Läbi aegade populaarsemaid filme oma kodumaal Iraanis, võiks „Ainult 6,5“ – stsenaristi ja lavastaja Saaed Roustayi teine täispikk mängufilm – pakkuda palju kõneainet ka rahvusvahelisele publikule. Tegemist on filmiga, mida Iraan vajab: see on ühtaegu film oma kohast ning ajast, kainestav pilguheit kaasaegse Iraani mitmetele sotsiaalsetele valupunktidele, kuid samas ajatu ja tugeva üldistusjõuga lugu tänu üdini inimlikult ja mitmekülgselt tahutud tegelastele. Filmil on piisavalt tehnilist löögijõudu, et pidada seda viimaste aastate üheks pinevaimaks krimifilmiks, kuid selle lõikav sotsiaalkriitika on hääl, mis kinosaalist väljudes peas kajama jääb.
Film algab tagaajamisstseeniga, mis lööb pika puuga ka ülekeskmisi Hollywoodi põnevikke. Samadi (eestlastele Asghar Farhadi „Lahutusest“ tuttav Payman Maadi) juhitud narkorühm korraldab reidi tarneahela pisemast mutrist narkomuula tabamiseks. Esiti vaikse pingega laetud sissejuhatus võtab sisse täistuurid, kui Samadi paarimees Hamid (Houman Kiai) näeb jahitava varjust, et too katuseid mööda põgenemise plaani haudub. Järgnev tagaajamine Teherani tänavail on muljetavaldav tehniline saavutus (esiletõstmist väärivad nii Bahran Dehghani montaaž kui ka Peyman Yazdaniani kirjutatud muusika), kuid „Ainult 6,5“ pakub ka ootamatuid süžeekäänakuid ning üllatusmomente – ühe sellise järel jääb politseinike kätte pakk uimasteid, jälitatavat ennast aga ei suuda nad leida.
Situatsioonil on võmmidele pea saatuslikud tagajärjed. Olukord asetab nad korruptsioonist vohavas Iraanis ränkade küsimuste ette – kes tõestab, kust narkootikumid tegelikult pärit on? Oma töös tarmukad, vankumatud ja sihikindlad, ei ole narkovõmmid siiski valgesse rüütatud kangelased: nende meetoditele ning motiividele sageli varju heitev käsikiri paljastab narkokuritegude vastaste operatsioonide ning õigusemõistmise nõrgad lülid Iraani ühiskonnas. Nõnda jõuavad inkrimineerivad tagajärjed valesti täidetud raportina Samadile ja Hamidile järele – kord näeme üht, kord teist politseijaoskonnas käeraudadega paigale aheldatuna. Ometi ei paista keegi selle peale kaks korda silmagi pilgutavat. Süsteem toimibki nii – kassi-hiire mänguks tuleb peale narkovastase rindesõja valmis olla ka siseridades. See on osa süsteemist, nii nagu seda on pidev jälitus- ja kihutustöö, kahtlusaluste ja tunnistajate jõuline manipuleerimine ning ähvardamine eesmärgi saavutamise nimel.
Eesmärk on tabada kurikuulus narkoärikas Naser Khakzad (Navid Mohammadzadeh) ning Samad ei pelga sihi saavutamiseks kõiki eelmainitud meetmeid jõuliselt rakendada. Khakzad – kõik on temast justkui kuulnud, keegi aga midagi ei tea, veel vähem et näinud oleks. Ometi suudab Samad ja tema rühm visalt väiksemaid kalu püüdes ka suure hai ümber silmuse sedavõrd koomale tõmmata, et peagi on tagaotsitu neil käes. Teravad ülekuulamisseansid, pingeline välitöö (sealhulgas muljetavaldav haarang eikellegimaal, kus elu hammasrataste vahele jäänud ühiskonnakiht hingitseb linnaäärsel mahajäetud ehitusplatsil suurtes pikkades betoontorudes) ning üleskruvitud emotsioonid teevad filmi esimesest poolest tempoka trilleri, kuid pärast Khakzadi tabamist nihutab režissöör Roustayi filmi fookust. Khakzad tabatakse luksuslikust korterist, luues terava kontrasti tema tegevuse ohvrite elutingimustega, kuid temagi on kaugel õnnest.
Pannud vaataja kaasa elama võmmide ponnistustele, pöörab Roustayi filmi teises pooles tähelepanu hoopis narkoparuni motiividele ning ta püüdlustele iga hinna eest süüdimõistmise korral ees ootavast surmanuhtlusest pääseda. Sellega muutub ka linateose toon. Mida enam heidetakse valgust kriminaali sisekaemustele, seda melodramaatilisemaks film muutub. Paradoksaalsel moel on Khakzadi kehastav Navid Mohammadzadeh ise ka ankruks, mis ei lase filmil siiski sentimentaalseks muutuda. Tema rollisoorituse jõud peitub selles, kuivõrd üldinimlikult mõistetavaks ja kaastunnet esilekutsuvaks suudab ta mängida karjäärivalikul kurakätt keeranud kriminaali. Kui filmi pingelisemates episoodides on kuulda Freidkini „Prantsuse sidemehe“ (1971) kaja, on rõhuasetus kurjategija perekesksusele filmis „Ainult 6,5“ võrreldav David Michôdi „Loomariigiga“ (2010). Mõlema filmi soontes voolavad perekondlikud tunded – kuigi filmide adrenaliinisüsti tagavad tehnilise oskuslikkusega lahendatud põnevusstseenid, ei tähendaks need palju kõrgete emotsionaalsete panusteta.
„Ainult 6,5“ on jõuline poliitiline kommentaar ja pingeline triller, mis ei unusta, et inimesed on need, kes annavad filmile selle tuksleva südame ning kelle kaudu avaneb filmi sotsiaalkriitiline sõnum kohalike võimude jõuetusest narkokuritegude ennetamisel ja tõkestamisel. Iraanis ootab narkootikumidega tabatut ühesugune karistus, olenemata uimastite kogusest: olgu selleks 30 grammi või 50 kilo, seadusest üleastujat ootab surmanuhtlus. „Miks teenida vaid 30 grammi, mitte 50 kilo pealt, kui risk jääb samaks?“ küsib film kurjategija seisukohalt, jättes kaheti mõistetavaks ka filmi pealkirja. Kas Iraanis saab olla „ainult“ 6,5 miljonit sõltlast, hoolimata narkopolitsei visadest pingutustest hoida see arv nii madal kui võimalik, kui film vihjab, et mõneti just õiguskeskkonna tõttu on see arv hoopis hüppeliselt mitmekordistunud esialgse ühe miljoniga võrreldes?
Autor: Kristjan Kuusiku