab Eesti-suuruses väikeriigis alati kõrgendatud publikuhuvi. Loomulikult küttis vaatajate ootusi üles see, et Hardi Volmer oli oma filmi „Johannes Pääsukese tõeline elu“ peaosadesse mängima kutsunud kultuskoomikud Ott Sepa ja Märt Avandi. Kas seda tuleks võtta kui teadlikku vastutulekut publiku maitsele või lausa kui odavat reklaamitrikki? Ei! Pigem näeme, et Eesti filmipioneeri lugu jutustades lõi eksperimendialdis lavastaja mitmekihilise teose. Lugu, mis arenedes jõuab mažoorist minoori, toob valgusest varju kulgedes välja eludraama fataalsuse. Seeläbi saab ka peaosatäitjate mäng juurde uusi varjundeid ja mõõtmeid. Pean nii filmi kui kirjanduse juures alati väga nauditavaks, kui meelelahutusliku – olgu siis põneva või naljaka – pealiskihi alla on peidetud teine, sügavam ja olemuslikum tasand. Hardi Volmeril see trikk õnnestus. Seetõttu tunnistan meie mulluse filmiaasta avanud „Pääsukese“ režissööri parimaks live-action-filmiks.
Ent eesti kultuuri jaoks tervikuna jääb 2019 „Tõe ja õiguse“ ekraniseerimise aastaks. Rahvusromaani kinolinale toomine oli juba mitme põlvkonna ootus, mis pani suure koorma filmitegija õlgadele. Kuid Tanel Toom tuli sellega toime. Auga. Filmi taaskordsel ülevaatamisel oli mulje veelgi parem kui esimesel korral. „Tõde ja õigus“ toimib filmina dramaturgiliselt niisama tugevalt kui Tammsaare romaangi. Adaptatsioon on igati õnnestunud, teos elab ka filmina selle kunstiliigi reeglite kohaselt. Ka moodsad meetodid (nagu droonivõtted) on klassikalise loo elustamisel õigustatud ja motiveeritud. Kuid eespool visuaalse kordamineku tunnistamist tulebki esile tõsta Tanel Toomi stsenaristina, kes loost olulist välja tuues andis narratiivile uue, filmiliku struktuuri. Meie vaataja võttis, nagu võime nüüd julgelt väita, eesti kirjanduse tüviteksti ekraniseeringu omaks, jääme ootama, kuidas see film kõnetab rahvusvahelist vaatajaskonda.
Oodatud sündmuseks oli kindlasti ka Martti Helde uue filmi „Skandinaavia vaikus“ väljatulek. Viis aastat varem valminud esimese täispika mängufilmiga „Risttuules“ oli Helde seadnud lati kõrgele, tutvustades end kompromissitu avangardistina. Ka uue filmiga ei ole režissöör teinud vaatajate maitsele hinnaalandust. „Skandinaavia vaikus“, taas minimalistliku filmikeele ja eksperimentaalse loojutustamisviisiga film, on uus väljakutse publikule. Ehk teisisõnu test, mis eraldab terad sõkaldest. Kuigi lugu, mis peitub vaimukalt mitmetähendusliku pealkirja taga, on valus teema nii Põhjamaade kui kahjuks ka Eesti ühiskonnas, võib sissepoole pööratud pingega film olla massikinoga harjunutele proovikivi.
Seevastu pakkus rohkelt välist action’it mullu meie žanrikino rikastanud esimene Eesti täispikk õudusfilm. Urmas Eero Liivi „Kiirtee põrgusse“ pälvis sellise saavutusena tunnustust ka õuduskirjanduse meistrilt Indrek Harglalt (Teater. Muusika. Kino, november 2019). Samas heitis kirjanik filmile ette liigset füüsilisele tegevusele keskendumist, mis lähendab linatööd märulile, vähendades seega õudusefekti mõjulepääsu. Nõustudes küll üldjoontes Harglaga, arvan siiski, et temaatika ja süžee originaalsuselt ning selle edasiandmise eheduselt jätab „Kiirtee“ seljataha arvukad klišeelikud Ameerika õudusfilmid. Stseenide dünaamika ja terav montaaž hoiavad filmi pöörded kogu aeg üleval. Nagu ka „Musta alpinistiga“ (2015), näitab režissöör Liiv siingi oma meisterlikkust thriller’i põneva õhustiku loomisel ja vaataja ootustega mängimisel. „Kiirtee põrgusse“ on tema õnnestunud saavutus žanrifilmi alal.
Lõppenud aasta üldjoontes süvendas Eesti kinos ammu valitsevaid tendentse. Üks neist on komöödiafilmide rohkus – järjekordsest „Klassikokkutulekust“ sedakorda kuni värskendavat laudaõhku pakkuva „Vanamehe filmini“. Samuti kinnistus veelgi autorikino tootmismudel nii arthouse- kui žanrifilmis. Eestile omaselt linastus mullu ka mitmeid häid dokumentaalfilme, kuid need nõuaksid juba omaette ülevaadet.
Filmiaasta 2019 viskas õhku palju ootusi kogu maailma kinos. Mitmetelt tipprežissööridelt, lausa klassikutelt ja oma ala legendidelt tuli välja uusi filme. Mõned neist jõudsid vaatajani üsna ruttu, teiste puhul küpsetati publikut kaua. Samas tuli ette ka ootamatusi, nagu Oscarite väljajagamisel võisime näha.
Märtsis linastunud filmiga „Valu ja hiilgus“ jutustab Hispaania kinolegend Pedro Almadóvar (pool)autobiograafilise loo valu ja uimastite käes kannatavast homoseksualistist režissöörist. Oma alter ego’t kutsus Almadóvar mängima oma varaste filmide staari ja kauaaegse koostööpartneri Antonio Banderase, kes loob uues filmis empaatiat äratava tegelaskuju. Meeste suhete kõrval on „Valus ja hiilguses“, nagu lavastajale iseloomulik, kandvaks teemaks ka naiselikkus, sedakorda emadus (ema osas Penélope Cruz). Filmis, mis on küll läbinisti almadóvarlik ja alamadóvarlikult hispaaniapärane, puuduvad seekord kitš, camp ja ekstreemsus. Nende asemel kohtame siirust ja lihtsust loo jutustamisel ning karakterite väljatoomisel. Seetõttu ongi vaatajal kerge kaasa elada režissöör Salvadori kannatustele ja enesevõitmisele. „Valu ja hiilgus“ on järjekordne tõestus sellele, et meisterlikkus peitub lihtsuses.
Kunstniku kannatustest, aga ka tema vastuolust oma ajastuga ja vaimu vastandumisest mateeriale räägib ka vene „kinovürsti“ Andrei Kontšalovski vastne teos „Patt“. Film, mis saabus koos autoriga PÖFF-ile, portreteerib renessansskunstnikku Michelangelot ja tema aega. „Patt“ loob kõigi meeltega aistitava pildi renessansiajastu Itaaliast – mitte taevalikust, vaid maisest, lausa lihalikustki. Filmi koloriit ja kaadrite kompositsioon on loodudki tolle ajastu maalikunsti eeskujul. Ka kaadriformaat 4:3 näib vihjavat klassikaliste maalide küljesuhtele. Või soovis aristokraatlik Kontšalovski sellega hoopis vastanduda Hollywoodi ajastupanoraamidele, nagu neid teeb näiteks Ridely Scott? Vene lavastaja on loobunud ka staaridest, andes peaosa amatöörnäitleja Alberto Testonele. Ühelt poolt võibki täheldada püüdu elitaarsusele, teisalt aga loomulikkusele. Linateoses on niisiis kunstnik vastamisi oma ajastuga. Mitmed kriitikud on selles näinud mõttelist järge „Andrei Rubljovile“, mille kaasstsenaristiks Kontšalovski oli. Mina paigutan filmi teiste lähiaastatel nähtud heade eluloodraamade kõrvale, nagu Pablo Larraíni „Jackie“ ja Julian Schnabeli „Igaviku väravas“, mis portreteerib van Goghi. Sellelt žanrilt ootan alati tegelase siseilma ja tema motivatsiooni avamist, mida kõik need filmid on ka pakkunud. Kontšalovski teeb seda visuaalsete sümbolite abil, näidates näiteks meest marmorpangaga vastakuti seismas. Tore on märgata, et filmiklassik ise pole kivinenud, vaid jätkab otsinguid. Nõnda erineb lugu Michelangelo täiuslikkuse patust filmikeele poolest radikaalselt tema eelmisest tööst, holokaustiainelisest „Paradiisist“ (2016).
PÖFF tõi meieni teisigi kaasaegsete klassikute filme. Üks neist oli Terrence Malicki „Varjatud elu“ – väga tõsiselt võetav ja tõsiseks võttev tõestisündinud lugu Austria talupojast Franz Jägerstätterist (August Diehl), kes oma põhimõtetele kindlaks jäädes keeldub natsiarmeesse astumast ning selle eest surma mõistetakse. Nagu Malickile omane, pakub seegi film sügavamõttelist inimlikku draamat, filosoofilist jutustamisviisi ja avaraid looduspanoraame. Domineerivad tegelasest motiveeritud võtterakursid, mis toovad vaataja vahetumalt loo sisse. Seetõttu on „Varjatud elu“ film, mida on valus vaadata ja seda mitte peaaegu kolmetunnise pikkuse, vaid emotsionaalse raskuse tõttu. Malicki käekõrval teeb vaataja samm-sammult läbi Jägerstätteri märtritee (ja ka tema perekonna kannatused). „Varjatud elu“ vaadates avastasin, et see kõlab paljuski kokku meie „Tõe ja õigusega“ – nii ideedelt (inimene ja Jumal, vaba tahe ja vastutus) kui ka looduse poeetilise kujutamise poolest.
Eetilised valikud ei tee muret aga teenekale mässajale Quentin Tarantinole, kelle uus, järjekorras üheksas film samuti mullu projektorivalgust nägi. „Ükskord Hollywoodis“ pakub kõike seda, mida režissöörilt oodata on: rohkelt vägivalda ja musta huumorit, teravaid repliike, ambivalentset moraali (või selle puudumist) ning fetišistlikke kaadreid. Lisaks veel ka suurepärast ajastukohast heliriba. Võib öelda, et fännid saavad Tarantinot täie raha eest. Ent kas ka midagi enamat? Kas pakub lavastaja ka uut taset? Ehkki selleski filmis leidub vaimukaid stseene, leian, et režissööri eelmine film „Vihane kaheksa“ on dramaturgiliselt tugevam. Uus film jutustab küll fiktiivse vesterninäitleja Rick Daltoni (Leonardo DiCaprio), tema kehadublandi Cliff Boothi (Brad Pitt) ja Sharon Tate’i (Margot Robbie) loo, kuid sündmustik voolab kuidagi omasoodu, seejuures vägagi elavalt. Filmi peategelaseks on hoopis 1960ndate Hollywood või kujutlus sellest. See on brave new world, tänaseks kadunud maailm, mida näeme läbi Tarantino nostalgilise homage’i. Draamakomöödia „Ükskord Hollywoodis“ on ka alternatiivajalooline ajastufilm, mille tegevus toimub Tarantino filmide universumis (vihjeid on nii „Djangole“ kui „Vääritutele tõbrastele“). Tarantino on väga erudeeritud filmimees, samas ka häbematu kaaperdaja, kelle töödest leiab alati palju vihjeid kogu maailmakinole – nii väärt- kui pulp-filmidele, mille hea tundja ta on. Nõnda seekordki. Seetõttu saab asjatundlikum vaataja, kes oskab „lihavõttemunad“ üles leida, Hollywoodi-saagast suurema elamuse, kuid hoogne lugu värvikas maailmas pakub küllap rõõmu teistelegi.
Ka Sam Mendes tõi eelmisel aastal uue filmi välja. Otsekui Christopher Nolani „Dunkirki“ tuules looduna on see sõjadraama. „1917“, mis selle aasta alul meie kinodesse jõudis, põhineb osaliselt režissööri vanaisa jutustatud tõsilool. Kaks Briti sõdurit (keda mängivad George MacKay ja Dean-Charles Chapman) peavad I maailmasõja eelviimasel aastal viima sideliinide katkemise tõttu naaberväeosale käsu loobuda rünnakust, mis viiks üksuse vastase seatud lõksu. Nad asuvad ohtlikule teekonnale, ühe sõjamehe jaoks tõstab panust see, et ohustatud väeosas teenib tema vend … Sellise konkreetse ja sirgjoonelise looga ongi filmi dramaatika paika seatud. Seetõttu väärib rohkem tähelepanu filmi teostuslik külg. „Vaenlaseks on aeg,“ kõlab linateose juhtmõte ja sündmused toimuvadki siin väga lühikese aja jooksul nagu ka „Dunkirkis“ – ühe ööpäeva vältel. Kogu tegevust näidatakse peategelasi katkematult jälgides – mainekas operaator Roger Deakins („Fargo“, „Sicario“ jt) on kogu filmi üles võtnud kahe pika võttega. Sellega on loodud tugev kohalviibimise illusioon ja filmis nähtud sõda mõjub ülimalt realistlikult. Siit kaugemale on läinud üksnes first-person-shooter-tüüpi videomängud ja Ilja Naišulleri märul „Hardcore: Raju Henry“. Filmi „1917“ kinematograafilist uuenduslikkust võib võrrelda Janusz Kamiński operaatoritööga Steven Spielbergi „Reamees Ryani päästmises“, kus lahingustseenid on üles võetud tegelasest motiveeritud käsikaameraga. Nüüd siis pakuvad Mendes ja Deakins sõja meisterliku kujutamise uut taset. Lihtsapoolsel lool põhinev film annabki põhjust kõneleda tehnilisest õnnestumisest. Oscarid parima kaameratöö, visuaalefektide ja helimontaaži eest on igati põhjendatud. Sam Mendes tegi 1999. aastal „Tabamatu iluga“ filmiajaloo ühe jõulisema debüüdi ning jätkas samuti tugevate draamadega „Teekond hukatusse“ ja „Mässajate tänav“. Meelelahutuskino publikule on ta tuntud hoopis uuemate Bondi-filmide lavastajana. Nii nagu neid tehes, tõestas ta ka uue sõjafilmiga teostuslikku võimekust, mitte enamat. Siin võitis vorm, mitte sisu.
Ent aasta üks suurimaid filmielamusi tuli täiesti ootamatust kohast, nihutades massikino ja elitaarse filmikunsti piiri. Tänapäeva kommertskino kassarekordeid enda käes hoidvad Marveli ja DC Comicsi tooted on üldiselt filmidramaturgiast niisama kaugel kui wrestlingKreeka-Rooma maadlusest, kuid see ei välista, et hea tahte ning visioonikate ja võimekate produtsentide korral ei võiks sellelt pinnalt luua ka midagi tõeliselt kunstiväärtuslikku. Komöödiate lavastajana tuntud Todd Phillipsi linatöö „Jokker“ ületas aga mullu kõik ootused. Olles küll lõdvalt seotud Batmani frantsiisiga (antagonist Jokkeri võimalik kujunemislugu), on see film täiemõõduline psühholoogiline draama. Pildisarjafilmide tsirkusenumbrite asemel võime siin näha deformeerunud psüühikaga inimese karakteri arengut täiesti realistlikus maailmas. Vaadates Joaquin Phoenixi mängitud läbikukkunud stand-up-koomiku Arthur Flecki moondumist mõrtsukkloun Jokkeriks, oli otsekohe selge, et võistlejaid tal parima meespeaosa Oscari püüdmisel ei ole. Õigupoolest oleks võinud näitleja saada selle auhinna ka juba keiser Commoduse („Gladiaator“) või Johnny Cashi („Nagu noateral“) kehastamise eest. Filmi stsenaariumi, mis toob Ameerika mägedena välja Jokkeri tõusud ja mõõnad, kirjutas Phillips koos John Silveriga („8 miili“). Käsikirja autorid on tunnistanud, et inspiratsiooni said nad Martin Scorsese filmidest „Taksojuht“ ja „Komöödiakuningas“ (millele homage´iks “Jokker” ongi), kus peaosades võis näha Robert De Nirot. Tõepoolest, nii süžeekäikude kui rolliloome osas on klassiku mõju tugevalt tunda.
Lõppenud aasta võimsaimaks filmisündmuseks võinukski saada mainitud korüfeede uus lavastus. Martin Scorsese eepiline allilmadraama „Iirlane“ Robert De Niro ja Al Pacinoga peaosades oli pikisilmi oodatud … ent ootuspärane, nagu seda nähes selgus. Filmis on tunda jäämägede liikumise kaalukust ja majesteetlikkust, ent ka jahedust. Dokumentaaldraama allilmaga seotud ametiühingujuhist Jimmy Hoffast (Pacino) ja tema palgamõrvarist ihukaitsjast Frank Sheeranist (De Niro) jutustab loo reetmisest ja kahetsusest. Iseenesest on see haarav sünopsis. Film on mastaapne, näidates detailirohkelt paarikümmet aastat mõlema mehe elust. Stsenarist Steven Zaillian („Schindleri nimekiri“, „Ameerika gangster“) on loonud väga huvitava struktuuri, mis viib vaataja iirlase Sheerani meenutusi järgides eri ajastutesse. Meisterlikud näitlejad pakuvad veatut ansamblimängu ja Scorsese „ihumonteerija“ Thelma Schoonmakeri töö lisab loole veelgi dramaatikat. Ent (filmi)kunstis ei sõltu summa alati liidetavate väärtusest. „Iirlast“ vaadates näis, et linateoses on midagi puudu. Või hoopis üle? Vaatamata proffide kõrgpilotaažile mõjub film väsitava ja etteaimatavana. Peasüüdlaseks polegi siin mitte niivõrd filmi 209-minutiline pikkus, vaid hoopis võimatus peategelastega samastuda. „Iirlase“ (anti)kangelased on liialt kulunud selleks, et olla karismaatilised ja kaasaelatavad. Rohkem oleks soovinud näha karakterite kujunemist. Sama žanri raames on Robert De Niro pakkunud palju elamuslikumat mängu, nagu Francis Ford Coppola „Ristiisa“ teises osas (1974) või Sergio Leone filmis „Ükskord Ameerikas“ (1984). De Niro ja Pacino on esitanud dramaatilisemat vastasmängu Michael Manni „Pinges“ (1995). Võib ka öelda, et dokumentaalne aines ei olnud seekord põnevam kui võimalik väljamõeldis, sest sedakorda mõjus tõsieluaines pigem kammitsevalt. Tundub, nagu oleks režissöör Scorsese kõik italo-ameerika ajaloo kriminaalsema tahu kohta välja öelnud juba „Omades poistes“ (1990). „Iirlane“ ei pakkunud selles vallas midagi uut. On hea, et praegune klassik ja omaaegne filmiuuendaja oma töödes siiski ka teisi teemasid käsitleb, sest tema eelmist filmi „Vaikus“ (2016) saatis äärmiselt mõjuvõimas elamus.
Martin Scorsese tõi „Iirlase“ välja Netflixi kanalis, nagu ka aasta varem Alfonso Cuarón oma suurepärase „Roma“. On rõõmustav, et video on demand kui visuaalmeedia tulevikuformaat pakub üha rohkem kunstiküpset sisu nii kogenud kui ka uutelt filmitegijatelt. Nõnda jäi Netflixi täispikkade filmide mulluse saagi seas silma Austraalia režissööri David Michôd’ ajaloodraama „Kuningas“. Film, mille stsenaariumi kirjutas lavastaja koos Joel Edgertoniga William Shakespeare’i näidendite põhjal, toob meieni loo Inglismaa kuninga Henry V (Timothée Chalamet) trooniletõusust. „Kuningas“, milles on orgaaniliselt ühendatud hoogne tegevus, huvitavad ajastudetailid ja arutlused võimu üle, on värskendavalt lootusrikas saavutus nii omas žanris kui filmikunstis üldiselt.
Värskendav oli ka aasta suurima filmielamuse, Bong Joon-ho „Parasiidi“ täielik võidukäik. Ent mitte ootamatu ega üllatav. Mitte ainult sellepärast, et enne Oscarite võitu tähtsaimates kategooriates (parim film, parim rahvusvaheline mängufilm, parim režissöör ja parim originaalstsenaarium) oli film juba võitnud Cannes’is Kuldse Palmioksa ja parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse. Mitte ka selle tõttu, et režissöör Bong Joon-ho, keda võiks nimetada Lõuna-Korea kino uueks Samsungiks, on võitnud tunnustuse erinevates žanrites linateostega, eeskätt aga düstoopilise ulmefilmiga „Snowpiercer“ (2013). Režissööri loominguline portfoolio on tõestanudki tema osavust erinevates filmitüüpides. „Parasiidi“ kinoajalugu teinud võit (parima filmi Oscar võõrkeelsele filmile) ei tulnud hoopis sellepärast üllatusena, et tegemist on tõesti meisterliku ja originaalse linateosega. Žanrilt on „Parasiit“ must kelmikomöödia, mida võib kõrvutada selliste Lääne tippfilmidega nagu Stephen Frearsi „The Grifters“ (1990) või Ridley Scotti „Matchstick Men“ (2003, mõlema pealkiri on eesti keeles „Petised“). Süžee poolest võib filmi võrrelda ka Claude Chabroli krimidraamaga „Tseremoonia“ (1995) – 1933. aastal Prantsusmaal aset leidnud juhtum, kus teenijannad mõrvasid oma pererahva, inspireeris ka Bong Joon-ho’d. Teiseks allikaks oli Korea režissöörile tema töö koduõpetajana rikkas perekonnas. Ent „Parasiidi“ eriliseks väärtuseks on selle terav sotsiaalkriitika, mis näitab drastilist klassivahet Aasia majandustiigri Lõuna-Korea ühiskonnas. Ühelt poolt näeme siin vaeseid keldrikorteri elanikke, kelle „lemmikloomadeks“ on prussakad, neile vastanduvad jõukad äärelinnaelanikud, kes saavad endale lubada Lääne heaoluühiskonna elustandardit. Filmi loojate sümpaatia kuulub vaestele protagonistidele, kes kavaluse ja riugaste abil jõukasse majja sisse imbudes petavad ära pererahva, keda on näidatud groteskselt rumalana. Ka selles filmis, nagu Bongi teisteski töödes, väärtustatakse perekondlikku ühtehoidmist. „Parasiidis“ näeme seda näitlejate elavas koosmängus. Stsenaarium (autorid Bong Joon-ho ja Jin Won Han) tõmbab loo käima juba esimestes kaadrites ning pakub edasi kulgedes rohkelt vaimukaid pöördeid. Film balansseerib nõtkelt komöödia, perekonnadraama ja thriller’i žanri vahel, võttes igaühest parima. Rajus finaalis jõutakse sellise groteskse brutaalsuseni, mis toob silme ette Marc Caro ja Jean-Pierre Jeunet’ tumedamad komöödiad (eriti „Delikatessid“, 1991). Ka „Parasiit“ pakub rohkelt mässumeelt ja ehedat anarhismi, mis on hästi orkestreeritud teosena kinolinale toodud.
Möödunud filmiaasta jõujooned alles selginevad, ent mõningaid suundumusi võib juba praegu välja tuua. Esimese asjana peab täheldama Netflixi jt VOD-kanalite arengut väärtfilmide pakkujatena. Meie esindusfestivali PÖFF-i puhul veendusin järjekordselt, et seal pakutav filmikava on liialt arvukas, mistõttu jääb palju väärtuslikku ja huvitavat nägemata. Kas ei oleks tore, kui Eestis korraldataks aasta ringi filmifestivale, mille vahel võiksid jaguneda Pimedate Ööde filmifestivali eriprogrammide filmid? Maailmakino kunstilisem pool pakkus taaskord palju uusi tegijaid ja ka uusi filmiriike. Tunnustatud režissööridest suutsid mõned üllatada jätkuva arenemisvõimega, teised aga üllatusvabade linatöödega. Kinnistusid mõnedki võidulood, nagu Bong Joon-ho puhul, kes esmakordselt filmiajaloos tõi Ameerika Filmiakadeemia peavõidu võõrkeelsele filmile. Eestil filmiloojail seekord see ei õnnestunud, kuid korealase võit on innustav.
Autor: Andres Mesikepp