Kuigi igasugune meelelahutusvaldkonna kritiseerimine oli tol ajal skandaalne ja filmi tegemine ilma klassikalise romantilise loota samuti julge, on film „Stage Door“ just selline ja veel enamgi – lugu on ebatavaliselt naistekeskne. Unustatud on igasugune naistevaheline konflikt mehe tähelepanu saamiseks ja naistegelased pole loodud ainult vaataja silmarõõmuks. Filmi tegelased hoiavad kokku ja toetavad üksteist väga sarkastilisel, kuid sisimas hoolival viisil.
„Stage Doori“ dialoogi on väga tore kuulata, see on kiire ja täis kavalaid nalju. Üleüldse on see väärt vaatamine, kui on soovi saada vanast Hollywoodist suhu mingi teistsugune maik.
Kui rääkida vanemast kinost, siis peab rääkima noir’ist.
„Mildred Pierce“ on aga võrreldes klassikalise noir’iga päris teistsugune juba sellepärast, et peategelaseks on naine. Tegu ei ole masenduses detektiiviga, vaid pereema ja restoraniketi omanikuga, kelle teine abikaasa mõrvatakse. Lõbus on jälgida lugu naisest, kes on niivõrd sihikindel ja vankumatu. Mis juhtus ta elus, et ta nüüd mõrvaga seotud on? Mida või keda ta varjab?
„What a Way to Go!“ (1964)
Kui teile meeldis Shirley MacLaine filmis „The Apartment“, siis saab tema mängu nautida ka selles koomilises muusikalis.
Ühte filmi on pandud mitu lugu tema traagilistest suhetest meestega, kes kõik on lõpuks üht- või teistpidi rahast hullunud. Muusikali suurimaks tugevuseks on erinevates stiilides tehtud muusikalised numbrid (näiteks on üks neist filmitud kui tummfilm) ja MacLaine’i tegelase kantud ekstravagantsed ning vägagi absurdsed kostüümid.
„Baby Face“ (1933)
Üks enim unustatud perioode vanast Hollywoodist on aeg enne Haysi koodi. Selle aja skandaalsus kukutas tsensuurita filmitööstuse peale hauakivi ja just nimelt sellepärast on tolleaegseid filme nii tore avastada.
„Baby Face“ on üks nendest filmidest, mis tõesti panid „moraalsed kristlikud mehed“ paanitsema. Nimelt on filmis tegelane, kes ilma süümepiinadeta kasutab mehi ära ja ronib niimoodi sotsiaalse redeli tippu. Hiljem näidatakse ainult mehi nii salakavalatena – kui isegi, sest koodi järgi pidi filmis kõik moraalselt halb karistatud saama. Film pole ka pikk, seega kui on soov avastada täiesti teistsugust perioodi kinoajaloos, on see film sellele heaks alguseks.
„What Ever Happened to Baby Jane“ (1962)
Haysi koodi ajastu lõpupoole kerkis vanas Hollywoodis korraks esile selline nähtus nagu hagxploitation, mis sai alguse sellest filmist. Tavaliselt tegutsesid neis filmides vanemad naised, kes ei olnud oma vanaduse või ühiskondliku positsiooniga rahul. See oli tore viis ka veidi vanemad näitlejad taas kinoekraanile tuua, kuigi nende originaalsus ei olnud just kõige suurem. Siiski on selle trendi kõige esimene film väärt vaatamist, see on toredalt campy ja selles näitlevad kaks vana Hollywoodi suurimat tähte: Bette Davis ja Joan Crawford.
Kogu film on absurdne ning parajalt segane, aga samal ajal pungil pingest tegelaste vahel, mis loob vaatamise ajal sisimas korraliku ärevustunde. Kuni filmi lõpuni on raske ennustada, kuidas olukord lahendatakse ja kumb (kas Davise või Crawfordi) tegelane „võidab“.
Aasta oli 2024 ja et igavust peletada, sirvisin oma lemmiktelekanalit Eesti Kanal, mis näitab vanu Eesti sarju ning saateid. Juhtumisi hakkas seal jooksma aastatel 1995–1997 valminud haiglaseriaal „V.E.R.I.“ ehk „Valu. Elu. Raha. Ilu.“ (väga diip). Tegemist oli täitsa esimese eestlaste enda haiglaseebiga, mis võttis palju inspiratsiooni tollal väga populaarsest jänkide sarjast „ER“ (isegi nimed mõjuvad sarnaselt). Endalegi üllatuseks jäin seda vaatama ning kahe nädalaga oligi kolme hooajaga sari mul vaadatud. Nüüd on paras aeg sellest kirjutada.
(NB! Sarja pealkiri on väga rumal, edaspidi kirjutan selle ilma nende totakate punktideta.)
Enne oli „Dallas“, nüüd olid „Salmonid“
Et anda konteksti, peame rääkima „Vere“ autorist Toomas Kirsist.
Toomas Kirss oli telerežissöör ja -produtsent, kes alustas oma karjääri Eesti Televisioonis mitmesuguste teleprojektidega ning jätkas peale taasiseseisvumist juba vaba Eesti esimeste telesarjade ja saadetega. Kui peaks hindama, millest ja kellest Kirss oma karjääri alguses rääkis, siis oli see ilmselgelt Eesti eliit. Näiteks tema loodud ja Urmas Oti juhitud „Carte Blanche“ oli esimene Eesti enda intervjuusaade, kus prominentselt olid külalisteks ilusad ja rikkad – alates poliitikutest kuni näitlejateni välja.
Ilmselt kõige olulisem Toomas Kirsi ettevõtmine oli siiski „Salmonid“. See oli sari, mis väga pretensioonitult võttis teemaks Eesti eliidi ning nende igapäevased mured ja kired.
(Kõrva taha panemiseks: umbes samal ajal hakkas jooksma ka üks teine pisike seriaal, mis rääkis hoopis vaestest ja väetitest, kes elasid Morna väikelinnas Õnne tänaval, aga kes seda viitsib vaadata, eks?)
Kahjuks oli „Salmonite“ eluaeg lühike ning ekraanile jõudis ainult veidi alla 40 episoodi. Toomas Kirss lahkus ETVst ning juba samal aastal, mil „Salmonid“ lõppes, jõudis EVTV (tulevane TV3) kanalisse tema uus seriaal „V.E.R.I.“ Kuigi selle keskmes ei olnud enam konkreetselt kõrgklassi elu, läks sari erahaigla kõrgharitud kirurgidest väga hästi kokku Kirsi varasema kütkestusega rikastest ja ilusatest. And I love it!
Kuidas ameeriklasi nende oma mängus võita?
Üks Eesti teletegijate 1990ndate trump oli eestlaste teadmatus välismaa näitlejatest ning armastus oma kodumaa näitlejate vastu. Naabritädi Malle ei teadnud, kes on George Clooney, aga ta teadis, kes on Lembit Ulfsak.
„Vere“ üks suurimaid tugevusi, mis jääb kohe alguses silma, on selle sarja pööraselt kvaliteetne näitlejate ansambel. Nooremat generatsiooni esindasid näiteks Mait Malmsten, Kärt Kross-Merilo, Rita Rätsepp ja Ivo Uukkivi ning vanemat generatsiooni näiteks Lembit Ulfsak, Ita Ever, Ülle Kaljuste ja Aarne Üksküla. Tänapäeval on raske ette kujutada, et haiglaseebis võiksid mängida nii suured näitlejad. Suurepärase rolli tegi ka Guido Kangur ning minu isiklikuks lemmikuks oli Andrus Vaarik – temani ma jõuan natukene hiljem.
Tugev näitlejate ansambel, tänu millele „V.E.R.I.“ võiks huvi pakkuda ka tänapäeva vaatajale.
Oma elulooraamatus kirjeldab Lembit Ulfsak, kuidas ta armastas sellistes sarjades osalda, kuna ei pidanud karakterit mängima, vaid sai olla lihtsalt tema ise. Mingis mõttes kandub selline stiil absoluutselt kõikidele näitlejatele, kuna tegelased on väga selgelt kirjutatud just rollitäitjate tugevusi silmas pidades.
Näiteks:
– Mait Malmsteni mängitud dr Ormisson on karismaatiline ja nägus noor kirurg,
– Lembit Ulfsaki dr Rei on isalik ja uuemeelne kirurg (kellest saab sarja algusosades kogu haigla juht),
– Ita Everi vanemõde Stein on konkreetne ning väärikas medõde,
– Aarne Üksküla mängitud dr Kanter on konservatiivne ning kogemustega peakirurg.
Sügavat näitlejatööd ei tasu sellisest haiglaseebist otsida, materjal lihtsalt ei luba seda, kuid näitlejad andsid silmnähtavalt oma panuse, et nende tegelased mõjuksid võimalikult usutavalt. Pean tunnistama, et sellega on täitsa hästi hakkama saadud.
Oma aeg annab oma konteksti
Minu jaoks läheb sari „Veri“ tõeliselt käima üheksandast osast. Episood algab autode tagaajamisega, must sedaan jälitab teist samasugust ning kihutamise ajal käib tulevahetus kahe auto vahel. Ma ei hakka siin kommenteerima kogu selle stseeni kvaliteeti, ressursse ja oskusi oli tollal vähe. Pigem peaks kiitma sarja tegijaid, et nii julge avastseen üldse sisse panna.
Pärast tulevahetust jõuab must Chevrolet haigla ette ning selles olevad kantpead vajavad sarja kangelaste abi – „ilma kärata“, nagu mustas nahktagis mafioosnik nõuab.
Eesti üheksakümnendate karm ja kriminaalne elu ei jäänud välja ka moosisest haiglaseriaalist. See oli sarja tegijatel kaval lüke kirjutada sisse selline liin, sidudes tollast ühiskondlikku konteksti sarja terviklooga.
Tänu sellele looliinile tuuakse sisse ka üks sarja parimaid tegelasi – Andrus Vaariku mängitud Toomas Hagen.
Hagen on hämar mees ning vaatajale ei öelda otse välja, kellega päriselt tegemist on. Koos sarja peategelastega teame me ainult, et see on mees, kellele ei öelda ei.
Dr Ormissoni sunnitakse salaja ravima meest, kes sai tulevahetuses kuuli, ning selle eest saab ta kopsaka tasu räpastes Eesti kroonides. Andrus Vaariku kehastus on paeluv. Vaatamata teleseriaali madalale dramaturgilisele kvaliteedile võttis Vaarik oma rolli üllatavalt tõsiselt, tema rollis on välismaa sarjadest tuttavat antagonistlikku külmust, aga ka eestlaslikku kohmetust ning äratuntavust. Ta on nagu Michael Corleone, aga erinevalt Corleonest võid sa näha Toomas Hagenit Selveris enda kõrval mandariine valimas. Nii usutavat antagonisti pole ma varem ega hiljem üheski Eesti sarjas näinud, mistõttu andis see tegelane minu jaoks sellele seebile uue väärtuse.
Andrus Vaariku Toomas Hagen on külm, kuid viisakas „ärimees“, kes annab „Verele“ uue hingamise
See looliin esitab ka dr Ormissonile moraalse ultimaatumi. Meile on teda varasemalt tutvustatud kui arsti, kes otsib selles karjääris edu ning materiaalset kasu. Kuigi arstid võiksid olla ju inimesed, kes kõigest hoolimata tegutsevad kõige õigemini, siis kas on õiglane sellises hämaras olukorras kuulihaavadega kantpead aidata, et sellest ise kasu lõigata? Ma poleks iial arvanud, et 1995. aasta Eesti haiglaseriaal suutis minus selliseid küsimusi tõstatada. Müts maha
„Liivi kaubamaja juures on see steakhouse“
Ühes episoodis kõnnivad dr Ormisson ja tema uus kaasa õde Grete kesklinnas, kus naine mainib „head kohta“, Liivi kaubamaja juures asuvat steakhouse’i. Nii otsekohest reklaami ei ole ma Eesti seriaalides muidu näinud. Kuid kui aus olla, siis mis oleks üks värskelt kapitalistlikuks muutunud ühiskonna teleseriaal ilma pideva reklaamita? Siin ei ole isegi midagi sügavamalt analüüsida, toon hoopis näiteid, kuidas „Veri“ raha tegi.
– Kõik joovad ainult Martinit, isegi alkoholismi käes vaevleva dr Aabneri hommikutel paistis tema laudadel peamiselt tumeroheline Martini pudel.
– Sarja üks liine on sellest, kuidas sanitar Anni võidab lotoga miljoni, seda muidugi otse Eesti Loto putka ees.
– Päris tihti võib näha mõnd tegelast ootamas kedagi R-Kioski ees ja sageli on ka näha, kuidas tubades vedelevad perfektselt sirgeks tõmmatud R-Kioski kilekotid. R-Kioski kilekott vedeleb ka narkopesas, kust Toomas Hagen oma kadunud tütre üles leiab.
– Samast narkopesast võib ka täiesti juhuslikult seina pealt leida saate sponsori Merrildi kohvi suure punase plakati.
Need on head näited varasest product placement’i reklaamist Eesti teles, kus keegi ei küsinud, miks peaks narkopesa seina peal suur kohvilogo olema. Kuna see oli ikkagi erarahastusega projekt, siis oleks huvitav analüüsida, kuidas tollal leiti neid kohti, kus oma teleprojektiga saaks tulu teenida. Sellist asja tänapäeva televaataja enam nii lihtsalt andeks ei anna, ma loodan.
Relax, see on ikkagi teleseep
Samas ma ei väida, et „Veri“ on Eesti tipptelesari, mis on kuhugi kardinate taha tolmu koguma jäänud. „Veri“ ei ole objektiivselt vaadates hea sari. See pingutab absoluutselt iga oma elemendi juures sajaga üle.
Olgu need dramaatilised kohad, kus kaks armuvalus vaevlevat tegelast kodus väga melanhoolselt mõtisklevad oma potentsiaalse kallima üle, või just piinlikult mittehumoorikad segmendid, kus haiglas ravi saavad parmud igasuguseid totrusi korraldavad.
Seda kõike toetab kahjuks ka Ivar Musta loodud ülimalt kehv ja kõrva kratsiv muusika. Ivar, sa tõid meile Eurovisiooni võidu ja kogu minu respekt kuulub sulle, aga muusika „Veres“ mõjub nagu mõne Tyler Perry C-kategooria seebiooperi käkk.
Kui on „põnev“ stseen, siis kostub kummalise sündikäiguga tilulilu-pala, mis sobiks pigem Kalle Blomkvisti Rootsi tele-ekraniseeringusse. Kui on „naljakas“ stseen, siis käib taustaks klassikaline tummfilmi klaveriklimberdamine. Ilmselgelt ei julgetud vaatajat piisavalt usaldada ja see muudab „Vere“ rohkem produktiks kui teoseks, millest on kahju. Seal on huvitavaid algeid lugudele (näiteks lindiskandaalist ajendatud korruptsiooniliin), mis võiksid olla tegelikult väga lahedad, kui neid asju oleks ainult natukene maitsekamalt tehtud.
Aga ma ikkagi soovitan soojalt seda sarja vaadata – võtke punt sõpru ning tehke maraton ja ma garanteerin, et õhtu saab olema vahvalt sisustatud. Seda sarja ei tulekski võtta liiga tõsiselt, vaid pigem vaadata seda Eesti telemaastiku ajaloo verstapostina, kus hakati tugevamalt katsetama uute formaatidega, et tuua ekraanile välismaa sarjadest tuttavad lood ja karakterid meie oma näitlejatega omas kodukeeles.
Ei raatsigi eriti pikka sissejuhatust teha. Käisin esimest korda HÕFFil. Väga lahe kogemus. Järgmisel aastal uuesti. Kogusin kokku mõned mõtted filmide kohta, mis rohkem või vähem kuidagi meelde jäid. Olgugi et keskkond oli väga lummav ning festivali korralduslik pool jäi samuti pigem positiivselt meelde, pakkusid peamise kogemuse ikkagi filmid. Mitmeid vaadatud teoseid poleks ma ilmselt kunagi näinud, kui poleks seda nädalavahetust Haapsalus veetnud. Enamik filmidest läksid ka vähemalt mõneti korda. Sellest aga oleks vist liiga igav lugeda, seega otsustasin jagada positiivsed kogemused ja negatiivsed kogemused võrdselt. Järgnevalt kirjutan ka ainult uutest väljalasetest, sest muidu oleksid „Insener Garini hüperboloid“ (1965) ja „Kurjad surnud 2“ (1987) võinud vabalt olla vastavalt halvim ja parim film.
SUURIM KÜSIMÄRK: Avatseremoonia Nosferatu seltsis
Minu tunded ja mõtted avatseremoonia kohta on endiselt päris segased. Mõte on ju tegelikult hea: üks kõige klassikalisemaid õudusfilme moodsa muusika saatel. Muusika oli ka päris hea ning atmosfäär saalis väga meeldiv. Ometi tekkis paratamatult küsimus, kas saalis peaks valitsema meeldiv ning lõbus atmosfäär, kui vaatamisel on „Nosferatu“ (rež. F. W. Murnau,1922). Tegu on siiski filmiga, mille suureks tugevuseks on kõhe atmosfäär ja sünged toonid. Tempokas ja tantsule kutsuv muusika ei ole päris see, mida sellist filmi vaadates oodanud oleks. Pilt ja heli lihtsalt ei läinud kokku, olgugi et muusikal iseenesest polnud mitte midagi viga. Ausalt öeldes oli taaskord tegu muusika võimsuse demonstratsiooniga, kuna üks kõige ikoonilisemaid õudukategelasi muutus selle mõjul koomiliseks rottmeheks, kes kirstudega mööda tänavat jookseb. Meelelahutuslik oli see kindlasti, kuid natukene ootamatud emotsioonid tekkisid. Filmi oli ka kõvasti kärbitud, et avatseremoonia pikale ei veniks. Probleem on selles, et kui reklaamitakse „Nosferatu“ linastust, kas siis filmist vaid kolmandiku näitamist saab kutsuda „Nosferatuks“? See jäi kuidagi eriti kripeldama. Õnneks kulmineerus avatseremoonia ühe tõesti lõbusa lühifilmiga „There it is“ (1928), mille tempo on niivõrd kiire ja kaootiline, et muusika komplementeeris pilti sedapuhku täielikult. Seetõttu saab avatseremooniat ikkagi pigem õnnestumiseks lugeda. Vist.
SUURIM PETTUMUS: Mustad prillid (rež. Dario Argento, 2022)
Lugu noorest prostituudist, kes satub sarimõrvari eest põgenedes autoõnnetusse ning kaotab nägemise. Seejärel tekib tal emalik suhe samas õnnetuses oma vanemad kaotanud noore poisiga.
Itaalia õuduskino absoluutse tipu Dario Argento suur comeback oli minu oodatuim film sellel festivalil. See ootus aina kasvas, sest kuigi teise päeva lõpuks oli nähtud mitmeid vahvaid filme, siis pigem kippusid need olema verevaesed ning võtsid end liiga tõsiselt. Kesköine linastusaeg ainult kinnitas mu usku, et vähemalt üks korralikult verine ning trashy film saab ka ikka nähtud.
Esimesed viisteist minutit olid selle HÕFFi ehk parimad. Ma olin nii õnnelik, kuna see oli täpselt see, mida oodanud olin. Ülimalt stiliseeritud ja jõhker vägivald, täiesti mõttetu alastus ning üks parimaid kinolinal nähtud autoavariisid. Kõike seda saatis lausa nooruslikult hullumeelne energia. Lisaks oli filmi heliriba just selline, nagu ühel moodsal giallo’l olema peab – väga kõhe, aga samas energeetiline ja kaasahaarav. Parim omadussõna oleks vist terav, sest kuulates meenusid just terariistad ja nendega korda saadetud õudused. Leidsin end mitmel korral selles tempos suletud silmadega pead õõtsutamas. Erinevalt filmist endast, mida ilmselt uuesti ei vaataks, olen seda heliriba juba uuesti ja uuesti kuulanud.
Paraku sai nende viieteistkümne minutiga otsa kogu filmivaatamise lõbu. Suurem fookus oli tegelastel ja nende emotsioonidel ning kogu kupatust võeti ülima tõsidusega. Paraku polnud loodud tegelased kaugeltki piisavalt tugevad, et lugu enda õlul hoida, ning ainus emotsioon, mida tõesti tunda sain, oli ülim igavus. Tegelaste iseloomu ei avatud, nad olid lihtsalt lihahunnikud, kelle ainsaks eesmärgiks paistis olevat ellu jääda. Muid ambitsioone neil polnud. Selle žanri filmidele on tihti kerge andestada loogikavigu ning keskpärast näitlejatööd ja pinnapealseid karaktereid, sest lugu ja tegelased pole tavaliselt midagi enamat kui ohvrilambad filmitegijate altaril. Sedapuhku oli tegu aga nii tõsise looga, et need vead hakkasid üha rohkem ja rohkem häirima. Filmi viimane pooltund kulus suuresti kella vaatamisele ja ohkamisele. Mis siin juhtus? Nii palju raisatud potentsiaali. Väga kahju.
VEEL PETTUMUSI: „Mona Lisa ja verekuu“ (rež. Ana Lily Amirpour, 2021) ning „Saamueli rännakud“ (rež. Aik Karapetian, 2021). Viimane mulle tegelikult isegi meeldis, aga ootused olid olnud kõrgemad ning tundus, et võrreldes oma potentsiaaliga jäi filmis midagi ikka puudu.
SUURIM ÜLLATUS: Maasikahäärber (rež. Kentucker Audley ja Albert Birney, 2021)
On aasta 2035 ning inimeste unenäod on maksustatud. Üks audiitor saabub ekstsentrilise vanaproua uhkesse koju, et maksmata maksud kätte saada, ning satub unenäolisse seiklusesse, kus reaalsuse piirid muutuvad aina hägusemaks.
Nagu paljude teiste filmide puhul sel festivalil, ei olnud ma enne saalis maha istumist lugenud „Maasikahäärberi“ kohta ühtegi arvamust, vaadanud ühtegi treilerit ega tegelikult lugenud ka sisututvustust. Seetõttu ei osanud ma enamikust filmidest midagi arvata, enne kui lõputiitrid juba jooksid. Väga harva õnnestus mõnel filmil mind juba esimesest stseenist täielikult enda lummusesse tõmmata.
„Maasikahäärber“ oli just selline film, millel läks tõesti õnneks mind juba esimese paari minutiga täielikult võluda. Erinevalt mõnest teisest ei kadunud see lummus ei kümne, ei kahekümne, ei üheksakümne minuti möödudes. Filmitegijatel on õnnestunud jutustada tõesti karakteripõhine ja rikkalike emotsioonidega lugu, kust ei puudu ka suurel hulgal elavat fantaasiat ning palju orginaalseid ideid ja lähenemisnurki. Unenägude maksustamine on juba isegi nii põnev ja hirmuäratav mõte, aga lisada siia veel rottidest madrused ja inimnägudega meteoriidid on asja uuele tasemele viimine.
Tegu on ühega neist väikese eelarvega filmidest, millele suurte rahade puudumine palju kaasa aitab, sest filmitegijad on sunnitud mõtlema loominguliselt. Suures pabermaskis konn ei pruugi igas filmis toimida, aga unenägudest rääkiva fantaasiaseikluse jaoks on ta ideaalne. Isegi vaheti keskpärased eriefektid toovad juurde mingit kaugust päris maailmast ning kinnitavad „Maasikahäärberi“ unenäolist narratiivi. Jah, vahel oli väga selge, et mingid otsused olid tehtud puhtalt eelarve puudulikkuse tõttu, aga imelikul viisil aitas see kõvasti kaasa ja lisas filmile iseloomu. See meenutas natukene Terry Gilliami loomingut. Ootan suure huviga, mida need filmitegijad suurema eelarvega teha suudaksid.
VEEL ÜLLATUSI: „Tagurpidi torn“ (rež. Jaak Kilmi, 2022) ja „Kummituslik kepp“ (rež. Marcela Matta ja Mauro Sarser, 2021).
HALVIM FILM: Üksi koos sinuga (rež. Emily Bennett ja Justin Brooks, 2022)
Noor naine avastab oma tüdruksõpra oodates, et on oma korterisse kinni jäänud. Olukorra muudavad hullemaks kõrvalkorterist tulevad hääled ning naise kergelt hull ema.
Kõlab nagu päris hea pooletunnine tudengifilm. Mis? See kestab veel tund aega? Miks? Kõik võimalused on ju juba ära kurnatud. Mida siin veel teha on? Aa, mitte midagi. Lihtsalt sama asi uuesti ja uuesti? Okei, eks ma siis kannatan edasi. Miks? Ausalt, ei tea. Umbes selline oli minu mõttekäik vaadates filmi „Üksi koos sinuga“. Kui film sai läbi, hakkas mu peas arenema teooria, et esimene montaažirida oli vaid nelikümmend minutit pikk ning filmitegijad olid sunnitud kogu ülesfilmitud materjali kuidagi ära kasutama, et film kuidagi täispikaks venitada. Aina enam ja enam kordusid ühed ja samad situatsioonid, sama dialoog ja samad tunded. Oleks film olnud kolmkümmend-nelikümmend minutit lühem, oleksin ehk saanud kiita peaosatäitja rollisooritust. Paraku mängis ta pidevalt läbi umbes nelja või viit sama olukorda ja seetõttu paljastas, kui vähe mitmekülgsust tema esinemises tegelikult oli. Mainin siinkohal, et peaosa mängis Emily Bennett, üks filmi režissööre.
Filmis oli tõesti huvitavaid ideid enda peas lõksus olemisest ning halbadest suhetest, mis teevad ainult liiga, ja vähemalt prooviti luua klaustrofoobilist atmosfääri. Tegu on filmiga, mis töötab hästi metafoorsel tasandil, aga jääb faabula poole pealt liiga ennast kordavaks. Paraku ei saanud terve filmi vältel selgeks, mida vaatajana kartma peaksin. Mingid varjud kuskil taustal justkui liiguvad, aga peategelane ei tea sellest midagi. Mingid näod fotodel muudavad asendit. Kõhe, eks? Peategelase jaoks mitte, sest ta ei näe neid muutuseid kordagi. Kuna ma ei teadnud, mida kartma peaks, siis puudus filmis igasugune pinge ning seetõttu ei saa öelda, et „Üksi koos sinuga“ õudusfilmina kuidagi töötanud oleks. Kordan, et see oleks võinud olla üle keskmise okei film, kui ta oleks kestnud pool tundi.
PARIM FILM: Ära räägi kurja (rež. Christian Tafdrup, 2022)
Taani perekond kohtub puhkusel Hollandi perekonnaga, kes nad mõni aeg hiljem endale külla kutsub.
Sellega vist piirdungi. Rohkem ei taha kogemust ära rikkuda. Usun, et see on üks nendest filmidest, mida iga filmisõber peaks nägema ilma varasemate teadmisteta. Ütlen ainult, et film jättis väga sügava jälje ja ma mõtlen sellele pidevalt. Juba esimestest kaadritest on edukalt vaatajani toodud ebamugav atmosfäär, mis filmi jooksul aina ebamugavamaks muutub. Mingist hetkest hakkavad täiesti süütud olukorrad muutuma hirmuäratavaks. Ka filmi naljakad kohad tekitavad teatud imelikku ebakindlust. Ma tõesti ei mäleta, millal minus viimati nii edukalt ebamugavust tekitati. Kohati on soov lausa tegelaste peale karjuda. On selge, et millegi poole siin liigutakse ja see miski ei saa selgeks enne päris lõppu. Teada on ainult see, et kartsin seda, isegi teadmata, mida ma siis täpselt kardan. Tegu oli ka ainsa korraga festivalil, kus filmi lõppedes ei kostnud kohustuslikku plaksutamist. Inimesed lihtsalt liikusid vaikselt saalist välja. Ega ma isegi siin massist ei eristunud, aga pärast oli materjali diskussiooniks ja mõtteainet oi-oi kui palju.
Autor: Markus Jõeveer Artikli tunnuspilt pärineb filmist “Ära räägi kurja” (rež. Christian Tafdrup, 2022)
Naljakas on ennast õudusžanri fänniks kutsuda, kui esimesed viisteist aastat elust vältisin ma õudukaid nagu katku. Ju ma siis kartsin nii kõvasti.
Minu esimene mälestus üldse seoses filmidega oli psühhotrauma 1994. aasta „Frankensteinist“, mille peaosas oli Robert de Niro. See tegelikult päris kohutav film kummitas mind hiljem veel palju aastaid. Pelgasin näoga seina poole magada, sest kartsin, et de Niro tuleb ja rebib mul südame rinnust välja.
Nüüd saan aga öelda, et olen täielikult õudusfilmide lummusesse langenud. Pole ühtegi teist žanrit, mille fännid oleksid niivõrd kirglikud ja ühtehoidvad. Õudus on üks neist žanritest, mida ei tohiks teha keegi muu kui see, kes seda tõesti armastab ja mõistab. Vastasel juhul võib tulemus olla lihtsalt hale imitatsioon.
Mingil põhjusel mõtlesin, et võiksin kirjutada halloween’i ajaks mõned filmisoovitused. Kuigi ma isegi ei arva, et halloween’i peaks tähistama, tundub siiski, et iga ettekääne vaadata head õudusfilmi on hea ettekääne, seega …
„Seitse põrgu väravat“ (The Beyond, 1981),režissöör Lucio Fulci
Kui mitte arvestada olematut lugu, kergelt ununevaid tegelasi, häirivat dublaaži, suutmatust aja kulgu edasi anda ning kohati pornograafiliselt kõlavat muusikat, on Itaalia õudusklassiku Lucio Fulci ehk tuntuim film „Seitse põrgu väravat“ vägagi efektiivne ja unikaalne teos. Või on see unikaalne just nende elementide tõttu? Polegi vist nii oluline.
Film räägib noorest naisest, kes saab päranduseks vana hotelli, mis on juhuslikult ehitatud ühele põrgu sissepääsule. Inimesed hakkavad surema. Juhtub.
Lugu on lihtne ja kergesti jälgitav seni, kuni ta seda enam pole. Filmi lõpuks jääb toimunu kohta üles küsimärk, mille vaataja aga peagi unustab ja oma eluga edasi läheb. Mõnikord on äärmiselt tore vaadata filmi, mille tegijad ennast vaatajast targemaks ei pea ning pakuvad neile just seda, mille järele on tuldud. Lihtne ja kergesti seeditav meelelahutus.
Nagu paljude teiste Fulci filmide ja tolle ajastu Itaalia õudukate puhul, on ka „Seitse põrgu väravat“ peamiseks publikumagnetiks ülimalt loovad ning grotesksed viisid „tegelastest“ vabanemiseks ning unenäoline pildikeel. Vahel polegi õudukas muud vaja kui hulka tarantleid inimese nägu õgimas. Kõik muu on teisejärguline. Siiski ei saa mainimata jätta, et omas elemendis on Fulci väga hea silmaga ning andekas režissöör, kes teab täpselt, mida ta teeb. Kahtlemata on tegu B-filmide kirju maailma ühe silmapaistvaima režissööriga, kes on olnud suureks eeskujuks ka näiteks Quentin Tarantinole.
Itaalia õuduskino on tegelikult täiesti omamoodi loom, mida võiks lahkama jäädagi ja mis vääriks rohkem tähelepanu. Olgugi et mulle teeks suurt heameelt põhjalikult analüüsida Ruggero Deodato filmi „Cannibal Holocaust“, pole selleks praegu veel õige aeg ega koht. Veel.
„Löga“ (The Blob, 1988),režissöör Chuck Russell
NB! 1958. aasta originaalversiooni Steve McQueeniga võib kerge südamega vaatamata jätta. Kindlasti ei tohi aga jätta kuulamata selle tunnuslaulu, mis on nii südantsoojendavalt cheesy. Tunnistan piinlikkusega, et kirjutamise ajal on see pala mul juba mitmendat korda järjest kuulamisel.
On veidi imelik tunnistada, et üks kõige efektiivsemaid õudusfilme, mida mööduval aastal näinud olen, kannab nime „Löga“. Tahaks öelda, et filmil, mis räägib inimesi õgivast punasest lögast, pole mingit õigust olla nii hea. Aga ometi nii see on. Ehk leevendab üllatust teadmine, et filmi üks stsenarist on Frank Darabont, kes on filmisõpradele tuntud ennekõike „Shawshanki lunastuse“ (1994) ja „Rohelise miili“ (1999) lavastaja-stsenaristina.
Nagu juba mainitud, räägib film taevast langenud lögast, mis hakkab terroriseerima üht omapärast väikelinna ja selle elanikke ning neid eriti jõhkral moel endasse imema. Mida rohkem on ohvreid, seda suuremaks löga muutub. Väga lihtne idee.
Filmi suurim tugevus on lihtsa idee edasiarendus ja selle vürtsitamine uute ajakohasemate ideedega. Paranoiline ei tule enam olla tundmatu ohu pärast, sel korral peab kartma oma inimesi ja valitsust. Kui originaalversioonis päästavad ametivõimud lõpuks päeva, siis sel korral ajavad nad asja ainult hullemaks ning lihtsatel inimestel tuleb kõik enda kätesse võtta. „Löga“ võiks tegelikult kutsuda hoopis vandenõufilmiks.
Jah, eriefektid pole ehk kõige paremini ajale vastu pidanud ning kogu filmi esteetika on väga 80ndad, kuid sisuliselt on film relevantsem kui kunagi varem. Lisaks on tegu ühe kõige üllatusterohkema filmiga, mida pika aja jooksul nähtud. Pantvange ei võeta.
Ei tahakski rohkem midagi spoilida. Kindlasti väärt vaatamist, eriti kui õudusžanr sümpatiseerib.
„Halb maitse“ (Bad Taste, 1987) ja „Ajusurnud“ (Braindead, 1991),režissöör Peter Jackson
Peter Jackson on loomulikult tuntud eelkõige „Sõrmuste isanda“ triloogia kinoekraanile toomise tõttu ja on ilmselt just sel põhjusel enda nime igaveseks filmiajalukku kirjutanud. Raske uskuda, et ajaloo ühe suurima eepose teinud mees alustas karjääri nulleelarvelise õudusfilmiga okset joovatest tulnukatest.
„Halb maitse“ (1987) räägib väikesest kogukonnast, mille on vallutanud galaktilist kiirtoiduketti esindavad tulnukad, ja eriüksusest, kes saadetakse asja korda ajama. Filmi parim kõrvalliin on Jacksoni mängitud teadlasest, kes peale jõhkrat kukkumist peab oma aju uuesti kokku panema.
Nagu pealkiri lubab, on tegu suhteliselt vastiku filmiga. Eelmainitud oksejoomine on vaid üks selle filmi mitmest meeldejäävast gross-out-stseenist. Filmis esineb ka päris palju eelarveta vägivalda, mis ei näe kunagi välja reaalne, aga on ehk just sel põhjusel äärmiselt võluv. Hoolimata rahapuudusest on Jacksoni ambitsioon juba näha. Filmis on stseen, kus omavahel võitlevad kaks tegelast, keda mõlemat mängib režissöör ise, ja kõiki asjaolusid arvestades näeb kaklus siiski väga hea välja.
Nagu enamik häid õudukaid, kütab „Halb maitse“ hullumeelsust aina juurde, aga jätab parima ikkagi veel lõppu. Ma vist pole näinud ühtegi filmi, mis mootorsaagi nii efektiivselt ära kasutaks.
Kui „Halb maitse“ oli pisut amatöörlik, aga toimiv õuduskomöödia, siis „Ajusurnud“ (1991) tundub nagu aastaid tegusid teinud meisterrežissööri nägemus. Ma ilmselt ei liialda, kui väidan, et tegu on ilmselt minu lemmiku Peter Jacksoni filmiga.
„Ajusurnud“ räägib loo noorest mehest, kelle kontrollivat ema hammustab Sumatra rottahv, mille tagajärjel õel naine hakkab üha enam ja enam muteeruma ning peagi ka teisi nakatama.
Filmi „Ajusurnud“ peetakse üheks vägivaldseimaks filmiajaloos ja väga hea põhjusega. Selle kolmas vaatus on ehk üks kõige kaootilisemaid kogemusi, mida on võimalik filme vaadates saada. Kinovägivald võib olla äärmiselt ebameeldiv, aga Jacksoni filmides esinev on niivõrd üle võlli, et selle kohta saab öelda ainult fun. Eriefektid on teinud suure hüppe edasi ja tegelikult saab sama öelda kogu filmi kohta. Kuigi „Halb maitse“ on väga-väga nauditav ja hullumeelne film, pole seal erilist lugu. Pigem on fookus rõvedustel ja vägivallal. „Ajusurnud“ on palju rohkem huvitatud kaasahaarava loo jutustamisest, mille keskmes ühe noormehe võitlus enda minevikutrauma ja vastiku emaga. Rõvedused ja vägivald on sel puhul lihtsalt kenaks kaunistuseks.
Lagunevad külalised, kung-fu preester, zombie-vahekord, sellest sündinud beebi ja muruniiduk on vaid mõned filmiga seonduvatest märksõnadest. Rohkem ei tohikski ette öelda.
Käisin nädal enne halloween’i kinos Sõprus temaatilisel erilinastusel „Elm Streeti luupainajat“ (Wes Craven, 1984) vaatamas. Õudukažanris olen nii vähekogenud, et lähenesin filmile täiesti ootusteta. See, mis mind kinosaalis ees ootas, oli aga katkematult kaasahaarav ja lummav.
Hittõudusfilm jutustab loo ammu surnud mõrtsukast Freddy Kruegerist (Robert Englund), kelle sulanud nägu meenutab pitsakatet. Nüüd on ta aga tagasi, jahtimas kartlikke või ebateadlikke teismelisi läbi unenägude. Sured unenäos = sured ka reaalsuses. See seab noorte ette hirmsalt paratamatu probleemi – magama jäämine! Mõrtsuka üleloomulikud võimed teevad iga muidu mugava keskkonna eluohtlikuks, olgu selleks esik, magamistuba, klassiruum või vann. Pole kerge kaua elada, kui uni lõhkilõikamisega võrdub.
Filmi esimene stseen jättis kõheda tunde, mis hajus alles koduteel, kui sisendasin endale mõtet „see oli ju kõigest film“. Stseen algas lihtsa äratundmishetkega („voh, need on need ikoonilised Freddy Kruegeri noakindad“). Seejärel olime klaustrofoobilises keldriruumis, needsamad terad meid taga ajamas. Õnneks saabus varsti hingetõmbeaeg, kui teismelised, sealhulgas Glen Lantzi kehastav noorukene Johnny Depp oma esimeses filmirollis, rääkisid oma teismeliste asju. Õhust ei kadunud aga tunne, et oleme kõik kohutavas ohus.
Ja olimegi. Kui Kruegeri silueti käed samal õhtul pimedal tänaval kolmemeetristeks venisid, tahtsin istmest läbi vajuda. Kui tegelane nähtamatu kujuga rabeledes lakke tõusis, peatus mul hingamine. Neid hetki ma ei unusta.
Unustamatu on ka huvitav kinosaalikogemus, kui minust vapram või kogenum publik mitu korda naerma pahvatas, samal ajal kui mina – vastupidi – süvenenult hirmul olin. Loodan, et ma ei saa kunagi liiga vapraks, sest kogetud hirmutunne oli mõnus.
Soovitan seda filmi kahel põhjusel. Esiteks on see üldiselt lahe ja toimiv: visuaalsed efektid on silmale huvitavad; kaamera on toimuvale tihti nii lähedal, et tekib ärevalt kitsas tunne; 80ndate süntekamuusika on painavalt varitsev; pühendunud peategelasele, keda teised tõsiselt ei võta, on kerge kaasa elada. Teiseks, on lihtsalt veidi naljakas Johnny Deppi noorena ringi tõmblemas näha.
Autor: Karl-Olaf Olmann
„Elm Streeti luupainaja“ (1984) Žanr: õudusfilm Kestus: 88 min
Stsenarist ja režissöör: Wes Craven DOP: Jacques Haitkin Montaaž: Patrick McMahon, Rick Shaine Muusika: Charles Bernstein Peakunstnik: Gregg Fonseca Osatäitjad: Heather Langenkamp, Robert Englund, Johnny Deppjt.
