Silt: PÖFF 2021

  • „Nr 10“ – miks? kes? miks? mis? miks? kuidas? miks? …

    „Nr 10“ – miks? kes? miks? mis? miks? kuidas? miks? …

    Hollandi režissööri Alex van Warmerdami film „Nr 10“ linastus PÖFF-i põhivõistlusprogrammi raames. Film räägib salapärase minevikuga näitlejast Günterist (Tom Dewispelaere), kelle elu ei pruugi üldsegi olla niivõrd tema enda kontrolli all, kui ta arvab. Lihtne seebiooperlik afäär on aga algus palju suurejoonelisemale loole. Rohkem ei tohiks ega ausalt öeldes oskakski filmi kohta öelda …

    „Nr 10“ on film, mis vääriks ilmselt palju põhjalikumat analüüsi, kui mina olen siin suuteline pakkuma. Väga raske on midagi öelda, ilma teost täielikult lahti võtmata, aga olen otsustanud austada filmitegijate soovi ning proovin lugu ja selles esinevaid pöördeid mitte liialt reeta. Ei soovi kelleltki võtta filmi esmakordse kogemise rõõmu.

    Pealtnäha ei paista „Nr 10“ silma millegi erilisega. Tegu pole filmiga, kust leiaks Argento stiilis valgustust, Noé kaootilist kaameratööd või Edgar Wrighti filmide kiiretempolist montaaži. See on aga kergesti andeksantav, sest eesmärk on ikkagi jutustada lugu, mitte tekitada vaatajale peavalu. Miski muu pole van Warmerdami jaoks oluline. Eriti võttes arvesse, et lugu väärib tõepoolest tähelepanu.

    Õpikupõhisest filmist on asjad väga kaugel. Puuduvad traditsioonilised arengukaared ja struktuur. Peategelaste motivatsioonidest ja emotsioonidest on raske aru saada. Terve filmi vältel on raske öelda, kas Günter üldse peaks vaatajale meeldima. Sama palju kui puuduvaid stseene tundub olevat ka üleliigseid, milleta lugu traditsioonilises mõttes ehk paremini töötaks. Günteri „kannatuste“ põhjustajad näidatakse ära väga varakult. Nende motiivid jäävad lahtiseks, aga vaataja saab nende plaanidest juba mingisuguse ülevaate, mis vähendab saladuslikkust. Eriti esineb puuduvaid ja üleliigseid stseene esimeses kolmandikus, kus tegeldakse kõrvaliste tegelaste eraeludega sama palju kui Günteriga, keda saab julgelt peategelaseks nimetada alles teise kolmandiku alguses. Enamik kõrvalliinidest ei vii lõpuks kuhugi, sest fookus liigub täielikult Günterile ja tema perele.

    Tavaliselt saaks kõike seda ja muudki filmile ette heita, aga siin paistab, nagu oleks iga filmis tehtud otsus teadlik valik. Kogu kupatus tundub nagu mingi suurejooneline praktiline nali, mida võib tuttavatele näidata ainult 1. aprillil.

    Võibolla on kõik tegelikult väga selge ja ma lihtsalt proovin ennast lohutada, kuna ei suuda midagi sügavmõttelist filmi kohta arvata. Saan ainult öelda, et kogemus oli unikaalne ja väga nauditav. Kas see on hea või halb? Oli kogu film nali? Mis oli selle nalja eesmärk? Kas mingi eesmärk peab üldse olema? Kas tegu on halva filmiga, millel pole midagi öelda? Kas tegu on meistriteosega, mida analüüsitakse kümne aasta pärast filmikoolides üle maailma? Olen ma eesel? Kas keegi oskab neile küsimustele vastata? Kas keegi peaks neile küsimustele vastama?

    Kujutasin vaimusilmas ette režissöör van Warmerdami (kellest polnud enne ühtegi pilti näinud), kes kahjuks ise linastusele tulla ei saanud. Nägin halli peaga mehikest esireas istumas ja itsitamas. Ta ei pea nägema filmivaatajate nägusid. Piisab saalis valitsevast atmosfäärist, mis paikneb kusagil segaduse ja täieliku uskmatuse vahepeal. Filmi kohta ütleb paljugi see, et lõputiitrite algus ajas publiku naerma. Ei saa olla kindel, et naerdi sellepärast, et oli naljakas. Pigem tundus, et tegu oli kaitsereaktsiooniga, mis asendas küsimusi mida? kas ongi kõik? misasja? kuidas see võimalik on?

    Ma ei eita, et olen festivali jooksul juba näinud paremaid filme kui „Nr 10“ ja usun, et näen kindlasti veel, aga vähemalt praegu on väga raske kujutleda, et tuleb veel ette film, mis pakuks sama omapärast kogemust, sellist, mille järel ei saaks panna pahaks kümneminutilist aplausi ega vilekoori.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Nr 10“ (No. 10, 2021)
    Riik: Holland, Belgia
    Kestus: 1h 40min
    Linastus PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Alex van Warmerdam
    Stsenarist: Alex van Warmerdam
    Produtsent: Marc van Warmerdam
    Operaator: Tom Erisman
    Monteerija: Job ter Burg
    Muusika: Alex van Warmerdam
    Osades: Tom Dewispelaere, Frieda Barnhard, Hans Kesting, Anniek Pheifer, Dirk Böhling

  • „Põgenemine“ – animeeritud dokumentaalfilm, mis liigutab hingepõhjani

    „Põgenemine“ – animeeritud dokumentaalfilm, mis liigutab hingepõhjani

    Amin Nawabi on afgaani päritolu 30ndates noormees, kel on doktorikraad Princetoni ülikoolist. Ta elab koos samasoolise elukaaslasega Taanis, plaanitakse osta maja. Kõik tundub pealtnäha kaunis, ainult et Amin Nawabi ei ole tegelikult Amin Nawabi. Amin Nawabi on animeeritud dokumentaalfilmi „Põgenemine“ peakangelase pseudonüüm. Amin on sõjapagulane, kelle tegelik identiteet jääb saladuskatte alla, sest tema põgenemise lugu, mis algas aastakümneid tagasi, pole veel lõppenud. „Põgenemine“ pakub talle ehk mingigi lahenduse, vähemalt võimaluse oma lugu esimest korda südamelt ära rääkida, nii nagu see aset leidis ja leiab siiani.

    Animeeritud dokumentaalfilme ei tehta just tihti. Pealtnäha need kaks kuigi hästi kokku ei sobi – dokumentaalfilm taotleb üldiselt maksimaalset elulähedust ning tõetruudust, joonisfilm võib tunduda selles võtmes võõristav. Taani režissööri Jonas Poher Rasmusseni lähenemine tasub end siin kuhjaga ära. Dokumentaalfilmid, mis osaliste identiteete varjata soovivad, kasutavad tavaliselt kergemaid võtteid – hägusta pilti, kui osaline on kaadris, muuda osalise häält, ongi purgis. „Põgenemine“ püüdleb kõrgemale ja kaugemale. Lisaks illegaalsest immigrandist peaosalise ning tema lähedaste identiteetide varjamise küsimusele, mille joonisfilm lahendab, on meil võimalus vaatajaina tema emotsioone – kõhklusi, hirme, kurbust, rõõme – lugeda tema palgelt, ehkki animeeritult.

    Veel üks kitsaskoht, mille valik animatsiooni kasuks selle loo jutustamisel ületab, on asjakohaste dokumentaalkaadrite puudumine. Animatsioon annab tegijaile võimaluse taasluua iga kõnekas hetk Amini lapse- ja nooruspõlvest, mis aitab vaatajad otse sündmuste keskele viia, seeläbi ka peaosalise Aminiga paremini samastuda. Teiseks oluliseks emotsionaalseks ankruks filmis on režissööri tavapärasest suurem kohalolu. Nimelt on Amin ning filmi lavastaja Jonas Poher Rasmussen sõbrad keskkoolipäevilt. Märkimisväärne osa filmist leiab aset omamoodi teraapilise intervjuuna: Amin lamab selili vaibal, silmad suletud, meenutamas ning jutustamas oma lugu. Tervet lugu, kogu tõde kuuleb esimest korda ka režissöör ise. Tema vahemärkused, põgusad dialoogikatked intervjueeritavaga, tema üllatus mõne aspekti või nüansi üle, millest ta varem midagi ei teadnud, mõjuvad värskelt ning annavad loole lisakihi sügavust. Kui Amini parimad sõbradki ei tea temaga juhtunust kõike, oleme vaatajaina tõepoolest intiimsete hetkede tunnistajad. See asjaolu muudab filmi veelgi liigutavamaks ning ehedamaks.

    Liigutav on „Põgenemine“ tõepoolest, suisa hingepõhjani. Ja mitte üksnes seetõttu, et elame kaasa kõigile kannatustele, mille osaks Amini pere langes, vaid ka seetõttu, kui palju empaatiat selles on, kui palju empaatiat suudab see tekitada. Film algab erksates toonides. Amin teadis juba noorelt, et on erinev. Jean-Claude van Damme’i lihaselise, särgita ülakehaga filmiplakat toaseinal, poiss ise mööda Kabuli tänavaid lompides hüpates, seljas õe sinine kleit, roosadest kõrvaklappidest mürtsumas a-ha. Relvakonflikt islamistidega jõuab aga Kabuli lähedale, noormehi värvatakse sõjaväkke ning selline saatus ootab ees ka Amini vanemat venda, kes pidevalt värbajate eest põgeneb. Kui sõda aga pealinna jõuab, tuleb tervel perekonnal, Aminil, tema vanemal vennal ja õel ning nende emal, otsese ohu eest pageda. Nii leiab Amin end 1995. aastal Moskvas, kust proovitakse edasi võtta suund Rootsi.

    Korrumpeerunud miilits ning karmid ja karastunud inimkaubitsejad osutuvad omaette väljakutseks. Harvad dokumentaalsed arhiivikaadrid poliitilisest olukorrast Afganistanis ning tühjadest poelettidest Venemaal pärast NSVL-i lagunemist meenutavad parajal hetkel ja sobival määral, kuivõrd reaalne on Amini katsumuste lugu. Ajaloolise tausta põgusale avamisele lisaks annavad need dokumentaalkaadrid filmile ka pisut üldistusjõudu. Ainus asi, mida võiksingi filmile ette heita, on see, et Amini lugu on väga silmatorkav, röövides filmilt mõnevõrra üldistusjõudu. Vahel muutub pilt tema pagulasteekonnast mustvalgeks, loob maailma, kus on liiga selgepiiriliselt välja joonistatud, kes on head ja kes halvad. Kuid nende katsumuste keskel on ka ilusaid hetki, hetki täis vaprust, ausust, toredaid üllatusi. Just sellistel hetkedel võtab „Põgenemine“ tõeliselt tuule tiibadesse. Üürikesed rõõmuhetked on need, mis jäävad filmist kajama ning nakatavad empaatiaga.

    „Põgenemine“ on juba kõrgelt hinnatud film, kuid Amini lugu pälvib ilmselt kiidusõnu veel ja veel. Produtsentideks on staarid Riz Ahmed ning Nikolaj Coster-Waldau, filmi USA leviõigused noppis endale stuudio NEON, mis suutis paar aastat tagasi Bong Joon-ho trilleri „Parasiit“ parima filmi Oscarini lennutada. „Põgenemisele“ ennustatakse samuti mitmesugust tunnustust, sealhulgas võimalust Oscaritel läbi lüüa. Eks seda näitab aeg. Filmil on valjult tuksuv süda, mille rütmis võiks maailm Amini eeskujul suurema avatuse ning vabanemise poole püüelda ning iga filmile osutatav tähelepanu, mis seda soodustab, on teretulnud.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Põgenemine“ (Flee, 2021)
    Riik: Taani, Prantsusmaa, Rootsi, Norra, USA
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF25 programmides “Screen International kriitikute valik” ja Doc@PÖFF

    Režissöör: Jonas Poher Rasmussen
    Stsenarist: Jonas Poher Rasmussen
    Produtsendid: Monica Hellström, Signe Byrge Sørensen, Charlotte De La Gournerie
    Monteerija: Janus Billeskov Jansen
    Muusika: Uno Helmersson
    Osades: Daniel Karimyar, Fardin Mijdzadeh, Milad Eskandari, Belal Faiz, Elaha Faiz

  • „Metsikud mehed”, vaoshoitud film

    „Metsikud mehed”, vaoshoitud film

    Ei, Johanna, kõik Taani filmid ei pea olema Dogma 95.
    Või nagu Dogma 95.
    Või üldse kuhugi sinna kanti.
    See on väga okei.

    Filmi „Metsikud mehed” peategelaseks on keskeakriisiga maadlev Martin, kes on otsustanud ängistavast olukorrast pääsemiseks põgeneda Norra ürglaantesse. Martin rajab endale mägedesse vägeva laagri, ta jahib toitu vibu ja nooltega ning riietub nagu tema ürgsed esivanemad. Kuigi kõik ei suju alati plaanipäraselt ja vahel tuleb mägikitse asemel süüa hoopis grillitud konna, on Martin siiski veendunud, et just selline elustiil on ühele tõelisele mehele ainuõige.

    Hetkeks, mil meie Martini loosse lülitume, on too Taani pereisa vist juba üsna pikalt keskeakriisi käes vaevelnud. (21-aastase noore naisena pean tunnistama, et ma ei ole sellel alal ekspert, nii et kahjuks tuleb siinkohal leppida vaid eeldamisega.) Aga vähemalt tundub, et otsus end karusnahkadesse riietada ja ürgseid meheinstinkte järgida on olnud üsna kaalutletud. Või vähemalt väga jäärapäine.

    Autorite valik alustada filmi hetkel, mil talumatu-hall-argipäev-ja-ängistav-pereelu-jne-faas on peategelasel juba läbitud, mõjus päris värskendavalt. Sellest, milline oli Martini elu enne kriisi, saame kaudselt teada peamiselt tema naise ja laste kaudu. Ja mõnest Martini emotsionaalsest monoloogist. Vaatajana oli selline infokogus taustaloo kohta tegelikult täpselt paras.

    Paraku jäi see dramaturgiline nüanss minu jaoks ainsaks värskuseks. Kui rääkida ülejäänust, siis on kõik Nordic-krimikomöödia kastikesed ilusti täidetud.

    Keskealine Taani mees on Norras ja tal on mingisugune kiiks, mis ei ole tingimata ühiskondlikult aktsepteeritav. Kolm Taani narkoärikat, kellest kaks on immigrandid ja kes on samuti puhtjuhuslikult sealsamas Norra mägedes. (Spoiler! Jah, meil on verine stseen relvade ja peksmisega kusagil hostelitoas.) Kohalik kolmeliikmeline ja natuke äpu politseimeeskond, sealjuures on politseiülema tutvustamisele pühendatud terve stseen, kus ta tanklas hot dog’i tellib.

    Suur osa naljadest on üles ehitatud taanlaste ja norrakate vahelisele keelebarjäärile ja teineteise kultuurilisele tögamisele. Või siis sellele, et Norra politseikoer ei saa täna tööle tulla, sest tal on vaba päev. Lühidalt öeldes jäi minu jaoks puudu isikupärast. Millestki värskest ja uuest. Millestki metsikust. Kuigi tegelased on üsna metsikud ja Norra mäed niisamuti, jäi loo jutustamises ja filmikeeles metsikusest paraku puudu.

    Kinno minnes lootsin salamisi, et ehk näen kinolinal natukenegi seda dogmalikku metsikust. Ehk just sellepärast pidingi pettuma. Mul on lihtsalt tunne, et olen sellist filmi juba näinud. Selliseid filme isegi. Sellele vaatamata julgen filmi soovitada ja nendin taas kord, et minu puhul ei ole kindlasti tegu sihtgrupiga.

    „Metsikud mehed” on ideaalne viis näiteks isadepäeva tagantjärele tähistamiseks. Või siis keskealiste naiste veinikal vaatamiseks. Või kui tahad lihtsalt istuda kinos ja koos saalitäie rahvaga naerda. Sest naerda tõesti saab. Mõnus light must huumor töönädala lõppu.

    Minge kinno!

    Autor: Johanna Viskar

    “Metsikud mehed“ (Vildmænd, 2021)
    Riik: Taani
    Kestus: 1h 44min
    Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Thomas Daneskov
    Stsenaristid: Thomas Daneskov, Morten Pape
    Produtsent: Lina Flint
    Operaator: Jonatan Mose
    Monteerija: Julius Krebs Damsbo
    Muusika: Ola Fløttum
    Osades: Rasmus Bjerg, Zaki Youssef, Sofie Gråbøl, Bjørn Sundquist

  • „Maailma kõige ilusam poiss“ – pilguheit ikoonilise näo taga peituvasse hinge

    „Maailma kõige ilusam poiss“ – pilguheit ikoonilise näo taga peituvasse hinge

    1971. aastal linastus Cannes’i filmifestivalil Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias“ ekraniseering. Legendaarne Itaalia režissöör Luchino Visconti oli kaua ja kaugelt otsinud (surma)ingellikult kaunist palet helilooja Gustav von Aschenbachi kinnisideede objektiks sattuva noore Tadzio rolli. Noorusliku ilu kehastuse, 15-aastase Björn Andréseni leidis ta Stockholmist. „Maailma kõige ilusam poiss“ jutustab häiriva loo kauneima näo taga peituvast tundlikust natuurist, keda meelelahutustööstus liiga noorelt objektistas ning seksualiseeris. Aus on küsida, kas viiekümne aasta taguse tsirkuse kordamine ja vanade haavade lahtirebimine on filmi subjekti suhtes empaatiline, kuid selle, mille „Surm Veneetsias“ Andrésenilt võttis – oma elu ohjad –, tahab režissööripaar Kristina Lindström ja Kristian Petri nüüd 66-aastasele mehele tagasi anda.

    Film algab õõvastavate arhiivikaadritega noore Tadzio otsinguilt. Luchino Visconti oli tolleks ajaks tõesti legendi staatuse pälvinud filmitegija, seda põhjustel, mida tasub otsida nii kaamera eest kui tagant. Olnud üks alusepanijaid Itaalia filmikunsti neorealismile („Kinnisidee“, 1943; „Maa väriseb“, 1948), leiame tema karjääri teisest poolest ennekõike Saksa ajalugu käsitlevaid suurfilme („Jumalate hukk“, 1969; „Ludwig“, 1973). Ta oli aadlisoost ning pidas teenreid, ometi nimetades end kommunistiks. „Jumalate hukk“ oli Viscontile just äsja toonud elu ainsa Oscari nominatsiooni käsikirja eest, mistõttu noore Tadzio otsingud pälvisid palju tähelepanu.

    Arhiivikaadreist näeme, kuivõrd teistsugune oli ühiskondlik suhtumine viiskümmend aastat tagasi: noor Björn Andrésen siseneb ruumi, tal palutakse naeratada, ümber toa kõndida, kaamerasse vaadata, tema välimust kommenteeritakse kui midagi ihaldusväärset, tal palutakse paljastada ülakeha, mille peale ta esialgu silmanähtavalt kohkub. Seejärel seisab ta juba aluspesu väel seinale nõjatudes Visconti ja tema assistentide ees, häbelik-arglikult kaamerasse naeratades. Need kaadrid panevad filmi tooni kohe alguses hästi paika, saateks kerget kõhedust tekitav heliriba.

    Juba esimese paarikümne minuti jooksul murrab film vaataja südame. Ekraanil toimuv ei oleks tänapäeval lubatav ning „Maailma kõige ilusam poiss“ keskendub omajagu just sellele, kuidas meelelahutustööstuses aset leidnud objektistamine ning seksualiseerimine nooruki edasist elu mõjutas. Kuid režissöörid Kristina Lindström ja Kristian Petri mõistavad, et ainult sellele keskendudes ei oleks nende film subjekti suhtes sugugi vähem ekspluateeriv. Andrésen annab filmi jooksul korduvalt mõista, kuidas noore Tadzio rolli valituks saamine röövis temalt justkui õiguse enda elule (Viscontil oli noorukiga kolmeaastane leping tema näole) ning Lindström ja Petri avavad vaatajaile hinge maailma kauneimaks peetud näolapi taga.

    Avakaadrite järel näeme, kuidas maailma kõige ilusamast poisist on sirgunud maailma kõige traagilisem meesfiguur – kõhetunud, pikkade valgete juuste ning habemega. Välimuselt näib ta vanem kui kuuekümnendates, silmis endiselt justkui igavikuline kurblikkus. Teda ähvardab korterist väljatõstmine, kuna ta on lasknud oma elukohal hooletusse langeda. Samuti süüdistatakse teda kaaselanike elu ohtu seadmises, sest kord korterist väljudes oli ta gaasipliidi sisse jätnud. Andrésen ja tema kokku-lahku-tüdruksõber räägivad sellest, mis mehega nooruspõlves juhtus: kiirelennuline tähesära Tadzio rollis, üürike popstaarikarjäär Jaapanis (Andréseni kehastatud Tadzio oli inspiratsiooniks tervele põlvkonnale feministlikele manga-kunstnikele), kust ei puudunud ka salapärased punased tabletid, mida produtsendid teismelisele andsid, et teda energilisena hoida. Siinkohal meenub, kuidas Judy Garland stuudio survel barbituraatide ning amfetamiinide sõltuvusse langes.

    Dokumentaalfilm pürgib aga kõrgemale püünele, andes Andrésenile taas ohjad oma elu valitseda. Kaamera pole siin kiskja, nagu eelmainitud arhiivikaadrites. Andrésen pole siin hüpiknukk, kelle roll on lavastaja soovi järgi vaid kõndida, seista, ümber pöörata ning naeratada (neli juhist, mis Andréseni sõnutsi võtavad kokku kõik, mida Visconti temalt ootas). Lindström ning Petri veetsid Andréseniga viis aastat, et võita tema usaldus, et nende kaamera muutuks tema jaoks sõbraks, kellele puistada oma hing. Filmi vaadates saab vägagi ilmseks, et Visconti roll tema elus oli mürgine, kuid traagikat on mehe elus olnud selletagi palju. Just muu tausta avamine ja mehest laiema pildi andmine on „Maailma kõige ilusama poisi“ märkimisväärseim saavutus, mis annab filmile hinge ja muudab selle ehk aasta üheks liigutavamaks dokfilmiks.

    Andrésen saab dokumentaalfilmis välja elada kõik emotsioonid, ehkki need pole kerged mälestused, mida mõlgutada. Kohati võib filmile ette heita Andréseni elu teatud episoodidest ülelibisemist või neisse mittesüvenemist. Andrésen räägib mõningatest seikadest avalamalt, mõningate osas on märkimisväärselt kidakeelne (nagu 1976. aasta, mille ta veetis Pariisis, sest talle lubati rolle filmides; seal pidasid teda ülal rikkad produtsendid, kelle kohta Andrésen alles hiljem taipas, et ta pakkus neile justkui eskortteenust – et neid nähtaks „maailma kõige ilusama poisi“ seltsis). Meelelahutustööstuse halastamatust toob filmi nimikangelane korduvalt välja, kuigi siin teevad arhiivikaadrid oma töö kenasti ka lisakommentaarideta ära. Vaadakem kasvõi noppeid Cannes’i filmifestivali pressikonverentsilt, kus Andrésen tundis end kui „nahkhiirtest ümbritsetuna“ ja kus Visconti tõstis vaid aasta pärast „Surma Veneetsias“ võtteperioodi esile oma noore protežee juba hääbuvat kaunidust.

    Kuigi „Maailma kõige ilusam poiss“ murrab vaataja südame, suudab ta selle filmi jooksul ka parandada. „Väärin ma armastust?“ küsib hallipäine mees oma tüdruksõbralt, kui nad taas leppimislainel on, mille peale neiu kinnitab, et väärib. Muusika võtab soojemad toonid, neis on kuulda südametukseid ning kurbusepisarad asenduvad rõõmupisaratega, ehkki vaid ajutiselt, sest kurbloolist mehe elust on veel jutustada. Ning lõppkaadrites näeme Andrésenit külmades toonides mahajäetud Lidos, ikkagi üksinda keset kõledat ümbrust. Omamoodi iroonilise hetke pakub siiski lühike põige Ari Asteri õudusfilmi „Jaanipäev“ (2019) filmivõtetele. Andrésen kehastab filmis vanameest, kelle elutsükkel kogukonna traditsioonide kohaselt on otsani tiksunud. Tuleb hüpata vabasurma. Selle ettevõtmise ebaõnnestumisel lüüakse end vigaseks laskunu nägu haamriga sisse – tundmatu nägu, mida 48 aastat varem teati pea igas maailmanurgas.

    Lindströmi ning Petri dokumentaalfilm „Maailma kõige ilusam poiss“ on kohati pealiskaudne oma püüdlustes, kohati tekib vaadates soov rohkemate häälte, arvamuste, osapoolte järele. Kuid ei tasu alahinnata, kuivõrd isiklikke ning keerulisi teemasid Andrésen filmis lahkab ning et režissööride teene seisneb ennekõike selles, et anda mehele võimalus oma lugu just enda vaatevinklist rääkida. Emotsioonide karussell on see igatahes, kõigepealt vaatajate südamed murdes, siis parandades ning taas rütmist välja lüües.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Maailma kõige ilusam poiss“ (Världens vackraste pojke, 2021)
    Riik: Rootsi
    Kestus: 1h 34min
    Linastub PÖFF25 programmis “Screen International kriitikute valik”

    Režissöörid: Kristina Lindström, Kristian Petri
    Stsenaristid: Kristina Lindström, Kristian Petr
    Produtsent: Stina Gardell
    Operaator: Erik Vallsten
    Monteerija: Hanna Lejonqvist
    Muusika: Anna von Hausswolff
    Osades: Annike Andresen, Björn Andrésen, Silva Filmer

  • Ühe armastuse (lõpu) lugu

    Ühe armastuse (lõpu) lugu

    Itaalia muusik ja filmitegija Stefano Sardo esimene mängufilm „Sinuga või sinuta“ jutustab loo ühest pikast suhtest. Täpsemini sellest, kuidas see läbi saab.

    Sõbrad ja sugulased arvavad, et muusik Tommaso (Guido Caprino) ja näitlejanna Alice (Elena Radonicich) hakkavad kihluma, kuid nad teatavad hoopis lahkuminekust. Kuna raha on vähe, peavad nad üle kuu aja koos edasi elama. Kõlab nagu klassikaline romantilise komöödia lähtepunkt, kuid tegelikult on Stefano Sardo suutnud kinolinale tuua usutava loo. Sinna on pikitud nii huumorit kui ka kurbust, inimlikke nõrkushetki ja lootusekübemeid. Tegelased, kelle minevikuvarjud meie ees lahti rulluvad, tekitavad empaatiat ning värvikas ansambel nende sõprade näol lisab vürtsi juurde.

    Loo jutustamises on tunda oskust hoida vaataja tähelepanu. Tommaso ja Alice’i suhetes toimub pöördeid ning küsimus „mis neist saab?“ säilib viimase minutini. Stsenaristid Valentina Gaia ja Stefano Sardo on ühe hääbuva suhte visualiseerimiseks kasutanud metafoore ning raame. Näiteks näeme, kui palju ja samal ajal nii vähe võib keerulisel ajal tähendada koos ilutulestiku vaatamine. Kahe tunni möödudes võib vaataja tõdeda, et vahel sümboliseerib pikaaegset suhet üks terrassil vilkuv tuluke. Küsimus on, kas see leiab jõudu põlema jääda või kustub igaveseks.

    Emotsionaalsel tasandil lugu puudutab ja mõjub usutavana. Kulme kergitama pani aga asjaolu, et vanuselt neljakümnele lähenevad peategelased ei teadnud mitte midagi seksuaalharidusest. Kuidas ei oska nii vana mees kondoomi kasutada? Kuidas mõjub 21. sajandil suguhaiguste teema millegi täiesti võõrana? Hea, et nad vähemalt teadsid, et naise viljakus langeb eaga. Nii mõneski kohas jäi mulje, et stsenaristidel oli nii vaja või jäi neil lihtsalt fantaasiast puudu.

    Filmis kõlab rohkelt muusikat ning osa sellest on ka Stefano Sardo enda looming. Osalt on muusikarohkus mõistetav, sest üks peategelastest on muusik, kes suhte lagunemist helimaailma tõlgib. Teisalt jääb nii mõneski kohas tunne, et muusika pole filmis selleks, et emotsioone väljendada või markeerida, vaid otse ütlemiseks, mida tegelane konkreetselt tunneb. Laulude tõlked mõjusid liiga lihtsana ning paratamatult tekkis küsimus, miks rääkida üle seda, mida me ekraanil niigi toimumas näeme. Võõrale, itaalia keelt ja kultuuri mitte tundvale kõrvale võivad lood jääda väga ühetaoliseks. Teisalt, MGMT loo „Kids“ sissetoomine oli nutikas lüke, mis muusikalist kompotti päästa aitas.

    Pimedatesse öödesse kulub paar tunnikest Rooma päikese all marjaks ära! Saab naerda ja kurvastada ning viimaks saab vaadata enda sisse ning tõdeda, et alati on kõik keerulisem, kui me ette arvame. On suuresti inimeste endi teha, kas pärast pikka aega koos olemist jääb tuluke põlema või kustub igaveseks.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “Sinuga või sinuta“ (Una relazione, 2021)
    Riik: Itaalia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 50min
    Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Stefano Sardo
    Stsenaristid: Valentina Gaia, Stefano Sardo
    Produtsendid: Ines Vasiljevic, Andrea Parisi, Matteo Rovere, Stefano Sardo
    Operaator: Gergely Pohárnok
    Monteerija: Sarah McTeigue
    Muusika: Andrea Bergesio, Valentina Gaia
    Osades: Guido Caprino, Elena Radonicich, Federica Victoria Caiozzo aka Thony, Libero De Rienzo, Alessandro Giallocosta

  • „Hullumeelne jumal“ on vabalt 2021. aasta hullumeelseim film

    „Hullumeelne jumal“ on vabalt 2021. aasta hullumeelseim film

    Phil Tippett on filmimaailma legend, kahekordne Oscari võitja eriefektide kategoorias (üks neist võistlusväline eriauhind filmi eest „Tähesõjad, osa VI: Jedi tagasitulek“, 1983). Tema osalusel on valminud hulk meeldejäävaid hetki kinolinal. Ütlen kohe alguses, et ma ei saanudki eriti hästi aru, millest pajatab Tippetti esimene täispikk kinofilm „Hullumeelne jumal“. Nendin ausalt, et kohati oli mul erinevaid animatsioonitehnikaid kombineerivat filmi keeruline vaadata. Aju lihtsalt kärssas läbi filmi luupainajalike ideede tulvas, sest ideid on filmis palju, liigagi palju, et need koherentselt (ehkki see vaevalt Tippetti eesmärk oli) vähem kui pooleteise tunni sisse mahutada. Küll aga olin vaimustunud pea igast hetkest ekraanil ega läbe ära oodata võimalust kogetut taas läbi elada.

    Avakaadrites näeme Paabeli torni langemas. Koletuimat saatust prognoosib ekraanil kui pärgamendirullil hargnev piiblitekst (Leviticus 26:27–33), mis kuulutab maade ning linnade hävingut. Vihmamantlis ja lenduriprillidega rändur laskub tuukrikellas (aurupunk on Tippetti loomingut siin parajal määral mõjutanud) läbi eri ajastute fossiilsete kihtide sügavustesse, mille kohta meile ei anta enam teavet kui see, mida pildikeeles näeme (filmis puudub dialoog). Võib vaid öelda, et põrgu on selle kohta leebelt öeldud.

    Dante üheksa ringi kahvatuvad groteski varjus, mille heidab Tippett apokalüptiliste kaadrite ning närvesööva helidisainiga, ehkki Dan Wooli originaalmuusikas on ka helgemaid lõike. Kriipsukujulikud humanoidid elavad justkui kollektiivselt läbi Sisyphose müüti, tehes igaüks tööd, mille lõppeesmärgiks näib olevat töötegija irooniline hukk töö tulemuse tagajärjel, et järgmine saaks korrata. Mõeldamatud elajad, satikad, mädapaisetega kaetud koletislikud eluvormid, pooleldi orgaanilised, pooleldi küberneetilised monstroossed olendid kuulutavad kurja igal nurgal.

    Meie nimetu kangelane läbib kõiki neid õudusi, juhindudes kaardist, mis tema käes iga vaatamiskorraga ühe enam koost pudeneb. Ta on jõudmas sihtpunkti, ta asetab ploki dünamiidipulki keset painajalikku maastikku, kuid näiliselt juhtmeist koosnev putukalaadne olevus jõuab ta enne rajalt maha võtta. Hiljem näeme kangelast operatsioonilaual, kus tema sisikonnas on peale soolikate ning enneolematu koguse vere ka mitmesuguseid sitikaid, hulgaliselt kuldmünte, erinevaid publikatsioone. Hiljem saadetakse sama(sugune?) seikleja tuukrikellas alla eelkäija tööd jätkama. Mida see kõik tähendab, jäi allakirjutanule küll selgusetuks (kõige lihtsamas laastus nägemus põrgust), kuid ei kordagi igavaks. Tegevust on filmis väga palju, kuid sageli pole see just kõige hoomatavam, kuna tempo on peadpööritav ning iga kaader sedavõrd detailirohke, et tahaks iga sekundi pausile panna, hindamaks töötunde, mis selle kaadri valmimiseks kuluma pidi.

    Filmitegemise tehnika, millega linateos hiilgab, on väärt iga kiidusõna, kõiki ülivõrdeid. On kasutatud erinevaid animatsioonitehnikaid, märkimisväärsel määral nukke ning stop-motion-animatsiooni, mis kõik lisavad õõva, muutes kujutatud koledused elavamaks, pannes need ekraanilt välja hüppama. Oskuslikult on kasutatud vaataja desorienteerimise võtteid. Näiteks kui tundmatu kangelane põrgumaastikel oma sihi poole püüdleb, on ta mõnedes luupainajalikes vinjettides erakordselt suur, talludes päkapikud oma sammude all vereloikudeks, teistes aga pisike, mitte suurem kui ilmselt igavesest ajast igavesti elektritoolides särtsuvate ja tõmblevate hiiglaste varbad. Vahel lipsab ekraanile ka mõni lihast ja luust inimene (tere, Alex Cox!), kuid ka need momendid mõjuvad desorienteerivalt. Ülejäänud filmi valguses, ekraanilt paiskuva stop-motion-animatsiooni kõrval ei olegi nii lihtne aru saada, kas tegemist ikka on päris inimesega.

    Jah, „Hullumeelne jumal“ võib panna kahtlema enda terves mõistuses. Tippetti inspiratsiooniallikaid võikski loendama jääda. Vahest nägi Tippett unes Fritz Langi („Metropolis“, 1927), Ralph Bakshi („Võlurid“, 1977), vendade Quay’de („Krokodillide tänav“, 1986), Jan Švankmajeri („Alice“, 1988), E. Elias Merhige’i („Sigitatud“, 1990), Aleksei German seeniori („Raske on olla jumal“, 2013) ja Guy Maddini („Keelatud ruum“, 2014) loomingu orgiat, nii nagu sellele oleks efektid teinud valdkonna suurim legend enne Tippettit Ray Harryhausen („Saladuslik saar“, 1961, „Iason ja argonaudid“, 1963)? Ralph Bakshi loominguga, eriti tema fantastilise animatsiooniga „Võlurid“, seob „Hullumeelset jumalat“ sarnane lähenemine muusikalisele poolele. Dan Wooli loodud muusika on ülejäänud filmiga, nii visuaalide kui muidu häiriva helidisainiga, vahel teravas kontrastis, pakkudes helgetoonilist progefolki kõrvadele pai tegema. Selles on tunda „Võluritele“ kirjutatud Andrew Bellingi originaalmuusika kaja (soovitan „Võlureidki“ kõigile veidrama, täiskasvanuliku animatsiooni austajaile).

    Ilmsel(gel)t okupeeris „Hullumeelne jumal“ Tippetti ajusagarais kõiki hämaramaid ning valgustkartvamaid soppe, koridore, labürintseid keerdkäike, nurgataguseid enam kui kolmkümmend aastat. Jumal tänatud, et ta oma visiooni siiski kinolinale projitseeritavasse vormi suutis valada. Ma ei ole kindel, mis on see, mille võrra filmimaailm Tippetti kohe kultusfilmi staatusesse katapulteeruva luupainaja näol rikkamaks saab, vaesemaks aga vaevalt et millegi võrra jääb. Kesköised värinad elagu!

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Hullumeelne jumal“ (Mad God, 2021)
    Riik: USA
    Kestus: 1h 23min
    Linastus PÖFF25 programmis “Öised värinad”

    Režissöör: Phil Tippett
    Stsenarist: Phil Tippett
    Produtsent: Phil Tippett
    Operaatorid: Chris Morley, Phil Tippett
    Monteerija: Michael Cavanaugh, Ken Rogerson
    Muusika: Dan Wool
    Osades: Alex Cox, Niketa Roman, Satish Ratakonda, Harper Taylor, Brynn Taylor

  • Amira: 17-aastase palestiinlanna soov olla oma isa tütar

    Amira: 17-aastase palestiinlanna soov olla oma isa tütar

    Selle aasta PÖFFi „Värskete hoovuste” programmis linastuv draama „Amira” räägib lihtsate võtetega keerulise, samas mõjusa loo ühest Palestiina perekonnast. Filmi režissöör Mohamed Diab on eelnevalt silma paistnud tabavate lugudega Egiptuse ühiskonnast (nt 2010. aasta „Cairo 678” ja 2016. aasta „Clash”) ja sama terava pilgu pöörab ta meeleheitlikele valikutele, milleni palestiinlased juba üle poole sajandi kestnud konflikti jooksul on viidud. Diabi uus film on taas saanud ainest tõsielust – sadadest Palestiina lastest, kelle isad istuvad eluaegses vangistuses Iisraeli vanglas ning kes on eostatud smugeldatud sperma ja kunstliku viljastamise teel.

    „Amira” nimitegelane (Tara Abboud) on säärane laps, 17-aastane tüdruk, kelle (nagu tema kogukonnagi) jaoks on isa Nuwar (Ali Suliman) suur kangelane, kes märtrina vangis istub. Amira ja ta õpetajast ema Warda (Saba Mubarak) on selle tõttu harjunud teatavate privileegidega ning saavad elada üpriski rahulikku elu. Tütarlapsel on kirg fotograafia vastu ning ta lohutab oma igatsust isa järele, luues fotolavastusi neist kahest maailma eri paikades reisimas.

    Vaikne vastupanu ja regulaarsed külastused vanglasse isa juurde on saanud igapäevaks ja ühel sellisel külastusel koos emaga tuleb jutuks teisegi lapse saamine, millega Amira elavalt kaasa läheb, kuid mille peale ema kidakeelseks jääb. Nuwar peale käima ei hakka, eriti kuna selle korraldamine vajaks taaskord smugeldamist, kuid Amira jääb resoluutseks – isa on ohverdanud palju ja väärib veel üht last.

    Warda soostub, kuigi teatava ebalusega, ja plaan läheb käiku. Kuid enne viljastamisprotseduuri selgub, et Nuwar on viljatu ja olnud seda terve elu. See omakorda tähendab, et Nuwar pole Amira tegelik isa. Ranges islamiühiskonnas võib tegeliku isa selgumine tähendada nii Wardale kui ka Amirale väljalõikamist oma pere- ja kogukonnast, kuid Diab suunab fookuse rohkem hoopis ema ja tütre omavahelistele ja sisemistele konfliktidele. Mõlema hirmud ja pettumused on palju elavamad kui see, mis vihjamisi neid ümbritsevate inimeste reaktsioonidest peegeldub. Warda keeldub ütlemast, kes on Amira tegelik isa, ning tütrel jääb üle vaid hakata süüdlast otsima. Teravam ühiskondlik valupunkt avaldub loo jooksul, kui saladus laheneb ja Amira aina meeleheitlikumaid valikuid tegema hakkab. Siinkirjutaja seda lahendust avaldama ei hakka, lootuses, et lugeja ise filmi näha saab.

    Filmi üks intrigeerivamaid motiive Lääne vaataja silmis võib olla paaril korral kõlav laul neitsi Maarjast – islamiusus on Maryam õnnistatuim ja austatuim naisterahvas, kes sünnitas Jumala tahtel eelviimase prohveti Isa, keda meie kristlikul kultuuriväljal tunneme Jeesusena. Laulu sõnad ja asetus filmis annavad Warda vaikimisele ja seesmisele kannatusele pühaliku tooni. Viimases stseenis kõlab laul taas, rõhutades seekord märterlust ja saates väga rabavat visuaali, mis võib Lääne vaatajas vastakaid tundeid või äratundmist tekitada.

    Lihtsa juhtumianalüüsiga osutab Mohamed Diab mitmele valukohale Palestiina ühiskonnas ja näitab, milliste lahenduste poole säärastes olukordades inimesed pöörduma peavad. Ühe tütarlapse lugu räägib vähesega palju palestiinlaste meeleheitest ja vastupanust, Palestiina naiste positsioonist kogukonnas, kuid ka perekondlikust konfliktist ja nooruse ängistusest ning eneseotsimisest. PÖFFil näeb tänuväärselt sageli lugusid mõlemalt poolt Iisraeli-Palestiina piiri (ja paljudest maailma paikadest, mille mõttemaailmale siinsel publikul on vähem ligipääsu) ning kuigi ilusaid lahendusi suudab kunst pakkuda harva, annab see rahvusvahelisele publikule inimlikul tasandil aimu kaugemate ühiskondade hoovustest, konfliktidest ja kogemustest.

    Järgmisena on Mohamed Diab suunanud oma anded popkultuuri ja on seotud Marveli superkangelasesarja „Moon Knight” projektiga. „Amira” linastus PÖFFil 12. novembril ning linastub veel 17. ja 18. novembril.

    Autor: Martin Nõmm

    “Amira“ (2021)
    Riik: Egiptus, Jordaania, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia
    Kestus: 1h 38min
    Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Mohamed Diab
    Stsenaristid: Mohamed Diab, Khaled Diab, Sherin Diab
    Produtsendid: Mohamed Hefzy, Daniel Ziskind, Moez Masoud, Hany Abu-Assad, Amira Diab
    Operaator: Ahmed Gabr
    Monteerija: Ahmed Hafez
    Muusika: Khaled Dagher
    Osades: Saba Mubarak, Ali Suliman, Tara Abboud, Waleed Zuaiter, Ziad Bakri