Naljakas on ennast õudusžanri fänniks kutsuda, kui esimesed viisteist aastat elust vältisin ma õudukaid nagu katku. Ju ma siis kartsin nii kõvasti.
Minu esimene mälestus üldse seoses filmidega oli psühhotrauma 1994. aasta „Frankensteinist“, mille peaosas oli Robert de Niro. See tegelikult päris kohutav film kummitas mind hiljem veel palju aastaid. Pelgasin näoga seina poole magada, sest kartsin, et de Niro tuleb ja rebib mul südame rinnust välja.
Nüüd saan aga öelda, et olen täielikult õudusfilmide lummusesse langenud. Pole ühtegi teist žanrit, mille fännid oleksid niivõrd kirglikud ja ühtehoidvad. Õudus on üks neist žanritest, mida ei tohiks teha keegi muu kui see, kes seda tõesti armastab ja mõistab. Vastasel juhul võib tulemus olla lihtsalt hale imitatsioon.
Mingil põhjusel mõtlesin, et võiksin kirjutada halloween’i ajaks mõned filmisoovitused. Kuigi ma isegi ei arva, et halloween’i peaks tähistama, tundub siiski, et iga ettekääne vaadata head õudusfilmi on hea ettekääne, seega …
„Seitse põrgu väravat“ (The Beyond, 1981), režissöör Lucio Fulci
Kui mitte arvestada olematut lugu, kergelt ununevaid tegelasi, häirivat dublaaži, suutmatust aja kulgu edasi anda ning kohati pornograafiliselt kõlavat muusikat, on Itaalia õudusklassiku Lucio Fulci ehk tuntuim film „Seitse põrgu väravat“ vägagi efektiivne ja unikaalne teos. Või on see unikaalne just nende elementide tõttu? Polegi vist nii oluline.
Film räägib noorest naisest, kes saab päranduseks vana hotelli, mis on juhuslikult ehitatud ühele põrgu sissepääsule. Inimesed hakkavad surema. Juhtub.
Lugu on lihtne ja kergesti jälgitav seni, kuni ta seda enam pole. Filmi lõpuks jääb toimunu kohta üles küsimärk, mille vaataja aga peagi unustab ja oma eluga edasi läheb. Mõnikord on äärmiselt tore vaadata filmi, mille tegijad ennast vaatajast targemaks ei pea ning pakuvad neile just seda, mille järele on tuldud. Lihtne ja kergesti seeditav meelelahutus.
Nagu paljude teiste Fulci filmide ja tolle ajastu Itaalia õudukate puhul, on ka „Seitse põrgu väravat“ peamiseks publikumagnetiks ülimalt loovad ning grotesksed viisid „tegelastest“ vabanemiseks ning unenäoline pildikeel. Vahel polegi õudukas muud vaja kui hulka tarantleid inimese nägu õgimas. Kõik muu on teisejärguline. Siiski ei saa mainimata jätta, et omas elemendis on Fulci väga hea silmaga ning andekas režissöör, kes teab täpselt, mida ta teeb. Kahtlemata on tegu B-filmide kirju maailma ühe silmapaistvaima režissööriga, kes on olnud suureks eeskujuks ka näiteks Quentin Tarantinole.
Itaalia õuduskino on tegelikult täiesti omamoodi loom, mida võiks lahkama jäädagi ja mis vääriks rohkem tähelepanu. Olgugi et mulle teeks suurt heameelt põhjalikult analüüsida Ruggero Deodato filmi „Cannibal Holocaust“, pole selleks praegu veel õige aeg ega koht. Veel.
„Löga“ (The Blob, 1988), režissöör Chuck Russell
NB! 1958. aasta originaalversiooni Steve McQueeniga võib kerge südamega vaatamata jätta. Kindlasti ei tohi aga jätta kuulamata selle tunnuslaulu, mis on nii südantsoojendavalt cheesy. Tunnistan piinlikkusega, et kirjutamise ajal on see pala mul juba mitmendat korda järjest kuulamisel.
On veidi imelik tunnistada, et üks kõige efektiivsemaid õudusfilme, mida mööduval aastal näinud olen, kannab nime „Löga“. Tahaks öelda, et filmil, mis räägib inimesi õgivast punasest lögast, pole mingit õigust olla nii hea. Aga ometi nii see on. Ehk leevendab üllatust teadmine, et filmi üks stsenarist on Frank Darabont, kes on filmisõpradele tuntud ennekõike „Shawshanki lunastuse“ (1994) ja „Rohelise miili“ (1999) lavastaja-stsenaristina.
Nagu juba mainitud, räägib film taevast langenud lögast, mis hakkab terroriseerima üht omapärast väikelinna ja selle elanikke ning neid eriti jõhkral moel endasse imema. Mida rohkem on ohvreid, seda suuremaks löga muutub. Väga lihtne idee.
Filmi suurim tugevus on lihtsa idee edasiarendus ja selle vürtsitamine uute ajakohasemate ideedega. Paranoiline ei tule enam olla tundmatu ohu pärast, sel korral peab kartma oma inimesi ja valitsust. Kui originaalversioonis päästavad ametivõimud lõpuks päeva, siis sel korral ajavad nad asja ainult hullemaks ning lihtsatel inimestel tuleb kõik enda kätesse võtta. „Löga“ võiks tegelikult kutsuda hoopis vandenõufilmiks.
Jah, eriefektid pole ehk kõige paremini ajale vastu pidanud ning kogu filmi esteetika on väga 80ndad, kuid sisuliselt on film relevantsem kui kunagi varem. Lisaks on tegu ühe kõige üllatusterohkema filmiga, mida pika aja jooksul nähtud. Pantvange ei võeta.
Ei tahakski rohkem midagi spoilida. Kindlasti väärt vaatamist, eriti kui õudusžanr sümpatiseerib.
„Halb maitse“ (Bad Taste, 1987) ja „Ajusurnud“ (Braindead, 1991), režissöör Peter Jackson
Peter Jackson on loomulikult tuntud eelkõige „Sõrmuste isanda“ triloogia kinoekraanile toomise tõttu ja on ilmselt just sel põhjusel enda nime igaveseks filmiajalukku kirjutanud. Raske uskuda, et ajaloo ühe suurima eepose teinud mees alustas karjääri nulleelarvelise õudusfilmiga okset joovatest tulnukatest.
„Halb maitse“ (1987) räägib väikesest kogukonnast, mille on vallutanud galaktilist kiirtoiduketti esindavad tulnukad, ja eriüksusest, kes saadetakse asja korda ajama. Filmi parim kõrvalliin on Jacksoni mängitud teadlasest, kes peale jõhkrat kukkumist peab oma aju uuesti kokku panema.
Nagu pealkiri lubab, on tegu suhteliselt vastiku filmiga. Eelmainitud oksejoomine on vaid üks selle filmi mitmest meeldejäävast gross-out-stseenist. Filmis esineb ka päris palju eelarveta vägivalda, mis ei näe kunagi välja reaalne, aga on ehk just sel põhjusel äärmiselt võluv. Hoolimata rahapuudusest on Jacksoni ambitsioon juba näha. Filmis on stseen, kus omavahel võitlevad kaks tegelast, keda mõlemat mängib režissöör ise, ja kõiki asjaolusid arvestades näeb kaklus siiski väga hea välja.
Nagu enamik häid õudukaid, kütab „Halb maitse“ hullumeelsust aina juurde, aga jätab parima ikkagi veel lõppu. Ma vist pole näinud ühtegi filmi, mis mootorsaagi nii efektiivselt ära kasutaks.
Kui „Halb maitse“ oli pisut amatöörlik, aga toimiv õuduskomöödia, siis „Ajusurnud“ (1991) tundub nagu aastaid tegusid teinud meisterrežissööri nägemus. Ma ilmselt ei liialda, kui väidan, et tegu on ilmselt minu lemmiku Peter Jacksoni filmiga.
„Ajusurnud“ räägib loo noorest mehest, kelle kontrollivat ema hammustab Sumatra rottahv, mille tagajärjel õel naine hakkab üha enam ja enam muteeruma ning peagi ka teisi nakatama.
Filmi „Ajusurnud“ peetakse üheks vägivaldseimaks filmiajaloos ja väga hea põhjusega. Selle kolmas vaatus on ehk üks kõige kaootilisemaid kogemusi, mida on võimalik filme vaadates saada. Kinovägivald võib olla äärmiselt ebameeldiv, aga Jacksoni filmides esinev on niivõrd üle võlli, et selle kohta saab öelda ainult fun. Eriefektid on teinud suure hüppe edasi ja tegelikult saab sama öelda kogu filmi kohta. Kuigi „Halb maitse“ on väga-väga nauditav ja hullumeelne film, pole seal erilist lugu. Pigem on fookus rõvedustel ja vägivallal. „Ajusurnud“ on palju rohkem huvitatud kaasahaarava loo jutustamisest, mille keskmes ühe noormehe võitlus enda minevikutrauma ja vastiku emaga. Rõvedused ja vägivald on sel puhul lihtsalt kenaks kaunistuseks.
Lagunevad külalised, kung-fu preester, zombie-vahekord, sellest sündinud beebi ja muruniiduk on vaid mõned filmiga seonduvatest märksõnadest. Rohkem ei tohikski ette öelda.
Autor: Markus Jõeveer