Üks suurimaid probleeme vanade Hollywoodi filmide juures on olnud meestekesksus: meeste lugusid prioriseeritakse ja nendevahelised suhted on näidatud tähtsamana. Kaks meest võivad olla sõbrad, juua kõrtsis viskit ja rääkida elu probleemidest. Kaks naist peavad omavahel võistlema ühe mehe tähelepanu nimel või muudmoodi tülitsema. Kasutamata jäetud potentsiaal on niivõrd suur, et peale mõne filmi vaatamist muutub see lihtsalt kurvaks.
Kui mehed on filmis mitmetahulised tegelased, siis naised täidavad funktsiooni, olles silmarõõm, armuke või see üks kuri lits. See aga ei tähenda, et ei ole olemas erandeid. Üks neist on „Stage Door“, 1937. aastal tehtud film, kus pearolle mängivad Katharine Hepburn ja Ginger Rogers.
Film vihjab ka rikaste privileegile, mis tahes-tahtmata nendega kaasas käib: peategelane Terry (Hepburn) on ülemklassi kuuluvast perest, aga otsustanud pereäri asemel tegeleda näitlemisega. Tema isa Henry ei toeta tütre karjäärivalikut, mistõttu annab Terry talle lubaduse, et kui tal läheb laval halvasti, tuleb ta tagasi koju. See omakorda innustab Henryt salaja muretsema oma tütrele nõudliku lavarolli, et too kiiremini põruks ning koju naaseks. Terry ei ole hea näitleja ja sedasama rolli on juba kaua sihtinud temaga samas majas elav Kay. Paratamatult ei ole Kay püüdlikkus ja hea näitlejatöö aga tuhkagi väärt suure rahasumma kõrval, mida Henry on valmis maksma lavastuse produtsendile.
Kuigi Terry ei kasuta ise oma raha rolli väljaostmiseks, käib jõukus temaga siiski kaasas. See annab talle lihtsamini võimalused, mille saamiseks kõik teised peavad rohket vaeva nägema. Tema üks suurimaid vigu ongi see, et oma naiivsuses ei suuda ta märgata oma privileegi. Keegi teine ei saaks käituda nii nagu tema. Isegi kui keegi Terryt tema käitumise tõttu ei palkaks, ei nälgiks ta tänaval surnuks, sest saab minna tagasi isa juurde, kus teda ootab soe maja ning hea palgaga töö.
Oma ilmselge rikkuse tõttu on Terryl algul teiste majas elavate naistega raske sidet luua. Nad ei suuda mõista, miks keegi valib elu, kus hea toit on napp ning oma ruumi peab jagama kellegi teisega. Terry mõjub naiivsena, sest kõik teised on juba aastaid otsinud endale tööd ja nüüd seisab nende ees tegelane, kes tundub olevat nii kindel, et tema on see erand. Vaatamata sellele teiste suhtumine Terrysse filmi vältel soojeneb ning tal on oma toakaaslase Jeaniga (Rogers) päris huvitav dünaamika.
Samamoodi näidatakse pidevalt ühtsust ja kokkukuuluvust teiste naiste vahel, väljaspool nende suhet Terryga. Isegi kui dialoog on sarkasmi või riivavaid ütluseid täis, on aru saada, et tegelikult ei soovi keegi neist üksteisele halba.
Nutikas sõnavahetus on naljakas ka 89 aastat hiljem. Ühtlasi on dialoog filmis väga kiire (ehk isegi liialt, ilma subtiitriteta võib hätta jääda) ja keegi ei jää kellelegi alla – tüdrukutevaheline mängulisus ei peatu pea kunagi.
Veel üks tore aspekt filmi juures on see, et loos ei ole oluline klassikaline romantika. Mitte et romantikal midagi viga oleks, kui film on hästi kirjutatud, aga väga tihti on naistegelased selle kõrvalmõjuna pealiskaudsemad tegelased. Loomulikult mainivad kõrvaltegelased oma peikasid ja ka Terry ning Jean satuvad olukorda, kus nad võiksid justkui armuda ühte produtsenti. Aga see film üllatab mind, kui Terry jääb truuks oma eesmärgile meest ära kasutada ja Jean armastab pigem produtsendiga kaasnevat kindlust ning mugavust, hiljem isegi sellest ära öeldes.
Väga tore on näha, kuidas film nii vankumatult keskendub naistegelastele ja nende eludele väljaspool mehi ning romantikat – kõigele sellele, mida vanasti ekraanil kuigivõrd ei nähtud. Peategelane on intrigeeriv, ta on iseseisev ning kindlasti natuke ignorantne ja seetõttu teeb, mida iganes tahab, vahel oma otsuseid korralikult läbi mõtlemata. Ta on julge ja kasutab kavalust, et ka naistemehest produtsent teda tõsiselt võtaks. Mõnes mõttes meenutab film sääraselt isegi pre-code Hollywoodi filme oma ootamatute tegelaste ja jutustamisviisiga. Kuigi film on juba seesugusena igati tore, paneb see mõtlema – milline oleks „Stage Door“ olnud, kui oleks tehtud ainult paar aastat varem?
„Stage Door“ ongi nagu kuhugi lava taha ärapeidetud nähtamatu uks. Seda avades on võimalik mõista, et ehk ei olnud selle aja Hollywood üldsegi niivõrd konservatiivne, kui võiks arvata. Samuti suudab see film tõestada, et ka tolleaegses filmikunstis eksisteerisid huvitavad naistegelased, isegi kui sääraseid filme võib olla raskem leida.
Vahel võib tunduda, et maailm meie ümber liigub ebaloogiliselt. Mõnikord võib tunduda, et elu hammasrataste vahele sobituda on võimatu ja pole vahet, mis suunas ennast pöörata, ikkagi liigub kogu maailm vastassuunas. Aga mis siis kui üksik hammasratas ennast sellest lahti murraks? Kas vabadus sellest süsteemist tooks tõesti rõõmu? Kas vabaks murda on üldse võimalik? Need on küsimused, mis kerkisid üles PÖFF Just Anime programmi filmis ,,Decorado“.
Režissöör Alberto Vázquez’i kolmas täispikk film põhineb tema enda samanimelisel lühifilmil ja käsitleb eksistentsi absurdsust, vaba tahet ja emotsionaalsete sidemete rolli ükskõikses ühiskonnas. Lugu räägib hiirekesest Arnoldist ja tema püüdlustest põgeneda maailmast, mis teda jälgib, aheldab ja ahistab. Või vähemalt nii talle tundub?
Tõepoolest mängib see film üsna tugevalt päriselt absurdse reaalsuse ja jutustaja ebausaldusväärsusega. Algusest saadik on selge, et Arnold on endaga pahuksis ja pidevas meeltesegaduses. See tõsiasi seletaks suuresti filmis esinevaid veidruseid, mis Arnoldi vaimset seisundit edasi annavad (digitaalsed linnuhääled, dissonantsed värvid, pinnapealsed ja familiaarsed kodanikud), aga see ei põhjenda mitmeid teisi veidruseid, mis selles maailmas esinevad. Olgu selleks fantastilised elukad metsas, kurjakuulutav öökull, kes kõike eemalt jälgib, või ka asjaolu, et selles maailmas puudub tihti mingisugune selge terviklikkus. Väga palju esineb filmis hetki, mis ei kanna endas näiliselt muud narratiivset eesmärki, kui et demonstreerida, kui veider ja ebaühtlane see maailm on. Asjad juhtuvad, tegelased tulevad ja lähevad, nagu etenduses. Kõige paremini demonstreerib seda karakter nimega Roni, keda tutvustatakse kui palavalt armastatud näitlejat. Järgmises stseenis kohtume temaga tumedal tänaval, kus ta magab prügikastis ja lunib võõrastelt raha. Seejärel on ta hoopis kahtlane kinnisvaramaakler – aga ikka veel ka näitleja, kes annab intervjuud oma uue filmi kohta? Sellised ebakorrapärasused aitavad ühest küljest miljöö ja filmi sõnumi loomisele kaasa, aga teisest küljest muudavad terviku hoomamise keeruliseks. Narratiiv on niivõrd ametis iseenda lahkamisega, et vahepeal jääb aega puudu kuhugi kanna kinnitamiseks. Ja see on ilmselt ka filmi suurimaks nõrkuseks. Väga harva jääb loo tempokas arengus ruumi hingamiseks ja juhtunu üle juurdlemiseks. Kui ei toimu peadpööritavat loopööret või tagaajamist, siis leiab aset mõni absurdne seik või kild, mis ei ole miski muu, kui meeldetuletus selle kohta, kui absurdne see maailm ikkagi on.
Samas kui film teeb esimeste minutitega selgeks oma keskse sõnumi, ei arendata pikalt selle tähenduslikkust eriti edasi. Kuigi film haarab lõpupoole jälle ohjad ning edastab vägagi võimsa ja põhjapaneva lõpplahenduse, sisaldab teekond sinna endas natuke liiga palju kõrvalepõikeid. Üsna mitu neist on eraldiseisvana tegelikult vägagi põhjendatud ja pealtnäha loosse sobivad. Depressioonihaldjas külastamas Arnoldi abikaasat Mariat on vahva kahtluste ja halbade mõtete kehastus, mis muudab Maria sisemaailma selgemaks ja toob karakteri vaatajale lähemale. See annab häid hingetõmbehetki, kuid mõjub suures pildis rohkem kõrvalepõike kui edasiarendusena. Välja saab tuua ka mõlemad Arnoldi sõbrad Ramiro ja Pollo Crazy. Ramiro ja tema enneaegne surm on Arnoldi rännaku algpunktiks ja motivatsiooniks. Ta on eeskuju, kelle pärandit Arnold oma otsingutega edasi kannab ja kelle vaim Arnoldit pidevalt kummitamas käib. Kuid filmi teises pooles toimuv otseses mõttes vaimude väljakutsumine ei kanna endas midagi muud kui lihtsalt ühte keerdkäiku, mis loos aset leiab. Täispikale filmile eelnenud lühifilmist üle kantud element on ju tore, aga kui see mõjub filmist eraldiseisva asjana, siis milleks sellele üldse keskenduda? Võrreldes Ramiro looga on Pollo Crazy lugu huvitavam, kuna tema areng käsitleb väga selgelt probleemi, kus ühiskond, võimukad isikud või organisatsioonid kasutavad süütuid ühiskonnaheidikuid endalt kuritegude mahapesemiseks ning kuidas tugevad valesüüdistused võivad needsamad isikud viia selleni, milles neid varem alusetult süüdistati. Tegu on suures pildis väikese, kuid tähendusliku kõrvalepõikega, millega kaasneb ka lõpplahendus.
Pollo Crazy saatus on aga vaid väike osa filmi kõige tugevamast ja selgemast kriitikast inimvaenuliku, lämmatava ja kõikeõgiva kapitalismi suunas. Kõike kontrollib, juhib ja dikteerib üksainus suurettevõtte ALMA – Almighty Limitless Megacorporation Agency (lühifilmis nimega Acme, kusjuures mõlemad on naljakal kombel Eestis päriselt tegutsevad ettevõtted). Ühiskonnaheidikud tõrjutakse süstemaatiliselt välja. Tublid on töötajad, kes ei virise tingimuste üle ja ei käi „tõde“ levitamas. Kõik mugav ja esteetiline, mida ühiskond toodab, on vaid lihtlabane dekoratsioon, et rahva eest peita ja tugevdada igavesti kasvavat ning laienevat korporatiivset masinat. Kõike seda on Arnold filmi alguseks kogenud. Ta on töötu ja tõrjutud, endine tubli töötaja, kes ei nõustunud täielikult ALMA põhimõtetega. Mõttelt vaba ja provotseeriv, kuid seeläbi ka ohtlik süsteemile.
Kõige tipus istub ALMA asepresident, filmi keskne antagonist Gregorio, kes elab luksuslikku elu keskmise kodaniku probleemidest täielikult eraldatuna. Ta näeb kõiki enda ümber vahendi ja võimalusena iseenda ning korporatsiooni mõjuvõimu suurendada või tugevdada. Ainus isik, kelle vastu ta vähimatki sümpaatsust üles näitab, on Maria, ehkki isegi see on rajatud materiaalsetele ja pinnapealsetele lubadustele. Kõik, mida Gregori endast kujutab, on ALMA kauge ja asendatav juhtfiguur, kes peab ennast ainsaks ja asendamatult tähtsaks isikuks. Tema kõrval on teise antagonisti mõju loos esmapilgul väiksem ja kohalolu üldisem. Selleks on taevalaotuses tiirutav hiiglaslik öökull, kes jälgib ja toitub all olevatest olenditest. Tema olemus on metslaslikum ja ürgsem, tema võim on konkreetsem ja sihipärasem. See võib olla avatud interpretatsioonile, kuid minu silmis sümboliseerib öökull tervet loodust ja ürgset eksistentsi tervikuna ning ALMA inimkonna kinnisideed seda ohjata.
Filmi jooksul on näha, kuidas öökull aeg-ajalt ümber ALMA tehase ja kontorihoonete ümber tiirleb, andes justkui edasi, et ühiskond on ka looduse enese aheldanud ja pannud enda pilli järgi tantsima. Kuid sellele vaatamata jahib lind teisi öösiti omavoliliselt ja pesitseb metsas puude otsas. Ta tegutseb instinktist ja vajadusest, samas kui ALMA tegutseb ambitsioonist ja kinnisideest.
Kõige paremini demonstreerivad seda filmi viimased minutid, kus mõlemad antagonistid stseeni jagavad. Algselt tundub, et öökull on täielikult Gregori ahelates ja tema käsutuses, kuid olukorra arenedes selgub, et hoopis vastupidine on tõsi: Gregori on aheldatud öökulli külge ja linnu täielikus meelevallas. See on mingis mõttes kerge ja etteaimatav pööre, kuid sellele vaatamata mõjub see vägagi tähenduslikult, sest pole vahet, kuidas me ka tahame, loodust kontrollida ei saa. Me oleme alati aheldatud reaalsuse külge ja peame mängima oma rolli. Mõni hetk pärast seda avaldatakse mõlemale peategelasele, et kogu nende maailm on tegelikult lava, mis on igavesti määratud mängima. Öökull kõnetab neid viimast korda ning Arnoldile ja Mariale jõuab kohale, et neil pole selles olukorras muud valikut, kui leppida oma rolliga looduse ja eksistentsi suures tragikoomilises ooperis.
Filmi lõpp maalib üsna küünilise ja lootusetu pildi nende olukorrale, kuid siiski peitub seal veidike lootust. Pole vahet, kui palju me vabadust soovime läbi kontrolli või põgenemise, ei saa me põgeneda reaalsusest. Lõppude lõpuks oleme me looduse ja universumi loksutada ning raputada, kuid sellele vaatamata saame me üksteisele selle teekonna väärtuslikuks teha. Me jääme alatiseks tantsima looduse trummide järgi, kuid seda tehes peame üksteisele toeks olema, armastama ja hoolima. Proovida seda kontrollida ja valejumalat mängida ei too muud kui rohkem kannatusi. Ambitsioonist sündinud maailm hävitab ja laieneb. Armastusest sündinud maailm hoolib ja hoiab. Arnold ja Maria on sunnitud elama maailmas, mis ei tunne armastust ega hooli nendest, kes armastavad. See muudab nii enese kui ka üksteisega hakkamasaamise vägagi raskeks.
Kogu filmi vältel otsib Arnold vabadust ja Maria armastust. Filmi lõpus leiavad nad mõlemad taas teineteise ja isegi kui nad teavad, et nad ei saa olla lõplikult vabad, on nad siiski koos vabad üksteisele.
Visuaalselt on tegu väga ilusa tervikuga. Näha kvaliteetset traditsiooniliselt animeeritud filmi suurel ekraanil on alati hea kogemus, kuid sellel filmil on pakkuda veel enamat. Animatsioon on sujuv ja vägagi meeldiv silmale. Värvid on ekspressiivsed ja tugevat meeleolu loovad ning üleüldine kunstiline suund selge ja omapärane, kandes endaga siiski tugevalt Vázquez’i stilistilisi jooni. Keskkonnad on joonistatud parajalt detailselt, sisaldades tihti mingisuguseid visuaalseid kilde, kuid mitte niivõrd palju, et silme eest kirjuks läheks. Tegelased on kõik iseloomuliku välimusega ja nende disainist kajastuvad hästi ka nende iseloomujooned. Heli oli sealjuures samuti parajalt kaootiline, ehkki vahepeal andis tunda muusika liigne kasutamine ja näiliselt väikeste hetkede tihe üledramatiseerimine. See ei teinud neil hetkedel filmile liiga palju haiget, kuid kindlasti pehmendas päriselt dramaatiliste momentide mõjusust. Siiski uuesti läbikuulamisel oli filmimuusika ise väga hästi teostatud ja sobilik nii meeleolult kui ka temaatiliselt. Isegi kui lugu vahel segaseks ja raskesti jälgitavaks läheb, on sellel filmil pakkuda heliliselt ja visuaalselt piisavalt palju, et see ajutine segadus vaatemänguliseks muuta.
Igal juhul on tegu väga põneva filmiga, mis pakub kindlasti mõtteainet elu, ühiskonna ja eksistentsi üle. Loomulikult ei ole film nende teemadega eriti peitlik, vaid suurelt ja selgelt vaataja näos. Mõnes vaatajas võib see põhjustada nördimust, kuid kui minna kaasa ja aksepteerida selle filmi formaati, siis on siin palju, mille üle naerda ja mõelda. Kes filmi maha magasid või tunnevad huvi veel lisaks vaadata, siis Youtube’is on saadaval originaalne 2016. aasta lühifilm ,,Decorado“, millel kogu täispikk mängufilm põhineb.
Vaesed rikkad, rikkad vaesed, kurat küll! Vaesed rikkad, rikkad vaesed, on asi hull! (sõnad Jaagup Kreemi laulust „Rikkad vaesed“)
Ruben Östlundi kirjutatud ja lavastatud film „Kurbuse kolmnurk“ („Triangle of Sadness“) naerutab, lohutab, ajab ihukarvad püsti ning on ühiskondlikel teemadel kõnekas film.
„Kurbuse kolmnurk“ räägib loo peamiselt kahest inimesest – mehest ja naisest, kelle suhte praod hakkavad suurenema, kui nad satuvad koos grupi omasugustega kruiisile. Carl on algaja modell, kes proovib ambitsioonikalt pürgida parimate sekka. Ta usub enda võimekusse, ent tunneb end siiski olevat kehvema kui teised. Carliga saavad hõlpsasti samastuda noored, kes tahavad samuti meeleheitlikult endast jälge maha jätta. Need, kes võrdlevad end pidevalt teistega ja tunnevad täitmatut tungi saada parimaks. Carli jaoks on esimene samm sellel teekonnal kaotada oma kulmukortsutus (niinimetatud kurbuse kolmnurk) ning õppida taluma kriitikat.
Tema tüdruksõber Yaya on juba tunnustatud jõukas modell. Modellindusmaailm pole kerge, see nõuab pidevat tegutsemist ning oma välise ilu säilitamist – see on Yayale tähtsam kui tema sisemine olemus. Yaya ja Carli koosolemine tundub samuti olevat lihtsalt tööriist oma kaunite imagote esitlemiseks. Maailm, milles need noored inimesed elavad – kui seda saab elamiseks nimetada –, on võlts, karm ja ebaõiglane. Vaatajatena tunneme selle meid päriselus ümbritseva tõttu ära. Sellisesse tähelepanu- ning võimuahnesse maailma on sotsiaalmeedia avarustes ning kapitalistlikus süsteemis kerge ära eksida, mistõttu tundub ainus viis võidelda ja oma kohta säilitada lihtsalt kõigega kaasa minnes. Carli ja Yaya võimupositsioonid ning senistel eelistel põhinevad harjumused pannakse proovile tasuta saadud kruiisireisil, kus ükski kliendi soov pole täitmatu, kinnistamaks ideed ühiskonnas eksisteerivast hierarhiast.
Kruiisilaeva traagilise hävimise tõttu on igaüks aga sunnitud tegutsema enda eest. Tänu laeval madalal positsioonil töötavale koristajale Abigailile jõutakse kummipaadil saarekesele. Luksus ja eelised kaovad seal silmapilkselt. See on päriselu ja siin jäävad ellu vaid tugevad ning taibukad. Kampa pääsenuid hakkab juhtima ennist tähtsusetuna tundunud tavatöötaja ning lihtsalt ilus või rikas olemisest pole sel saarel enam mingit abi. Nõnda juhtubki, et Yaya on sunnitud endale otsa vaadates nägema ka muud kui ilusat näolapikest ning Carli ihaldatud tunnustus hakkab talle kiirelt kätte maksma.
Kummastavalt eripärase loo seest tuleb esile ka nii-öelda üldise suure pildi kajastamine, mille toonitamiseks on Östlund kasutanud tumedat huumorit, pilgates rikkuritest hellikuid ning ülistades tavalist töörahvast, kes meie igapäevaelus märkamatuks jäädes siiski asendamatuid rolle kannavad. Paralleele annab tõmmata ka filmimaailmaga, kus kuulsad näitlejad oleksid eikeegid, kui poleks suurt ja töökat filmimeeskonda, kes tegelikult võimaldavad neil ekraanidel särada.
Just sellesama kontrastiga, mis tekib eri klassist inimeste säramise ja meeleheite kõrvutamisega, suudab film vaatajat mõtlema panna, andes võimaluse aeg-ajalt peituda ning siis jälle pilatud saada. Harukordselt huvitav, veidi võigas, ent vajalik pilguheit nii rikaste kui vaeste eluväärtustesse.
Autor: Nora Tuisk
“Kurbuse kolmnurk“ (2021) Riik: Rootsi, Prantsusmaa, Suurbritannia, Germany, Türgi, Greece, UK, Saksamaa, Kreeka Kestus: 2h 27min
Režissöör: Ruben Östlund Stenarist: Ruben Östlund Operaator: Fredrik Wenzel Monteerija: Mikel Cee Karlsson, Ruben Östlund Osades: Thobias Thorwid, Harris Dickinson, Charlbi Dean, Charlbi Dean Kriek, Woody Harrelson
Hollandi režissööri Alex van Warmerdami film „Nr 10“ linastus PÖFF-i põhivõistlusprogrammi raames. Film räägib salapärase minevikuga näitlejast Günterist (Tom Dewispelaere), kelle elu ei pruugi üldsegi olla niivõrd tema enda kontrolli all, kui ta arvab. Lihtne seebiooperlik afäär on aga algus palju suurejoonelisemale loole. Rohkem ei tohiks ega ausalt öeldes oskakski filmi kohta öelda …
„Nr 10“ on film, mis vääriks ilmselt palju põhjalikumat analüüsi, kui mina olen siin suuteline pakkuma. Väga raske on midagi öelda, ilma teost täielikult lahti võtmata, aga olen otsustanud austada filmitegijate soovi ning proovin lugu ja selles esinevaid pöördeid mitte liialt reeta. Ei soovi kelleltki võtta filmi esmakordse kogemise rõõmu.
Pealtnäha ei paista „Nr 10“ silma millegi erilisega. Tegu pole filmiga, kust leiaks Argento stiilis valgustust, Noé kaootilist kaameratööd või Edgar Wrighti filmide kiiretempolist montaaži. See on aga kergesti andeksantav, sest eesmärk on ikkagi jutustada lugu, mitte tekitada vaatajale peavalu. Miski muu pole van Warmerdami jaoks oluline. Eriti võttes arvesse, et lugu väärib tõepoolest tähelepanu.
Õpikupõhisest filmist on asjad väga kaugel. Puuduvad traditsioonilised arengukaared ja struktuur. Peategelaste motivatsioonidest ja emotsioonidest on raske aru saada. Terve filmi vältel on raske öelda, kas Günter üldse peaks vaatajale meeldima. Sama palju kui puuduvaid stseene tundub olevat ka üleliigseid, milleta lugu traditsioonilises mõttes ehk paremini töötaks. Günteri „kannatuste“ põhjustajad näidatakse ära väga varakult. Nende motiivid jäävad lahtiseks, aga vaataja saab nende plaanidest juba mingisuguse ülevaate, mis vähendab saladuslikkust. Eriti esineb puuduvaid ja üleliigseid stseene esimeses kolmandikus, kus tegeldakse kõrvaliste tegelaste eraeludega sama palju kui Günteriga, keda saab julgelt peategelaseks nimetada alles teise kolmandiku alguses. Enamik kõrvalliinidest ei vii lõpuks kuhugi, sest fookus liigub täielikult Günterile ja tema perele.
Tavaliselt saaks kõike seda ja muudki filmile ette heita, aga siin paistab, nagu oleks iga filmis tehtud otsus teadlik valik. Kogu kupatus tundub nagu mingi suurejooneline praktiline nali, mida võib tuttavatele näidata ainult 1. aprillil.
Võibolla on kõik tegelikult väga selge ja ma lihtsalt proovin ennast lohutada, kuna ei suuda midagi sügavmõttelist filmi kohta arvata. Saan ainult öelda, et kogemus oli unikaalne ja väga nauditav. Kas see on hea või halb? Oli kogu film nali? Mis oli selle nalja eesmärk? Kas mingi eesmärk peab üldse olema? Kas tegu on halva filmiga, millel pole midagi öelda? Kas tegu on meistriteosega, mida analüüsitakse kümne aasta pärast filmikoolides üle maailma? Olen ma eesel? Kas keegi oskab neile küsimustele vastata? Kas keegi peaks neile küsimustele vastama?
Kujutasin vaimusilmas ette režissöör van Warmerdami (kellest polnud enne ühtegi pilti näinud), kes kahjuks ise linastusele tulla ei saanud. Nägin halli peaga mehikest esireas istumas ja itsitamas. Ta ei pea nägema filmivaatajate nägusid. Piisab saalis valitsevast atmosfäärist, mis paikneb kusagil segaduse ja täieliku uskmatuse vahepeal. Filmi kohta ütleb paljugi see, et lõputiitrite algus ajas publiku naerma. Ei saa olla kindel, et naerdi sellepärast, et oli naljakas. Pigem tundus, et tegu oli kaitsereaktsiooniga, mis asendas küsimusi mida? kas ongi kõik? misasja? kuidas see võimalik on?
Ma ei eita, et olen festivali jooksul juba näinud paremaid filme kui „Nr 10“ ja usun, et näen kindlasti veel, aga vähemalt praegu on väga raske kujutleda, et tuleb veel ette film, mis pakuks sama omapärast kogemust, sellist, mille järel ei saaks panna pahaks kümneminutilist aplausi ega vilekoori.
Režissöör: Alex van Warmerdam Stsenarist: Alex van Warmerdam Produtsent: Marc van Warmerdam Operaator: Tom Erisman Monteerija: Job ter Burg Muusika: Alex van Warmerdam Osades: Tom Dewispelaere, Frieda Barnhard, Hans Kesting, Anniek Pheifer, Dirk Böhling
Ei, Johanna, kõik Taani filmid ei pea olema Dogma 95. Või nagu Dogma 95. Või üldse kuhugi sinna kanti. See on väga okei.
Filmi „Metsikud mehed” peategelaseks on keskeakriisiga maadlev Martin, kes on otsustanud ängistavast olukorrast pääsemiseks põgeneda Norra ürglaantesse. Martin rajab endale mägedesse vägeva laagri, ta jahib toitu vibu ja nooltega ning riietub nagu tema ürgsed esivanemad. Kuigi kõik ei suju alati plaanipäraselt ja vahel tuleb mägikitse asemel süüa hoopis grillitud konna, on Martin siiski veendunud, et just selline elustiil on ühele tõelisele mehele ainuõige.
Hetkeks, mil meie Martini loosse lülitume, on too Taani pereisa vist juba üsna pikalt keskeakriisi käes vaevelnud. (21-aastase noore naisena pean tunnistama, et ma ei ole sellel alal ekspert, nii et kahjuks tuleb siinkohal leppida vaid eeldamisega.) Aga vähemalt tundub, et otsus end karusnahkadesse riietada ja ürgseid meheinstinkte järgida on olnud üsna kaalutletud. Või vähemalt väga jäärapäine.
Autorite valik alustada filmi hetkel, mil talumatu-hall-argipäev-ja-ängistav-pereelu-jne-faas on peategelasel juba läbitud, mõjus päris värskendavalt. Sellest, milline oli Martini elu enne kriisi, saame kaudselt teada peamiselt tema naise ja laste kaudu. Ja mõnest Martini emotsionaalsest monoloogist. Vaatajana oli selline infokogus taustaloo kohta tegelikult täpselt paras.
Paraku jäi see dramaturgiline nüanss minu jaoks ainsaks värskuseks. Kui rääkida ülejäänust, siis on kõik Nordic-krimikomöödia kastikesed ilusti täidetud.
Keskealine Taani mees on Norras ja tal on mingisugune kiiks, mis ei ole tingimata ühiskondlikult aktsepteeritav. Kolm Taani narkoärikat, kellest kaks on immigrandid ja kes on samuti puhtjuhuslikult sealsamas Norra mägedes. (Spoiler! Jah, meil on verine stseen relvade ja peksmisega kusagil hostelitoas.) Kohalik kolmeliikmeline ja natuke äpu politseimeeskond, sealjuures on politseiülema tutvustamisele pühendatud terve stseen, kus ta tanklas hot dog’i tellib.
Suur osa naljadest on üles ehitatud taanlaste ja norrakate vahelisele keelebarjäärile ja teineteise kultuurilisele tögamisele. Või siis sellele, et Norra politseikoer ei saa täna tööle tulla, sest tal on vaba päev. Lühidalt öeldes jäi minu jaoks puudu isikupärast. Millestki värskest ja uuest. Millestki metsikust. Kuigi tegelased on üsna metsikud ja Norra mäed niisamuti, jäi loo jutustamises ja filmikeeles metsikusest paraku puudu.
Kinno minnes lootsin salamisi, et ehk näen kinolinal natukenegi seda dogmalikku metsikust. Ehk just sellepärast pidingi pettuma. Mul on lihtsalt tunne, et olen sellist filmi juba näinud. Selliseid filme isegi. Sellele vaatamata julgen filmi soovitada ja nendin taas kord, et minu puhul ei ole kindlasti tegu sihtgrupiga.
„Metsikud mehed” on ideaalne viis näiteks isadepäeva tagantjärele tähistamiseks. Või siis keskealiste naiste veinikal vaatamiseks. Või kui tahad lihtsalt istuda kinos ja koos saalitäie rahvaga naerda. Sest naerda tõesti saab. Mõnus light must huumor töönädala lõppu.
Itaalia muusik ja filmitegija Stefano Sardo esimene mängufilm „Sinuga või sinuta“ jutustab loo ühest pikast suhtest. Täpsemini sellest, kuidas see läbi saab.
Sõbrad ja sugulased arvavad, et muusik Tommaso (Guido Caprino) ja näitlejanna Alice (Elena Radonicich) hakkavad kihluma, kuid nad teatavad hoopis lahkuminekust. Kuna raha on vähe, peavad nad üle kuu aja koos edasi elama. Kõlab nagu klassikaline romantilise komöödia lähtepunkt, kuid tegelikult on Stefano Sardo suutnud kinolinale tuua usutava loo. Sinna on pikitud nii huumorit kui ka kurbust, inimlikke nõrkushetki ja lootusekübemeid. Tegelased, kelle minevikuvarjud meie ees lahti rulluvad, tekitavad empaatiat ning värvikas ansambel nende sõprade näol lisab vürtsi juurde.
Loo jutustamises on tunda oskust hoida vaataja tähelepanu. Tommaso ja Alice’i suhetes toimub pöördeid ning küsimus „mis neist saab?“ säilib viimase minutini. Stsenaristid Valentina Gaia ja Stefano Sardo on ühe hääbuva suhte visualiseerimiseks kasutanud metafoore ning raame. Näiteks näeme, kui palju ja samal ajal nii vähe võib keerulisel ajal tähendada koos ilutulestiku vaatamine. Kahe tunni möödudes võib vaataja tõdeda, et vahel sümboliseerib pikaaegset suhet üks terrassil vilkuv tuluke. Küsimus on, kas see leiab jõudu põlema jääda või kustub igaveseks.
Emotsionaalsel tasandil lugu puudutab ja mõjub usutavana. Kulme kergitama pani aga asjaolu, et vanuselt neljakümnele lähenevad peategelased ei teadnud mitte midagi seksuaalharidusest. Kuidas ei oska nii vana mees kondoomi kasutada? Kuidas mõjub 21. sajandil suguhaiguste teema millegi täiesti võõrana? Hea, et nad vähemalt teadsid, et naise viljakus langeb eaga. Nii mõneski kohas jäi mulje, et stsenaristidel oli nii vaja või jäi neil lihtsalt fantaasiast puudu.
Filmis kõlab rohkelt muusikat ning osa sellest on ka Stefano Sardo enda looming. Osalt on muusikarohkus mõistetav, sest üks peategelastest on muusik, kes suhte lagunemist helimaailma tõlgib. Teisalt jääb nii mõneski kohas tunne, et muusika pole filmis selleks, et emotsioone väljendada või markeerida, vaid otse ütlemiseks, mida tegelane konkreetselt tunneb. Laulude tõlked mõjusid liiga lihtsana ning paratamatult tekkis küsimus, miks rääkida üle seda, mida me ekraanil niigi toimumas näeme. Võõrale, itaalia keelt ja kultuuri mitte tundvale kõrvale võivad lood jääda väga ühetaoliseks. Teisalt, MGMT loo „Kids“ sissetoomine oli nutikas lüke, mis muusikalist kompotti päästa aitas.
Pimedatesse öödesse kulub paar tunnikest Rooma päikese all marjaks ära! Saab naerda ja kurvastada ning viimaks saab vaadata enda sisse ning tõdeda, et alati on kõik keerulisem, kui me ette arvame. On suuresti inimeste endi teha, kas pärast pikka aega koos olemist jääb tuluke põlema või kustub igaveseks.
Rumeenia uue laine režissöör Radu Jude ei tohiks meiemaisele publikule võõras olla. Vähemalt pöfihuntidele võiks see nimi olla teatavaks kvaliteedimärgiks. Hilissügiseti on me kinoekraanid särama pannud mitmed mehe linateosed („Aferim!“, 2015; „Armidega südamed“, 2016; „Mind ei huvita, kui me ka läheme ajalukku barbaritena“, 2018). „Kohatu kepp ehk meeletu porno“ (2021) jõudis meie kinosaalidesse enne PÖFF-i – tänavuse Berlinale peapreemia Kuldkaru võit on kõnekas müügiargument. Alahinnata ei tasu ka intrigeerivat pealkirja.
Kes üksnes viimasest innustatuna sammud kinno seab, võib siiski pettumuse osaliseks saada. Filmi juhatab sisse peategelase, ajalooõpetaja Emi (Katia Pascariu) ja tema mehe julge intiimne koduvideo, millele lisab autentsust asjaolu, et suguorganeid ning -akte pole videopildis hägustatud, kõike näidatakse täies hiilguses. Kuid režissöör kasutab nende loetud minutite loomulikku avatust ning alastust vastukaaluks ühiskondlikult aktsepteeritavamatele vulgaarsuse väljunditele, mis ilmestavad igapäevaelu tänapäeva Bukarestis.
Põgusale amatöörpornoklipile järgnev on jaotatud kolme peatükki.
Mis kord veebis, sealt enam ei pääse. Nii juhtus ka privaatse videoga, mille peategelannat ootab seetõttu õhtul ees lastevanemate koosolek ning selgituste andmine, saame teada Emi külaskäigust kooli direktori juurde. Ülejäänud esimeses jaos näeme Emit jalutamas läbi koroonaviirusest räsitud Rumeenia pealinna. Samal ajal suhtleb ta telefonitsi oma mehega, kes üldsegi paari koduvideo halastamatutesse netiavarustesse postitas. Lavastaja Jude ning operaator Marius Panduru Bukarest on päikesesärast hoolimata trööstitu: suletud ettevõtted, ehitus- ning liiklusmüra, kodanike sõimuvalang väiksemagi konfrontatsiooni peale. Panduru kaameratöö on selles peatükis ootamatult jalust niitev, jälgides õpetajannat sageli distantsilt kui varjatud kaamera ning püüdes teiste linlaste põgusaid pelglik-elevaid otse-kaamerasse-pilke. Iga stseeni lõpus muutub kaamera aga justkui omaette tegelaseks, triivides eemale peanarratiivist ja keskendudes viivuks mõnele detailile, mille mõte ja võimalik seos loo endaga jäägu vaataja luua. Kõnnitee kiviplaatide vahelt läbi tungiv imepisike oaas rohelust kesk kapitalistlikku linnamüra – midagi loomulikku, nagu kahe täiskasvanu vaheline konsensuslik vahekord, variserlike rünnakute (mille sihtmärgiks Emi filmi viimases jaos saab) turmtule all? Barbie-nukk poeriiulil – lastele lubatud võltsalastus, erinevalt poleemikat tekitavast pärisalastusest?
Filmi teine peatükk hülgab narratiivi täielikult, kuid aitab kenasti mõtestada Jude temaatilist fookust, tõstes omanäoliste, kohati naljakate, kohati painajalikult kurbade ja valusalt torkavate seoste läbi esile Rumeenia ajaloolised ning kaasaegsed pained. Tegemist on iseäraliku sõnaraamatuga, milles režissöör esitab vaatajale tähestikulises järjestuses hulga sõnu, märksõnu, mille tähendused ta nii pildi-, heli- kui kirjatekstis ekraanil pea peale pöörab. Kiires tempos vahelduvad kaadrid žongleerivad mitmete ajalooliste, kuid ka tänapäevaste, sageli kultuuriliste ning seksuaalse sisuga mõistetega. Nende seas on ka näiliselt üldritta sobimatuid mõisteid, mille kuuluvuse muudab asjakohaseks vaid Jude mänguline definitsioon. Näide viimasest: sõna „pingviin“ seletamiseks on Jude kasutanud klippe Rumeenia popstaari Romeo Fantastiku muusikavideost, milles mees laulab paljastatud ihuga naiste keskis sellest, et ta on pingviin, kellega vastassoo esindajad igal juhul suguühtesse soovivad astuda. Peatükk mõjub ootamatult ja värskelt ning nõuab vaatajailt omajagu tähelepanu ning kaasamõtlemist, et Jude teemapüstituste ning -jätkudega sammu pidada.
Viimane peatükk on kolmest kõige mõjusam, ehkki panustab eelnevaist märkimisväärselt vähem filmikeele võimalustele. Selles leiab vaataja Emi eelmainitud lastevanemate koosolekult kooli sisehoovis. Kunstniku ning kostüümikunstniku töö on esimest osa ilmestanud naturalismiga võrreldes siin rõhutatult teatraalne. Ajaloolise kooli hoov näeb välja kui keskaegne kohtumõistmisplats (puudu pole ka suurejoonelised tõrvikud, mis protsessi ajal süüdatakse), ehkki kohaletulnute välimus viitab praegusaja ühiskonna arhetüüpidele. Lahatakse küll õpetajanna osavõttu pronograafilises materjalis, kuid eri seisukohtade pinnalt võrsuvad üldisemad lahkarvamused Rumeenia ajaloo ning kaasaja, ka nende koolis käsitlemise suhtes. „Kohatu kepp ehk meeletu porno“ filmiti 2020. aastal, mil koroona levik oli juba vajutanud sügava pitseri rumeenlaste igapäevaellu. Jude on selle filmiga pandeemia laineharjast maksimaalse haaranud – maskid ning maskikandmine on filmis, eriti viimases jaos, sümboolse tähendusega. Emi seisab vankumatult oma vaadete eest, millest olulisimaks tõuseb see, kuidas üldse asjadest rääkida. Ennekõike tuleb olla aus ning otsida ja tunnistada tõde. Tuleb heita maskid, et näha alasti tõde. Vaid seejärel saab sellega leppida, ka ühiskondlikul tasandil, ning leida parim suund edasi.
Kohati nõiajahti meenutava inkvisitsiooni lõpplahendusi pakub Jude vaatajaile kolm. Neis kõigis pannakse Emi jätkamine õpetajana hääletusele, kuid lõpptulemus on igal puhul erinev. Mängulist leidlikku energiat, mille najal kogu film kohatisest tehnilisest robustsusest hoolimata julgelt seisab, ei kaota Jude viimasteski kaadrites. Absurdimeeter põhja!
Autor: Kristjan Kuusiku Foto autor/allikas: Silviu Ghetie / Micro Film
“Kohatu kepp ehk meeletu porno“ (“Babardeala cu bucluc sau porno balamuc”, 2021) Riik: Rumeenia Kestus: 1h 46min
Stsenarist ja režissöör: Radu Jude Operaator: Marius Panduru Kunstnik: Cristian Niculescu Monteerija: Catalin Cristutiu Helirežissöör: Dana Bunescu Muusika: Jura Ferina, Pavao Miholjevic Osades: Katia Pascariu, Claurdia Ieremia, Olimpia Malai jt
Belgia lavastajate duo Raphaël Balboni ja Ann Sirot on varem silma paistnud ühiselt tehtud lühifilmidega. „Meeletult elus“ on nende paljulubav hüpe täispikkade filmide maailma. Film käsitleb keerulisi ning raskeid teemasid, fookuses on ühe pere toimetulek olukorras, kus 30ndates Alexi (Jean Le Peltier) emal Suzanne’il (Jo Deseure) diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne haigus, millele puudub ravi. Ometi on Balboni ja Sirot’ film tänu suurepärasele tasakaalule olukorra nii tõsiselt kui ka läbi huumoriprisma käsitlemisel sedavõrd soe ja elujaatav, et nakatab oma optimismiga ning innustab elu armastama kogu selle hullumeelsuses.
Alex ja Noémie (Lucie Debay) on 30ndates paar, kes mõtlevad lapse saamise peale, teevad vastavaid plaanegi. Alexi ema Suzanne on oma poja ja tema partneri üle õnnelik ning toetab neid igal võimalusel. Suzanne’i käitumine aga hakkab aja jooksul üha imelikumaks muutuma. See algab väikestest momentidest (hajameelsus, tühistatud krediitkaart, invakohale parkimine), kuid peagi ilmneb, et naisel on õnnestunud juba mõnda aega oma halvenevat terviseseisundit edukalt varjata. Muude avastuste seas tuleb välja, et ehkki Suzanne on viimased aastad töötanud kunstimaja juhina, on ta saanud samal ajal ka pensionit, mille tagajärjel on tema võlg riigi ees üle 30 000 euro.
Alex viib ema arstlikule läbivaatusele, mille käigus naine ei suuda arsti järel viit sõna järjest korrata, kuna ei suuda neid meeles pidada. Suzanne’il diagnoositakse semantiline dementsus, progresseeruv neurodegeneratiivne tõbi, mis muudab järsult inimese käitumist. Suzanne’i käitumine muutub päev-päevalt üha veidramaks ning etteaimamatumaks. Temast saab omamoodi laps, kelle eest Alex ja Noémie peavad hakkama hoolt kandma, pannes enda lapsesaamise plaanid tagaplaanile. See aga mõjutab paari omavahelist läbisaamist märkimisväärselt. Koos peavad nad kuidagi uue reaalsusega toime tulema.
Kuigi see kirjeldus võib jätta mulje, et tegemist on raske filmiga, pole see sugugi nii. Raskest teemast hoolimata on film pigem kerge vaatamine, mis ei ürita millegagi vapustada ega midagi enneolematut öelda, vaid kujutada sellist olukorda niivõrd elulähedaselt kui pooleteise tunni jooksul võimalik. Eluläheduse saavutamiseks toetusid Balboni ja Sirot’ oma näitlejaskonna võimekusele juba käsikirja kirjutamise protsessis. Paljud stseenid mängiti ja harjutati läbi, alles näitlejatega koostöö põhjal pandi kirja stsenaarium (lähenemine, mida ka britt Mike Leigh on mitme filmi puhul tõhusalt rakendanud). Ning näitlejatöö mõjub väga loomulikult, leides suurepärase tasakaalu draama tõsiduse ning kohati väga musta, aga elulise huumori vahel. Eriti väärib esiletõstmist Suzanne’i osatäitja Jo Deseure, kes suudab olla nii filmi tragöödia kui ka komöödia allikas ja kese kogu linateose vältel, ta sooritus pakatab pöörasest energiast, mis hoolimata tegelase kurvast käekäigust nakatab elujaatava optimismiga.
Just seesama elujaatav optimism on see, mille vaataja kinosaalist väljudes kaasa võtab. Samavõrd, kui see film on naisest ja haigusest, mida ta põeb, ning sellest, kuidas haigus naise ning ümbritsevate elusid mõjutab, on see ka film leppimisest. Alexi ja Noémie suhtumine uude reaalsusse ning lähenemine sellele, nende toimetulekumehhanismid on erinevad. Noémie mõistab küll olukorra tõsidust, kuid ei lase sel end toimetulekuvõimetuks muuta, mis aga näib aset leidvat Alexiga. Noémie tahab, et paar oma eluga edasi liiguks, kuid Alex ei suuda uue reaalsusega niivõrd kiiresti kohaneda ning tahab nende senise elu ning tulevikuplaanid ootele panna.
Kõnekas on filmis hetk, mil Suzanne, tõbi juba täies hoos progresseerumas, leiab rõõmu sellisest lihtsast teost nagu autopesu. Noémie pildistab teda ning Alex ei suuda pildiga rahu leida. Inimene pildil ei ole enam see inimene, kes ta tegelikult on. Ta on muutunud ning sel põhjusel ei suuda Alex taoliste jäädvustustega leppida. Selle peale küsib Noémie, et kui Suzanne on pildil rõõmus, miks ei peaks seda jäädvustama. Ma leidsin end esiti samas olukorras nagu Alex ning tundsin kohmetust, kui Noémie nõnda Suzanne’i jäädvustas.
Ennekõike on see film Alexi arengust. Alex on see, kes peab õppima elu armastama, õppima raskustega toime tulema, hindama väikeseid rõõmuhetki keset hullumeelsust. Elu ongi kaos, või on kaos lahutamatu osa elust, tahab film öelda ning mõista anda, et kellelgi ei õnnestu mingit kujuteldavat sirgjoont käies oma elu täiesti organiseerituna ning kontrolli all hoida. Elu väljubki vahel kontrolli alt, on täis ootamatusi, kuid ei saa seetõttu seisma jääda. Pange tähele seda ühtainsat stilistiliselt rõhutatud nüket, millele tegijad selle sõnumi edasiandmisel toetuvad. Vaadake, kui Alex, Noémie, Suzanne külastavad eri ametite esindajaid (arsti kabinetis, riigi esindaja juures), kuidas nende riietus läheb korrapäraselt kokku ruumi sisekujundusega ning kuidas see filmi jooksul muutub. See on film, mis võiks uppuda traagikasse, kuid on sedavõrd soe ja positiivne, et paneb armastama elu kogu selle hullumeelsuses (taas kummardus Deseure’i muljetavaldavale osatäitmisele).
Ärge laske end heidutada filmi raskekoelisest temaatikast. Selles on küll mitmeid raskeid ja valusaid hetki, kuid üldiselt kannab seda helge tonaalsus. Kui vajate killukest positiivsust, meenutust, kui rikkalikult ilus on elu ka hullumeelsetel aegadel, ning suunist, kuidas pea ka rasketel aegadel püsti hoida, siis minge seda filmi vaatama. „Meeletult elus“ innustab elu armastama kogu selle hullumeelsuses.
Selleaastase PÖFFi peapreemia viis koju Bulgaaria režissööri Ivaylo Hristovi film „Hirm“. Paratamatult ajatust teemast ehk rassismist kõnelev film paistis inimestele kohe korda minevat. Esilinastuse ajal oli saalis palju rohkem rahvast, kui oleks arvanud, ja publik elas filmile valjuhäälselt kaasa. Kuigi film mind isiklikult just hüsteeriliselt naerma ei ajanud ja mask näo ees proovis pidevalt minestama sundida, oli tegelikult peaaegu kogu filmi vältel mu suul vähemalt väike muie. Selline mõnusalt soe pala üha külmemaks muutuvate ilmade kõrvale.
„Hirmus“ hargnev lugu leiab aset Bulgaaria-Türgi piiri lähedal väikeses külas, millel oma asukoha tõttu on probleeme pagulastega. Ühe sellise leiab äsja töötuks jäänud lesk Svetla (Svetlana Yancheva) ühel päeval enda püssi eest. Tegu pole metslasega, vaid intelligentse Bamba-nimelise mehega (Michael Fleming), kes on tulnud sõjapakku. Asjaolude sunnil võtab Svetla Bamba vastumeelselt oma katuse alla. Alguses mõlemalt poolt mõru suhe areneb aja jooksul aga millekski enamaks kui lihtsalt sõprus. Paraku levivad uudised väikeses kogukonnas kiiresti ja ei lähe palju aega, kui kogu küla teab Svetla uuest sõbrast. Sealt edasi on vaid aja küsimus, kunas olukord paari jaoks ohtlikuks muutub.
Hoolimata käsitletavatest teemadest on „Hirmu“ puhul tegu eelkõige komöödiaga. Huumor on äärmiselt subjektiivne asi, seega ei saa pahaks panna erinevusi inimeste eelistustes. Esilinastuse publikule paistis filmi koomika seekord rohkem peale minevat kui mulle endale. Kahtlemata oli naljakaid kohti ja muie püsis suul päris suure osa filmi kestusest. Ilmselgelt olid ka filmitegijad leidnud need stseenid niivõrd naljakad olevat, et neid aina korrata ja korrata. Mingil hetkel hakkas tegelaste omavaheline möödarääkimine aga ära väsitama ja filmist välja kiskuma. Õnneks leidus ka teistsugust huumorit, mis oli niivõrd kummaline, et oli raske mitte vähemalt muiata: kui tegelane hammustab ilma provokatsioonita, nagu muuseas oma klaasi või kui terve pagulaste kogukond kolitakse välikäimlatesse. Teostus ei pruugi midagi erilist olla, aga puhtalt idee poolest oli see mõnusalt absurdne ja lisas filmile kõvasti värvi.
Võõrahirm ja rassism on teemad, mida on käsitletud põhimõtteliselt filmikunsti algusest saati ja mida ilmselt käsitletakse veel kaua. Kui teemad ise muutunud pole, siis nende käsitlused kahtlemata on. Griffithi ajal vist ei oleks olnud võimalik ette kujutada filme nagu Jordan Peele’i „Kao ära“ (2017) või Boots Riley „Vabandust, et tülitan“ (2018). Sõltumata sellest, mida keegi mainitud filmidest arvab, on keeruline eitada, et mõlemad võtsid publikule tuttava teema ja lisasid sellele oma vaatenurga. Rassismil kui sellisel on rohkem kui üks tahk. See pole alati ilmselge, seda pole alati võimalik kohe tabada. Vahel on palju hirmuäratavam see, kui inimene ei saa ise arugi, et ta ütleb või teeb midagi sobimatut ja selline käitumine on tema jaoks lihtsalt tavaline.
Hristovi filmis esinev võõrahirm jääb esmavaatamisel pigem ühetahuliseks. Juba enne konflikti sisenemist on aru saada, kuidas suur osa tegelasi reageerima hakkab. Puudub üllatusmoment. Kõik negatiivsed tegelased mõjuvad kui pahalased mõnest multikast, kes käituvad täpselt nii, nagu võiks arvata. Isegi kui on proovitud mõnda tegelast vähem mustvalgeks teha, siis mõjub see pisut kaootiliselt ja nende tegelaste motivatsioonid võivad jääda segaseks.
Lähemal vaatlusel hakkab aga paistma midagi muud. Tundub, et otsus filmis olevat maailma niivõrd mustvalgelt kujutada on filmitegijate poolt väga teadlik lüke. See, et ekraanil toimuv on sõna otseses mõttes mustvalge, kinnitab seda. Film on ju siiski absurdikomöödia ja absurdus väljendubki niinimetatud pahade tegelaste ühekülgsuses. Nende eesmärk ongi olla nii nõmedad kui võimalik. Ühest küljest on selline hallide varjunditeta õelus tõesti pisut humoorikas, aga teisest küljest on see kurb peegeldus tänapäeva ühiskonnast. Leian, et see on ka põhjus, miks „Hirm“ publikule meeldis.
Kui hirmust tundmatu ees on motiveeritud loo antagonistid, siis on hirmust motiveeritud ka loo kangelased. Pärast oma abikaasa surma pole Svetla tundnud palju muud peale hirmu. Hirm lahtise tuleviku ees, hirm minevikust lahtilaskmise ees, hirm üksilduse ees. Bamba, kes on samuti kaotanud lähedased inimesed, tunnistab, et kardab surma. Ka tema on üksinda, ainus, millest ta lohutust saab, on võimalus paremaks tulevikuks. Seetõttu nende vahel arenev suhe toimib. Mõlemad on kannatanud, kaotanud kalleid inimesi ja tunnevad ennast maailmas üksinda. Vahet pole, et nad alguses üksteisest aru ei saa. Nende vahel on midagi enamat kui dialoog – mõistmine. See on midagi, mida selles kogukonnas muidu ei leia. Tänu Bambale leiab Svetla endas lõpuks jõu lasta lahti minevikust ja vaadata tulevikule vastu ilma hirmuta.
Kenaks kirsiks sellel tordil on kahe näitleja, Yancheva ja Flemingi hea omavaheline keemia. Ilma erilise küsimuseta olid nad filmi kõige tugevamad näitlejad. Leidsin peategelaste omavahelist dünaamikat vaadates üllatavalt palju paralleele Disney „Kaunitari ja koletisega“. Mõlema filmi peategelaseks on omamoodi kiiksudega naisterahvas, kes elab väikeses kogukonnas. Seda naisterahvast ihaldab ülbe ja mõjukas meesterahvas, kes võiks saada, keda tahab, aga on fookuse seadnud just sellele naisele. Naine armub aga võõrasse, keda kõik kogukonna liikmed paistavad kartvat, hoolimata tema headest kavatsustest ja intelligentsusest. Antagonist kasutab ära kogukonna hirmu ja eelarvamusi võõra suhtes, et vabaneda enda romantilisest rivaalist, mis lõpeb aga antagonisti jaoks halvasti. Ainus erinevus ongi, et Disney lõpetab suurejoonelise võitlusega, Hristov aga keskendub emotsioonidele. „Hirmus“ on ka märgatavalt vähem laulmist.
Pole raske näha, mis „Hirmu“ juures inimestele peale läks: ajatud teemad, tugevad peaosatäitjad, ilus pildikeel, enamjaolt tugev koomika ja emotsionaalne keskpunkt, mis mõjus loo kontekstis loogiliselt. Võõrahirmu käsitlus jäi küll pisut liiga lihtsustatuks, aga võib väita, et see oli kõigest ettekääne, et rääkida lugu üksildusest ja enese taasavastamisest. Tegu on ju samuti aegumatu teemaga. Leidsin „Hirmust“ ka ühe kõige omapärasema ja meeldejäävaima viimase kaadri, mida olen pikka aega näinud. Viimane emotsioon on alati oluline ja sedapuhku jääb see kauaks meelde.
Äsja vanglast vabanenud kohtlane noormees Kermek (Azamat Nigmanov) otsib tööd kohalikus külapoekeses (ehkki küla olemasolule viitab üksnes poodlejate kogukondlik vestlus; film on üles võetud nõnda, et iga hoone oleks kui ainus keset avarat steppi, kaugusse kulgevate elektriliinide all, eemal kõigest). Kermekile õpetatakse, kui oluline (kui väga, väga oluline) on osata kassa taga õigesti ja kiiresti kilekotikesi avada. Kermekil on aga peas hoopis muud mõtted. Fedora stiilis kaabu peas, peab ta oma suurimaks andeks Alain Deloni matkimist Jean-Pierre Melville’i neonoir-klassikasse kuuluvast „Samuraist“ (1969). Armastus filmide vastu on teda kannustavaks jõuks. See armastus nakatab vaatajat ka lavastaja Adilkhan Yerzhanovi filmilembuse kaudu: ehkki režissöör teeb muidki märkimisväärseid viiteid tunnustatud filmidele ning „Kollane kass“ ise kutsub ka karjuvate viideteta esile mitmeid võrdlusmomente, on film laetud unikaalse energiaga.
Kermekil on üks unistus. Ontliku noormehe siht on onule kuuluv maalapp Kasahstani steppides. Seal soovib idealistlik ning lihtsameelne Kermek avada kinomaja. Mälestused lapsena orbudekodus nähtud filmidest või filmide episoodidest (saame peagi teada, et ta ei ole „Samuraid“ kunagi otsast lõpuni näinud) näivad olevat ainsaks oluliseks kandamiks tema missioonil. Peagi satub ta kohalike korrumpeerunud võmmide ning kuritegelike jõukude võrku, saab varastatud ja tagaotsitava rahapaki omanikuks ning leiab endale selle kuritegeliku jõuguga rahakorjamise ringil käies kohalikust stepibordellist kaaslaseks kena näitsiku Eva (Kamila Nugmanova), kes nõustub aitama noormehel tema unistust ellu viia. Nii leiabki paarike end põgenikena keset steppi (Terrence Malicki „Laastatud maa“ (1973) kajab siin tugevalt), nautides lihtsameelselt teineteise seltskonda, sattudes ühest sekeldusest teise, üllas siht silme ees.
Eespool kirjeldatu põhjal võib tunduda, et tegu ei olegi komöödiaga. Tõsi, mitmed teemad, mida Yerzhanov käsitleb – korruptsioon, kuritegelike jõukude tegevus, prostitutsioon, kupeldamine, rasked elusaatused –, ei ole materjal, mis suu naerust kõrvuni võiks venitada. Režissöör aga läheneb neilegi teemadele läbi leidliku huumoriprisma, seda nii käsikirjas kui kaameratöö abil. Viimast iseloomustavad kirkad toonid ning sageli staatiline plaan kergelt diagonaalse rakursi all, mis laseb misanstseenil ajas humoorika väljenduse leida.
Ehkki režissöör loob terava kontrasti käsitletava materjali loomupärase tõsiduse ning selle kireva humoorika väljundi vahel, näib tema eesmärgiks olevat teha muinasjutuline maagilisse realismi kalduv film ning see on tal hästi õnnestunud. Yerzhanov on hoolitsenud selle eest, et film oleks tempokas ning teemade raskus ei morjendaks vaatajat. Ehkki filmi lõpp võtab ootamatu traagilise pöörde, ei mõju seegi nii rusuvalt. Kuigi armume filmi jooksul kahte relvituks tegevalt naiivsesse peategelasse, ei õpi me neid siiski väga lähedalt tundma. Eks ole selleski põhjus, miks film ikka eheda komöödiana mõjub. „Elu on lähedalt vaadates tragöödia, kaugelt vaadates komöödia,“ teadis žanri eeskuju Chaplin öelda.
„Kollast kassi“ tiivustab armastus kino vastu. See on nakkav. Lisaks mitmetele otsestele viidetele, nagu Kermeki Deloni jäljendused, noormees koos ühe kuritegeliku jõugu liikmega esitamas stseeni „Kasiinost“ (1995), hästi ajastatud kurikuulsa „räägid-sa-minuga?“ monoloogi („Taksojuht“, 1976) sissepõimimine, on filmis teisigi elemente, mis pakatavad armastusest filmide vastu. Peaosatäitjas Nigmanovis on Yerzhanov leidnud koomilise ande, mis hiilgab just tummfilmiliku füüsilise komöödia vallas. Nigmanovil on hea koomiline ajastus ning enamik filmi humoorikamatest episoodidest on visuaalsed, toimides hästi ka siis, kui film oleks tummfilm (nt stseen, milles Yerzhanov ja kuritegelik jõuk lähevad varastatud raha otsima, saades kuulirahesooja vastuvõtu osaliseks, kusjuures tulistaja kasutab kõrgelt sihtimiseks trampoliini abi, on üks naljakamaid, mida olen mõnda aega näinud).
Ka naispeaosatäitja Nugmanova trumbiks on tema tummfilmilik ekspressiivsus. Ilmselt oleks hea parameeter, mille põhjal hinnata, kas film võiks meeldida või mitte, mõni vendade Coenite teos, mis süngeid teemasid huumoriga segab (nt „Oo, vend, kus oled sa“, 2000). Need filmid on laetud samalaadsest energiast. Või hoopis teisest registrist võiks võrdlusmomendiks võtta mõne Roy Anderssoni filmi (nt „Laulud teiselt korruselt“, 2000). Selle paralleeli lubab tõmmata Yerkinbek Ptyraliyevi operaatoritöö: sarnaselt Anderssoni šedöövritega laseb „Kollane kass“ huumoril sageli misanstseenis lahti rulluda, kaamera on rõhutatud nurga all paigalseisev vaatleja. Need eriilmelised võrdlusmomendid aga ei lõhu filmi originaalsust. Kõigi nende filmiajaloo kihtide alt, mida linateos häbitult ja entusiastlikult kannab, koorub ikkagi välja unikaalse muinasjutulise tunnetusega teos. Või ongi võti nende võrdlusmomentide eriilmelisuses ja kokteil mõjub just seetõttu värskendavana. Raske on mitte nakatuda selle filmi energiast ja peategelaste sümpaatsusest.
„Kollane kass“ on omapärane film. Kohati rasketest teemadest hoolimata on see kerge vaatamine, omaette kummardus filmikunstile, pakatades külgehakkavast armastusest filmide vastu. Mõne vaataja jaoks võib Yerzhanovi lähenemine mõjuda ehmatavalt – süngeid teemasid käsitlev ajaviitekomöödia –, kuid neile, kes tema muinasjutuloogikaga haakuvad, võib „Kollane kass“ osutuda tõeliseks maiuspalaks.
