“Bohemian Rhapsody” (Rež. Bryan Singer) on oodatud eluloofilm legendaarse rokkbändiQueen teekonnast tudengibändist maailmakuulsateks staarideks. Eelkõige keskendub film just bändi laulja Freddie Mercury (Rami Malek) karakterile ning Farrokh Bomi Bulsara personaalsele teekonnale. Film, mis žanriliselt eksleb eluloofilmi, draama, muusikafilmi ning kogupere meelelahutuse vahelistel radadel, on saanud üpris kontrastse vastuvõtu osaliseks. Vaatajanumbrid on tublid, ent kriitikud ja Queeni superfännid on pahased.
Kui filmi stsenaariumi aluseks on tõsieluline materjal, on alati küsimus materjalisisestes valikutes. Kellegi elu, ükskõik kui filmilik või märgiline, ei mahu klassikalise filmiloo struktuuri teenistusse. “Bohemian Rhapsody” võtab selge ajalise raami – Queeni loomise hetkest kuulsa Live Aid kontserdini. Lisaks püüavad tegijad hoida läbivat fookust Freddie suhteliinil Mary Austiniga (Lucy Boynton). Ent loomulikult on olnud vaja ära näidata hulk teisi olulisi pöördepunkte Freddie elus – suhted perekonnaga, bändiliikmetega, homoseksuaalsuse (avalik) tunnistamine, hedonistlikku maailma suundumine, AIDS-i diagnoos. Küll aga jäävad need sündmused vaid pinnapealseteks märkide püstitamiseks ja just see annab aimu segadusest filmi terviku loomisel selle žanritaotlustes.
Film hoiab pigem kerget ja huumoriga vürtsitatud värvilist meelelahutuslikku joont. Seda nii montaažirütmis, ajastu kujutamisel kui ka oma tegelaskujude värvikihi paksusel. Rami Maleki pühendunud osatäitmise abil joonistub Freddie karakter meile välja mitte ainult “Su nägu kõlab tuttavalt”-stiilis paroodiana, vaid tekib tõepoolest kujund inimesest, kelle tegusid, mõtteid ja tundeid juhivad sisulised protsessid. See esmapilgul positiivne rõhuasetus Freddie tegelaskujule tekitab aga probleeme visandlike kõrvaltegelastega. Kauaaegne tüdruksõber Mary Austin välja arvata, on filmi kõrvaltegelased. Bändiliikmete Brian May (Gwilym Lee), Roger Taylori (Ben Hardy) ja John Deaconi (Joseph Mazzello) tegelased on visuaalselt hästi tabatud, ent sageli tundub, et pingutused läksid siinkohal pilliõppele, parukatele ja maneeride kopeerimisele ning näitlejatele ei antud ruumi ega võimalust neid inimesi sügavamalt esitada/kujutada/kehastada.
Filmis osalenud inimesed on palju rääkinud filmi utoopiliste mõõtmetega mahukusest, rõhutades seda, et 2/3 filmitud materjalist filmi ei jõudnud. Ehk on see põhjuseks miks paljud stseenid/liinid/… ja tegelaskujud korralikku eluloodraama mõõtu välja ei kanna. Kindlasti ei aidanud kaasa ka segadus režissöör Bryan Singeri vallandamise ning rohkete erinevate produtsendikäpakestega, kes kõik filmi potis värve segada püüdsid. Singeri väidetav osavõtmatus ning konfliktsus jätsid filmi tugeva režissöörikäeta ning autori taotlusi pole seetõttu siin isegi mõtet lahata. Produtsentide hulgas olid nii Queeni elusolevad liikmed, endine mänedžer kui ka stuudioprodutsendid, kellel kõigil erinevad nägemused filmi sisulisest suunast.
Üks õnnestunumaid aspekte/külgi/… “Bohemian Rhapsody” juures on selle muusika ning muusika kasutamise viisid. Muusika osaleb siin nii filmi teemas kui ka väljendusvahendite töös sisuliselt esile tõstetud positsioonil ja ei ole vaid vormiline vahend nagu näiteks muusikalides. Esile kerkivad tugevad dramaatilised episoodid, kus traditsioonilise sõnalise dramaatilise stseeni taustal kostuv originaalmuusika loob võimsa kolmanda tähendustasandi – muusika kui kellegi sisemaailma tunnetuslik väljendus. Kvaliteetselt taastatud originaalmaterjal, mis vajadusel parandatud uute salvestustega, annab Queeni loomingule ka senikuulmata helikvaliteedi. Filmi kulminatsioon Live Aid kontsert mõjub kinos tõepoolest külmavärinaid tekitavalt. Siin saavad kokku täpsete faktide taaslavastamise visuaalne tugevus, kvaliteetne helimaailm ja Queeni ning Freddie Mercury fenomeni imetabasus kui selline. Nii tundubki, et kui “Bohemian Rhapsody’t” vaadata kui heatahtlikku muusikalist lavastust Freddie Mercury’st ja Queenist, ei ole kriitikal tegelikult palju ruumi ja tegemist on õnnestunud meelelahutusliku hommage’iga. Jättes kõrvale draamafilmi nõuded välja timmitud karakteritele ning täpsusele eluloofilmi tasandil, jääb järele üks efektne muusikafilm. Vahvad anekdootlikud stseenid näitavad maailmakuulsate lugude sünnihetki ja Rami Maleki hingestatud lähenemine Mercury’le näitab rokkstaari nii tema bravuurikuses, andekuses kui ka sisemises hapruses. Siin pole vahet mis värvi silmad kellelgi on või mis aastal mõni lugu tegelikult kirjutatud oli. Tempoka ja südamliku tooniga tehtud “Bohemian Rhapsody” näitab publikule üht võimalikku Freddie’t ja Queeni.
Autor: Greta Varts