Rubriik: Arvustus

  • „Jaanuar“ – hunt lambanahas ehk meditatiivne õudusfilm

    „Jaanuar“ – hunt lambanahas ehk meditatiivne õudusfilm

    Üks kahtlemata mõjusamaid filme tänavusel PÖFF-il, varem vaid dokumentalistikas kätt proovinud Andrei M. Paunovi „Jaanuar“ (2021) suudab midagi vapustavat – olla tõhus ja kange kokteil eksistentsiaalsest draamast, nähtamatu niidina läbi filmi traageldatud absurdihuumorist ning üha intensiivsemaks muutuvast trillerlikust pingest. Tulemus on ehk aasta parim õudusfilm. Ei mäletagi, millal viimati mõni linateos suutis sedasi naha alla pugeda ja korralikult hirmust võpatama panna. Hea meenutus, et hea õudusfilm ei pea üritama pidevalt šokeerida või ehmatada, piisab hästi loodud pingelisest õhustikust ning paarist hästi ajastatud judinaid tekitavast hetkest, et vaataja jalust niita.

    Tegevuskoht ja -aeg ning olustik on ehk ära leierdatud ning „Jaanuar“ ei tee sellest ka mingit saladust. Tegevus leiab aset keset metsa eraldatud mägimajas, mis on ilmselt kunagi loodud hotellina, et külalisi võõrustada. Jaanuar. Väljas on krõbe talv, lund sajab lakkamatult. Meenuvad Stanley Kubricku „Hiilgus“ (1980), millele film muljetavaldavas lõppepisoodis väga tugevalt vihjab, ning John Carpenteri „Võõrkeha“ (1982), millega annab ka muid paralleele tõmmata.

    Mägimajakeses on kaks meest: uksehoidja (Samuel Finzi), kes pähklikoori lõhub, ning vanamees (Jossif Suršadžiev), kes lahendab ristsõnu ning oma kaaslase käest pidevalt vastusteks abi palub. Lisaks neile on toas koer ning tillukesse puuri pistetud must ronk. Peagi saabuvad metsast kaks külalist (Zahari Baharov, Svetoslav Stojanov), müstilised ning kidakeelsed. Nendega saabub mägimajakesse parajal määral usaldamatust – uksehoidja manitsused mitte katsuda Petar Motorovi traktorit on neile kui hane selga vesi. Mis seal ikka, traktor on külmast võetud ega käivitu. Kes on Petar Motorov?

    Saame teada vaid, et mees pidanud juba hommikul vara linna poole teele asuma, sest ei uksehoidja ega vanamees teda lahkumas ei näinud, küll aga olid tunnistajaiks jalajälgedele lumel, nüüd kinni tuisanud, mille peale vanamees mõtiskleb, et millegi peale ei saa enam nõnda kindel olla. Ühe külalise poolt täis valatud pits tühjeneb imetabaselt – ronk joonud, kinnitab vanamees. Kahtlase jutu peale kruvib kinnistes tingimustes vaikselt pinge, kuni metsast saabub hobune kelguga. Puudu on sõitja. Selle eest on kelgul jäässe külmunud kinniseotud hunt.

    Kes on Petar Motorov? See ei saa selgemaks ka siis, kui mägimajakesse satub preester (Leonid Jovtšev), kes samuti mõistatuslikku meest taga otsib. Vahepeal on üks eelmistest saabunutest saadetud metsa hundikarja pealikku jahtima, naasnud on metsast üksnes hobune, taas ratsanikuta, taas külmunud hunt kelgul. Mehed jutustavad lugusid külmadest talvedest, luupainajatest, kohalikest kurjadest vaimudest (tenetz), ning iga kord, kui keegi seltskonnast metsa kaob, naaseb sealt üksik hobune kelguga, millel jäätunud kriimsilm. Usaldamatus meeste vahel kasvab veelgi, kui saabub väike salk deemonlikes maskides inimesi, kes enda sõnutsi olevat teel läbi metsa linna, peletades eemale kurje vaime seal, kus hinged pole asu saanud ega suutnud lõplikult lahkuda.

    Võrdlusmoment Carpenteri „Võõrkehaga“ on ilmne paranoilises õhustikus, mille „Jaanuar“ suudab luua. Erinevalt esimesest ei lasku Paunov kehaõuduse kujutamisse, vaid suudab pinget ülal hoida ja juurde kruvida ka selleta – lihtsalt inimesed lumevangis, nende hõredad enigmaatilised ning mõistujutlikud dialoogid, taustal pidevalt pinev kõhedust tekitav muusika. Vasko Viana mustvalge kaameratöö on lummav ja hüpnootiliselt kaasahaarav, süüvides kord tegelaste emotsioonidesse, teisal triivides nende ümbruskonda kaardistama, olles igal juhul kõnekas, kuid mitte liialt. Heale õudusloole omaselt jäetakse omajagu vaataja kujutlusvõime teha. Operaatoritöö leiab Paunovi juhendusel suurepärase sümbioosi montaažiga (Francisco Moreira, Anastas Petkov, Viktoria Radoslavova), tulemus on erakordselt sujuva vooluga film, mis suudab midagi paradoksaalset – uinutada (mitte halvas tähenduses) vaataja enda meditatiivse rütmi püünisesse, samal ajal pidevat ärevustunnet kasvatades. See tasub end filmi lõpuks kuhjaga ära.

    Mida selle kõigega siis öelda tahetakse? Raske öelda. Mõistujutule omaselt võib lugu ilmselt mitmeti tõlgendada ning iga vaataja võib siit midagi just enda jaoks leida. Nagu üks eelmise PÖFF-i pärleid, Horvaatia film „Koidik“, on „Jaanuar“ ehk peatootjariigi kohalikule publikule kõige kõnekam, esitades loo, mis lubab paralleele tõmmata riigi lähiajaloo sündmuste või olustikuga. Petar Motorov, lõpmatult müstiline, on keegi, kellest kõik filmi tegelaskujud näikse ühel või teisel põhjusel sõltuvat, kuid mees on kadunud, jättes endast maha hääbuvad valdused. Ehk on film sotsiaalne kommentaar kääridele, mis on tekkimas / tekkinud linnastuvate ning maapiirkondade vahele. Linnas süüakse nautimiseks, linnas kannavad mehed seelikuid, linnas on asjad hoopis teisiti, nendib uksehoidja ühe vestluse käigus.

    Lõhe linna- ja maaelu vahel tuleb tegelaste jutuajamistes korduvalt teemaks. Lõhe ei seisne aga ainult selles, kuidas linna- ja maainimesed eri tingimustes elavad. Lõhe on ka füüsiline – kes metsa läheb, et läbi selle linna jõuda, paistab et kohale ei jõua – naaseb ju teele asunud truu ratsu kelguga, millel külmunud võsavillem kui klaasist silmadega topis, ratsanikust ei haisugi. Kuid nagu ennist mainitud, pakub film küll palju mõtteainet, ent on ka niisama nauditav, kas siis eksistentsiaalse, vahest isegi omamoodi apokalüptilise draamana (mägimajakese ja selle asukate hääbumine kui ühe maailma lõpu kuulutus) või pesueht õudusfilmina. Ehkki kogu film poeb vargsi naha vahele ega lahku sealt kergekäeliselt, leiab see filmi vältel pinge kruvimine eriti võpatama paneva väljundi filmi lõpus, mil režissöör Paunov teeb vägagi otsese hommage’i Stanley Kubricku „Hiilgusele“.

    „Jaanuar“ on tugevamaid filme tänavusel, 25. sünnipäeva tähistaval PÖFF-il. Mõtliku filosoofilise draama kuube riietatud õudusfilm (nagu hunt lambanahas) suudab jutustada enigmaatilise mõistujutu nii, et kordagi igav ei hakka; otse vastupidi, raske on pilku ekraanilt pöörata. Eneselegi märkamatult hüpnotiseerib ja lummab filmi detailirohke omailm (suuresti tänu võrratule operaatoritööle) sedavõrd, et kerge on langeda transsi. Tugevad näitlejatööd ning pingestatud dramaturgia aga jõuavad lõpuks finaalini, mis tekitab tõesti kõhedust. Vaevalt on käesoleval filmiaastal pakkuda õudsemat õudusfilmi kui „Jaanuar“.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Jaanuar“ (Януари, 2021)
    Riik: Bulgaaria, Luksemburg, Portugal
    Kestus: 1h 50min
    Linastus PÖFF25 programmis “Põhjusega mässajad”

    Režissöör: Andrey M. Paounov
    Stsenaristid: Alex Barrett, Andrey M. Paounov
    Produtsent: Vanya Rainova
    Operaator: Vasco Viana
    Monteerijad: Francisco Moreira, Anastas Petkov, Victoria Radoslavova
    Muusika: Ivo Paunov
    Osades: Samuel Finzi, Iossif Surchadzhiev, Zachary Baharov, Leonid Yovchev, Svetoslav Stoyanov

  • „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ on tuntud Ungari režissööri György Pálfi seitsmes täispikk film ning osaleb PÖFF-i põhivõistlusprogrammis. Režissöör Pálfi on minu põhjuseks filmi vaadata. Olen varem näinud tema ilmselt tuntuimat tööd „Taksidermia“, mis oli paraku suur pettumus. Sellest hoolimata oli selgelt kuulda autori tugev hääl ning oli aru saada, et Pálfil on vaieldamatult palju ideid ja ambitsiooni nende elluviimiseks. Seetõttu otsustasin talle veel ühe võimaluse anda ja on väga tore tõdeda, et „Igavesti igaveses“ on kindlasti palju positiivsem kogemus. Peamiselt sellepärast, et Palfi kavatsused tunduvad palju paremini kohale jõudvat.

    Filmi tegevus toimub postapokalüptilises Ungaris. Toimumas on täpsustamata sõjaline konflikt, mis on jätnud riigi varemeisse. Peategelane on endine sõdur Ocsenįs (Tamás Polgár), kes aitab väikese kogukonna haiglas nõrgemate eest hoolitseda. Maailm tema ümber on julm ja värvitu. Vägivalla suhtes valitseb peaaegu apaatsus. Inimelu on kaotanud oma tähenduse. Kui salapärane snaiper järjekordse ohvri nõuab, kehitatakse õlgu. Elu lihtsalt on selline. Mis seal ikka teha?

    Peategelane Ocsenįs on vaatajale ideaalne surrogaat, kelle kaudu filmis näidatavat maailma kogeda. Tegu on inimesega, kes on palju kannatanud ja kannatab ilmselt sama palju veel. Vaatajale saab ta kiiresti sümpaatseks, sest suur osa esimestest stseenidest keskendub tema „heategudele“. Ta aitab haiglas vigastatuid, lõbustab invaliide ja on kassiinimene. Maailm võib ju olla kohutav, aga see ei tähenda, et Ocsenįs peaks kohutav olema. Tegelase mõtteid lugeda ei oska, aga umbes selline võiks tema moto olla. Natuke kurb, et stsenaarium teda lõpu poole veidi alt veab. Mingil hetkel on vaja, et juhtuks kindel asi ning selleks peab Ocsenįs natuke enda karakteri vastu minema.

    Lugu kui sellist siin tegelikult eriti ei ole. Pigem on tegu kõigest ühe lühikese visiidiga hullumeelsesse maailma. Ilmselt ei toimunud midagi enne kaamera käivitamist ja suure tõenäosusega ei muutu midagi peale viimast kaadrit. Teatud mõttes meenutas film eelmisel aastal nähtud „Nomaadimaad“ (2020). Palju on niisama olemist. Peategelasele meeldib kuulata vanemate saatusekaaslaste lugusid. Need mõlemad on aktsepteerinud oma rolli end ümbritsevas (muidugi väga erinevatel põhjustel) ja on täiesti sõltumatud teistest inimestest. „Nomaadimaas“ polnud kahjuks mutantkalu, seega saab „Igavesti igaveses“ kerge eelise. Vahet pole, et „Nomaadimaas“ on purunenud taldrik suurem tragöödia kui inimese surm Pálfi filmis.

    Pálfi stiil ei sobi kindlasti kõigile. Mõned sõnad, mis selle kirjeldamiseks meenuvad, on pahatahtlikkus, küünilisus ja ülim agressiivsus. Tema filme vaadates hakkab lõhnameel kohe kiiremini tööle ja tuntav pole eriti meeldiv. Eriti kui vahel tundub, et eesmärk on lihtsalt šokeerida ja ei midagi enamat. See on siiski peamiselt „Taksidermia“ probleem. Tolle filmi maailm on algusest peale vastik, kõik tegelased on ebameeldivad (ajuti tundub, et Pálfi isegi vihkab neid) ja iga viie minuti tagant juhtub midagi, põhjuseks soov panna kedagi karjuma „Appi! Nii vastik!“.

    „Igavesti igaveses“ on kahtlemata malbem, isegi kui kergeks vaatamiseks seda kutsuda ei saa. Pálfi annab tegelastele aega olla inimesed ning nautida inimlikke hetki ja mõnusid. Muidugi esineb ka šokeerivaid momente, mis tõesti võivad tuju rikkuda (nt loomadevastane vägivald). Sel korral aga mõjuvad need palju efektiivsemalt, sest neid on kogu filmi peale kokku umbes kolm-neli. Vahepeal on aega hinge tõmmata, mis muudab need hetked palju mõjuvamaks. Šokk on hea tööriist vaataja filmi tõmbamiseks, aga ei tohiks kunagi olla kogu asja mõte.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Igavesti igaveses“ (Hatorszag, 2021)
    Riik: Ungari
    Kestus: 1h 17min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: György Pálfi
    Stsenaristid: György Pálfi, Zsófia Ruttkay
    Produtsendid: Ferenc Pusztai
    Operaator: Tamás Dobos
    Monteerija: Réka Lemhényi
    Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz

  • „Elajad“ – ehk vastuolulisim film 25. PÖFF-i võistlusprogrammis

    „Elajad“ – ehk vastuolulisim film 25. PÖFF-i võistlusprogrammis

    Pühendatud Ihsane Jarfi mälestusele, võime filmi lõputiitritest lugeda. 22. aprillil 2012. aastal nähti 32-aastast noormeest viimast korda elusana. Teda nähti koos nelja võõra mehega autosse istumas Belgias Liège’is kohaliku geibaari lähistel. Kaks nädalat hiljem leidsid matkajad loodusest räige vägivalla tunnustega surnukeha. Jarfi tapmine läks ajalukku kui esimene homofoobiast ajendatud mõrv. See õõvastav lugu on aluseks Nabil Ben Yadiri neljandale täispikale mängufilmile „Elajad“, mis ei pigista graafilise vägivalla ees silma kinni, küll aga sunnib kujutatu erakordne realismitaotlus seda tegema vaatajat. Film pole kindlasti mitte õrna hingega publikule, ka karastunud närvikavaga õudusfilmisõpradele ei saa ette heita, kui neil vahepeal käsi silme ette tõuseb.

    Brahim (Soufiane Chilah) on 30-aastane muslimite perekonna võsuke, oma vanemate silmarõõm, sõbralik, abivalmis, tundlik, hingega noormees. Film algab ettevalmistustega tema armastava ema sünnipäeva tähistamiseks. Külalisi on palju, pidustuste tõttu on olukord niigi ärevavõitu, kuid seda enam tunneb pinget Brahim. Juba 30-aastane noormees, sedavõrd nägus, miks tal siis ometi tüdruksõpra pole, urgitseb vanem põlvkond – küsimused, mida Brahim on pidanud tõrjuma ilmselt nii kaua, kui mäletab. Brahim pole söandanud perekonna ees kapist välja tulla, mis on mõistetav, arvestades tema päritolu ning perekondlikku tausta. See võiks ometigi muutuda. Nii on noormees kutsunud ema sünnipäevale ka oma elukaaslase Thomase, kellega nad on koos olnud viis aastat. Paar pereliiget on aga Brahimi saladusele jälile saanud ning saboteerivad olukorda, mistõttu Brahimi meelehärmiks kukub tema kavatsus läbi.

    Koduseinad ning perering muutuvad mehe jaoks liiga ahistavaks, kuna ta ei saa end seal vabalt tunda, olla tema ise. Nii seab ta sammud kohalikku geibaari, kus töötavad nii tema kui ta elukaaslane, lootuses viimane sealt leida. Ahistatuse ning pinge pideva kasvamise tunnet annab filmi tehniline lahendus suurepäraselt edasi. Nabil Ben Yadir on otsustanud enamiku filmist lahendada 4/3 formaadis, nii ka tinglikult kolmeks episoodiks jaotatud linateose esimese osa. Kinoekraanil tavaliselt nähtavast kitsam formaat loob suletud õhustiku, justkui igalt poolt seintest ja teistest inimestest ümbritsetud tunde, milles kaamera pikkade, monteerimata sarivõtetega Brahimile kõikjal järgneb, otsekui noormehele pidevalt kuklasse hingates. Chilah’ näitlejatöö on siin muljetavaldav ning hingepugevalt taktitundeline ja empaatiline. Brahim on sümpaatne noormees, ütlevad sellega Ben Yadir ning Chilah. Ta armastab oma perekonda, tema perekond armastab teda. Chilah’ kehastuses pole Brahimi identiteet kaugeltki kinni tema seksuaalses orientatsioonis, ehkki viimase olulisust ei saa alahinnata.

    Kõige vähem saab seda alahinnata Brahim. Kodu pole see, mida selle sõnaga tavaliselt tähistatakse, kui inimene ei saa end seal vabalt tunda, tunda end turvaliselt, olla tema ise, tundmata (vale)häbi. Seda kõike saab Brahim endasarnaste keskel, mistõttu tunneb ta end tunduvalt mugavamalt kohalikus geibaaris, kuhu ta Thomast otsima suundub. Kallimat ta sealt ei leia, kuid sekkub tänaval puhkenud konflikti kamba purjus meeste ning nende käest pageda üritava neiu vahel. Tulemusena lasevad võõrad mehed neiul minna ning Brahim istub nendega autosse, et nad klubisse viia, kus viimastel lootust naistega tutvuda. Miks aga mees ise geibaari ees jõlgub, loobitakse õhku esimesed küsimused, mis lühikese ajaga intensiivsemaks ning solvavamaks muutuvad. Tüdinud peidus olemisest, otsustab Brahim võhivõõrastele tõde rääkida.

    Avatus, nagu ükski heategu, ei jää karistamata ning Brahimi ülestunnistusel on kohutavad tagajärjed mõttetu fataalse vägivalla näol, mis talle osaks saab. See, teine osa filmist, mille puhul on Ben Yadir otsustanud veelgi kitsama formaadi kasuks, et näidata häirivaid akte läbi kurjategijate silmade, õigemini läbi nende nutitelefonide kaamerapilgu, on radikaalne, kompromissitu, tõenäoliselt üks vastulolulisemaid ning provokatiivsemaid stseene tänavusel PÖFF-il. Võika julmuse liigagi realistlik kujutamine on praktiliselt torture porn, mis ei jää alla ka kõige graafilisematele õõvafilmidele.

    Milleks on vaja seda kõike niivõrd häiriva detailsuse ning kestusega kujutada, tekib küsimus. Ben Yadiril näib olevat kõrini sellest, kuidas võime lugeda järjekordse vihakuriteo kohta ajalehtedest, istudes mugavalt tubastes tingimustes, vangutades pead, et küll on ikka kole. „Elajate“ teine osa on kui ootamatu paremhaak näkku, rabav ja raputav, raske vaadata ja seedida, sest Yadir ei kohku meile näitamast, milline üks selline roim tegelikult välja võib näha – ta teeb meist abitud tunnistajad, veel enam, asjaosalised (kes me ehk olemegi, kui loeme järjekordse vähemuste vastu suunatud vägivallaakti kohta ajalehest, vangutame pead, mõtleme küll, kui kole, kuid suigume öösel soojal asemel unne, et see kõik peast raputada). Ben Yadiri eesmärk on ärritada ja torgata viisil, mis tagab, et me ei unustaks.

    Filmi kolmandas jaos on taas 4/3 formaadi teed mindud, et viidata ühe roimarist tegelase ahistatusele ning suletusele. Milline näeb välja äsja jõletute ebainimlike tegudega hakkama saanud inimese päev, küsib Ben Yadir sellega. Üks kurjategijate jõugust hoopleb telefonis, et on öö otsa joonud ega jõua tööle, teine läheb koju, heidab verega määrdunud riided musta pesu korvi, peseb sõrmenukkidelt punased laigud maha, pinguldab peegli ees lihaseid. Just temale keskendub filmi kolmas osa, mis üritab noormehe keerulise eluolu kujutamise teel näidata, kuidas vägivald sünnitab vägivalda, üritab kuidagiviisi põhjendada või selgitada öösel Brahimile osaks langenud loomalikkust (ehkki loomad ju murravad vajadusest, mitte emotsioonide ajel). Seda aspekti on filmis parajal määral, et teises osas eelnenud vägivalla kujutamine ei tunduks ehk täiesti mõttetu. Kuid mis mõtet peaksimegi ootama, kui selline vägivald ise ongi täiesti mõttetu? Kas hukkunule ja tema lähedastele oleks piisav ükskõik milline põhjendus, selgitus, mõte, mille kunstliku tekitamisega kaasneks ka oht mingilgi määral toimunut õigustada?

    Vaevalt. Ben Yadiri otsus selles mõtet, tagamaid, põhjuseid mitte otsida rohkem, kui ta teeb põgusalt kolmandas jaos, tundub seeläbi põhjendatud. Selline vägivald ongi sageli just seda – täiesti mõttetu, rõhutab Ben Yadir, kes enne filmi tegemist konsulteeris Ihsane Jarfi isaga. Viimase soov oli, et vaatajad kogeksid tema pojale osaks saanud traagilisi sündmusi ehedalt, et vaatajad mõistaksid, kuidas Jarfi kannatama pidi, mida ta tõesti läbi elas. See õnnestub Yadiril liigagi hästi, sest filmi keskmine jagu võib vabalt põhjustada saalist poole filmi pealt välja jalutamist. Ometi on tunne, et ta võiks sellise tulemusega mõnes mõttes rahul olla. Ta siht on ärritada ja provotseerida ning mis võiks veel kõnekamalt ilmestada eesmärgi täitumist. Ehkki film võtab kolmandas osas mõtlikuma tempo, ei kustuta see häiritus- ja õõvatunnet, mis veel kauaks peale filmi lõppemist kestma jääb.

    „Elajad“ tundub vajalik film, selline, mis võtab riskantse ja radikaalse lähenemise, et vaataja emotsionaalselt ja vaimselt läbi raputada. Seetõttu on linateost küll raske vaadata ja seedida. Provokatiivne ja polariseeriv vägivalla kujutamine võib tunduda mõttetu, kuid see kannab režissööri peamist teesi – vihakuriteod ongi mõttetu vägivald ning kui me ka leiame end mõttelt, et sel peab ju mingi põhjus olema, siis milline põhjus oleks piisav, mõistetav? Sellist pole. Film pole mõeldud nõrganärvilistele. Pean end üpriski söakaks vaatajaks, kuid teist korda „Elajaid“, ehkki mul selle kohta vaid kiidusõnu jagub, ma vaatama ei kipu.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Elajad“ (Animals, 2021)
    Riik: Belgia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 31min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Nabil Ben Yadir
    Stsenaristid: Nabil Ben Yadir, Antoine Cuypers
    Produtsendid: Nabil Ben Yadir, Benoit Roland
    Operaator: Frank Van Den Eeden
    Monteerija: Dieter Diependaele
    Osades: Soufiane Chilah, Gianni Guettaf, Serkan Sancak, Lionel Maisin, Camille Freychet

  • Homofoobia kole nägu päriselust

    Homofoobia kole nägu päriselust

    Filmi „Elajad“ (Belgia, Prantsusmaa) režissöör Nabil Ben Yadir on võtnud Belgias päriselt juhtunud tülgastava homofoobse kuriteo ning toonud selle oma rõveduses ja tooruses ekraanile.

    Kui režissöör ja operaator on otsustanud kasutada filmis pikki kaadreid, siis sageli on selle taga soov hoida vaataja pilku millelgi, millest nad tahaks mööda vaadata. Filmis „Elajad“ tahaks silmad ära pöörata enamiku ajast. Umbes poole filmi peal olin vägivallast nii kurnatud ja kurb, et võtsin mantli ja valmistusin lahkuma. Siis aga saabus filmis päikesetõus. Kõik oli sama kole edasi, lihtsalt teisel viisil. Ja ma jäin. Suur osa saalist oli juba minema kõndinud. Ma pole kindel, kumb meist õigesti valis.

    Brahim on nägus noormees, kes ema sünnipäeval tahaks justkui kapist välja tulla, kuid maja täis lärmakaid kaugemaid ja lähemaid sugulasi ei paku selleks võimalust. Noormees põgeneb kodust, lubades emale hommikul helistada, kuid asjad lähevad teisiti ning tema tee ristub madalalaubalise ja jõhkra seltskonnaga. Brahim leiab end ühtäkki autost, teel vägivalla poole, mida ükski inimene ei peaks kunagi kogema.

    Režissöör Nabil Ben Yadir mainis pärast linastust toimunud Q&A ajal, et soovis ekraanil näidata koletise sündi. Inimese loomastumist me ka kogeme. Autorid on saanud hakkama oma taotlusega panna meid tundma seda, mida tundis see noormees monstrumiga kohtudes. Ja see on üheaegselt õudne ja raske. Teisalt tekib küsimus, kas film üldse peaks meid panema läbi elama midagi nii toorest. Kust jookseb piir päriselu taaslavastamise ja filmi vahel? Kuhu see piir peaks olema tõmmatud? Seansilt jalutas inimesi pidevalt ära ning Q&A ajaks sinna märkimisväärselt seltskonda ei jäänudki. Kas see tähendab, et piir oli tõmmatud liiga kaugele? Iga film peaks muutma maailma paremaks. Mis kasu on filmist, mida enamik ei suuda lõpunigi vaadata?

    Film on 4:3 kuvasuhtega, mis vaheldub telefoniekraaniga. Filmitegijad põhjendasid oma valikut sellega, et nii saab vaataja rohkem tegevusele keskenduda. Keskenduda saab lausa ebamugavalt palju. Näiteks näeme mitu minutit peategelase Brahimi nägu – tema hirmu täis silmi, verd tema nahal, üle põskede voolavaid pisaraid. Me kardame temaga koos. Läbi telefoniekraani näeme jõhkardite kätetööd. Nad filmivad oma „saavutusi“ üles, vahepeal hõiskavad ja poseerivad uhkelt ning joovad viina.

    Ja see kõik juhtus päriselt.

    On selge, et inimeste seas, kes on kuulnud ühiskonda raputanud sündmusest, on filmil teistsugune vastukaja kui publiku seas, kes kahetsusväärsest juhtumist midagi ei tea. Konteksti antakse vähe. Filmi alguses saame teada, et tegu on päriseluliste sündmustega. Filmi lõpus saame teada mehe nime ja eluaastad, kellega see juhtus. Ja kuigi minu (ja ilmselt ka kõigi teiste saalisolijate) süda oli selleks ajaks mitu korda murtud, soovisin ma ikkagi informatsiooni. Kes ta leidis? Mis sai jõhkarditest? Kuidas see sündmus ühiskonda muutis? Kas muutis? Tekkis soov näha suuremat pilti kui brutaalsus, millelt ei lastud pilku ära pöörata. Ma vajasin teavet, et paigutada sündmus kuskile oma peas ja mõista, miks mul seda filmi näha vaja oli.

    Kaks päeva pärast filmi vaatamist on endiselt kurb olla. Sellepärast, et selline asi juhtus. Sellepärast, et ma ei ole kindel, kas film muudab maailma paremaks. Nii tundliku teema avamine on filmitegijale alati raske ülesanne. Film peaks panema mõtlema, mitte kinosaalist põgenema. Nõrganärvilistel tasub eemale hoida. Kes on valmis nägema vägivalda selle kõige rõvedamas võtmes, suundugu kinno.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “Elajad“ (Animals, 2021)
    Riik: Belgia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 31min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Nabil Ben Yadir
    Stsenaristid: Nabil Ben Yadir, Antoine Cuypers
    Produtsendid: Nabil Ben Yadir, Benoit Roland
    Operaator: Frank Van Den Eeden
    Monteerija: Dieter Diependaele
    Osades: Soufiane Chilah, Gianni Guettaf, Serkan Sancak, Lionel Maisin, Camille Freychet

  • „107 ema“ kujutab emade ja nende laste elu Odessa naistevanglas

    „107 ema“ kujutab emade ja nende laste elu Odessa naistevanglas

    Veneetsia filmifestivali Orrizonti programmis esilinastunud ning loo autorile Ivan Ostrochovskýle ning stsenarist-režissöör Peter Kerekesile sealt parima stsenaariumi auhinna toonud „107 ema“ on omapärane segu dokumentaal- ja mängufilmist. Film linastub PÖFF-i programmis Doc@PÖFF, kuid ärge laske end sellest eksitada. Ehkki enamik naisi kehastavad ekraanil iseennast (või versiooni iseendast), on film siiski rohkem mängufilmi poole kreeni. Peaosatäitja Marina Klimova jaoks on see üks kahest filmist, mis 2022. aasta Oscarite jagamisel parima rahvusvahelise filmi auhinda jahtima läheb (lisaks Slovakkiat esindavale filmile „107 ema“ on tal roll ka Ukraina konkurendis „Halvad teed“, 2020).

    „107 ema“ tegevus leiab aset Odessa naistevanglas, kus trellide taha sattunud rasedatel naistel (mõnel puhul ka trellide taga rasestunud naistel) on võimalik oma lapsi kuni nende kolmanda eluaastani iga päev kindlatel ajavahemikel kindel arv tunde ööpäevas hoida. Peter Kerekes soovis esialgu teha filmi tsensuurist ja tsensoritest. Odessa naistevanglas tutvus ta Irinaga (Irina Kirjazeva), vangivalvuriga, kelle tööülesandeks muu hulgas on pokri pistetud naistele saadetud kirjade lugemine ning sobimatu teksti redigeerimine musta markerpliiatsiga. Filmis kehastab naine versiooni iseendast: ta elab üksinda, põhiliseks suhtluskaaslaseks ema, kes soovib väga endale lapselast ning sel teemal pidevalt tütre kallal urgitseb.

    On tunda, kuidas Irinagi soovib, et perekond lapse võrra rikkam oleks, kuid naisel pole elukaaslast, ema küsimustele järelpõlve loomise kohta vastab ta puiklevalt. Last igatsedes puutub ta iga päev kokku emadega, kes vangistuses viibimisest hoolimata soovivad ja saavad lapsi. Irina peab nendega regulaarselt vestlusi, mitmed neist kinnitavad, et järelsugu annab nende elule mõtte, on kõige olulisem ning hinnalisem väärtus siin ilmas. Lesja (Marina Klimova) lugu läheb talle korda. Lesja peab kongis veetma seitse aastat. Kiremõrv – tuusiku teispoolsusesse teenis mees armukese pidamise eest. Vaid kolm esimest aastat saab ta oma last näha, piiratud ajal, piiratud tingimustes. Film pühendab palju aega näitamaks justkui nähtamatut hoidvat sidet, mis vangivalvuril kurjategijaga võib tekkida, hoolimata suhte rangest ametlikkusest. Erilise hoole osaliseks saab ka Lesja poeg, kellega Irina rohkem aega veedab. Just selle suhte vaoshoitus, vaikne, pea nähtamatu hool muudab selle eriliseks ning südantsoojendavaks.

    Kerekes võttis filmi üles mitme aasta vältel, kuid piiratud ajaga, mis tal vangidega koos veetmiseks anti. Kurjategijatest naiste hingeelu õppis ta selle aja jooksul hästi tundma. Lesja lugu on küll filmi tuksuvaks südameks, kuid lugusid koorub seal välja teisigi. Nagu pealkiri viitab, on lastega naisi kinnipidamisasutuses kokku 107. Kõigi lugude jaoks mõistagi aega pole, kuid sõna saavad mitmed vangid, selgitades oma tegude tagamaid. Niisamuti näeme vangide omavahelist suhtlust ning vanglarežiimi omapäraseid õpitube, mis peaks motiveerima naisi oma tegude üle järele mõtlema ning neid rehabiliteerima (nt kallile kadunukesele kirja kirjutamine, mõrvarelva tähistavale sõnale, nagu „nuga“, uue tähenduse leidmine). Alguses võib tunduda, et filmil puudub seetõttu fookus, kuid linateose kulgedes tuleb Lesja ja Irina side üha rohkem ilmsiks ning film n-ö loksub paika.

    Teiste kinnipeetavate lood täidavad tõhusalt vanglaõhustiku tabamise eesmärki. Sama otstarvet täidab ka dokufiktiivne lähenemine. Ehkki mängufilmilisus on vahel hästi tajutav, ei torka see kordagi liialt silma ega kõrva. Kaadrid on kaunilt komponeeritud, misanstseen on kõnekas, kuid mitte ülemäära stiliseeritud, et säilitada naturalism. Tõetruudust lisavad filmile muidugi Lesja lugu, teiste naistegi lood, mis võetud elust enesest, kuid nende lugude ja üldise olustiku traagilisusest hoolimata suudab „107 ema“ pakkuda vaatajaile kuiva, elulist huumorit. Nende naiste teod võivad olla koledad, nagu on inetu ka nende ohvrite käitumine, mis kuritööle ajendas, kuid Kerekes, ehkki naiste lugudest huvitatud, läheneb asjale tervislikult distantsilt. Lähedalt vaadates on elu tragöödia, kaugelt vaadates komöödia, nagu Chaplin kunagi ütles. „107 ema“ misanstseen sekundeerib sellele sageli.

    „107 ema“ väärib tähelepanu, leides soojust sealt, kust seda ehk oodata ei oskakski. Dokufiktiivne lähenemine annab filmile realismi, aidates mõista, et lugu (ja väiksemad lood), mis ekraanil lahti rullub, on võetud elust enesest. Hästi tabatud olustik viib vaataja kahtlusteta päris vanglasse. Kurvast temaatikast hoolimata ei nõrise film traagikast ega dramaatilisusest, vaid hoiab subjekti(de)ga mõõdukat, elutervet distantsi, pakkudes mitmeid naerupahvakut esile kutsuvaid momente, mis ainult aitavad filmil elulisena mõjuda.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “107 ema“ (Cenzorka, 2021)
    Riik: Slovakkia, Tšehhi, Ukraina
    Kestus: 1h 33min
    Linastub PÖFF25 programmis Doc@PÖFF

    Režissöör: Peter Kerekes
    Stsenaristid: Ivan Ostrochovský, Peter Kerekes
    Produtsendid: Ivan Ostrochovský, Ivana Kurincová, Jiří Konečný, Denis Ivanov, Peter Kerekes, Vít Klusák, Filip Remunda
    Operaator: Martin Kollar
    Monteerijad: Martin Piga, Thomas Ernst
    Muusika: Lucia Chuťková
    Osades: Maryna Klimova, Iryna Kiryazeva, Lyubov Vasylyna

  • „Pilgud eemale“ – huvitavate teemade sihitu triiv

    „Pilgud eemale“ – huvitavate teemade sihitu triiv

    Režissöör Hadas Ben Aroya teine täispikk mängufilm käsitleb huvitavaid teemasid, nagu lõhe seksuaalfantaasiate ja tegelikkuse vahel, valmisolek emotsionaalseks ning füüsiliseks avatuseks, kaasaegsete noorte eneseotsingud, uute kogemuste ning tundmuste igatsus ajal, mil kõik on kergelt ja kiiresti kättesaadav ning ära proovitud. Siiski ei mõju „Pilgud eemale“ enamjaolt – nagu filmi peategelasedki, nii palju (või vähe), kui neid tundma õpime – nii huvitavalt, kui esmamulje võib jääda. Mõneti raske on filmi selles võtmes kriitilise pilguga vaadata, kuna pakutud lähenemine kannab endas suurt osa filmi sõnumist tänapäeva sihitute vabameelsete noorte kohta. Tahes-tahtmata jääb filmi vaadates kummitama, et stsenarist-režissööri ideid annaks ehk kaasahaaravamalt esitada.

    „Pilgud eemale“ tegevus (niivõrd, kui seal seda dialoogi kõrval on) esitatakse kolmes jaos. See on üks filmi tugevustest, hoolimata tõigast, et kõik episoodid pole ajaliselt ega tempokuselt sugugi ühtlased. Igal episoodil on oma kesksed tegelased, ühenduslüliks Avishag (Elisheva Weil). Esimeses osas jääb ta tagaplaanile. Fookus on hoopis Maxist (Leib Levin) rasedaks jäänud Dannyl (Hadar Katz), kes läheb noormeest peole otsima, et talle uudis edasi öelda. Stseeni jooksul näidatakse noori meeletult pidutsemas, uimasteid tarvitamas ning seksuaalsusega eksperimenteerimas. Max on peol koos uue silmarõõmu Avishagiga. Kui Danny paarikese kurameerimist tunnistab, ei suuda ta Maxile öelda seda, mida tuli talle ütlema. Nägu karjub üht, suu räägib teist. Ookean näib laiuvat selle vahel, mida Danny tunneb ja mõtleb ning mida ütleb. Sest aus olemine ei oleks sel hetkel üldse cool. Kuid viimane on olulisim – Danny tahab olla cool. On ilmne, et ta tahab olla neis küsimustes vabameelsem, kui südames suudab.

    Mida soovime sisimas, millisena soovime näida teistele, kuid ennekõike iseendale – lõhe nende soovide vahel on filmi „Pilgud eemale“ tuksuvaks südameks. Filmi episoodilise ülesehituse tugevus seisneb selles, kuidas see moodustab inimahela, viidates kaudselt, et enne Danny episoodi on olnud samuti episood, mille keskmes oli veel keegi teine. Filmi kolmanda, viimase osa järel peab olema järgmine episood. Me ei tunnista neid, aga tänu filmi osadeks jaotatusele on need adutavad ning ilmestavad seda, kuivõrd huvitavad ja ootamatud võivad inimsuhted olla.

    Filmi teise episoodi keskseteks tegelasteks on Max ning Avishag (märkimisväärselt suuremas rollis kui eelmises episoodis). Max tunneb Avishagiga tugevat sidet ning tunnistab seda neiule. Soovides end talle avada (ning vahest soovides ka vabameelne ja cool näida), tunnistab Max, et tal on olnud seksuaalne kogemus transsoolise naisega, mis talle meeldis. Avishag ei saa vabameelsuses maha jääda ning pärast vahekorda soovib, et noormees järgmine kord karmim ning jõulisem oleks, teda seksi ajal lööks ja kägistaks (tõeliselt kägistaks, sest pehme kägistuse teesklus on halvem kui üldse mitte kägistamine). Jõuab kord järgmise vahekorrani. Max näeb vaeva, et Avishagi fantaasiat rahuldada, kuid Avishagi tunded on seksi järel kahetised. Suunurk katki, piidleb ta end nõutult peeglist, kuid vaikib.

    Taas tabab Hadas Ben Aroya hästi õhustikku, mis karjub seesmiselt, kuid karjed sumbuvad tegelaste pealiskaudsusse, nende soovisse olla enamat, kui nad tegelikult on. Kuid nagu esimeseski episoodis, ei haara palju dialoogi ja tühje, ei kuhugi triivivaid momente vaatajat endaga täiesti kaasa. Režissöör suudab siin oma mõtteid ehedamalt väljendada kui esimeses jaos, kuid karmimate seksimängudega (või üldse seksuaalfantaasiatega) seotud identiteediküsimused ei leia sügavamat käsitlust, vaid jäävad justkui õhku rippuma. Kaasakiskuvat lugu armastusest ja transsoolisusest võite otsida hoopis Neil Jordani trillerist „Nutumäng“ (1992) või Tindersticksi laulust „Chocolate“ (2012. aasta albumilt „The Something Rain“). Karmimate seksimängude moraalseid dilemmasid soovitan vaagida Peter Stricklandi filmi „Burgundia krahvinna“ (2014) vaatamise järel.

    Kolmas jagu kukub esiti esimeste episoodidega samasse auku, kuid on neist siiski peajagu üle. Avishag käib vabal ajal raha teenimas koerte jalutamisega. Nii jalutab ta regulaarselt ka keskealise ülekaalulise Drori (Yoav Hayt) koera Blancat. Ühel päeval palub Dror, et Avishag võimaluse korral Blancat kauem hoiaks, mitte ainult ei jalutaks koera, vaid viibiks temaga ka kodus, kui mees oma ema operatsioonile peab sõidutama. Avishag on nõus. Maja ning õu tema päralt, otsustab ta juua ära pudeli veini ning suigub voodis unne. Kolmas episood algab sellega, kui Dror naaseb koju ning avastab neiu enda voodis magamas. Härrasmehelikult suundub mees ise diivanile ning laseb Avishagil end välja puhata. Avishag ärkab keset ööd mõttega kiiresti lahkuda, kuid mõtleb ümber, nähes Drori diivanil magamas.

    Kolmas jagu on meeldivalt üllatusterohke – raske on aimata, kuhu Ben Aroya stseeniga rihib. Siin suudab ta mõjuda erakordselt värskelt ning tegelasi rohkem avada kui esimeses ja teises osas. Kõik näitlejad mõjuvad väga naturaalselt (ka Levin ja Katz), kuid Weili ning Hayti usutavus paneb kolmanda episoodi tõeliselt hingama. Nendevaheline keemia ekraanil (vanusevahest sõltumata) loob mõnusa kerge pingestatuse, surina, mis kinoekraanilt saali üle kandub. Ben Aroya ning kolmanda episoodi osatäitjad suudavad luua erakordselt õrna ja haavatava õhustiku, näidata oma tegelaskujude ebakindlust siiralt ning filtrita (mille kasutamine nutiajastul sedavõrd levinud on). See on armas stseen, milles, nagu eelnenud episoodideski, väga midagi ei toimu, kuid tegelaskujude justkui sihitu triivimine toimib paremini.

    Mulle meeldib see film mõnes mõttes väga, mõnes mõttes mitte sedavõrd. Kohati mõjub film pealiskaudsena, ilmestades seeläbi keskseid tegelasi, eriti noorema põlvkonna esindajaid, kes justkui sihitult läbi elu triivivad. Paraku ei leia režissöör Ben Aroya oma lähenemise juures ankrut, mis tema teemapüstituse fookuses ning paigal hoiaks. Dialoogirohkes filmis on vähe tegevust, kuid linateose tegelased pole üldjuhul sedavõrd huvitavad (niivõrd-kuivõrd antakse võimalus nendega tõsiselt tutvuda), et nendega niisama aega surnuks lüüa (YouTube’i videoid vaadata, niisama muusikat kuulata). Ehkki just valitud lähenemine aitab filmi sõnumit tänapäeva noorte kohta edasi anda ning muudab filmi üldistusjõuliseks, ei ole see kahjuks alati kõige tähelepanu köitvam lahendus.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Pilgud eemale“ (Mishehu Yohav Mishehu, 2021)
    Riik: Iisrael
    Kestus: 1h 28min
    Linastus PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Hadas Ben Aroya
    Stsenarist: Hadas Ben Aroya
    Produtsendid: Hadas Ben Aroya, Maayan Eden
    Operaator: Meidan Arama
    Monteerija: Or Lee-Tal
    Osades: Elisheva Weil, Leib Levin, Yoav Hayt, Hadar Katz

  • „Nr 10“ – miks? kes? miks? mis? miks? kuidas? miks? …

    „Nr 10“ – miks? kes? miks? mis? miks? kuidas? miks? …

    Hollandi režissööri Alex van Warmerdami film „Nr 10“ linastus PÖFF-i põhivõistlusprogrammi raames. Film räägib salapärase minevikuga näitlejast Günterist (Tom Dewispelaere), kelle elu ei pruugi üldsegi olla niivõrd tema enda kontrolli all, kui ta arvab. Lihtne seebiooperlik afäär on aga algus palju suurejoonelisemale loole. Rohkem ei tohiks ega ausalt öeldes oskakski filmi kohta öelda …

    „Nr 10“ on film, mis vääriks ilmselt palju põhjalikumat analüüsi, kui mina olen siin suuteline pakkuma. Väga raske on midagi öelda, ilma teost täielikult lahti võtmata, aga olen otsustanud austada filmitegijate soovi ning proovin lugu ja selles esinevaid pöördeid mitte liialt reeta. Ei soovi kelleltki võtta filmi esmakordse kogemise rõõmu.

    Pealtnäha ei paista „Nr 10“ silma millegi erilisega. Tegu pole filmiga, kust leiaks Argento stiilis valgustust, Noé kaootilist kaameratööd või Edgar Wrighti filmide kiiretempolist montaaži. See on aga kergesti andeksantav, sest eesmärk on ikkagi jutustada lugu, mitte tekitada vaatajale peavalu. Miski muu pole van Warmerdami jaoks oluline. Eriti võttes arvesse, et lugu väärib tõepoolest tähelepanu.

    Õpikupõhisest filmist on asjad väga kaugel. Puuduvad traditsioonilised arengukaared ja struktuur. Peategelaste motivatsioonidest ja emotsioonidest on raske aru saada. Terve filmi vältel on raske öelda, kas Günter üldse peaks vaatajale meeldima. Sama palju kui puuduvaid stseene tundub olevat ka üleliigseid, milleta lugu traditsioonilises mõttes ehk paremini töötaks. Günteri „kannatuste“ põhjustajad näidatakse ära väga varakult. Nende motiivid jäävad lahtiseks, aga vaataja saab nende plaanidest juba mingisuguse ülevaate, mis vähendab saladuslikkust. Eriti esineb puuduvaid ja üleliigseid stseene esimeses kolmandikus, kus tegeldakse kõrvaliste tegelaste eraeludega sama palju kui Günteriga, keda saab julgelt peategelaseks nimetada alles teise kolmandiku alguses. Enamik kõrvalliinidest ei vii lõpuks kuhugi, sest fookus liigub täielikult Günterile ja tema perele.

    Tavaliselt saaks kõike seda ja muudki filmile ette heita, aga siin paistab, nagu oleks iga filmis tehtud otsus teadlik valik. Kogu kupatus tundub nagu mingi suurejooneline praktiline nali, mida võib tuttavatele näidata ainult 1. aprillil.

    Võibolla on kõik tegelikult väga selge ja ma lihtsalt proovin ennast lohutada, kuna ei suuda midagi sügavmõttelist filmi kohta arvata. Saan ainult öelda, et kogemus oli unikaalne ja väga nauditav. Kas see on hea või halb? Oli kogu film nali? Mis oli selle nalja eesmärk? Kas mingi eesmärk peab üldse olema? Kas tegu on halva filmiga, millel pole midagi öelda? Kas tegu on meistriteosega, mida analüüsitakse kümne aasta pärast filmikoolides üle maailma? Olen ma eesel? Kas keegi oskab neile küsimustele vastata? Kas keegi peaks neile küsimustele vastama?

    Kujutasin vaimusilmas ette režissöör van Warmerdami (kellest polnud enne ühtegi pilti näinud), kes kahjuks ise linastusele tulla ei saanud. Nägin halli peaga mehikest esireas istumas ja itsitamas. Ta ei pea nägema filmivaatajate nägusid. Piisab saalis valitsevast atmosfäärist, mis paikneb kusagil segaduse ja täieliku uskmatuse vahepeal. Filmi kohta ütleb paljugi see, et lõputiitrite algus ajas publiku naerma. Ei saa olla kindel, et naerdi sellepärast, et oli naljakas. Pigem tundus, et tegu oli kaitsereaktsiooniga, mis asendas küsimusi mida? kas ongi kõik? misasja? kuidas see võimalik on?

    Ma ei eita, et olen festivali jooksul juba näinud paremaid filme kui „Nr 10“ ja usun, et näen kindlasti veel, aga vähemalt praegu on väga raske kujutleda, et tuleb veel ette film, mis pakuks sama omapärast kogemust, sellist, mille järel ei saaks panna pahaks kümneminutilist aplausi ega vilekoori.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Nr 10“ (No. 10, 2021)
    Riik: Holland, Belgia
    Kestus: 1h 40min
    Linastus PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Alex van Warmerdam
    Stsenarist: Alex van Warmerdam
    Produtsent: Marc van Warmerdam
    Operaator: Tom Erisman
    Monteerija: Job ter Burg
    Muusika: Alex van Warmerdam
    Osades: Tom Dewispelaere, Frieda Barnhard, Hans Kesting, Anniek Pheifer, Dirk Böhling

  • „Põgenemine“ – animeeritud dokumentaalfilm, mis liigutab hingepõhjani

    „Põgenemine“ – animeeritud dokumentaalfilm, mis liigutab hingepõhjani

    Amin Nawabi on afgaani päritolu 30ndates noormees, kel on doktorikraad Princetoni ülikoolist. Ta elab koos samasoolise elukaaslasega Taanis, plaanitakse osta maja. Kõik tundub pealtnäha kaunis, ainult et Amin Nawabi ei ole tegelikult Amin Nawabi. Amin Nawabi on animeeritud dokumentaalfilmi „Põgenemine“ peakangelase pseudonüüm. Amin on sõjapagulane, kelle tegelik identiteet jääb saladuskatte alla, sest tema põgenemise lugu, mis algas aastakümneid tagasi, pole veel lõppenud. „Põgenemine“ pakub talle ehk mingigi lahenduse, vähemalt võimaluse oma lugu esimest korda südamelt ära rääkida, nii nagu see aset leidis ja leiab siiani.

    Animeeritud dokumentaalfilme ei tehta just tihti. Pealtnäha need kaks kuigi hästi kokku ei sobi – dokumentaalfilm taotleb üldiselt maksimaalset elulähedust ning tõetruudust, joonisfilm võib tunduda selles võtmes võõristav. Taani režissööri Jonas Poher Rasmusseni lähenemine tasub end siin kuhjaga ära. Dokumentaalfilmid, mis osaliste identiteete varjata soovivad, kasutavad tavaliselt kergemaid võtteid – hägusta pilti, kui osaline on kaadris, muuda osalise häält, ongi purgis. „Põgenemine“ püüdleb kõrgemale ja kaugemale. Lisaks illegaalsest immigrandist peaosalise ning tema lähedaste identiteetide varjamise küsimusele, mille joonisfilm lahendab, on meil võimalus vaatajaina tema emotsioone – kõhklusi, hirme, kurbust, rõõme – lugeda tema palgelt, ehkki animeeritult.

    Veel üks kitsaskoht, mille valik animatsiooni kasuks selle loo jutustamisel ületab, on asjakohaste dokumentaalkaadrite puudumine. Animatsioon annab tegijaile võimaluse taasluua iga kõnekas hetk Amini lapse- ja nooruspõlvest, mis aitab vaatajad otse sündmuste keskele viia, seeläbi ka peaosalise Aminiga paremini samastuda. Teiseks oluliseks emotsionaalseks ankruks filmis on režissööri tavapärasest suurem kohalolu. Nimelt on Amin ning filmi lavastaja Jonas Poher Rasmussen sõbrad keskkoolipäevilt. Märkimisväärne osa filmist leiab aset omamoodi teraapilise intervjuuna: Amin lamab selili vaibal, silmad suletud, meenutamas ning jutustamas oma lugu. Tervet lugu, kogu tõde kuuleb esimest korda ka režissöör ise. Tema vahemärkused, põgusad dialoogikatked intervjueeritavaga, tema üllatus mõne aspekti või nüansi üle, millest ta varem midagi ei teadnud, mõjuvad värskelt ning annavad loole lisakihi sügavust. Kui Amini parimad sõbradki ei tea temaga juhtunust kõike, oleme vaatajaina tõepoolest intiimsete hetkede tunnistajad. See asjaolu muudab filmi veelgi liigutavamaks ning ehedamaks.

    Liigutav on „Põgenemine“ tõepoolest, suisa hingepõhjani. Ja mitte üksnes seetõttu, et elame kaasa kõigile kannatustele, mille osaks Amini pere langes, vaid ka seetõttu, kui palju empaatiat selles on, kui palju empaatiat suudab see tekitada. Film algab erksates toonides. Amin teadis juba noorelt, et on erinev. Jean-Claude van Damme’i lihaselise, särgita ülakehaga filmiplakat toaseinal, poiss ise mööda Kabuli tänavaid lompides hüpates, seljas õe sinine kleit, roosadest kõrvaklappidest mürtsumas a-ha. Relvakonflikt islamistidega jõuab aga Kabuli lähedale, noormehi värvatakse sõjaväkke ning selline saatus ootab ees ka Amini vanemat venda, kes pidevalt värbajate eest põgeneb. Kui sõda aga pealinna jõuab, tuleb tervel perekonnal, Aminil, tema vanemal vennal ja õel ning nende emal, otsese ohu eest pageda. Nii leiab Amin end 1995. aastal Moskvas, kust proovitakse edasi võtta suund Rootsi.

    Korrumpeerunud miilits ning karmid ja karastunud inimkaubitsejad osutuvad omaette väljakutseks. Harvad dokumentaalsed arhiivikaadrid poliitilisest olukorrast Afganistanis ning tühjadest poelettidest Venemaal pärast NSVL-i lagunemist meenutavad parajal hetkel ja sobival määral, kuivõrd reaalne on Amini katsumuste lugu. Ajaloolise tausta põgusale avamisele lisaks annavad need dokumentaalkaadrid filmile ka pisut üldistusjõudu. Ainus asi, mida võiksingi filmile ette heita, on see, et Amini lugu on väga silmatorkav, röövides filmilt mõnevõrra üldistusjõudu. Vahel muutub pilt tema pagulasteekonnast mustvalgeks, loob maailma, kus on liiga selgepiiriliselt välja joonistatud, kes on head ja kes halvad. Kuid nende katsumuste keskel on ka ilusaid hetki, hetki täis vaprust, ausust, toredaid üllatusi. Just sellistel hetkedel võtab „Põgenemine“ tõeliselt tuule tiibadesse. Üürikesed rõõmuhetked on need, mis jäävad filmist kajama ning nakatavad empaatiaga.

    „Põgenemine“ on juba kõrgelt hinnatud film, kuid Amini lugu pälvib ilmselt kiidusõnu veel ja veel. Produtsentideks on staarid Riz Ahmed ning Nikolaj Coster-Waldau, filmi USA leviõigused noppis endale stuudio NEON, mis suutis paar aastat tagasi Bong Joon-ho trilleri „Parasiit“ parima filmi Oscarini lennutada. „Põgenemisele“ ennustatakse samuti mitmesugust tunnustust, sealhulgas võimalust Oscaritel läbi lüüa. Eks seda näitab aeg. Filmil on valjult tuksuv süda, mille rütmis võiks maailm Amini eeskujul suurema avatuse ning vabanemise poole püüelda ning iga filmile osutatav tähelepanu, mis seda soodustab, on teretulnud.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Põgenemine“ (Flee, 2021)
    Riik: Taani, Prantsusmaa, Rootsi, Norra, USA
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF25 programmides “Screen International kriitikute valik” ja Doc@PÖFF

    Režissöör: Jonas Poher Rasmussen
    Stsenarist: Jonas Poher Rasmussen
    Produtsendid: Monica Hellström, Signe Byrge Sørensen, Charlotte De La Gournerie
    Monteerija: Janus Billeskov Jansen
    Muusika: Uno Helmersson
    Osades: Daniel Karimyar, Fardin Mijdzadeh, Milad Eskandari, Belal Faiz, Elaha Faiz

  • „Metsikud mehed”, vaoshoitud film

    „Metsikud mehed”, vaoshoitud film

    Ei, Johanna, kõik Taani filmid ei pea olema Dogma 95.
    Või nagu Dogma 95.
    Või üldse kuhugi sinna kanti.
    See on väga okei.

    Filmi „Metsikud mehed” peategelaseks on keskeakriisiga maadlev Martin, kes on otsustanud ängistavast olukorrast pääsemiseks põgeneda Norra ürglaantesse. Martin rajab endale mägedesse vägeva laagri, ta jahib toitu vibu ja nooltega ning riietub nagu tema ürgsed esivanemad. Kuigi kõik ei suju alati plaanipäraselt ja vahel tuleb mägikitse asemel süüa hoopis grillitud konna, on Martin siiski veendunud, et just selline elustiil on ühele tõelisele mehele ainuõige.

    Hetkeks, mil meie Martini loosse lülitume, on too Taani pereisa vist juba üsna pikalt keskeakriisi käes vaevelnud. (21-aastase noore naisena pean tunnistama, et ma ei ole sellel alal ekspert, nii et kahjuks tuleb siinkohal leppida vaid eeldamisega.) Aga vähemalt tundub, et otsus end karusnahkadesse riietada ja ürgseid meheinstinkte järgida on olnud üsna kaalutletud. Või vähemalt väga jäärapäine.

    Autorite valik alustada filmi hetkel, mil talumatu-hall-argipäev-ja-ängistav-pereelu-jne-faas on peategelasel juba läbitud, mõjus päris värskendavalt. Sellest, milline oli Martini elu enne kriisi, saame kaudselt teada peamiselt tema naise ja laste kaudu. Ja mõnest Martini emotsionaalsest monoloogist. Vaatajana oli selline infokogus taustaloo kohta tegelikult täpselt paras.

    Paraku jäi see dramaturgiline nüanss minu jaoks ainsaks värskuseks. Kui rääkida ülejäänust, siis on kõik Nordic-krimikomöödia kastikesed ilusti täidetud.

    Keskealine Taani mees on Norras ja tal on mingisugune kiiks, mis ei ole tingimata ühiskondlikult aktsepteeritav. Kolm Taani narkoärikat, kellest kaks on immigrandid ja kes on samuti puhtjuhuslikult sealsamas Norra mägedes. (Spoiler! Jah, meil on verine stseen relvade ja peksmisega kusagil hostelitoas.) Kohalik kolmeliikmeline ja natuke äpu politseimeeskond, sealjuures on politseiülema tutvustamisele pühendatud terve stseen, kus ta tanklas hot dog’i tellib.

    Suur osa naljadest on üles ehitatud taanlaste ja norrakate vahelisele keelebarjäärile ja teineteise kultuurilisele tögamisele. Või siis sellele, et Norra politseikoer ei saa täna tööle tulla, sest tal on vaba päev. Lühidalt öeldes jäi minu jaoks puudu isikupärast. Millestki värskest ja uuest. Millestki metsikust. Kuigi tegelased on üsna metsikud ja Norra mäed niisamuti, jäi loo jutustamises ja filmikeeles metsikusest paraku puudu.

    Kinno minnes lootsin salamisi, et ehk näen kinolinal natukenegi seda dogmalikku metsikust. Ehk just sellepärast pidingi pettuma. Mul on lihtsalt tunne, et olen sellist filmi juba näinud. Selliseid filme isegi. Sellele vaatamata julgen filmi soovitada ja nendin taas kord, et minu puhul ei ole kindlasti tegu sihtgrupiga.

    „Metsikud mehed” on ideaalne viis näiteks isadepäeva tagantjärele tähistamiseks. Või siis keskealiste naiste veinikal vaatamiseks. Või kui tahad lihtsalt istuda kinos ja koos saalitäie rahvaga naerda. Sest naerda tõesti saab. Mõnus light must huumor töönädala lõppu.

    Minge kinno!

    Autor: Johanna Viskar

    “Metsikud mehed“ (Vildmænd, 2021)
    Riik: Taani
    Kestus: 1h 44min
    Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Thomas Daneskov
    Stsenaristid: Thomas Daneskov, Morten Pape
    Produtsent: Lina Flint
    Operaator: Jonatan Mose
    Monteerija: Julius Krebs Damsbo
    Muusika: Ola Fløttum
    Osades: Rasmus Bjerg, Zaki Youssef, Sofie Gråbøl, Bjørn Sundquist

  • „Maailma kõige ilusam poiss“ – pilguheit ikoonilise näo taga peituvasse hinge

    „Maailma kõige ilusam poiss“ – pilguheit ikoonilise näo taga peituvasse hinge

    1971. aastal linastus Cannes’i filmifestivalil Thomas Manni novelli „Surm Veneetsias“ ekraniseering. Legendaarne Itaalia režissöör Luchino Visconti oli kaua ja kaugelt otsinud (surma)ingellikult kaunist palet helilooja Gustav von Aschenbachi kinnisideede objektiks sattuva noore Tadzio rolli. Noorusliku ilu kehastuse, 15-aastase Björn Andréseni leidis ta Stockholmist. „Maailma kõige ilusam poiss“ jutustab häiriva loo kauneima näo taga peituvast tundlikust natuurist, keda meelelahutustööstus liiga noorelt objektistas ning seksualiseeris. Aus on küsida, kas viiekümne aasta taguse tsirkuse kordamine ja vanade haavade lahtirebimine on filmi subjekti suhtes empaatiline, kuid selle, mille „Surm Veneetsias“ Andrésenilt võttis – oma elu ohjad –, tahab režissööripaar Kristina Lindström ja Kristian Petri nüüd 66-aastasele mehele tagasi anda.

    Film algab õõvastavate arhiivikaadritega noore Tadzio otsinguilt. Luchino Visconti oli tolleks ajaks tõesti legendi staatuse pälvinud filmitegija, seda põhjustel, mida tasub otsida nii kaamera eest kui tagant. Olnud üks alusepanijaid Itaalia filmikunsti neorealismile („Kinnisidee“, 1943; „Maa väriseb“, 1948), leiame tema karjääri teisest poolest ennekõike Saksa ajalugu käsitlevaid suurfilme („Jumalate hukk“, 1969; „Ludwig“, 1973). Ta oli aadlisoost ning pidas teenreid, ometi nimetades end kommunistiks. „Jumalate hukk“ oli Viscontile just äsja toonud elu ainsa Oscari nominatsiooni käsikirja eest, mistõttu noore Tadzio otsingud pälvisid palju tähelepanu.

    Arhiivikaadreist näeme, kuivõrd teistsugune oli ühiskondlik suhtumine viiskümmend aastat tagasi: noor Björn Andrésen siseneb ruumi, tal palutakse naeratada, ümber toa kõndida, kaamerasse vaadata, tema välimust kommenteeritakse kui midagi ihaldusväärset, tal palutakse paljastada ülakeha, mille peale ta esialgu silmanähtavalt kohkub. Seejärel seisab ta juba aluspesu väel seinale nõjatudes Visconti ja tema assistentide ees, häbelik-arglikult kaamerasse naeratades. Need kaadrid panevad filmi tooni kohe alguses hästi paika, saateks kerget kõhedust tekitav heliriba.

    Juba esimese paarikümne minuti jooksul murrab film vaataja südame. Ekraanil toimuv ei oleks tänapäeval lubatav ning „Maailma kõige ilusam poiss“ keskendub omajagu just sellele, kuidas meelelahutustööstuses aset leidnud objektistamine ning seksualiseerimine nooruki edasist elu mõjutas. Kuid režissöörid Kristina Lindström ja Kristian Petri mõistavad, et ainult sellele keskendudes ei oleks nende film subjekti suhtes sugugi vähem ekspluateeriv. Andrésen annab filmi jooksul korduvalt mõista, kuidas noore Tadzio rolli valituks saamine röövis temalt justkui õiguse enda elule (Viscontil oli noorukiga kolmeaastane leping tema näole) ning Lindström ja Petri avavad vaatajaile hinge maailma kauneimaks peetud näolapi taga.

    Avakaadrite järel näeme, kuidas maailma kõige ilusamast poisist on sirgunud maailma kõige traagilisem meesfiguur – kõhetunud, pikkade valgete juuste ning habemega. Välimuselt näib ta vanem kui kuuekümnendates, silmis endiselt justkui igavikuline kurblikkus. Teda ähvardab korterist väljatõstmine, kuna ta on lasknud oma elukohal hooletusse langeda. Samuti süüdistatakse teda kaaselanike elu ohtu seadmises, sest kord korterist väljudes oli ta gaasipliidi sisse jätnud. Andrésen ja tema kokku-lahku-tüdruksõber räägivad sellest, mis mehega nooruspõlves juhtus: kiirelennuline tähesära Tadzio rollis, üürike popstaarikarjäär Jaapanis (Andréseni kehastatud Tadzio oli inspiratsiooniks tervele põlvkonnale feministlikele manga-kunstnikele), kust ei puudunud ka salapärased punased tabletid, mida produtsendid teismelisele andsid, et teda energilisena hoida. Siinkohal meenub, kuidas Judy Garland stuudio survel barbituraatide ning amfetamiinide sõltuvusse langes.

    Dokumentaalfilm pürgib aga kõrgemale püünele, andes Andrésenile taas ohjad oma elu valitseda. Kaamera pole siin kiskja, nagu eelmainitud arhiivikaadrites. Andrésen pole siin hüpiknukk, kelle roll on lavastaja soovi järgi vaid kõndida, seista, ümber pöörata ning naeratada (neli juhist, mis Andréseni sõnutsi võtavad kokku kõik, mida Visconti temalt ootas). Lindström ning Petri veetsid Andréseniga viis aastat, et võita tema usaldus, et nende kaamera muutuks tema jaoks sõbraks, kellele puistada oma hing. Filmi vaadates saab vägagi ilmseks, et Visconti roll tema elus oli mürgine, kuid traagikat on mehe elus olnud selletagi palju. Just muu tausta avamine ja mehest laiema pildi andmine on „Maailma kõige ilusama poisi“ märkimisväärseim saavutus, mis annab filmile hinge ja muudab selle ehk aasta üheks liigutavamaks dokfilmiks.

    Andrésen saab dokumentaalfilmis välja elada kõik emotsioonid, ehkki need pole kerged mälestused, mida mõlgutada. Kohati võib filmile ette heita Andréseni elu teatud episoodidest ülelibisemist või neisse mittesüvenemist. Andrésen räägib mõningatest seikadest avalamalt, mõningate osas on märkimisväärselt kidakeelne (nagu 1976. aasta, mille ta veetis Pariisis, sest talle lubati rolle filmides; seal pidasid teda ülal rikkad produtsendid, kelle kohta Andrésen alles hiljem taipas, et ta pakkus neile justkui eskortteenust – et neid nähtaks „maailma kõige ilusama poisi“ seltsis). Meelelahutustööstuse halastamatust toob filmi nimikangelane korduvalt välja, kuigi siin teevad arhiivikaadrid oma töö kenasti ka lisakommentaarideta ära. Vaadakem kasvõi noppeid Cannes’i filmifestivali pressikonverentsilt, kus Andrésen tundis end kui „nahkhiirtest ümbritsetuna“ ja kus Visconti tõstis vaid aasta pärast „Surma Veneetsias“ võtteperioodi esile oma noore protežee juba hääbuvat kaunidust.

    Kuigi „Maailma kõige ilusam poiss“ murrab vaataja südame, suudab ta selle filmi jooksul ka parandada. „Väärin ma armastust?“ küsib hallipäine mees oma tüdruksõbralt, kui nad taas leppimislainel on, mille peale neiu kinnitab, et väärib. Muusika võtab soojemad toonid, neis on kuulda südametukseid ning kurbusepisarad asenduvad rõõmupisaratega, ehkki vaid ajutiselt, sest kurbloolist mehe elust on veel jutustada. Ning lõppkaadrites näeme Andrésenit külmades toonides mahajäetud Lidos, ikkagi üksinda keset kõledat ümbrust. Omamoodi iroonilise hetke pakub siiski lühike põige Ari Asteri õudusfilmi „Jaanipäev“ (2019) filmivõtetele. Andrésen kehastab filmis vanameest, kelle elutsükkel kogukonna traditsioonide kohaselt on otsani tiksunud. Tuleb hüpata vabasurma. Selle ettevõtmise ebaõnnestumisel lüüakse end vigaseks laskunu nägu haamriga sisse – tundmatu nägu, mida 48 aastat varem teati pea igas maailmanurgas.

    Lindströmi ning Petri dokumentaalfilm „Maailma kõige ilusam poiss“ on kohati pealiskaudne oma püüdlustes, kohati tekib vaadates soov rohkemate häälte, arvamuste, osapoolte järele. Kuid ei tasu alahinnata, kuivõrd isiklikke ning keerulisi teemasid Andrésen filmis lahkab ning et režissööride teene seisneb ennekõike selles, et anda mehele võimalus oma lugu just enda vaatevinklist rääkida. Emotsioonide karussell on see igatahes, kõigepealt vaatajate südamed murdes, siis parandades ning taas rütmist välja lüües.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Maailma kõige ilusam poiss“ (Världens vackraste pojke, 2021)
    Riik: Rootsi
    Kestus: 1h 34min
    Linastub PÖFF25 programmis “Screen International kriitikute valik”

    Režissöörid: Kristina Lindström, Kristian Petri
    Stsenaristid: Kristina Lindström, Kristian Petr
    Produtsent: Stina Gardell
    Operaator: Erik Vallsten
    Monteerija: Hanna Lejonqvist
    Muusika: Anna von Hausswolff
    Osades: Annike Andresen, Björn Andrésen, Silva Filmer