1971. aastal linastus Cannes’i filmifestivalil Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias“ ekraniseering. Legendaarne Itaalia režissöör Luchino Visconti oli kaua ja kaugelt otsinud (surma)ingellikult kaunist palet helilooja Gustav von Aschenbachi kinnisideede objektiks sattuva noore Tadzio rolli. Noorusliku ilu kehastuse, 15-aastase Björn Andréseni leidis ta Stockholmist. „Maailma kõige ilusam poiss“ jutustab häiriva loo kauneima näo taga peituvast tundlikust natuurist, keda meelelahutustööstus liiga noorelt objektistas ning seksualiseeris. Aus on küsida, kas viiekümne aasta taguse tsirkuse kordamine ja vanade haavade lahtirebimine on filmi subjekti suhtes empaatiline, kuid selle, mille „Surm Veneetsias“ Andrésenilt võttis – oma elu ohjad –, tahab režissööripaar Kristina Lindström ja Kristian Petri nüüd 66-aastasele mehele tagasi anda.
Film algab õõvastavate arhiivikaadritega noore Tadzio otsinguilt. Luchino Visconti oli tolleks ajaks tõesti legendi staatuse pälvinud filmitegija, seda põhjustel, mida tasub otsida nii kaamera eest kui tagant. Olnud üks alusepanijaid Itaalia filmikunsti neorealismile („Kinnisidee“, 1943; „Maa väriseb“, 1948), leiame tema karjääri teisest poolest ennekõike Saksa ajalugu käsitlevaid suurfilme („Jumalate hukk“, 1969; „Ludwig“, 1973). Ta oli aadlisoost ning pidas teenreid, ometi nimetades end kommunistiks. „Jumalate hukk“ oli Viscontile just äsja toonud elu ainsa Oscari nominatsiooni käsikirja eest, mistõttu noore Tadzio otsingud pälvisid palju tähelepanu.
Arhiivikaadreist näeme, kuivõrd teistsugune oli ühiskondlik suhtumine viiskümmend aastat tagasi: noor Björn Andrésen siseneb ruumi, tal palutakse naeratada, ümber toa kõndida, kaamerasse vaadata, tema välimust kommenteeritakse kui midagi ihaldusväärset, tal palutakse paljastada ülakeha, mille peale ta esialgu silmanähtavalt kohkub. Seejärel seisab ta juba aluspesu väel seinale nõjatudes Visconti ja tema assistentide ees, häbelik-arglikult kaamerasse naeratades. Need kaadrid panevad filmi tooni kohe alguses hästi paika, saateks kerget kõhedust tekitav heliriba.
Juba esimese paarikümne minuti jooksul murrab film vaataja südame. Ekraanil toimuv ei oleks tänapäeval lubatav ning „Maailma kõige ilusam poiss“ keskendub omajagu just sellele, kuidas meelelahutustööstuses aset leidnud objektistamine ning seksualiseerimine nooruki edasist elu mõjutas. Kuid režissöörid Kristina Lindström ja Kristian Petri mõistavad, et ainult sellele keskendudes ei oleks nende film subjekti suhtes sugugi vähem ekspluateeriv. Andrésen annab filmi jooksul korduvalt mõista, kuidas noore Tadzio rolli valituks saamine röövis temalt justkui õiguse enda elule (Viscontil oli noorukiga kolmeaastane leping tema näole) ning Lindström ja Petri avavad vaatajaile hinge maailma kauneimaks peetud näolapi taga.
Avakaadrite järel näeme, kuidas maailma kõige ilusamast poisist on sirgunud maailma kõige traagilisem meesfiguur – kõhetunud, pikkade valgete juuste ning habemega. Välimuselt näib ta vanem kui kuuekümnendates, silmis endiselt justkui igavikuline kurblikkus. Teda ähvardab korterist väljatõstmine, kuna ta on lasknud oma elukohal hooletusse langeda. Samuti süüdistatakse teda kaaselanike elu ohtu seadmises, sest kord korterist väljudes oli ta gaasipliidi sisse jätnud. Andrésen ja tema kokku-lahku-tüdruksõber räägivad sellest, mis mehega nooruspõlves juhtus: kiirelennuline tähesära Tadzio rollis, üürike popstaarikarjäär Jaapanis (Andréseni kehastatud Tadzio oli inspiratsiooniks tervele põlvkonnale feministlikele manga-kunstnikele), kust ei puudunud ka salapärased punased tabletid, mida produtsendid teismelisele andsid, et teda energilisena hoida. Siinkohal meenub, kuidas Judy Garland stuudio survel barbituraatide ning amfetamiinide sõltuvusse langes.
Dokumentaalfilm pürgib aga kõrgemale püünele, andes Andrésenile taas ohjad oma elu valitseda. Kaamera pole siin kiskja, nagu eelmainitud arhiivikaadrites. Andrésen pole siin hüpiknukk, kelle roll on lavastaja soovi järgi vaid kõndida, seista, ümber pöörata ning naeratada (neli juhist, mis Andréseni sõnutsi võtavad kokku kõik, mida Visconti temalt ootas). Lindström ning Petri veetsid Andréseniga viis aastat, et võita tema usaldus, et nende kaamera muutuks tema jaoks sõbraks, kellele puistada oma hing. Filmi vaadates saab vägagi ilmseks, et Visconti roll tema elus oli mürgine, kuid traagikat on mehe elus olnud selletagi palju. Just muu tausta avamine ja mehest laiema pildi andmine on „Maailma kõige ilusama poisi“ märkimisväärseim saavutus, mis annab filmile hinge ja muudab selle ehk aasta üheks liigutavamaks dokfilmiks.
Andrésen saab dokumentaalfilmis välja elada kõik emotsioonid, ehkki need pole kerged mälestused, mida mõlgutada. Kohati võib filmile ette heita Andréseni elu teatud episoodidest ülelibisemist või neisse mittesüvenemist. Andrésen räägib mõningatest seikadest avalamalt, mõningate osas on märkimisväärselt kidakeelne (nagu 1976. aasta, mille ta veetis Pariisis, sest talle lubati rolle filmides; seal pidasid teda ülal rikkad produtsendid, kelle kohta Andrésen alles hiljem taipas, et ta pakkus neile justkui eskortteenust – et neid nähtaks „maailma kõige ilusama poisi“ seltsis). Meelelahutustööstuse halastamatust toob filmi nimikangelane korduvalt välja, kuigi siin teevad arhiivikaadrid oma töö kenasti ka lisakommentaarideta ära. Vaadakem kasvõi noppeid Cannes’i filmifestivali pressikonverentsilt, kus Andrésen tundis end kui „nahkhiirtest ümbritsetuna“ ja kus Visconti tõstis vaid aasta pärast „Surma Veneetsias“ võtteperioodi esile oma noore protežee juba hääbuvat kaunidust.
Kuigi „Maailma kõige ilusam poiss“ murrab vaataja südame, suudab ta selle filmi jooksul ka parandada. „Väärin ma armastust?“ küsib hallipäine mees oma tüdruksõbralt, kui nad taas leppimislainel on, mille peale neiu kinnitab, et väärib. Muusika võtab soojemad toonid, neis on kuulda südametukseid ning kurbusepisarad asenduvad rõõmupisaratega, ehkki vaid ajutiselt, sest kurbloolist mehe elust on veel jutustada. Ning lõppkaadrites näeme Andrésenit külmades toonides mahajäetud Lidos, ikkagi üksinda keset kõledat ümbrust. Omamoodi iroonilise hetke pakub siiski lühike põige Ari Asteri õudusfilmi „Jaanipäev“ (2019) filmivõtetele. Andrésen kehastab filmis vanameest, kelle elutsükkel kogukonna traditsioonide kohaselt on otsani tiksunud. Tuleb hüpata vabasurma. Selle ettevõtmise ebaõnnestumisel lüüakse end vigaseks laskunu nägu haamriga sisse – tundmatu nägu, mida 48 aastat varem teati pea igas maailmanurgas.
Lindströmi ning Petri dokumentaalfilm „Maailma kõige ilusam poiss“ on kohati pealiskaudne oma püüdlustes, kohati tekib vaadates soov rohkemate häälte, arvamuste, osapoolte järele. Kuid ei tasu alahinnata, kuivõrd isiklikke ning keerulisi teemasid Andrésen filmis lahkab ning et režissööride teene seisneb ennekõike selles, et anda mehele võimalus oma lugu just enda vaatevinklist rääkida. Emotsioonide karussell on see igatahes, kõigepealt vaatajate südamed murdes, siis parandades ning taas rütmist välja lüües.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Maailma kõige ilusam poiss“ (Världens vackraste pojke, 2021)
Riik: Rootsi
Kestus: 1h 34min
Linastub PÖFF25 programmis “Screen International kriitikute valik”
Režissöörid: Kristina Lindström, Kristian Petri
Stsenaristid: Kristina Lindström, Kristian Petr
Produtsent: Stina Gardell
Operaator: Erik Vallsten
Monteerija: Hanna Lejonqvist
Muusika: Anna von Hausswolff
Osades: Annike Andresen, Björn Andrésen, Silva Filmer