Belgia film „Ajast väljas“ (2021) on omaette eksperiment. Tegemist on unikaalse lahendusega nukufilmi vallas ja tõenäoliselt üks isikupärasemaid filme tänavusel PÖFF-il. See on unenäoline, fragmentaarne mälestus elust Maal, nii selle sõna laiemas tähenduses kui ka ühe suguvõsa võtmes, esitatud rabava stiiliga visuaalides ning kirjana, mille viimane inimene Maal esitab esimesele inimesele, kes sündinud Marsi pinnal.
Aasta on 2056. Inimesed on Maalt lahkunud, linnad on rohtu kasvanud, suured hooned, kõrghooned, paneelmajad on looduse ees taandumas. Peaaegu kõik inimesed on lahkunud, maha on jäänud vaid eakad. Nende seas on Gaspard ehk vanim, võib-olla viimane inimene Maal, kes saab peagi saja-aastaseks. Enne siit ilmast lahkumist on tema soov anda oma lapselapsele Zeriale, esimesele inimesele, kes sündinud Marsi pinnal, aimdus sellest, milline on elu Maal. „Kui sa mind otsima tuled, kallis Zeria, oled esimene inimene, kes näeb Maad esimest korda,“ nendib Gaspard oma kirjas mitu korda. Gaspard ei saa olla kindel, kui palju Zeria teab tõde, kui palju tema eest varjatakse inimkonna tausta, kuid Gaspard ilmselgelt tahab, et lapselaps teaks. Et ei unustataks.
„Laiub surm nagu lävi / läbi hommikuao. / Aga olnu ei hävi, / sest et mälu ei kao.“ Nii algab Artur Alliksaare luuletus „Kuskil ajajõe taga“. Harry Cleveni eksperimentaalne stop-motion- animatsioon „Ajast väljas“ paneb mõtlema sellele, mis saab, kui olnu hävib, kui mälu kaob. Elu Maal, nii nagu inimesed aastatuhandeid elanud on, on filmis peaaegu hävinud. Mälu, see on kadumas. Gaspard on kõrges eas, tema meenutused lapsepõlvest, tema mälestused on fragmentaarsed, hüplikud. Ta ei ole ilmtingimata usaldusväärne jutustaja, hoopis vastupidi. Film viitab võimalusele, et ta on viimane elus inimene Maal, nagu vihjatakse ka, et elu Maal peakski kuuluma minevikku. Inimkond on ühe suurima eluviisimuutuse lävel, kui mälukandjad Maal hukkuvad. Kas inimkond Marsil peaks mäletama midagi elust Maal? Kui, siis mida? Milleks? „Ajast väljas“ paneb neile eksistentsiaalsetele küsimustele mõtlema.
Kui keegi peaks jutustama elust Maal, siis millest muust võiks ta pajatada kui isiklikust kogemusest. Nii on ka Gaspardi kiri täis seiku isiklikust elust, mis sageli traagilist laadi, kuid sekka leidub ka rõõmsamaid hetki. Kogu filmi vältel kuuleme peaaegu ainult üht inimhäält – Gaspard lugemas valjult kirja, rahulikus tempos, mõtlikult, justkui järgmist mõtet, järgmiseid sõnu hoolikalt kaaludes. Merlin Delensi esituses leiab iga mõte, iga sõna filosoofilis-eksistentsiaalse tähenduse.
Filmi paeluv visuaalne lahendus segab harjumatut (mitte häirivas mõttes) omapärast segu mudelitest, makettidest, nukkudest, vahel ka reaalsetest inimfiguuridest nukumaskide taga. Unikaalne lähenemine toimib – ehkki see mõjub veidi võõrastavalt, vähemalt alguses, annab see lisamõõtme filmi filosoofilistele mõttetriividele. Harry Cleveni nukud on väheplastilised, ühetaolised hallid näod, nii Gaspard kõrges eas, isikud tema lapsepõlvemeenutustest kui ka inimesed Marsil. See tõstatab mälu ja identiteedi küsimuse. Mis saab inimkonnast kui kollektiivsest identiteedist Marsil, kui unustatakse, milline oli elu Maal? Rohtu kasvavad linnad, metsalaaned ja jäised maastikud on mudelid, maketid, kuid väga hästi teostatud.
Film kulgeb meditatiivses tempos, kuid visuaalne keel on lummav ning aitab tähelepanu ülal hoida. Enamik filmist kulgeb halli varjundeis, mis koos teiste stilistiliste elementidega annab filmile noir’iliku õhustiku. Ekspressiivne on ka filmi heliriba, olgu siis heliks vaikne klaverimäng või jõuline abstraktsioon. Viimase näiteks võib tuua lõigu, mil Gaspard meenutab oma karmikäelise isa kasvatusmeetodeid: isa avab auto tagumise ukse, taamal vaiksed loodushelid, mis valjenevad džunglihelide kakofooniaks, kui isa noore Gaspardi autost välja murule kisub, et too muru kardaks.
„Ajast väljas“ pole ilmselt film igale maitsele, selle unikaalne visuaalne keel ning helidisain, meditatiivne tempo ja eksistentsiaalsed teemapüstitused mälu ning identiteedi vallas on mõneti rasked seedida. Kuid sättides end filmi sageduslainele, tasub see kogemus igati ära. Režissöör Harry Cleven on saanud valmis tõeliselt omapärase filmi, mis pole hetkekski vähemat kui lummav, isegi kui temaatika võib mõjuda ängistavalt.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Ajast väljas“ (Zeria, 2021)
Riik: Belgia
Kestus: 1h 1min
Linastus PÖFF25 programmis “Põhjusega mässajad”
Režissöör: Harry Cleven
Stsenarist: Harry Cleven
Produtsent: Benjamin Stiénon
Osades: Johan Leysen