Silt: PÖFF 2018

  • PÖFF-i Grand Prix “Uitav tüdruk” ̶ rituaalfilm naiseks saamise teekonnast mehe pilgu läbi

    PÖFF-i Grand Prix “Uitav tüdruk” ̶ rituaalfilm naiseks saamise teekonnast mehe pilgu läbi

    Colombia režissööri Rubén Mendoza film “Uitav tüdruk” (“Niña errante”) on lugu 12-aastasest Angelast, kes on sunnitud kiiresti suureks kasvama. Olles mõistnud end süüdi selles, et ema teda sünnitades suri, jääb tüdruk ilma ka oma isast ja peab taas leinaga silmitsi seisma ning leidma viisi kuidas iseendaga rahu sõlmida. Tüdruk kohtub oma kolme 30ndates poolõega esimest korda alles nende ühise isa matustel. Neljakesi võtavad nad ette teekonna, et toimetada Angela riigi teise otsa tädi juurde, kus tüdrukut ootab uus elu. Angela, kes on küll kaotanud oma kõige lähedasema inimese, on selle sündmuse läbi saanud endale eeskujuks kolm naist, kellest igaühel on talle reisi jooksul midagi õpetada. See on teekonnafilm, milles jäetakse hüvasti eelnevaga ning liigutakse edasi järgmisesse eluetappi.

     Lugu kulgeb lõunamaise kergusega, mida toetab kaadrite soe tonaalsus. Õed toob kokku küll kurb sündmus, kuid läbi üksteise toetuse kogetakse soojust ning teekonnal harutatakse lahti ühise isa mitmetahulist loomust. Lopsaka loodusega vahelduv lämbe kesksuvine hüljatus peegeldab ja kohati ka vastandab kahe pooluse vahelist õhustikku. Loos on ka karmimaid seiku, näiteks satuvad Angela ja ta õde pimedal tänaval kahe mehe vägistamiskatse ohvriks. Samas ei mõjuta see maskuliinne oht kuigi palju loo delikaatset sihikindlust. Hetkele ei jääda pikalt peatuma, vaid kogetakse läbi ning liigutakse visalt edasi. Kriitika on jäetud vaatajale loomiseks läbi selle, kuidas ta olukorda enda pilgu läbi hindab. 

    Teekond, mis kulgeb pehme sosinana, kuniks teeb aga järsu pöörde täiskasvanutemaailma. Peategelase, Angela, sees on segamini küpsus ja lapselikkus. Ta avastab kahte maailma, seda, mis on väljaspool ning ka seda, mis pulbitseb tema enda sees. Tema sisemisest segadusest ja eskapismitungist annavad märku fantastika piirimail asetsevad ettekujutused, vaated, mis paistavad autoaknast ning sulanduvad tema lendava kujutlusvõimega. Fantastilist realismi loovad sellised kaadrid nagu tants ekskavaatoriga või sihitu sõit mööda džungliraudteed, taustal tüdruku sisekaemused ja mõttesosinad. 

    Angela varaküpsuse all peitubki lapselik uudishimu. Angela on tüdruk, keda on üles kasvatanud tema isa ning kes nüüd neiuks sirgudes avastab enda ümber esimest korda naised. Filmis ongi tähtsal kohal kehaline intiimsus, mis antakse edasi tüdruku uuriva pilgu läbi. Jälgides hommikul oma magavat õde, võrdleb tüdruk enda juveniilset keha tolle naiselikkusega, kaardistades ning avastades otsekui uusi paiku. Operaator Sofía Oggioni on suutnud kaamera ette tuua kehade naturaalsed ebaperfektsused ja iseloomu, ilma seksuaalse alatoonita, tähistades loomulikku ilu. 

    Naisperspektiivi rõhutab ka tugev näitlejatöö ja karakterid, kellel olemas nõrkused, peamiselt tingitud tühimikust isa asemel. Filmi maailm on täielikult nende naiste päralt. Mitmetahulisi meestegelasi filmis ̶ peale müstilise isafiguuri ̶ ei eksisteeri ja neid pole selle loo jutustamiseks ka vaja. Näidataksegi vaid märke, mida mees kui teatud nähtamatu jõud või ümbritsev macho-maailm, on tegelastesse jätnud. Nagu näiteks enese objektina või kehana tajumine meeskarakteritega suheldes. Kuid film ei loo ohvrimentaliteeti, vaid näitab visadust selles maailmas enda koha loomisel. Suure õdede rollid Lina Marcela Sánchez’i, Carolina Ramirez’i, María Camila Mejía poolt mõjuvad ehedalt, on tunda nende sundimatust kaamera ees. Siiski kannab filmi Sofía Paz Jara Angela rollis, tüdruk suudab luua kindlailmelise karakteri andes läbilõikava pilkudemänguga edasi oma sisemaailma küpsust, jäädes sealjuures ikkagi 12-aastaseks tüdrukuks, kes on otsimas iseenda kindlust segases maailmas. Kuid kohati kumab läbi režissööri isiklik uudishimu. Jääb häguseks, kes lõpuks naiseks olemist uurib – kas 12-aastane tüdruk või täiskasvanud mees, kes kujutab ette kuidas oleks naisena üles kasvada. Selle kujutamisel kasutab režissöör oma meheksolemist trumbina.

     Sellest aspektist jääb initsiatsioon naiste maailma kergelt poolikuks. Pikk staatiline „Call Me By Your Name“-esque lõppkaader Angelast, kes viimaks enda tunded valla laseb, toob mälusopist esile eelmainitud filmi ning kuigi näitlejatöö on sama kõrgel tasemel jääb kumama Mendoza püüdlus lavastada samasugune romantilise reaalsustunnetusega lugu. Kuid püüdlusele jääb külge kergelt klišeelik maik, millest annavad märku need väikesed detailid, mis paljastavad kaadritaguse mehe pilgu. 

    Sellest hoolimata on film ikkagi teekond naiseikka ning jõuab sinna ka lõpuks välja. Sageli on muutustel küljes poolmõru varjund, tuleb ette kokkupuuteid maailma pahupoolega, millega enamik tüdrukuid mingil hetkel oma elus on silmitsi seisnud. Kõigele vaatamata on see saabumine ka sisimas oodatud.

    Autor: Mirjam Mikk

  • „Soosik” kui anti-kostüümidraama

    „Soosik” kui anti-kostüümidraama

    Kostüümidraama on žanrina, olenemata oma kindlatest reeglitest, sagedases muutuses. Ajalooline miljöö ja teada-tuntud tegelased (minevikust või mõnest kirjandusteosest) on omadused, mis annavad filmitegijatele siiski küllalt ruumi eksperimenteerimiseks. Yorgos Lanthimose 2018. aasta film „Soosik” (“The Favourite”), mille fookuses on kuninganna Anne’i õukond, pöörab aga vormi pea peale ja seda võiks isegi nimetada anti-kostüümidraamaks. 

    Eesliide „anti-” viitab sageli totaalsele vastandile, must valgele, hea kurjale. Kunstides, eelkõige alates 20. sajandist, on seda liidet aga kasutatud nüansseeritult. 1913. aastal kirjutas kunstnik Marcel Duchamp keset loomekriisi oma märkmetes: „Kas on võimalik luua teost, mis pole kunstiteos?” (Humble, 2002, lk 244). Duchamp’ edasine looming, „ready-made” ehk leitud objektid, nagu näiteks „Purskkaev”, tõstatas (kuri)kuulsalt idee, et mitte-kunstiteos võib olla kunstiteos (lk 246). See oli üks vundamentidest vormile, mida tuntakse „anti-kunstina”, mis võib, aga ei pruugi kätkeda traditsioonilise kunsti omadusi; kritiseerides, dekonstrueerides, mängides nendega. 

    Otsese seose leidmine anti-kunsti ning ilukirjanduse ja filmikunsti vahel vajaks pikemat uurimist, küll aga on liide leidnud säärast kasutust žanrite kirjeldustes ja troopide täheldamistes. Üks selline näide on „antikangelane”. Popkultuuri andmebaas TV Tropes kirjeldab, et üldiselt tähendab see protagonisti, kellel puuduvad kangelaslikud omadused (lõik 1). Tänapäeval on aga tähendus veidi laienenud, ja antikangelane on paljuski kangelane (lõik 8). Seega, võib öelda, et „anti-” ei tähista alati totaalset vastandit sellele, millele iganes see liidetud on, vaid võib viidata ka vormile, mis küll ujub vastuvoolu antud vormi olemasolevatele reeglitele või levinud omadustele, aga jääb siiski selle vormi sisse. Jõudkem kostüümidraama ja „Soosiku” juurde. 

    „Soosik” jutustab kuninganna Anne’ist (Olivia Colman) ning tema kahest soosikust, Marlborough hertsoginna Sarah Churchillist (Rachel Weisz) ja viimase nõost Abigail Hillist (Emma Stone). Kuningannat vaevavad tervisehädad ning ta tal puudub riigivalitsemise vastu eriline huvi, lastes oma õuedaamil Sarah’l riigiasjade eest hoolt kanda. Võimuvahekord aga muutub, kui Sarah annab tööd oma vaesunud nõole, kes kavalalt end kuninganna uueks soosikuks sekeldab, puhtalt ellujäämise ja toimetuleku nimel. Filmi režissöör Yorgos Lanthimos on silma paistnud oma absurdse käekirjaga 2015. aasta filmis „Homaar” ja teatavat absurdi leidub ka „Soosikus”. Arvustajad kirjeldavad seda sageli kui „õõnestavat” (subversive) filmi, nagu näiteks meesteajakiri GQ, mis isegi nimetab seda kui sobivat kostüümidraamat neile, kes vihkavad kostüümidraamasid. Võib öelda, et film on teinud midagi teisiti tavapärasest. 

    Klassikaline kostüümidraama on romantiline, isegi kui see põhineb ajalool („Armunud Shakespeare” 1998); see põhineb üsna sageli romantilisel romaanil („Uhkus ja eelarvamus” 1995; 2005; jm), või hoopiski realistlikul, kuid ekraniseeritakse romantiliselt (Joe Wrighti „Anna Karenina” 2012). Isegi kui see on traagiline või realistlik, säilitab kostüümidraama tingliku mulje, andes vaatajale signaali läbi kostüümide ja ajaloolise olustiku, et tegemist on teise aja ja teistsuguste inimestega. Selline kostüümidraama on sageli tundeline elamus, täis hetki ja isegi montaaže, mis näitavad publikule tegelaste õrnust, tundepuhanguid, kirge. 

    Chesteri ülikooli professor ja 19. sajandi briti kirjanduse uurija Deborah Wynne kirjutab esseekogumikus „Textual Revisions: Reading Literature and Film”, Jane Austeni loomingu ekraniseeringute näitel, et kostüümidraama kui vorm presenteerib üldjuhul seda, mis „tundub” ajalooline, läbi kostüümide ja miljöö (Wynne, 2013, lk 37). Kuigi selle vormi teeb populaarseks püüe olla ajalooliselt täpne, siis vähemalt ekraniseeringud sageli leiutavad midagi ümber (lk 39). See aga tähendab, et ehk pole faktuaalsus nii oluline, vaid orgaanilisus. 

    Kui kiiresti tõetruuduse illusioon murdub „Soosikuga” oleneb ehk vaataja teadmistest kuninganna Anne’i valitsemisaja kohta või lihtsalt ootustest kostüümidraamade suhtes. Filmis on kõigil tegelastel iseloomulikult robustne kõnemaneer, sisaldades tänapäevaseid roppusi ja familiaarset tooni. Kes on harjunud ettekujutusega aristokraatiast, kelle meistriklassiks on äärmuslik viisakus, mille taga mõnikord võib peituda mõni skandaalne alltekst, võib film tõesti tunduda pelgalt kostüümimänguna. Sõnavara ja filmis nähtud aadelkonna kummaliste mängude rõlgus aga ei pruugigi olla üdini võõras, arvestades kombeid, mida kohtas toona näiteks Versailles’ palees. 

    Kui tagasi tulla romantika juurde, siis suhteid leidub „Soosikus” küllaga, isegi võimusuhteid, millesarnaseid leidub realistlikuma joonega kostüümidraamadest (Stephen Frearsi „Ohtlikud armusuhted” 1988, Mira Nairi „Edevuse laat” 2004). Film loeb kolme naise vahelist suhet, mis ka reaalselt kunagi aset leidis, teatava armukolmnurgana, mis on paraku tänapäeval veel tavapäratu nähtus peavoolu filmikunstis, liiatigi kostüümidraamade seas. Kuninganna suhe oma soosikutega on vägagi seksuaalne ning vähemalt repliigid ei varja seda või peida seda sensuaalsuse loori taha. Noor Abigail soovib abielluda hurmava noore õukondlase Robertiga, vast mitte armastusest vaid pigem kindlustundest, mis võis toona olla võrdväärne kiindumusega või isegi olulisem. Nende vahel tärkavat suhet presenteerib film kui midagi lohakat, kohati küünilist (sest Abigail soovib lõppkokkuvõttes enda positsiooni kindlustada) ja himurat, aga lõppkokkuvõttes sümpaatset. Romantikat võib selles leida, kuid pigem kõverpeegli peegeldusena. 

    Tegelaste vahel pillutud kavalused ja torked võiksid olla austenlikud (Whit Stillmani „Armastus ja sõprus” 2016), kui neid poleks vürtsitatud tänapäevaste roppustega (f- ja c-sõnad on üpriski sagedased). Ärategemised, skandaalid ja konfliktid, mida filmis näidatakse, võiksid meenutada „Ohtlikke suhteid” oma tõsiduselt, kui neis poleks teatavat argisust ja isegi huumorit. BBC arvustus kirjeldab filmi kui räpast, vägivaldset, ja ennekuulmatut komöödiat, mis nõretab roppustest ja sellest veelgi hullemast käitumisest, mis võib eemale peletada kõiki, kes ootavad tavapärast kostüümidraamat. „Soosik” seega jälgib kostüümidraama reegleid, aga samaväärselt ka murrab neid. 

    Kui jõuda kostüümideni, nagu eestikeelne nimetus „kostüümidraama” eeldaks, siis vaatajat võivad need oma loomulikkuses isegi ära petta, sest Wynne’i definitsiooni järgi on loodud orgaaniline kooslus. Entertainment Weekly intervjuu „Soosiku” kostüümikunstnikuga toob aga välja, et filmi võis oodata tüüpiline 18. sajandi kostüümidraama saatus oma ekstravagantsuses, kuid riietusega võeti hoopis pungilikum suund koos taaskasutatud teksade, aafrika mustrite ja toona veel leiutamata kangastega (lõik 1). Tulemus on olenemata sellest rikkalik, nagu kostüümidraamale on omane, küll aga ilmnevad sellest omad vimkad. Režissööri eesmärk oli näidata naisi loomulikena ja sellistena nagu nad on, erinevalt tavapärasest kostüümidraama žanris; mehed seevastu on puuderdatud ja isegi dekoratiivses rollis (lõik 12). Sel ühel korral, mil kuninganna proovib kasutada veidi rohkem kosmeetikat, ütleb Sarah talle, et ta näeb välja nagu mäger; kui Abigaili väljavalitu teda võrgutada üritab, ilmub mees ta ukse taha hiigelsuure paruka ning rõõsa meigi all. 

    Kõige enam võib žanri õõnestatus vaatajale silma torgata „Soosiku” esimese jao haripunktis, mil toimub tantsustseen. Tantsimine on sage vahend kostüümidraamades, kerides armukütkeis olevate tegelaste tundeid ja riskides nende avalikuks tulemisega võimalike vaenlaste ees. Klassikaline näide sellest on Joe Wrighti 2012. aasta „Anna Karenina” ekraniseeringus, milles Anna ja Vronski tantsivad endid unustavalt ja kirglikult, näidates, et naine on lubamatusse suhtesse lõplikult lõksu langemas. Või 1998. aasta Shekhar Kapuri filmis „Elizabeth”, kus kuningannat kütkestab oma kroonimispidustustel krahv Dudley tantsimine, mis kannustab teda meest tantsule kutsuma. 

    „Soosikus” on tantsustseen küll kannustatud armusuhtest, kuid sellega lõppevad igasugused sarnasused tavapärase kostüümidraamades nähtuga. Sarah palub õukondlase Roberti tantsima, sellal kui haiguse pärast ratastoolis istuv kuninganna vaatab pealt. Sarah käitumine näitlikustab kui toksiline oli tema suhe kuningannaga, demonstreerides, et võim on alati tema käes. Tema võib tantsida, kui terve impeeriumi valitseja on sunnitud istuma. Mittemidagiütlevate pilkude all algab tants ehk ootuspäraselt, kuid iga järgnev tantsusamm on aina absurdsem, tuues sisse nii hiphoppi kui ka vogue’imist. Ajakirjas Variety avaldatud artiklis antud stseeni kohta seletasid näitlejad, et stsenaariumis oli ainult öeldud, et tegelased tantsivad  (lõik 7). Filmi koreograafi sõnul ei soovinud režissöör kasutada mitte ühtegi ajastukohast tantsu ning tulemus tuli pikema improviseerimise käigus (lõik 10). Selles tantsustseenis murdub kõik, mis võiks olla iseloomulik kostüümidraamale, kuid ometi filmi žanr ise ei muutu. 
    „Soosikut” võib käsitleda kui anti-kostüümidraamat, mis sarnaselt mõne muu „anti-” liidet kasutava kunstivoolu, žanri või troobiga, küll tunnistab kehtivaid ootusi, reegleid ja võtteid, aga samal ajal murrab või destabiliseerib neid. Film loob koosluse, mis on igati orgaaniline ja võiks kohati vaatajat isegi oma totaalses tõetruuduses veenda, kuid mis mõnel järgneval hetkel lööb kõikuma mõne tänapäevase roppuse, tavatu lahenduse või täiesti ajastuvälise tantsusammuga. Võiks öelda, et kostüümidraama kui vormi areng on jõudnud teatava murranguni; kui pelgalt ei flirdita uute lahendustega, võib vabalt kõik ka pea peale pöörata. 

    Allikad

     Humble, P. N. (2002). Anti-Art and the Concept of Art. P. Smith ja Carolyn Wilde (toim.), A Companion to Art Theory. Oxford: Wiley-Blackwell.

    TV Tropes. Anti-Hero. Kättesaadav https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/AntiHero

    Van den Broeke, T. (15.11.2018). Finally: a period drama for people who hate period dramas. GQ Magazine. Kättesaadav: https://www.gq-magazine.co.uk/article/the-favourite-movie-review

    Wynne, D. (2013). The Materialisation of ‘the Austen World’: Film Adaptations of Jane Austen’s Novels. B. Baker (toim.), Textual Revisions: Reading Literature and Film. Chester Academic Press.

    Barber, B. (31.08.2018). Film Review: The Favourite. BBC. Kättesaadav: http://www.bbc.com/culture/story/20180831-film-review-the-favourite

    Nolfi, J. (09.11.2018). How The Favourite costumes added renegade ‘punk’ edge to Queen Anne’s court. Enterntainment Weekly. Kättesaadav: https://ew.com/movies/the-favourite-costumes-sandy-powell-interview/

    Donnelly, M. (11.12.2018) Breaking Down ‘The Favourite’s’ Insane, Royal Dance Battle. Variety. Kättesaadav: https://variety.com/2018/film/news/favourite-dance-scene-rachel-weisz-joe-alwyn-1203085751/


    Dempsey, C. , Guiney E. , Magiday L. , Lanthimos, Y. (produtsendid), Lanthimos, Y. (režissöör). 2018. The Favourite. Iirimaa, Ühendkuningriigid, USA. Scarlet Films.

    Bevan, T. , Fellner, E. , Webster. P (produtsendid), Wright, J. (režissöör). 2012. Anna Karenina. Ühendkuningriigid, USA. Working Title Films. 

    Bevan, T. , Fellner, E. , Owen, A. (produtsendid), Kapur, S. (režissöör). 1998. Elizabeth. Ühendkuningriigid. Polygram Filmed Entertainment.

  • Fantastilised elukad tõid kinolinale taas maagiat

    Fantastilised elukad tõid kinolinale taas maagiat

    „Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd“ on põnev järg filmile „Fantastilised elukad ja kust neid leida“, sedapuhku täiesti uute seikade ja nii mõnegi uue tegelasega. Film, mis on omakorda eellooks Harry Potteri saagale, paelub samamoodi oma maagiaga, kuid tuleb tõdeda, et teine osa jäi esimesele osale alla.

    Kui esimene film juhatas meid sisse uude saagasse ja tegi meid tuttavaks filmi peaosalistega, siis teine osa keskendus rohkem Grindewaldi võimuhaaramisele. Samuti on filmis võimalus näha ka kõigi Potterhead’ide rõõmuks Dumbledore´i ja meie kõigi lemmikkohta Sigatüügast.

    Filmi suureks plussiks on näitlejate valik. „Fantastilistes elukates“ teeb väga hea rolli Eddie Redmayne Newt Scamanderina. See, kuidas ta suudab mängida häbelikku võlurist loomafriiki, on lausa vapustav. Samuti Jacob Kowalskit kehastanud Dan Fogler sai taas hakkama vägeva rolliga, tuues ekraanile vahvat huumorit kogu loo vältel –  seda nähes  tagus pidevalt peas mõte, et millal teda kinolinal jälle näeb. Paraku Grindelwaldi kehastanud Johnny Depp, kes muidu on tuntud kirevate rollide poolest, kadus selles filmis justkui ära. Roll ise oli väga hästi mängitud, aga üllatust pakkuvast särtsust jäi miski puudu. Sama oli ka Tinat kehastanud Katherine Waterstoniga, kes hajus filmis kuidagi tahaplaanile. Üllatajaks oli aga Zoë Kravitzi poolt mängitud Leta Lestrange, kes jättis filmis väga salapärase mulje ning tõi sellega loosse põnevust juurde.

    James Newton Howardi loodud filmimuusika on lausa nõiduslik. Ka Harry Potteri filmidele muusika kirjutanud Howardi muusika aitab väga hästi kaasa meeleolu tekkele ja maagia loomisele.

    Üle ega ümber ei saa ka eriefektidest, mis on selle loo puhul väga olulised. Filmis leiti efektidele õiged lahendused, midagi ei olnud liiast ning filmi vaadates ei mõelnud kordagi sellele, et see kõik on tehislik. Kaameratöö on lahendatud oskuslikult ning kasutatud võtteid, mis tekitasid realistliku kohaloleku tunde. Näiteks stseenis, kus Queenie (Alison Sudol) kõnnib vihma käes ja meie näeme seda ülaltvaates, vaataja justkui jalutaks temaga kaasa ja liguneks samamoodi vihmas. 

    Süžeeliselt olid filmis aga mõned asjad, mis jäid segaseks. Näiteks esimese osa lõpus kustutati Jacobi (Dan Fogler) mälu ära, et ta ei mäletaks midagi võlumaailmast, aga teises osas väitis ta, et loits ei toiminud ja ta mäletab kõike. Paraku jäi selline ebajärjekindel võte aga häirima. Filmi stsenaarium erines osaliselt J.K.Rowlingi romaanist. Näiteks selgus filmis, et Dumbledore’il on veel ka teine vend, aga Potteri raamatutes, kus tegevus toimub aastaid hiljem seda ei mainita, jääb mulje, et see lisandus ei klapi siiski tervikuga. 

    Kuna „Grindelwaldi kuritööde“ näol on tegemist killukesega tervikust, siis on filmi raske hinnata üksiku loona, pigem tahaks teada, mis saab järgmiseks. Ilmselt tekitabki filmitegija tahtlikult vaatajas nälga, jättes lõpplahenduse lahtiseks. Mis siis ikkagi juhtub Grindelwaldi ja tema liitlastega? Kas tuleb sõda?

     Esimene film seadis lati nii kõrgele, et teine osa lihtsalt ei küündinud selle tasemele. Lugu ise oli ju põnev ja oli aru saada, mida sooviti filmiga saavutada, aga midagi jäi puudu. Rowlingule omane süngus oli olemas, aga ootusärevusest ja hirmust jäi otsekui väheseks. Näitlejad tegid tegelikult ju head rollid, ka kaameratöö ja eriefektid aitasid kaasa, aga stsenaarium ise jäi nõrgaks. Pärast filmi ei olnud seda külmavärinaefekti, mida Potteri-filmid ja ka selle saaga esimene osa pakkusid. Seega jäi film alla sarja esimesele osale. Kindlasti on see siiski vahva filmielamus kogu perele ning kõik suuremad ja väiksemad fännid leiavad sealt selle oodatud maagia.

    Autor: Linda-Liis Laikoja

  • Nimetu postitus 488

    Katalaani režissööri Pere Vilà i Barceló film „See on tuul“ avab ukse kahe noore söömishäirega küüsis oleva tüdruku eludesse. Film räägib ilustamata moel noorte võitlusest oma sisemiste deemonitega ja selle mõjust ka ülejäänud perele.

    Film on oma sisu autentsuse ja vormistuse poolest justkui dokumentaalfilm, milles jälgitakse kahe tüdruku elu. Tõsi, tegu pole otseselt dokumentaalfilmiga, kuid kindlasti on see silmi avav ja siiras. Tähelepanuväärne on, et stsenaariumi kirjutamisel osalesid ka noored ise.

    Filmis üles astunud Laia Manzanares ja Katrin Vankova said hakkama võimsate rollidega. Manzanarese poolt kehastatud Alice’i roll on esitatud südamessemineva aususega. Ta suudab vaatajani tuua emotsioone, mis panevad mõistma, et keegi meist pole haavamatu. Vaatajana on füüsiliselt tunda seda valu, mida tema tegelaskuju tundis. Vankova poolt kehastatud Carla roll jäi küll Manzanarese oma varju, aga ka tema suutis rolli hästi välja mängida, portreteerides nüansirohkelt võitlust oma häirega. Filmi vaadates on tunda, et noored on kõvasti eeltööd teinud ja see, mida meie kinolinal näeme, oleks otsekui päris nende endi lugu. 

    Linateose puhul ongi suurimaks plussiks see, et sisust peegeldub kellegi reaalsus. Keegi on seda kõike läbi elanud ja teab täpselt, milline elu see on. Tänu sellele saame meie kui vaatajad osa kellegi argipäevast. Lisaks ka see, et midagi ei ole häbenetud ja kõik söömishäiretega kaasnevad õõvastused on välja toodud. Filmis on stseen, kus neiu peidab end tualettruumi, hakkab seal toitu õgima ja seejärel oksendaab. Külmavärinaid tekitab ka see, kui mõlemad tegelased vaatavad üksteist peeglist ja hakkavad nutma, sest nad ei ole oma kehadega rahul. Valgust ei heideta mitte ainult söömishäirete küüsis oleva inimese kannatustele vaid ka mõjule, mis avaldub kannataja perekonnale. Filmis oli stseen, kus tüdruk on oma haigushoole järele andnud ja teda tabab õgimishoog. Ema on sellest nii häiritud, et on valmis oma tütre kodust välja viskama, sest temaga ühes majas elamine on muutunud juba piinaks. See on ehe näide sellest, kuidas söömishäired ei lõhu ainult nende käes kannatavat inimest, vaid kogu perekonda. 

    Filmi ebaühtlast kaameratööd (Anna Mitjà, Joanot Cortès) võib esmapilgul pidada linatöö nõrgaks kohaks. Kuid ilmselt on see sooritus taotluslik, et film meenutaks dokumentaalfilmi, kuid siiski häiris mind vaatajana kaamera värisemine ja väheütlevad plaanid. Lisaks on mõned stseenid ka liiga pikad – ei suuda jälgida ühte ja sama tegevust väga kaua. Kaadris peaks toimuma mingigi tegevus, et vaatajana mõte uitama ei läheks. Taaskord on ilmselt eesmärk emotsiooni edasi andmine, aga ka emotsioon kadus seetõttu ära, sest fookus hajus. 

    Teoselt puudub ka terviklikkus, film algab juba natuke ebamääraselt ja justkui ilma sissejuhatusesta ning filmi jooksul ei teki mingisugust storyline´i. On erinevad stseenid, mis on kokku pandud, aga seos nende vahel puudub. Vaatajat kogu aeg põnevuses hoidvat sidusust ei ole. Ka karakterid olid samas seisus algusest kuni lõpuni, ei toimunud arengut. 

    Filmis on osalisteks kaks noort naist, aga neist rohkem keskenduti ühele, mis jäi ka kuidagi kripeldama, sest oleks väga tahtnud teada, mis sai ka teisest tüdrukust. Kas tal hakkas parem? Kas olukord perega sai lahenduse?„See on tuul“ on avameelne film noortest, kes rabelevad oma isiklike saatanatega. Film käsitleb äärmiselt aktuaalset teemat, mis vajaks rohkem kajastamist. Vaevalt jättis see film kedagi külmaks ja kindlasti pani vaatajaid mõtlema, mis oleks siis, kui nemad peaksid sellise haigusega elama. „See on tuul“ on film, mida soovitaksin vaadata kõigil noortel ja ka lapsevanematel, see avab silmi ja toob nii mõnegi maa peale tagasi. 

    Autor: Linda-Liis Laikoja

  • Krimipõnevik “Lesed” – naiste võim ja kahe tunni jagu pinget

    Krimipõnevik “Lesed” – naiste võim ja kahe tunni jagu pinget

    “Lesed” (“Widows”) on krimipõnevik, mille antikangelasteks on neli naist, kes otsustavad ohjad enda kätte haarata ning võlga sissenõudvatele kriminaalidele omal käel vastu hakata. “Lesed” linastus PÖFFil Panoraami programmis ning jõudis Eesti kinodesse 30. novembril. Filmi režissöör on Oscari-võitja Steve McQueen, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad näiteks “12 aastat orjana” ja “Häbi”. McQueen kirjutas stsenaariumi koos Gillian Flynn’iga, kelle sulest on pärit populaarne “Gone Girl”. Filmile tegi muusika Hans Zimmer, kelle looming üllatab alati originaalsuse ja emotsionaalsusega. 

    Mida teha, kui sinu kurjategijast abikaasa lasti röövi käigus õhku ning sinult tullakse sisse nõudma tema lõpetama jäänud tehinguid? “Lesed” peategelane Veronica (Viola Davis) teab – kolm leske peavad ühendama jõud ja pahadele vastu hakkama. Nendega liitub neljas naine ning koos asutakse 5 miljoni dollari röövi kavandama. Filmis on rohkelt pingelist põgenemist ning võpatamapanevaid püssipauke. 

    Sellele kõigele lisab värvi naiselik kavalus ning peategelastevahelised keerulised suhted. Puudu ei tule ka huumorist ning naerupahvakud on garanteeritud. Film annab flashback’ide kaudu vaatajale juhiseid ning vihjed – tekib tunne, et vaataja on teab sama palju kui tegelased ise. See illusioon aga purustatakse ruttu, kuna loo arenedes kerkib esile aina enam pead pööritama panevaid detaile, mis kogu loo uude valgusesse asetavad. Nii nagu tundub, päriselt ikkagi ei ole ja enne ootamatut lõpp-kulminatsiooni kuuleb veel püssipauke ning saab hinge kinni hoida. Kohati muutub lugu nii mitmekihiliseks, et teel kinost koju peab üle mõtlema, kes kellele raha võlgu oli ning mis täpselt ühes või teises situatsioonis juhtus. “Lesed” võiks olla sobiv film esimeseks või teiseks kohtinguks, sest peale filmi jututeemadest juba puudust ei tule. Veidi enam kui kahe tunni jooksul juhtub tõesti palju ning selle kõige jälgimine nõuab keskendumist. Küsimusi jääb õhku. Kes maksis valimiste ajal kellele? Mis saab peategelastest edasi? 

    “Lesed” asetab naispeategelased positsiooni, kus vaataja on enamastiharjunud nägema mehi. Miskipärast armastab Hollywood pigem näidata musklis mehi püstolitega ringi jooksmas ja armutuid otsuseid tegemas. Seda enam mõjuvad filmi “Lesed” nais-antikangelased intrigeerivalt ja värskendavalt. Kellele meeldis David Fincheri “Gone Girl”, see tõenäoliselt naudib naiste võidukäiku ja osavat pingekruvimist ka “Leskedes”. 

    Esile tasub tõsta ka filmi kaunist kaameratööd, mille taga seisab Sean Bobbitt. Oma pika karjääri jooksul nimekaid auhindu võitnud ning mitmeid Hollywoodi filmipärleid üles filminud Bobbitt teeb ka “Leskedes” kaameraga imet. Iseäranis meeldejäävad on peegelduste kasutamised ja intiimsetena mõjuvad detailplaanid. Kaameratöö toob filmi traagilise loo vaatajale väga lähedale. 

    “Lesed” on vägev seiklus, mis köidab laia vaatajaskonda – seal leidub pea kõigile midagi. Filmiauhindade jagamisel tuleb teosel kindlasti silma peal hoida. Tõenäoliselt ootavad filmi ees rohked nominatsioonid.

    Autor: Pilleriin Raudam

  • Neid langes nagu loogu

    Neid langes nagu loogu

    „Rändlinnud“ („Pájaros de verano”, Colombia, Taani, Mehhiko, Saksamaa 2018). Režissöörid Christina Gallego ja Ciro Guerra, stsenaristid Maria Camila Arias ja Jacques Toulemonde Vidal, produtsendid Cristina Gallego ja Katrin Pors, operaator David Gallego. Osades Carmina Martínez, Natalia Reyes, José Acosta jt. 125 min.

    Kuigi „Rändlindudel“ on siinsete muredega vähe pistmist, tunnen, et sellel tugeva kaduvikumaiguga saagal on ka meile midagi öelda. Kõik me nutame midagi taga, olgu see siis kadudnud kaisukaru või kodumaa mets. Filmi sündmused leiavad aset 1960-70ndate Colombias ajal, mil rahvusvaheline narkokaubandus seal järsku õide puhkes, jälgides kahe kümnendi jooksul ühe vajuu indiaanihõimu perekonna elu ja hävingut.

    Tegemist on puhtas vormis islandi saagat meenutava stsenaariumiga, kus kunagi vendluses eksisteerinud klannid mingi tüliõuna tekkides üksteist kuni viimseni maha tapavad. Linateose aluseks olevad ajaloolised sündmused on autorite tahtel müüdiks muudetud või saagastatud, et anda loole tugevamat kõlajõudu. Üks filmi režissööre, Ciro Guerra, on väitnud, et temale on selline filmi tegemine loomulik jätk jutustamistraditsioonile, kus tõestisündinud lugusid anti põlvest põlve edasi müütilisel kujul.1 Sarnaselt Guerra eelmiselegi filmile („Mao embuses“) omaselt, avatakse „Rändlindudes“ väga huvitaval kombel lääneliku äri ja kultuuri ning põliselaniketavade omavahelist resonantsi. „Mao embuses“ on selleks siis Amazonase vihmametsades kristluse ja kohalike usunditelõimumisel tekkinud agressiivne ususekt. „Rändlindudes“ saavad narkokaubanduse ja sellega kaasneva agressiivse relvastumise taustal vajuudele hukatuseks nende endi pärimuslikud tavad ja kombed. Suur osa pärimusest hääbub ja seegi, mis jääb, ei hinga enam samas vaimus, kui tema elushoidjaks saab automaatrelv. Otsekui vana kaevukoht, kus põlvest põlve vett on võetud, saaks järsku mürgitatud. Ciro Guerra ja Christina Gallego jäävad silma filmitegijatena, kes suudavad välja tuhnida kahe erineva maailma väga huvitavaid ja eriskummalisi sümbioose.

    Eepiline stsenaarium, kus rahvastepallilikult kordamööda üksteise varba peale astutakse, võib tunduda ülemäära lihtne, kuid otse vastupidi – see vormib filmist jõulise sõnumiga terviku. Tegelaste muutumine ja aja kulg üle kahe kümnendi on maalitud nappide pintslitõmmetega, kus midagi liialt labaselt lahti ei seletata. Väikeste talumajade kohale kerkivad ühe montaažilõikega rikastunud põliselanikevillad. Filmi lihtne kaameratöö ja jõuline montaaž hoiavad teadlikult distantsi vaataja ja linal toimuva vahel, see on lihtsalt lugu, mida jutuvestja pajatab ja igaüks võib sellest oma järelduse teha. Kunagi aus olnud tavad hääbuvad pea nähtamatult. Kui filmi algul kosib mees naist hõimu tavadest lähtuvalt, siis tema poeg läheb lihtsalt purjakil olles käperdama.

    Sellist antropoloogilist võlu esineb vähestes filmides, ehk kõige eredamalt meenub sarnastest lugudest hiljuti lahkunud Nicolas Roegi „Walkabout“. Mõlemas filmis aitab sellele kaasa rituaalselt sugestiivne muusika. Vajuude laulud on filmi vormiliseks ülesehituseks ja korduvad vaikses ajatus nutus. Vast hoomatuim oli filmi helikujundus: pärast sündmuste kurba lõppu tuli vihm tasa üle pimeda kinosaali, misjärel saalis tulede süttimine mõjus kuidagi kohatult, justkui aplaus pärast vaikselt võlunud kontserti. „Rändlinnud“ peaks varsti ka Sõpruse kinolinale jõudma, äkki projektsionistid halastavad siis publikule ja jätavad tuled veel mõneks ajaks pärast tiitrite algust kustu.

    Märkuseid: sellised sõnad nagu pärismaalane, laplane, eskimo jne on väga laetud. Mitte nii hullud kui „neeger“, aga piisavalt, et tasuks neid vältida – see oleks väga halb asi, millega algaval filmiportaalil sotsiaalmeedia ja selle sõdalaste hambu jääda. Kuigi päris/maalane on ju kena sõna iseenesest, kui mõtlema hakata, aga see lihtsalt kahjuks ei sobi, sest sellega käib kaasas rida negatiivseid konnotatsioone. Lisaks võib Kanadas mõne põliselaniku käest lihtsalt vastu hambaid saada, kui neid eskimoteks kutsuda jne. Umbes sama efekt, et lätlased ja eestlased on ju „üks ida-euroopa kõik“ ja „aga miks te vene keelt ei oska…?“

    Autor: Silver Õun

    1 Tension and Revision: Cristina Gallego & Ciro Guerra Discuss Birds of Passage. Mubi, Notebook 13. V 2018. https://mubi.com/notebook/posts/tension-and-revision-cristina-gallego-ciro-guerra-discuss-birds-of-passage

  • Naudingu ja iivelduse piirimail. Visuaalne üleküllastatus Tom Lowe´ filmis „Ärkamine“.

    Naudingu ja iivelduse piirimail. Visuaalne üleküllastatus Tom Lowe´ filmis „Ärkamine“.

    Tänavuse PÖFF-i avafilmi, Tom Lowe´ „Ärkamist“ sai vaadata suurejoonelise etendusena koos ERSO ja kammerkoori „Voces Musicales“ elava muusikaga filmi helilooja Joseph Trapanese („Tron: Pärand“, „Unustus“) dirigeerimisel. Kuuldud muusika oli elamuslik ja nauditav. Ent film ise?

    „Ärkamine“ on žanrilt kunstiline dokumentaalfilm, lisaepiteediga poeetiline. Selle žanri teerajajateks olid Dziga Vertov („Inimene filmikaameraga“) ja Walter Ruttmann („Berliin, suurlinna sümfoonia“) ning jätkajateks tänased klassikud Godfrey Reggio („Powaqqatsi“) ja Ron Fricke („Baraka“). Kõik need filmid on püüeteks mõtestada inimeksistentsi looduse ja tsivilisatsiooni taustsüsteemides. Selle tee valis ka ameerika operaator ja dokumentaalfilmide režissöör Tom Lowe, kellel on ette näidata varasem koostöö nii Godfrey Reggio („Külalised“) kui ka Terrence Malickiga („Ajareis“). „Ärkamine“ on Lowe´ teine iseseisev dokumentaallavastus, suurejooneline vaatemäng, mida filmiti üle kuue aasta 35 maailma riigis (sealhulgas ka Eestis) mitmekümne operaatori poolt. Teemaks siingi kolmikjaotus: inimene, loodus, tsivilisatsioon.

    „Ärkamine“ kujutab endast kaasaegse filmitehnika võimaluste jõudemonstratsiooni. Maailma eksootilised paigad tuuakse vaatajani läbi kaadrite kõrge resolutsiooni, ülikiire säri ja peadpööritavate kaamerarakursside (kasutatud rohkelt drooni-, allvee- ja atmosfäärivõtteid jpm). Mängitud on ka tempoga – ülekiirendatud kaadrite kõrval näeme ka aegluubis esitatuid kuni tableau vivant´ini (elava maalini) välja. Lowe ja tema meeskonnad on rännanud läbi terve maailma, otsides ilusat ja efektset. Materjali on nad leidnud kümnekonna filmi jagu. Kuid lõpptulemus mõjub kaleidoskoopilise ja narkootilisena nagu techno rave´i stroboskoopide vilkumine. Kogu ilu paisatakse vaatajale silmnäkku nagu autorattad „Mad Max: Fury Road’“, kuid seejuures ilma sisemise mõtestatuseta, pelgalt vaid efektitaotlusest lähtununa. Film on kui ballett, mille taktideks on nii kelgukoerte sammud kui vee voolamine. Rütm on kohati olemas, kuid see ei loo arusaadavaid seoseid.

    Filmis pole tunda režissöörikätt – erinevalt oma eelkäijatest ei loo Lowe montaažiga uut tähendust nähtule. Ei aita siin ka ilustatud ja õõnsana kõlavad vahetekstid. Võib-öelda, et kunst (ja ka tõde, mida dokumentaalfilmilt ootaks) on ilule ohvriks toodud. Kohati riivab silma lausa piltpostkaardilikult iiveldamaajav ilutsemine ja ebausutavus – seda paraku näiteks ka Eestis filmitud kaadrites rahvariietes lastest. Me ei näe „Ärkamises“ sõda, reostust, vaesust ega kannatusi, mis samuti kuuluvad maailma igapäevaelu juurde. Näeme vaid rohkelt silmailu. On loobutud ka püüdest näha ilusat ebatraditsioonilises. Seetõttu mõjubki film ülipika kaamera- või telefonireklaamina. Või hoopis turismiklipina planeedist Maa, mis tehtud kosmilisel kiirteel rändajatele. Või on filmi kokku pannud tulnukad ise, arvestades selle ebamaist loogikat? 

    „Ärkamine“ toob vaatajani efektsete kaadrite karnevali. Kui aga Veneetsia karnevalil kannab iga mask tähendust, siis siin see puudub. Loost puudub lugu. Siit jõuame stsenaariumi vajalikkuseni ka dokumentaalfilmis. Siiski tasub filmi soovitada ja mitte ainult tehnilise tulevärgi nautijatele, vaid ka etnograafiahuvilistele. Siin näeb palju väärtuslikke ja hurmavaid kaadreid, olgu siis India templirituaalidest või kormoranidega kalastavatest Kagu-Aasia kaluritest. Vaatamata nõrgale tervikule pakub „Ärkamine“ huvitavaid üksikosi.

    Autor: Andres Mesikepp