Tänavuse PÖFF-i avafilmi, Tom Lowe´ „Ärkamist“ sai vaadata suurejoonelise etendusena koos ERSO ja kammerkoori „Voces Musicales“ elava muusikaga filmi helilooja Joseph Trapanese („Tron: Pärand“, „Unustus“) dirigeerimisel. Kuuldud muusika oli elamuslik ja nauditav. Ent film ise?
„Ärkamine“ on žanrilt kunstiline dokumentaalfilm, lisaepiteediga poeetiline. Selle žanri teerajajateks olid Dziga Vertov („Inimene filmikaameraga“) ja Walter Ruttmann („Berliin, suurlinna sümfoonia“) ning jätkajateks tänased klassikud Godfrey Reggio („Powaqqatsi“) ja Ron Fricke („Baraka“). Kõik need filmid on püüeteks mõtestada inimeksistentsi looduse ja tsivilisatsiooni taustsüsteemides. Selle tee valis ka ameerika operaator ja dokumentaalfilmide režissöör Tom Lowe, kellel on ette näidata varasem koostöö nii Godfrey Reggio („Külalised“) kui ka Terrence Malickiga („Ajareis“). „Ärkamine“ on Lowe´ teine iseseisev dokumentaallavastus, suurejooneline vaatemäng, mida filmiti üle kuue aasta 35 maailma riigis (sealhulgas ka Eestis) mitmekümne operaatori poolt. Teemaks siingi kolmikjaotus: inimene, loodus, tsivilisatsioon.
„Ärkamine“ kujutab endast kaasaegse filmitehnika võimaluste jõudemonstratsiooni. Maailma eksootilised paigad tuuakse vaatajani läbi kaadrite kõrge resolutsiooni, ülikiire säri ja peadpööritavate kaamerarakursside (kasutatud rohkelt drooni-, allvee- ja atmosfäärivõtteid jpm). Mängitud on ka tempoga – ülekiirendatud kaadrite kõrval näeme ka aegluubis esitatuid kuni tableau vivant´ini (elava maalini) välja. Lowe ja tema meeskonnad on rännanud läbi terve maailma, otsides ilusat ja efektset. Materjali on nad leidnud kümnekonna filmi jagu. Kuid lõpptulemus mõjub kaleidoskoopilise ja narkootilisena nagu techno rave´i stroboskoopide vilkumine. Kogu ilu paisatakse vaatajale silmnäkku nagu autorattad „Mad Max: Fury Road’“, kuid seejuures ilma sisemise mõtestatuseta, pelgalt vaid efektitaotlusest lähtununa. Film on kui ballett, mille taktideks on nii kelgukoerte sammud kui vee voolamine. Rütm on kohati olemas, kuid see ei loo arusaadavaid seoseid.
Filmis pole tunda režissöörikätt – erinevalt oma eelkäijatest ei loo Lowe montaažiga uut tähendust nähtule. Ei aita siin ka ilustatud ja õõnsana kõlavad vahetekstid. Võib-öelda, et kunst (ja ka tõde, mida dokumentaalfilmilt ootaks) on ilule ohvriks toodud. Kohati riivab silma lausa piltpostkaardilikult iiveldamaajav ilutsemine ja ebausutavus – seda paraku näiteks ka Eestis filmitud kaadrites rahvariietes lastest. Me ei näe „Ärkamises“ sõda, reostust, vaesust ega kannatusi, mis samuti kuuluvad maailma igapäevaelu juurde. Näeme vaid rohkelt silmailu. On loobutud ka püüdest näha ilusat ebatraditsioonilises. Seetõttu mõjubki film ülipika kaamera- või telefonireklaamina. Või hoopis turismiklipina planeedist Maa, mis tehtud kosmilisel kiirteel rändajatele. Või on filmi kokku pannud tulnukad ise, arvestades selle ebamaist loogikat?
„Ärkamine“ toob vaatajani efektsete kaadrite karnevali. Kui aga Veneetsia karnevalil kannab iga mask tähendust, siis siin see puudub. Loost puudub lugu. Siit jõuame stsenaariumi vajalikkuseni ka dokumentaalfilmis. Siiski tasub filmi soovitada ja mitte ainult tehnilise tulevärgi nautijatele, vaid ka etnograafiahuvilistele. Siin näeb palju väärtuslikke ja hurmavaid kaadreid, olgu siis India templirituaalidest või kormoranidega kalastavatest Kagu-Aasia kaluritest. Vaatamata nõrgale tervikule pakub „Ärkamine“ huvitavaid üksikosi.
Autor: Andres Mesikepp