„Täiskuu aegu“ ehk armastus ei olegi kõikvõimas

Enamik meist on kogenud esimese armumise vaimustust. Seda kõikehaaravat tunnet, mis ei allu ratsionaalsusele ega praktilistele kaalutlustele. See ei tunne riigi- ega rahvusepiire, keelelisi ega usulisi erinevusi või majanduslikku ebavõrdsust. Armunud inimene idealiseerib ja ilustab oma sümpaatia objekti, olles tihti üsna pime partneri negatiivsete omaduste suhtes ning mõnikord valmis lausa iseend kaotama selle nimel, et…

Read more

„Kaja“ – kuidas veedate selle aastalõpu pühadehooaja?

Islandi stsenarist-režissööri Rúnar Rúnarssoni eksperimentaalne kollaaž „Kaja“ (2019) koosneb 56 lühikesest vinjetist, pakkudes läbilõiget pühadeajast saareriigis – jõulude-eelsest saginast kuni uue aasta esimese aovalgeni. Vinjetid on lühikesed – filmi kestus 79 minutit tähendab, et keskmiselt kestab vinjett vähem kui poolteist minutit. Neid ei seo ühtne narratiiv ega ühised tegelased, üksnes aeg ja ruum, milles need…

Read more

„Vastupidi“ ehk mis on ühist ühel teismelisel tüdrukul, sõjaaegsel päevikul ja tagurpidi kõndival kodutul?

Jaapani film „Kontora“ ehk eesti keeles „Vastupidi“ ei ole tähelepanuväärne üksnes seetõttu, et ta tänavusel Pimedate Ööde filmifestivalil kõige magusama auhinna, grand prix’ noppis. Mitte ka seepärast, et tegemist oli filmimaailma esilinastusega. Ägedaks teeb selle hoopis asjaolu, et „Kontora“ imeilusa mustvalge pildi on loonud Eesti filmitegija, meie enda BFMi kasvandik Maxim Golomidov ning ka filmi…

Read more

„Malpaso“ – realistlik muinasjutt vendadest, kellest üks on valge nagu kuu ja teine must nagu öö

Dominikaani päritolu režissöör Héctor M. Valdez toob vaatajani maalilise mustvalge pildikeelega, kuid tõsistest teemadest pajatava linateose. „Malpaso“ on tema kolmas, täispikk film, mis järgneb varem valminud lühifilmidele: dokumentaalile Kariibi rahvastest ja Dominikaani kultuurist pealkirjaga „República del Color“ (2015) ning romantilisele komöödiale „Melocotónes“ (2017). Sedapuhku on ta oma värske teose maailma esilinastuseks valinud just PÖFFi festivali,…

Read more

„Ainult 6,5“ – pingeline ja kaasahaarav pilguheit narkokaubandusele Iraanis

Läbi aegade populaarsemaid filme oma kodumaal Iraanis, võiks „Ainult 6,5“ – stsenaristi ja lavastaja Saaed Roustayi teine täispikk mängufilm – pakkuda palju kõneainet ka rahvusvahelisele publikule. Tegemist on filmiga, mida Iraan vajab: see on ühtaegu film oma kohast ning ajast, kainestav pilguheit kaasaegse Iraani mitmetele sotsiaalsetele valupunktidele, kuid samas ajatu ja tugeva üldistusjõuga lugu tänu…

Read more

„Psühhoosia“ – retk ühe mõistuse labürinti

„Psühhoosia“ ei loorita oma kavatsusi jõuliselt enesekindla ning stilistiliselt silmatorkavate lahendustega teostuse taha. Need mängivad stsenaristi ja lavastaja Marie Grahtø Sørenseni erakordse täispika mängufilmi debüüdi juures loo enesega võrdväärset rolli – tihti ongi just julged tehnilised võtted need, mis vaatajale lugu jutustavad, või õigemini, vaatajat loosse juhatavad, olles teeviitadeks sel süngel retkel läbi ühe häiritud…

Read more

Emotsionaalselt värskendav „Põleva tütarlapse portree“

Screen Internationali kriitikute programmis linastuv ning PÖFFil kaks saalitäit välja müünud „Põleva tütarlapse portree“ on Prantsuse ajaloodraama, milles rullub lahti kahe naise armastuse lugu. Rahva suur huvi on igal juhul põhjendatud – film on end juba tõestanud Cannes’i filmifestivalil, kus pälviti Queer-Palmioks ning parima stsenaariumi auhind. Kindlasti on ka film ka PÖFFi favoriitide seas. Ja…

Read more

Mõeldes mälu subjektiivsusele Terrence Malicki „Varjatud elu“ valguses

Igapäevaelus tundub meile tavaliselt, et elu on üsna struktureeritud ja terviklik, meil on oma rutiin, harjumused, emotsioonid, ringkond ja mälestused ning tundub, et me haldame seda üsna hästi. Kui aga korraks peatuda ja mõelda, mis see meie „mina“ ikkagi on? Mis on meie mälestused? Mis roll on meil nendes? Tundub, et meie mina on kuidagi…

Read more

„Atlantis“ – meie igapäevane postapokalüptika

2019. aasta PÖFFi fantaasiafilmide žanrivaliku alt võib leida Ukraina režissööri Valentõn Vasjanovõtši draama „Atlantis“. Süvenemata võib kirjeldusega „fantaasia“ oodata mõnd eepilise võlumaailma kujutamist, siin aga viitab see määratlus pigem ulme spekulatiivsele potentsiaalile. Praeguse aja hoovusele sobivalt on selle filmi spekulatsioon pealtnäha lihtsakoeline ja tagantjärele kõhedust tekitav. Kõhedus tuli tuttav ette seoses Margaret Atwoodi romaani ja…

Read more

„Piitsavars“ – elust kõige kiuste

Venemaa kaasaegse kino tõusvaks täheks peetava Kabardi-Balkaaria režissööri Kantemir Balagovi („Lähedus“) teine täispikk mängufilm „Piitsavars“ võib tal avada nii mõnegi värava teel kõrgustesse. Cannes’i festivalil FIPRESCI preemia ning Un Certain Regard’i võistlusprogrammi parima lavastaja auhinna võitnud linalugu kahe naise kohanemisest teise maailmasõja järgseid verivärskeid haavu lakkuvas Leningradis rabab humaansuse ja naturalismiga, mis mõjuks üllatavalt ka…

Read more