Rumeenia uue laine režissöör Radu Jude ei tohiks meiemaisele publikule võõras olla. Vähemalt pöfihuntidele võiks see nimi olla teatavaks kvaliteedimärgiks. Hilissügiseti on me kinoekraanid särama pannud mitmed mehe linateosed („Aferim!“, 2015; „Armidega südamed“, 2016; „Mind ei huvita, kui me ka läheme ajalukku barbaritena“, 2018). „Kohatu kepp ehk meeletu porno“ (2021) jõudis meie kinosaalidesse enne PÖFF-i – tänavuse Berlinale peapreemia Kuldkaru võit on kõnekas müügiargument. Alahinnata ei tasu ka intrigeerivat pealkirja.

Kes üksnes viimasest innustatuna sammud kinno seab, võib siiski pettumuse osaliseks saada. Filmi juhatab sisse peategelase, ajalooõpetaja Emi (Katia Pascariu) ja tema mehe julge intiimne koduvideo, millele lisab autentsust asjaolu, et suguorganeid ning -akte pole videopildis hägustatud, kõike näidatakse täies hiilguses. Kuid režissöör kasutab nende loetud minutite loomulikku avatust ning alastust vastukaaluks ühiskondlikult aktsepteeritavamatele vulgaarsuse väljunditele, mis ilmestavad igapäevaelu tänapäeva Bukarestis.

Põgusale amatöörpornoklipile järgnev on jaotatud kolme peatükki.

Mis kord veebis, sealt enam ei pääse. Nii juhtus ka privaatse videoga, mille peategelannat ootab seetõttu õhtul ees lastevanemate koosolek ning selgituste andmine, saame teada Emi külaskäigust kooli direktori juurde. Ülejäänud esimeses jaos näeme Emit jalutamas läbi koroonaviirusest räsitud Rumeenia pealinna. Samal ajal suhtleb ta telefonitsi oma mehega, kes üldsegi paari koduvideo halastamatutesse netiavarustesse postitas. Lavastaja Jude ning operaator Marius Panduru Bukarest on päikesesärast hoolimata trööstitu: suletud ettevõtted, ehitus- ning liiklusmüra, kodanike sõimuvalang väiksemagi konfrontatsiooni peale. Panduru kaameratöö on selles peatükis ootamatult jalust niitev, jälgides õpetajannat sageli distantsilt kui varjatud kaamera ning püüdes teiste linlaste põgusaid pelglik-elevaid otse-kaamerasse-pilke. Iga stseeni lõpus muutub kaamera aga justkui omaette tegelaseks, triivides eemale peanarratiivist ja keskendudes viivuks mõnele detailile, mille mõte ja võimalik seos loo endaga jäägu vaataja luua. Kõnnitee kiviplaatide vahelt läbi tungiv imepisike oaas rohelust kesk kapitalistlikku linnamüra – midagi loomulikku, nagu kahe täiskasvanu vaheline konsensuslik vahekord, variserlike rünnakute (mille sihtmärgiks Emi filmi viimases jaos saab) turmtule all? Barbie-nukk poeriiulil – lastele lubatud võltsalastus, erinevalt poleemikat tekitavast pärisalastusest?

Filmi teine peatükk hülgab narratiivi täielikult, kuid aitab kenasti mõtestada Jude temaatilist fookust, tõstes omanäoliste, kohati naljakate, kohati painajalikult kurbade ja valusalt torkavate seoste läbi esile Rumeenia ajaloolised ning kaasaegsed pained. Tegemist on iseäraliku sõnaraamatuga, milles režissöör esitab vaatajale tähestikulises järjestuses hulga sõnu, märksõnu, mille tähendused ta nii pildi-, heli- kui kirjatekstis ekraanil pea peale pöörab. Kiires tempos vahelduvad kaadrid žongleerivad mitmete ajalooliste, kuid ka tänapäevaste, sageli kultuuriliste ning seksuaalse sisuga mõistetega. Nende seas on ka näiliselt üldritta sobimatuid mõisteid, mille kuuluvuse muudab asjakohaseks vaid Jude mänguline definitsioon. Näide viimasest: sõna „pingviin“ seletamiseks on Jude kasutanud klippe Rumeenia popstaari Romeo Fantastiku muusikavideost, milles mees laulab paljastatud ihuga naiste keskis sellest, et ta on pingviin, kellega vastassoo esindajad igal juhul suguühtesse soovivad astuda. Peatükk mõjub ootamatult ja värskelt ning nõuab vaatajailt omajagu tähelepanu ning kaasamõtlemist, et Jude teemapüstituste ning -jätkudega sammu pidada.

Viimane peatükk on kolmest kõige mõjusam, ehkki panustab eelnevaist märkimisväärselt vähem filmikeele võimalustele. Selles leiab vaataja Emi eelmainitud lastevanemate koosolekult kooli sisehoovis. Kunstniku ning kostüümikunstniku töö on esimest osa ilmestanud naturalismiga võrreldes siin rõhutatult teatraalne. Ajaloolise kooli hoov näeb välja kui keskaegne kohtumõistmisplats (puudu pole ka suurejoonelised tõrvikud, mis protsessi ajal süüdatakse), ehkki kohaletulnute välimus viitab praegusaja ühiskonna arhetüüpidele. Lahatakse küll õpetajanna osavõttu pronograafilises materjalis, kuid eri seisukohtade pinnalt võrsuvad üldisemad lahkarvamused Rumeenia ajaloo ning kaasaja, ka nende koolis käsitlemise suhtes. „Kohatu kepp ehk meeletu porno“ filmiti 2020. aastal, mil koroona levik oli juba vajutanud sügava pitseri rumeenlaste igapäevaellu. Jude on selle filmiga pandeemia laineharjast maksimaalse haaranud – maskid ning maskikandmine on filmis, eriti viimases jaos, sümboolse tähendusega. Emi seisab vankumatult oma vaadete eest, millest olulisimaks tõuseb see, kuidas üldse asjadest rääkida. Ennekõike tuleb olla aus ning otsida ja tunnistada tõde. Tuleb heita maskid, et näha alasti tõde. Vaid seejärel saab sellega leppida, ka ühiskondlikul tasandil, ning leida parim suund edasi.

Kohati nõiajahti meenutava inkvisitsiooni lõpplahendusi pakub Jude vaatajaile kolm. Neis kõigis pannakse Emi jätkamine õpetajana hääletusele, kuid lõpptulemus on igal puhul erinev. Mängulist leidlikku energiat, mille najal kogu film kohatisest tehnilisest robustsusest hoolimata julgelt seisab, ei kaota Jude viimasteski kaadrites. Absurdimeeter põhja!

Autor: Kristjan Kuusiku
Foto autor/allikas: Silviu Ghetie / Micro Film


“Kohatu kepp ehk meeletu porno“ (“Babardeala cu bucluc sau porno balamuc”, 2021)
Riik: Rumeenia
Kestus: 1h 46min

Stsenarist ja režissöör: Radu Jude
Operaator: Marius Panduru

Kunstnik: Cristian Niculescu
Monteerija: Catalin Cristutiu

Helirežissöör: Dana Bunescu
Muusika: Jura Ferina, Pavao Miholjevic
Osades: Katia Pascariu, Claurdia Ieremia, Olimpia Malai jt


Kristjan Kuusiku Arvustus ,