Käisin nädal enne halloween’i kinos Sõprus temaatilisel erilinastusel „Elm Streeti luupainajat“ (Wes Craven, 1984) vaatamas. Õudukažanris olen nii vähekogenud, et lähenesin filmile täiesti ootusteta. See, mis mind kinosaalis ees ootas, oli aga katkematult kaasahaarav ja lummav.
Hittõudusfilm jutustab loo ammu surnud mõrtsukast Freddy Kruegerist (Robert Englund), kelle sulanud nägu meenutab pitsakatet. Nüüd on ta aga tagasi, jahtimas kartlikke või ebateadlikke teismelisi läbi unenägude. Sured unenäos = sured ka reaalsuses. See seab noorte ette hirmsalt paratamatu probleemi – magama jäämine! Mõrtsuka üleloomulikud võimed teevad iga muidu mugava keskkonna eluohtlikuks, olgu selleks esik, magamistuba, klassiruum või vann. Pole kerge kaua elada, kui uni lõhkilõikamisega võrdub.
Filmi esimene stseen jättis kõheda tunde, mis hajus alles koduteel, kui sisendasin endale mõtet „see oli ju kõigest film“. Stseen algas lihtsa äratundmishetkega („voh, need on need ikoonilised Freddy Kruegeri noakindad“). Seejärel olime klaustrofoobilises keldriruumis, needsamad terad meid taga ajamas. Õnneks saabus varsti hingetõmbeaeg, kui teismelised, sealhulgas Glen Lantzi kehastav noorukene Johnny Depp oma esimeses filmirollis, rääkisid oma teismeliste asju. Õhust ei kadunud aga tunne, et oleme kõik kohutavas ohus.
Ja olimegi. Kui Kruegeri silueti käed samal õhtul pimedal tänaval kolmemeetristeks venisid, tahtsin istmest läbi vajuda. Kui tegelane nähtamatu kujuga rabeledes lakke tõusis, peatus mul hingamine. Neid hetki ma ei unusta.
Unustamatu on ka huvitav kinosaalikogemus, kui minust vapram või kogenum publik mitu korda naerma pahvatas, samal ajal kui mina – vastupidi – süvenenult hirmul olin. Loodan, et ma ei saa kunagi liiga vapraks, sest kogetud hirmutunne oli mõnus.
Soovitan seda filmi kahel põhjusel. Esiteks on see üldiselt lahe ja toimiv: visuaalsed efektid on silmale huvitavad; kaamera on toimuvale tihti nii lähedal, et tekib ärevalt kitsas tunne; 80ndate süntekamuusika on painavalt varitsev; pühendunud peategelasele, keda teised tõsiselt ei võta, on kerge kaasa elada. Teiseks, on lihtsalt veidi naljakas Johnny Deppi noorena ringi tõmblemas näha.
Autor: Karl-Olaf Olmann
„Elm Streeti luupainaja“ (1984)
Žanr: õudusfilm
Kestus: 88 min
Stsenarist ja režissöör: Wes Craven
DOP: Jacques Haitkin
Montaaž: Patrick McMahon, Rick Shaine
Muusika: Charles Bernstein
Peakunstnik: Gregg Fonseca
Osatäitjad: Heather Langenkamp, Robert Englund, Johnny Depp jt.