Autor: Pilleriin Raudam

  • Reis läbi Ida-Virumaa – potentsiaalsed filmilokatsioonid ja muud pärlid

    Reis läbi Ida-Virumaa – potentsiaalsed filmilokatsioonid ja muud pärlid

    „Esmaspäev on teil Narva päev,“ loen veel korra meilist, kui keerame Kreenholmi väravate ette. Leiame õige värava üles. Olen varem käinud Ida-Virumaal turistina ning mitte liiga palju kordi. Suur osa nimekirjas olevatest kohtadest on mulle võõrad. Kus peaks asuma Sompa? Jõhvit tean, aga pole käinud. Piinlik. Varsti läheb lahti kahepäevane missioon pildistada Ida-Virumaal üles tänavad, hooned, toad ja muidu põnevad kohad, mis võiks kohalikele ja välismaistele filmitegijatele huvi pakkuda, ning need potentsiaalseteks filmilokatsioonideks kaardistada.

    Ida-Virumaal on üles võetud mitmeid muusikavideoid ning filmistseene. Selle omanäolise osa Eestist on üles leidnud välismaised produktsioonifirmad (näiteks hiljuti kinodes linastunud „Omerta 6/12“), aga ka Eesti enda filmitegijad („O2“, „Melchior“). Meie riigi idapoolsed linnad pakuvad eriilmelisi võttepaiku, millest osa on piltide ja kirjeldustega esile toodud siinses kirjutises. „Siin teeks filmi küll!“ mõtlen peaaegu igas kohas, kuid tegelikult on see ülevaade hea teejuht ka neile, kes soovivad lihtsalt Ida-Virumaad avastama minna.

    Enamik kohti, mida on seest pildistatud, vajavad külastamiseks eriluba.

    Narva Kreenholmi manufaktuur

    Kreenholmi lähistele olen turistina sattunud varemgi, kuid ruumidesse sisse pääseb vaid ekskursioonide või ürituste raames. Või siis lokatsioone otsides. Täna ei jää need suurte akendega punastest tellistest tehased kõrge müüri taha. Pärast mitut telefonikõnet väravad avanevad ja me sõidame Kreenholmi alale sisse.

    Tasub teada: Kreenholmi linnak on nii suur, et ilma autota liikuda oleks siin keeruline ning tohutult ajakulukas.

    Õues pakuvad inspiratsiooni Kreenholmi ümbritsevad sillad, hoonete ümber lokkav metsik loodus ning hoonetevahelised tunnelid. Kõige kuulsamad on aga kahtlemata Kreenholmi sammassaalid, mis paiknevad eri korrustel, eri hoonetes ning on ka mõnevõrra erinevates värvitoonides ja erisuguste sammastega. Eestlase silm tunneb sammassaali mõnes linateoses ilmselt hetkega ära, kuid saalide mõõtmed on päriselus hämmastavad. Oma suuruses, avaruses ja autentsuses on need saalid filmitegijatele potentsiaalne inspiratsiooniallikas. Kreenholm pakub ka muid avaraid saale, kontoriruume ning kulunud koridore treppidega. Nii suures kompleksis leidub peaaegu kõike!

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    Fun fact: Minu vaieldamatu lemmik on valgusküllane üleni puidust kõrge laega tuba, millesugust ma kuidagi sellisest paigast oodata ei osanud. Rõõmsameelne ning unikaalne värvide-puidu kombinatsioon muidu nii tehislikus keskkonnas on suur üllatus. Tunde järgi polnud ma mitte Narvas, vaid kuskil idamaises filmis.

    • Narva Kreenholm

    • Narva Kreenholm

    Narva Veneetsia

    Veneetsia on siinkohal üsna tinglik nimetus, kuid Kreenholmist jalutuskäigu kauguselt võib tõepoolest leida paiga, kus on tunda kohalikku atmosfääri tugevamalt kui kuskil mujal. Ja seda kõike keset vett! Mõõtmetelt suure Narva Veneetsia all peetakse silmas Narva veehoidlat kanalite ja paadikuuridega, mida kohalikud soojemal ajal suvilatena kasutavad. Paadiga saab sõbrale külla sõita või lihtsalt oma garaaži ees grillida ja kala püüda. „Veneetsia“ oma valgetest telliskividest pisikeste „suvilatega“ mõjub eheda, ent veidi võõrastavana.

    Saabudes jookseb hundikoer oma kuudist klähvides välja, kuid eemal autot parandav keskealine meesterahvas meie peale eriti ei reageeri. Suvilate ees ja küljes on igasugu põnevaid esemeid – kes kuidas on oma majakest kaunistanud. Mulle jääb silma ka valge pitskardin ukse ees, mis roostes ja muidu kivises keskkonnas mõjub kuidagi väga õigesti.

    Fun fact: Haruldases “Veneetsias” on filmitud osa Nublu x Gameboy Tetrise “Für Oksana” muusikavideost.

    • Narva Veneetsia

    • Narva Veneetsia

    • Narva Veneetsia

    • Narva Veneetsia

    Narva Aleksandri Suurkirik ja Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

    Arhitektuuripärle kirikute näol leiab üle Eesti ning Narva linn ei ole erandiks. Heledates toonides Narva Aleksandri Suurkirik valmis aastal 1884 ning on hiljem pärast sõda taastatud. Kirik on ehitatud historitsistlikus stiilis.

    • Narva Aleksandri Suurkirik

    • Narva Aleksandri Suurkirik

    • Narva Aleksandri Suurkirik

    Narva Issanda Ülestõusmise peakirik on 1896. aastal valminud Kreenholmi ligi 3000 õigeuskliku töölise tarbeks rajatud kirik. Kolossaalse katedraali fassaad on laotud triibuliselt kollastest ja punastest tellistest. Välimuse poolest on kirik eriline, kuna on ehitatud neobütsantslikus stiilis. Asukohast niipalju, et kirikut piiravad räämas garaažikolooniad ja muud utilitaarsed rajatised. (Narva muuseum)

    • Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

    • Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

    • Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

    • Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

    • Narva Issanda Ülestõusmise peakirik

    Pean tõdema, et enim üllatas mind kino- ja kontserdisaalide hulk Ida-Virumaal. Osas Nõukogude Liidu aegsetes kultuurimajades korraldatakse tänapäevani kohalikele üritusi ja lastele huviringe. Hooned asuvad küll eri paigus, kuid on nii väljast kui seest sarnaste elementidega. Stalinistliku arhitektuuri ehedad näited. Sirp ja vasargi peaukse kohal ilutsemas. Sellegipoolest leidub saalide hulgas ka uhkemaid, ajaloolisemaid ning kaasaegsemaid näiteid.

    EKA kunstiresidentuuri hoone Narvas

    Endise mööblivabriku administratiivhoone kolmandal korrusel (Albert-August Tiimanni 1) asuvad kaks hästi säilinud esindussaali. Ühes neist on võimalik näha paberist ehitatud Narva linna maketti. Teine, kinosaalilaadne ruum on väiksem ja tagasihoidlikum, kuid soojades toonides, punaste tooliridade ja väikese lavaga ruum mõjub ajaloohõnguliselt.

    • EKA kunstiresidentuuri hoone

    • EKA kunstiresidentuuri hoone

    Sompa kultuurikeskus

    Sompa küla on ühtaegu nii nukker kui ka huvitav vaatepilt. Endine kaevandusasula paikneb Jõhvist 8 km kaugusel ning sealne põlevkivikaevandus oli kasutusel aastatel 1948–1999. Vikipeedia andmetel oli elanike arv 2003. aastal umbes 1600. 2010. aastaks oli elanike arv vähenenud 1136-ni ning 2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Sompas 958 inimest. (Sompa linnaosa, 2021)

    Nii nagu tänavatel, seisab aeg ka Sompa kultuurikeskuses. Nii väikese paiga kohta on tegemist suure hoonega. Fassaadi iseloomustavad kõrged sambad, kollakasoranžid seinad ning rõdu. Sisenedes hakkab aga esimesena silma ajastutruu piletikassa. Satume laudade ning toolidega avarasse sammastega ruumi. Seina ääres ilutseb puidust madal lava moodi ehitis ja kuigi ma pole päris kindel, milleks seda omal ajal kasutati, tundub see olevat äärmiselt multifunktsionaalne lisand.

    Heleroheliste seintega kontserdisaal mõjub muidu vaikses Sompas ääretult suurena, kuid meeldejäävaimad on seinakaunistused. Hõbedastele pallikestele sarnaseid detaile võib leida ka tänapäevastes ehitistes, kuid koos heleroheliste seinte ja tumepruunide toolidega on see niisugune lahendus, millesugust me Ida-Virumaal ringi sõites rohkem ei kohanudki.

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    • Sompa kultuurimaja

    Fun fact: Nii Sompas kui ka teistes kultuurikeskustes võib lisaks siin kirjeldatud peamistele ruumidele leida ka igasugu muid omapäraseid ruume. Näiteks Sompas oli ilus fuajee ning pisike letiga kohvikuala.

    Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    Välimuselt ning majaplaanilt Sompa kultuurikeskusega sarnane hoone ootab meid Kohtla-Nõmmel. Isegi sambad, toolid ning väike lava on äratuntavad. Peatänavapoolne välisfassaad on mõned aastad tagasi renoveeritud. Hetkeks paistab, et oleme täpselt samas kohas, lihtsalt teises linnas, kuid Kohtla-Nõmme üllatab abiruumidega. Seal on kõvasti rohkem vaatamist kui juba tuttavaks saanud kontserdisaalis. Nõukogudeaegset sisustust saab näha nii kohvikusaalis, kontoris kui ka koosolekuruumis. Muljet avaldavad ka pikad valged koridorid – kõrgete lagede ning kooruva värviga.

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    • Kohtla-Nõmme kultuurikeskus

    Kohtla-Järve kultuurikeskus

    Kollased seinad, neli valget sammast, sirp ja vasar – kolmas selline kultuurimaja, neljas kontserdisaal. Ainult et siin on allee ning uhke purskkaev. Siin on kristall-lühtrid ja kardinad. Läbiv toon on sinakasroheline ning seda leidub nii koridorides kui ka kohvikus. Saal on ootamatult suur. Märkan smaragdrohelisi toole ning loože. See kõik on kaunis. Arusaadav – siin tegutseb mitu loomingulist kollektiivi, korraldatakse teatrietendusi ja kontserte.

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    • Kohtla-Järve kultuurikeskus

    Sillamäe kultuurikeskus

    Meie viimane ning taas uhkem kultuurikeskus asub Sillamäel promenaadi juures. Keskus on väiksema saaliga kui Kohtla-Järvel nähtu, kuid siin on lisaks loožidele ka rõdu. Kogu hoone on korralikult renoveeritud ning ka siin tegutsevad kohalikud huviringid.

    Fun fact: Sillamäe kultuurikeskus on ehitatud aastal 1949 ning on nii seest kui väljast säilitanud eelmise sajandi 40.–50. aastate stalinistliku arhitektuuri stiili. Hoone keldrikorrusel kunagises pommivarjendis paikneb püsiekspositsioon, mis on pühendatud linna nõukogudeaegsele perioodile. (Sillamäe Kultuurikeskus)

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    • Sillamäe kultuurikeskus

    Vahtra Loomekeskus Kohtla-Järvel

    Armsa Vahtra Loomekeskuse puhul tuleb möönda, et ruumid, kus toimub õppetöö, on korralikult renoveeritud ning väga tänapäevase olemisega. Suurim üllataja on hoopiski võimla, kus viibides on tunda sinna seisma jäänud aega. Oranžikatel seintel ilutsevad ying ja yang, kurg, tiiger, lohe. Värv on põrandalt pisut maha tulnud – ilmselt on seal kunagi palju joostud ja sporti tehtud. Välja võib tuua veel maja rohkete akendega fassaadi ning pikkade tooliridadega ääristatud koridorid.

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    • Vahtra loomekeskus

    Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    Kes kunagi väikesesse Narva-Jõesuu kuurortlinna sattunud, on ilmselt mööda sõitnud ka postapokalüptilisest Mereranna hostelist. Puhkekodu Mereranna hoone on üks väheseid peaaegu autentsel kujul säilinud kunagisi puhkerajatisi Narva-Jõesuus.

    Hoone projekteeriti ajal, mil Nõukogude Liidu arhitektuuris oli lõppenud stalinistlik stiil ning võidule oli pääsenud modernism. Mereranna oli kaasaegsem ja lennukam. Seda iseloomustasid näiteks avarad lintaknad, klaasitud seinapinnad, innovaatiline materjalikasutus. Mereranna hoone juures võib näha ka mitmeid muid huvitavaid tehnilisi lahendusi ja katsetusi. Näiteks rajati basseinikorpusest merepõhja torujuhe pumpamaks basseini naturaalset merevett. Üllatavana mõjub ka katusele rajatud päevitusterrass ning üle rannaluidete kulgev betoonestakaad – selle kaudu pääses katuselt otse randa. (Tuuder, 2014)

    Mereranna mõjub kummastavalt – elu nagu oleks, kuid samas pole üldse. Ümbrus on võssa kasvanud ning kunagistest hiilgeaegadest annavad aimu vaid sildid, mis osutavad baaridele ning lahtiolekuaegadele. Maja paistab tühi ja seest tolmune, kuid ometi näeme mitmeid rõdudele riputatud rannarätikuid. Inimesi ei liigu. Internetis on kirjas, et osa hoonest peaks olema kasutuses hostelina, kuid vastavat infot ma kuskilt leida ei suuda. Meie reisist jääb Mereranna ilmselt kõige rohkem kripeldama – väga oleks tahtnud sisse piiluda. Kui keegi kunagi sinna satub, kutsugu mind ka!

    Fun fact: Osa Veiko Õunpuu debüüt-lühimängufilmi „Tühirand“ stseene on filmitud Mereranna hotellis.

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    • Narva-Jõesuu Mereranna puhkekodu

    Niinsaare puhkekompleks

    Uurin murelikult GPSi, kui me kummalisele rohtunud teele keerame. Ma pole kindel, et oleme õiges kohas, kuna miski siin ei viita elutegevusele. Ometigi hakkab mõne aja pärast paistma pruun puitmaja. Oleme Illuka vallas Niinsaare järve kaldal ning Eestis puhkamist propageerivatelt lehtedelt võib selle paiga kohta informatsiooni leida küll.

    Puhkekompleks koosneb majast, kus on köök, saun ja magamistoad, ning väljas on kämpingud. Hoone on seest avar. Nii nagu kultuurimajades, on ka siin igal pool märgata puitu. Seinad on puidust, laed on puidust, osa mööblit on puidust. Ülemisel korrusel juhatatakse meid askeetlikesse magamistubadesse. Seal on pruunid seinad ja kaks kušettvoodit. Siia puhkama saabujad saavad kindlasti ajastuhõngulise kogemuse osaliseks.

    Teist sellist paika meile sel reisil ette ei satu. Võibolla neid rohkem polegi? Niinsaare puhkekompleks on tagasihoidlik, ent avar ja mitmekülgne. Filmitegijale võiks see võimalusi pakkuda küll.

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    • Niinsaare puhkekompleks

    Voka

    Voka on alevik Toila vallas Voka jõe suudmes. Alevik piirneb merega. Siia saabume kahel eesmärgil – pildistada tänavavaateid ning isemoodi suvilaid. Tõepoolest, Vokas näeme rohkelt kolme- kuni neljakordseid kortermaju, millel küll tänapäevale omaselt ees plastaknad, kuid tellistest fassaad on jäänud samasuguseks nagu vanasti. Väikese Voka vahel käib vilgas elu.

    • Voka alevik

    • Voka alevik

    • Voka alevik

    • Voka alevik

    • Voka alevik

    • Voka alevik

    • Voka alevik

    Voka suvilad leiab mere poole sõites. Tegemist on paigaga, kus väikesed aiad on tihedalt kokku pikitud. On näha, et hooldatud aed on siinkandis uhkuseasi. Märkan puid, põõsaid, lilli ja niidetud murulappe. Voka suvilad teeb eriliseks nende välimus. Siin on järjest väikesed majad, mis on enamasti kolmnurkse kujuga, kuid leidub ka teisi huvitavaid lahendusi. Me oleks justkui sisenenud eraldiseisvasse rajooni, kuigi tegelikult tuli vaid väravast sisse astuda ning leida end suvilatega ääristatud külateelt.

    • Voka suvilad

    • Voka suvilad

    • Voka suvilad

    • Voka suvilad

    • Voka suvilad

    Toila Oru park ja president Pätsi suveresidents

    Looduse ilu ning rikkaliku ajaloo poolest on Toila Ida-Virumaa väike pärl, millest paljud võiksid rohkem teada. Peale kena rannajoone on rohkelt avastamist Pühajõe ürgorus asuvas Oru pargis, kus lisaks võimsate puudega alleele ning vaadetele alla orgu võib leida paiga, kus kunagi asus Konstantin Pätsi suveresidents. Loss hävis II maailmasõjas täielikult, kuid park ja kunagine lossiümbrus on korrastatud ning seal saab nautida vaadet merele. Jääb üle vaid loota, et kunagi otsustatakse loss taastada. Pargist leiab tiike ning müstilise Hõbeallika koopa, kus on näha liivakivipaljandit. Veerohkel perioodil on näha ka allikavett.

    Fun fact: Võimalik on tellida endale virtuaalne ajarännak „VR Toila 1938“ ning näha vaateid lossist ja aiast.

    • Toila sadam

    • Toila

    • Oru park Toilas

    • Oru park Toilas

    • Oru park Toilas

    • Hõbeallika koobas Oru pargis, Toilas

    • Hõbeallika koobas Oru pargis, Toilas

    • Oru park Toilas

    • Oru park Toilas

    • Oru park Toilas (istepingid treppide vahel on ajutised)

    • Oru park Toilas (istepingid treppide vahel on ajutised)

    • Oru park Toilas

    Vaata lisaks:

    Kohtla-Järve Eesti Vabariigi aegne koolimaja

    Oma lemmiku ning Kohtla-Järvelt leitud suurima üllatuse jätan viimaseks. Kohtla-Järvel asub Spordi tänaval vana koolimaja, mille arhitekt on Anton Lembit Soans. Riigi Põlevkivitööstuse rahadega ehitatud koolimaja oli oma ajastu kallimaid ning luksuslikumaid. Jalutusruumide ning õppeklasside põrandad olid (v.a esimesel korrusel) kaetud tammeparketiga. Kõik klassiruumid olid radiofitseeritud. Koolihoone taha oli rajatud ujumisbassein, millega piirnes spordiplats. Viimase juurde oli rajatud ka tribüüniga laululava. Hoone oli märkimisväärseks saavutuseks nii arhitekt Soansi loomingus kui kogu iseseisvusaegse Eesti rahvuslikus kooliarhitektuuris. Hoone on kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse. (Järve Kool)

    Kuna hoone renoveerimine on osutunud liiga kalliks, seisab kunagine uhke koolimaja tühja ning lagunenuna, kuid see lisab kahtlemata hoonele müstilisust. Majal on nii torn kui ka rõdu, millest viimast hakkab loodus küll juba üle võtma. Seest avastame kasutuskõlblikke ruume koos nõukogudeaegse mööbli ja vooditega. Satume ka värvist kooruvasse keldrisse ning avarasse, ent sellegipoolest väsinud võimlasse. Kõige toredamaks leiuks osutub aga ajastutruu kollane seif.

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    • Kohtla-Järve Järve kool

    Filmitegijad on Ida-Virumaa kuulsaimad paigad üles leidnud, kuid neid on seal peidus teisigi. Siin on subjektiivselt välja toodud vaid väike osa. On veel mitmeid erisuguseid mõisaid ja omapäraseid ajastutruusid tänavaid, mis siia reportaaži ei jõudnud. Ilmselgetel põhjustel on Ida-Virumaa kuum sihtkoht neile, kes teevad ajastufilme, kuid seal on peidus ka palju muud. Plusse on teisigi: Viru Filmifond kaasrahastab Ida-Virumaal tehtud mängufilme, dokumentaalfilme, seriaale ja muusikavideoid ning tagastab kuni 40% Ida-Virumaal tehtud kulutustest.

    Olgu filmitegija või lihtsalt seikleja vaatepunktist – Ida-Virumaa pakub palju rohkem kui kõige kuulsamat Narva linna. Peaaegu igast väiksemast linnast ja alevikust võib leida mõne pärli.

    Tekst: Pilleriin Raudam
    Fotod: Taaniel Raukas
    Praktikabaas: Viru Filmifond

    Kasutatud materjalid:

    Järve Kool. Ajalugu. Uue koolimaja ehitamise vajadus. https://www.jarve.edu.ee/history/torn/history2.html

    Narva muuseum. Narva Issanda Ülestõusmise peakirik. https://narvamuuseum.ee/est/virtuaalmuuseum/narva-issanda-ulestousmise-peakirik/

    Sillamäe Kultuurikeskus. Üldinfo. https://sillamaekultuur.ee/et/uldinfo/

    Sompa linnaosa (2021, 8. märts). Vikipeedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Sompa_linnaosa

    Madis Tuuder. Puhkekodu „Mereranna“ – üleliiduline värav Narva-Jõesuu kuurorti. (2014, 10. september). http://narva-joesuu.ee/huvitavat-lugemist

  • Homofoobia kole nägu päriselust

    Homofoobia kole nägu päriselust

    Filmi „Elajad“ (Belgia, Prantsusmaa) režissöör Nabil Ben Yadir on võtnud Belgias päriselt juhtunud tülgastava homofoobse kuriteo ning toonud selle oma rõveduses ja tooruses ekraanile.

    Kui režissöör ja operaator on otsustanud kasutada filmis pikki kaadreid, siis sageli on selle taga soov hoida vaataja pilku millelgi, millest nad tahaks mööda vaadata. Filmis „Elajad“ tahaks silmad ära pöörata enamiku ajast. Umbes poole filmi peal olin vägivallast nii kurnatud ja kurb, et võtsin mantli ja valmistusin lahkuma. Siis aga saabus filmis päikesetõus. Kõik oli sama kole edasi, lihtsalt teisel viisil. Ja ma jäin. Suur osa saalist oli juba minema kõndinud. Ma pole kindel, kumb meist õigesti valis.

    Brahim on nägus noormees, kes ema sünnipäeval tahaks justkui kapist välja tulla, kuid maja täis lärmakaid kaugemaid ja lähemaid sugulasi ei paku selleks võimalust. Noormees põgeneb kodust, lubades emale hommikul helistada, kuid asjad lähevad teisiti ning tema tee ristub madalalaubalise ja jõhkra seltskonnaga. Brahim leiab end ühtäkki autost, teel vägivalla poole, mida ükski inimene ei peaks kunagi kogema.

    Režissöör Nabil Ben Yadir mainis pärast linastust toimunud Q&A ajal, et soovis ekraanil näidata koletise sündi. Inimese loomastumist me ka kogeme. Autorid on saanud hakkama oma taotlusega panna meid tundma seda, mida tundis see noormees monstrumiga kohtudes. Ja see on üheaegselt õudne ja raske. Teisalt tekib küsimus, kas film üldse peaks meid panema läbi elama midagi nii toorest. Kust jookseb piir päriselu taaslavastamise ja filmi vahel? Kuhu see piir peaks olema tõmmatud? Seansilt jalutas inimesi pidevalt ära ning Q&A ajaks sinna märkimisväärselt seltskonda ei jäänudki. Kas see tähendab, et piir oli tõmmatud liiga kaugele? Iga film peaks muutma maailma paremaks. Mis kasu on filmist, mida enamik ei suuda lõpunigi vaadata?

    Film on 4:3 kuvasuhtega, mis vaheldub telefoniekraaniga. Filmitegijad põhjendasid oma valikut sellega, et nii saab vaataja rohkem tegevusele keskenduda. Keskenduda saab lausa ebamugavalt palju. Näiteks näeme mitu minutit peategelase Brahimi nägu – tema hirmu täis silmi, verd tema nahal, üle põskede voolavaid pisaraid. Me kardame temaga koos. Läbi telefoniekraani näeme jõhkardite kätetööd. Nad filmivad oma „saavutusi“ üles, vahepeal hõiskavad ja poseerivad uhkelt ning joovad viina.

    Ja see kõik juhtus päriselt.

    On selge, et inimeste seas, kes on kuulnud ühiskonda raputanud sündmusest, on filmil teistsugune vastukaja kui publiku seas, kes kahetsusväärsest juhtumist midagi ei tea. Konteksti antakse vähe. Filmi alguses saame teada, et tegu on päriseluliste sündmustega. Filmi lõpus saame teada mehe nime ja eluaastad, kellega see juhtus. Ja kuigi minu (ja ilmselt ka kõigi teiste saalisolijate) süda oli selleks ajaks mitu korda murtud, soovisin ma ikkagi informatsiooni. Kes ta leidis? Mis sai jõhkarditest? Kuidas see sündmus ühiskonda muutis? Kas muutis? Tekkis soov näha suuremat pilti kui brutaalsus, millelt ei lastud pilku ära pöörata. Ma vajasin teavet, et paigutada sündmus kuskile oma peas ja mõista, miks mul seda filmi näha vaja oli.

    Kaks päeva pärast filmi vaatamist on endiselt kurb olla. Sellepärast, et selline asi juhtus. Sellepärast, et ma ei ole kindel, kas film muudab maailma paremaks. Nii tundliku teema avamine on filmitegijale alati raske ülesanne. Film peaks panema mõtlema, mitte kinosaalist põgenema. Nõrganärvilistel tasub eemale hoida. Kes on valmis nägema vägivalda selle kõige rõvedamas võtmes, suundugu kinno.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “Elajad“ (Animals, 2021)
    Riik: Belgia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 31min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Nabil Ben Yadir
    Stsenaristid: Nabil Ben Yadir, Antoine Cuypers
    Produtsendid: Nabil Ben Yadir, Benoit Roland
    Operaator: Frank Van Den Eeden
    Monteerija: Dieter Diependaele
    Osades: Soufiane Chilah, Gianni Guettaf, Serkan Sancak, Lionel Maisin, Camille Freychet

  • Ühe armastuse (lõpu) lugu

    Ühe armastuse (lõpu) lugu

    Itaalia muusik ja filmitegija Stefano Sardo esimene mängufilm „Sinuga või sinuta“ jutustab loo ühest pikast suhtest. Täpsemini sellest, kuidas see läbi saab.

    Sõbrad ja sugulased arvavad, et muusik Tommaso (Guido Caprino) ja näitlejanna Alice (Elena Radonicich) hakkavad kihluma, kuid nad teatavad hoopis lahkuminekust. Kuna raha on vähe, peavad nad üle kuu aja koos edasi elama. Kõlab nagu klassikaline romantilise komöödia lähtepunkt, kuid tegelikult on Stefano Sardo suutnud kinolinale tuua usutava loo. Sinna on pikitud nii huumorit kui ka kurbust, inimlikke nõrkushetki ja lootusekübemeid. Tegelased, kelle minevikuvarjud meie ees lahti rulluvad, tekitavad empaatiat ning värvikas ansambel nende sõprade näol lisab vürtsi juurde.

    Loo jutustamises on tunda oskust hoida vaataja tähelepanu. Tommaso ja Alice’i suhetes toimub pöördeid ning küsimus „mis neist saab?“ säilib viimase minutini. Stsenaristid Valentina Gaia ja Stefano Sardo on ühe hääbuva suhte visualiseerimiseks kasutanud metafoore ning raame. Näiteks näeme, kui palju ja samal ajal nii vähe võib keerulisel ajal tähendada koos ilutulestiku vaatamine. Kahe tunni möödudes võib vaataja tõdeda, et vahel sümboliseerib pikaaegset suhet üks terrassil vilkuv tuluke. Küsimus on, kas see leiab jõudu põlema jääda või kustub igaveseks.

    Emotsionaalsel tasandil lugu puudutab ja mõjub usutavana. Kulme kergitama pani aga asjaolu, et vanuselt neljakümnele lähenevad peategelased ei teadnud mitte midagi seksuaalharidusest. Kuidas ei oska nii vana mees kondoomi kasutada? Kuidas mõjub 21. sajandil suguhaiguste teema millegi täiesti võõrana? Hea, et nad vähemalt teadsid, et naise viljakus langeb eaga. Nii mõneski kohas jäi mulje, et stsenaristidel oli nii vaja või jäi neil lihtsalt fantaasiast puudu.

    Filmis kõlab rohkelt muusikat ning osa sellest on ka Stefano Sardo enda looming. Osalt on muusikarohkus mõistetav, sest üks peategelastest on muusik, kes suhte lagunemist helimaailma tõlgib. Teisalt jääb nii mõneski kohas tunne, et muusika pole filmis selleks, et emotsioone väljendada või markeerida, vaid otse ütlemiseks, mida tegelane konkreetselt tunneb. Laulude tõlked mõjusid liiga lihtsana ning paratamatult tekkis küsimus, miks rääkida üle seda, mida me ekraanil niigi toimumas näeme. Võõrale, itaalia keelt ja kultuuri mitte tundvale kõrvale võivad lood jääda väga ühetaoliseks. Teisalt, MGMT loo „Kids“ sissetoomine oli nutikas lüke, mis muusikalist kompotti päästa aitas.

    Pimedatesse öödesse kulub paar tunnikest Rooma päikese all marjaks ära! Saab naerda ja kurvastada ning viimaks saab vaadata enda sisse ning tõdeda, et alati on kõik keerulisem, kui me ette arvame. On suuresti inimeste endi teha, kas pärast pikka aega koos olemist jääb tuluke põlema või kustub igaveseks.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “Sinuga või sinuta“ (Una relazione, 2021)
    Riik: Itaalia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 50min
    Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Stefano Sardo
    Stsenaristid: Valentina Gaia, Stefano Sardo
    Produtsendid: Ines Vasiljevic, Andrea Parisi, Matteo Rovere, Stefano Sardo
    Operaator: Gergely Pohárnok
    Monteerija: Sarah McTeigue
    Muusika: Andrea Bergesio, Valentina Gaia
    Osades: Guido Caprino, Elena Radonicich, Federica Victoria Caiozzo aka Thony, Libero De Rienzo, Alessandro Giallocosta

  • LGBT ja apokalüpsis ehk kuidas ma teost „Rikutud hing. Viirus“ kogemas käisin

    LGBT ja apokalüpsis ehk kuidas ma teost „Rikutud hing. Viirus“ kogemas käisin

    „Rikutud hing. Viirus“ treileril on YouTube’is enam kui 46 000 vaatamist, mis on kõvasti rohkem kui enamikul teistel Eesti filmidel. See on igati põhjendatud, sest metsikus kolmeminutilises treileris nähtav on suuresti sama, mis ootab kinokülastajaid ees kahetunnisel kujul. Sealjuures on sotsiaalmeedias elevust tekitanud „Rikutud hing. Viirus“ laiema publiku ette jõudnud üksikuid kordi ja jäänud pigem eksklusiivseks. Kes kibeleb filmi nägema, siis Sõpruse kino linastusel soovitas režissöör Susanna Šmanjov huvilistel end „Viiruse“ Facebooki lehega kursis hoida.

    Tegemist on ulmelise looga maailmas möllavast kohutavast viirusest, mille tõttu transnaine Rebelle (Susanna Šmanjov) kaotab oma Esimese Armastuse (Eve Arm). Siis aga päästab ta juhuslikult Luna (Helen Kõpp) kurja jõugu käest. Naised sõbrunevad ning otsustavad kahekesi koos apokalüptilises maailmas hakkama saada. Neid saadab sealjuures pisike koer Robi.

    Sõna „viirus“ on pealkirjas kohati eksitav, kuna põhirõhk on pandud vaatajatele selgeks tegemisele, et naistevaheline suhe on okei ning armastada võib ükskõik keda. Viirusest kuuleme vähe, aga kui kuuleme, on see väga humoorikas – on aru saada, et ka filmitegijatel endil pole olnud aimugi, mis viirusega täpselt tegemist on.

    Filmi „Rikutud hing. Viirus“ vaadates on selge, et tegemist on teosega, mille puhul ei saa kuidagi rääkida filmikeelest, kunstilisest väärtusest ega sõnumist. See on film, mille vaatamiseks tuleb endalt maha koorida kõik filtrid ning lihtsalt olla hetkes. Seadsin sammud Sõprusesse, et näha, mida paljuräägitud „Viirus“ endast kujutab, ning kogeda seda omal nahal. Paistis, et minuga oli ühtemoodi mõelnud veel sadakond inimest, sest viis minutit enne algusaega oli kino ette tekkinud üsna pikk saba, mida filmis üles astuvad harrastusnäitlejad elevusega aeg-ajalt piilusid.

    Tavaliselt on sul kinno minnes mingigi aimdus filmist, millele pileti ostsid. Sel korral olin päris ärevil ja muretsesin, kas pean üldse kaks tundi vastu. Ebaviisakas oleks poole filmi pealt lahkuda – inimesed on ikkagi vaeva näinud! Kuid juba meedias varem liikunud infost oli selge, et järgnevad kaks tundi erinevad igasugusest traditsioonilisest filmikunstist.

    Siis läksid aga tuled kustu, mängima hakkas lärmakas rokilugu ning ekraanile ilmus transnaine Rebelle oma koera Robiga. Olin esimese viieteistkümne minutiga müüdud! Vastupidi minu hirmule ei veninud kaks tundi eriti pikaks, peamiselt sellepärast, et peaaegu kõik ekraanil toimuv oli nii uskumatult ebaloogiline ja naljakas, et naersin koos terve saaliga põhimõtteliselt algusest lõpuni. Tuleb möönda, et film sisaldas ka lõputuna tunduvaid muusikapalasid ja dialoogistseene, mis tekitasid kiusatust kella vaadata. Peamiselt oli publik siiski kogu aeg millegi uue ja üllatava ootuses. Oli tuld, jõugukaklusi, relvi, tulistamist ning hulganisti mahajäetud hooneid. Iga uus stseen võis tuua midagi ennenägematut ning enamasti nii ka läks. Ma ei mäleta, millal viimati nii palju naersin. Või millal ma üldse Eesti filmi vaadates nii palju naerda sain?

    „Viiruse“ fun fact – neil ei olnud operaatorit. Filmis see, kes parajasti ei näidelnud. Seda on kvaliteedist muidugi ka tunda – fookus jukerdas ning kõik stseenid olid ühe plaaniga üles võetud. Susanna Šmanjov mainis pärast linastust publikuga vesteldes, et oli filmi tarbeks ostnud 3000 eurot maksva kaamera. Kallis kaamera visuaali küll ei parandanud, kuid usun, et operaatorit ta tulevikus siiski ei vaja. Publik ju ootabki temalt kaootilist käekirja.

    Filmis on vigu pea igal sekundil, kuid keda see huvitab! Vaatajal võtab küll aega, et „Viiruse“ hektilise filmikeelega harjuda ning silma ja kõrva kriipivast mööda vaadata, kuid emotsioonide spekter on „Viirusel“ nii lai, et teeb puudujäägid võrdlemisi tasa. Olgu siinkohal mainitud, et ma ei näinud filmi ajal ühtegi inimest lahkumas, nagu olen varem mõne teise Eesti filmi puhul kogenud. Või siis olin ise Rebelle ja Luna seiklustest nii haaratud, et ei pannud ümbritsevat tähele? „Viirus“ naelutas vaatajad kohtadele ning kaks tundi plahvatusi ja amatöörlikke võitlusstseene päädis marulise aplausiga. Publiku seast uuriti isegi merch’i kohta.

    „Viirus“ pole otseselt film, vaid rohkem kogemus. Selle kummalise võlu mõistmiseks tuleb seda tunnetada. Usun, et tol õhtul seadsid sammud Sõprusesse need, kes olid valmis ekraanil aset leidva segaduse rõõmu ja huumoriga vastu võtma. Ilmselgelt ei sobi „Viirus“ igale poole, kuid tal on oma oluline koht harrastusfilmitegijate ja -näitlejate seas. „Viirus“ tõestab, et filmi tegemine pole kaugeltki imelihtne, kuid rõhutab sealjuures kire tähtsust kunsti loomisel. Loomingu väljendamine peaks olema vaba. Susanna Šmanjov pole filmi õppinud ega olnud „Viiruse“ loomisel filmireeglitest teadlik, kuid see ei takistanud tal teha filmi talle olulisest LGBT teemast. Veel enam, ta on ajanud oma rida hoolimata kõigist, kes temasse ei uskunud. Ometi on film valmis ja publiku ees. See teebki kogu ettevõtmise kordumatuks.

    Saab vaid rõõmu tunda, et kohe on publiku ette jõudmas „Õiglus 2“, mis on samuti Eesti harrastusnäitleja loodud ja suuresti samade hobinäitlejatega üles võetud. „Õiglus 2“ on Toomas Aria kuulsa õhinapõhise filmi „Õiglus“ järg. Ka Susanna Šmanjov lubas „Rikutud hing. Viirusele“ teise ning veelgi karmima ja apokalüptilisema osa teha. Müts maha meie harrastusfilmitegijate ja -näitlejate ees. Südamest naerdud naeru ja kirega tehtud loomingut pole maailmas kunagi liiga palju.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “Rikutud hing. Viirus“ (2021)
    Riik: Eesti
    Kestus: 1h 55min

    Režissöör: Susanna Šmanjov
    Produtsent: Harly Kirsipuu
    Osades: Susanna Šmanjov, Helen Kõpp, Merike Roosileht, Heino Kalm, Juhan Rodrik, Andres Renke, Ole Parmas, Toomas Aria, Marelle Vaino, Sergei Kudaibergenov, Eret Kuusk

  • „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ – päriselul põhinev lugu depressiivsete noorte heitlusest online-mängus „Sinine vaal“

    „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ – päriselul põhinev lugu depressiivsete noorte heitlusest online-mängus „Sinine vaal“

    „Mu ema tuleb varsti koju. Kas lähme tapame ennast ära?“ Just sellise lausega võib kokku võtta Mehhiko režissööri Jorge Cuchi filmi „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ (inglise keeles „50 or Two Whales Meet on the Beach“), mis linastus tänavusel PÖFFil nii „Värskete hoovuste“ programmis, Just Filmi noortefilmide programmis kui ka Just Filmi rahvusvahelises noortefilmide võistlusprogrammis. Film põhineb tõsielulistel sündmustel ning loo keskmes on kaks noort inimest, kes ei hooli elus enam mitte millestki.

    Viimane oluline asi nende jaoks on mäng, mis kannab nime „Sinine vaal“. Interneti teel annab anonüümne administraator vägivaldseid ning ohtlikke ülesandeid. Kokku on väljakutseid 50, millest viimane on enesetapp. Juhul kui mängija talle antud kohustusi ei täida ning otsustab viimaks end mitte ära tappa, tuleb tema koju palgamõrvar, kes hukkab kogu pere. Vähemasti selline on mängulegend. Peategelased, 17-aastased Felix (José Antonio Toledano) ja Elisa (Karla Coronado), on mõlemad mängust haaratud ning fantaseerivad oma surmast. Film on alla 18-aastastele keelatud häirivate kaadrite pärast, kuid ka viis, kuidas käsitletakse depressiooni ning vabasurma, nõuab vaatajalt tugevat kriitilist mõtlemist.

    „Sinine vaal“ on sotsiaalmeedia väljakutsetemäng, mis hakkas levima aastal 2016 Venemaalt üle kogu maailma. Väidetavalt on mitmed noored „Sinise vaala“ tõttu elu jätnud, kuid asitõendeid napib. Film viskab vaataja kohe enesevigastamise ning kuritegevuse keerisesse. Felixil on jäänud vaid viis väljakutset. Ta süütab tänaval suvalise auto ning filmib seda põlemas. Video peab saatma anonüümsele administraatorile, kes selle põhjal annab teada, et väljakutse on sooritatud ning ees on ootamas midagi uut. Sündmused hargnevad, kui Felix saab väljakutseks minna kohtingule teise „Sinise vaala“ mängijaga ning kohtub Elisaga. Kaht noort ühendab rohkem, kui esmapilgul paistab. Neil kummalgi pole motivatsiooni edasi elada ning kohtingul friikartuleid süües arutavadki nad viimast väljakutset ning lähenevat surma. Felixi ja Elisa vahel tekib sõprus, millest areneb midagi enamatki. Koos võetakse väljakutsed vastu. Koos tehakse viga nii endale kui teistele. Mida aga Felix ei tea, on tõsiasi, et Elisa ongi anonüümne administraator, kes talle väljakutseid esitab.

    „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ sisaldab tõepoolest ebamugavaid kaadreid ning mõnel nõrganärvilisemal ei tasukski seda teost vaadata. Seda vaadates ning teades, et film põhineb päriselul, tekib korduvalt trots, sest keegi ei sekku. Kedagi nagu ei huvita. Kõnekalt on mõlema peategelase vanemate näod kogu aeg kaadrist väljas või paiknevad nad seljaga. Kuuleme vaid hääli ja näeme figuure. Jorge Cuchi on suutnud vanemate ignorantsuse pildile tabada – nad on olemas, aga mitte piisavalt. Küllap nii näebki osa depressiivsetest noortest oma vanemaid – ühe häguse rääkiva figuurina. Mis loeb vanema keelamine/käskimine maailmas, kus miski enam ei loe ning enesetapp terendab vaid paari päeva kaugusel? Ei ole ju loogiline, et kui laps ajab oma kulmud maha, näeb vigastatud välja ning vaikib terve päeva, pakub isa lahenduseks kinnomineku, sest kinos ei pea rääkima?

    Karjuvalt palju kohtab filmis vanemate tegemata tööd ja probleemidest ülevaatamist. Loodetavasti tekitab film nii palju ebamugavust, et nii praegused kui tulevased lapsevanemad vaatavad oma käitumise ning tähelepanelikkuse laste vastu üle. Pole ju võimalik, et vanemad päriselus nii kergesti kõigel minna lasevad, nagu filmis kujutatakse? Sama lugu on ka ametivõimudega. Väljakutsed, mida Felix ja Elisa sooritavad, muutuvad aina fataalsemaks. Tekib pahameel ka politsei vastu, sest midagi ei tehta. Felix ja Elisa on justkui süüdimatud tegelased linnas, kus on kõik lubatud. Pärast filmi jääb kripeldama, et politsei ei olnud filmis hetkekski päevakorras.

    Pinget filmis jagub. Terve lugu areneb lõpptulemuse suunas – väljakutse nr 50. Kuidas nad aga sinna jõuavad? Kas nad äkki mõtlevad ümber? Kahetunnise filmi jooksul ei jää lugu pea kordagi venima. Vahel ehk tundub, et lõpp võinuks olla konkreetsem ja lühem. Hetkeks näib, et film on lõppenud, kuid Jorge Cuchil on vaatajatele veel kamaluga sündmusi ja dialoogi esitada. Ebausutavaid detaile lõpus aga leidub ning vaataja on sunnitud viimaks ise otsustama, mida lõpp tähendab.

    Muidu värvilise ja realistliku pildikeele vahele on pikitud mustvalgeid kaadreid Elisast alasti rannal seismas. Kui alguses tundub see fantaasiana, siis filmi lõpus ning pärast nähtu üle mõtiskledes kontekst muutub. Nimelt seisab Elisa rannal keset vaalu, kes on rannikule ujunud. Siiani ei teata täpselt, kuidas „Sinise vaala“ mäng endale nime sai, kuid üheks variandiks peetakse, et nähtus sai nime rannale surema tulnud vaalade järgi. Samamoodi nagu seisab Elisa rannal ja ootab oma surma, ootavad seal oma lahkumist ka kõik hiiglaslikud vaalad. Siit joonistub välja kujund, et depressioonis ja suitsiidsed inimesed on justkui rannikule ujunud vaalad, kes tunnevad, et nad ei suuda enam edasi elada.

    Filmis kasutatakse läbivalt kaheks jagatud ekraani (inglise keeles ​split screen​). Suurema osa ajast, mil Felix ja Elisa viibivad lahus, näeme nende tegevusi paralleelselt ekraanil jooksmas. Kuigi ​split screen ​tekitab alguses huvi ja põnevust (liiga sageli me seda filmides ei kohta), siis üsna kiiresti hakkab see väsitama. Jagatud ekraani on nii palju, et tegevuse jälgimine muutub raskeks. Tähelepanu on keeruline jaotada ning on vältimatu, et hakates ühele tegelasele kaasa elama, magad teisega toimuva maha.

    Kasutatud on ka musti tekstikaadreid, millel on kirjas väljakutse number ja ülesande sisu. Tekstikaadrid teevad jälgimise lihtsaks ning aitavad luua ekraanide ja tehnoloogia maailma, milles kaks noort peategelast nii süüvinult viibivad. Palju näidatakse telefoniekraani ja põhjendatult, sest sõnad ekraanil on Felixi ja Elisa jaoks olulisemad kui sõnad, mida lausuvad nende vanemad.

    Peaaegu uskumatu muutumise on rolli jaoks läbi teinud José Antonio Toledano. Juuste ja kulmude mahaajamine muudabki inimese välimust drastiliselt, kuid Toledano tabab ka „päti“ olekut hästi. Karla Coronado Elisa rollis on huvitav kombinatsioon haavunust ja manipulatiivsest tegelasest. Mõlemad näitlejad annavad edasi naabripoisi ja -tüdruku tunnetust. Neid vaadates kumab läbi tõsiasi, et üksindus ja depressioon mõjutavad kõiki meid. Elisa ja Felix tunduvad nii tavalised, et aitavad kummutada arvamust, nagu oleks vaimsed häired kuidagi erilisematel inimestel. Nii tegelikult ei ole, need võivad olla kõigil.

    „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ on põhjendatult alla 18-aastastele keelatud, kuna filmi vaatamine nõuab tugevat kriitikameelt. Depressiooni ja suitsiidi on nii kõvasti romantiseeritud, et lastele sellist filmi näitama ei peaks. Ei tohikski. Kohati tundub, et isegi täiskasvanu vajaks kõrvale professionaali kommentaari või hilisemat kodust uurimistööd. PÖFFi seansil oli nutikalt enne linastust rääkima kutsutud vaimse tervise spetsialist MTÜst Peaasi, kes vaatajatele filmi sisu selgitas ning kallutatud vaatenurga eest hoiatas. Filmi tegelased on reaalsusest tugevalt distantseerunud, kuid filmisiseselt tundub nende käitumine väga normaalne. See film vajab juurde kommentaari, mis rõhutaks, et ekraanil nähtu ei ole tavapärane. Suitsiid ei ole kuidagi romantiline ega kaunis väljapääs vaalade juurde rannale. Jääb selgusetuks, mida režissöör nii tugeva ilustamisega öelda tahtis. Filmi lõpust ei jää kõlama sõnumit, millest kinni haarata. Pigem lõpeb film sinna, kust algas – enesetapp on romantiline. Ükski film ei peaks olema nii tugevalt ühes suunas kaldu. Mõni vaimselt mitte nii tugev vaataja võib sisu valesti tõlgendada.

    Film pakub intrigeerivat vaadet kahe noore sisemaailma ning „Sinise vaala“ mängu manipulatiivsesse keerisesse. See on tee, kust tagasipöördumist ei ole. Vähemalt mitte nende noorte jaoks. Režissöör Jorge Cuchi on avamiseks valinud olulise teema, kuid filmi vaadates tasub meeles pidada, et ehk ei ole valitud kõige paremat viisi nii tundliku ja valusa ainese näitamiseks. Muidu nukrasse filmi on osavalt suudetud pikkida ka huumorit, kuid lõpuks jääb õhku rippuma rohkelt küsimusi ning karjuvat ebaõiglust. Loodetavasti suudab „50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ panna vaatajaid kriitiliselt mõtlema oma tegude ning suhtumise üle ning vaatama meie endi valikuid. Mida meie saame teha, et kannatavat lähedast märgata? Mida meie saame teha, et me ei käiks ringi silmaklappidega, nagu filmis teevad Elisa ja Felixi vanemad? Teravat kriitikameelt hoides ning iga sündmust põhjalikult analüüsides võiks see film meid veidi õpetadagi.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “50 ehk kaks vaala kohtuvad rannal“ (50 o Dos Ballenas se Encuentran en la Playa, 2020)
    Riik: Mehhiko
    Kestus: 2h 2min
    Linastus PÖFF24 programmis “Värsked hoovused” ja JF rahvusvaheline noortefilmide võistlusprogramm

    Stsenarist ja režissöör: Jorge Cuchi
    Produtsendid: Verónica Valadez, Hari Sama, Laura Berrón
    Operaator: José Casillas
    Monteerija: Víctor González
    Osades: José Antonio Toledano, Karla Coronado, Gerardo Trejoluna

  • „Hõige“ – karge visuaaliga coming-of-age keset vanametalli kokkuostupunkte

    „Hõige“ – karge visuaaliga coming-of-age keset vanametalli kokkuostupunkte

    Tänavuse Pimedate Ööde filmifestivali „Värskete hoovuste“ programmis linastuv USA indie-film „Hõige“ (originaalpealkiri „Holler“) on režissöör Nicole Riegeli debüütfilm. „Värskete hoovuste“ eesmärk on tuua vaatajateni maailmas juba esilinastunud või festivalidel edu saavutanud filme ning esindada seejuures filmikunsti kõige laiemat spektrit. „Hõige“ suudab vaatajateni selle laia spektri tõepoolest tuua. Nicole Riegel näitab USAst teistsugust poolt, mida me sageli meedias ega filmides ei kohta.

    Karge, külmades toonides ning lumine film meenutab visuaalide poolest kohati lausa midagi skandinaavialikku. Töölisklassi raskused ja majanduslikud probleemid kohtuvad coming-of-age-žanriga. Ühest küljest kujutatakse universaalseid probleeme, nagu linnade väljasuremine ja massiline töökohtade kaotus. Teisest küljest kinnitab film, et illusioon Ameerika ilusast elust ei ole päris see, millena see meile tundub, ning mujal maailmas pole ilmtingimata parem. Kogu selle külma virvarri keskel üritab teismeline Ruth (Jessica Barden) leida ennast ning päästa oma venda väikelinnas töölise ellu mandumast.

    Ruth varastab kokku vanametalli, kuid jääb vahele. Tüdruk jookseb elu eest punase kastiauto poole, milles ootab teda vanem vend. Iga varuosa ja jupp loeb, sest raha on vaja. Millestki peab elama. Ruth hüppab autosse ja kastiauto kihutab mööda pimedaid mahajäetud Ohio tänavaid minema. Sellise valemi järgi kulgeb terve film. Ruthi on valiku ees, kas jätkata selles ringis või kõigest välja murda.

    Ruth ja tema vanem vend peavad linnas, mis pea iga päevaga aina enam välja sureb, kuidagi ära elama. Kuna ema on vanglas, saabki nende ainsaks elatusallikaks vanametalli kogumine (pigem küll varastamine). Iga päev algab uus katse ellu jääda ning raha pole kunagi piisavalt. Kodus on vesi maksmata arvete pärast kinni keeratud. Keset äärmiselt keerulisi tingimusi peab Ruth jõudma selgusele, kas lahkuda linnast jäädavalt, et jätkata kõrgkoolis, või jääda toeks oma vennale, kes jättis keskkooli lõpetamata, et õde kasvatada. Otsustamist ei tee kuidagi lihtsamaks ka narkootikumide küüsis vaevleva ema meelestatus. „We are not college people“ („Me pole kõrgkoolis käijad“), teatab ta tütre plaanist kuuldes.

    Nicole Riegeli (kes ühtlasi on ka filmi stsenarist) film kulgeb omas tempos ning näitab peamiselt vanametalli kogumist või probleemse ema külastamist. Süžee suurimaks probleemiks on põnevuse puudumine. Üle poole filmist tegutseb Ruth vanametalliga, kuid tal pole eesmärki ega soovi, mille nimel püüelda. Mängus pole panuseid. Ruth ei huvitu eriti millestki. Ka soov kõrgkoolis õpinguid jätkata tuleb üllatuslikult sisse alles filmi lõpus ega mõju peategelasele olulise eesmärgina. Pinge tekib filmi teises pooles, kui ühtäkki tähendab vanametalli varastamine riskimist oma eluga. Keegi sureb. Ruth ja ta vend vajavad raha, kuid oht elust ilma jääda ning manipuleeriv ülemus raskendavad olukorda. Politseid mängu kaasata ei tohi. Tupikseis. Olukorda ei tee kuidagi lihtsamaks ka romantiline liin, mis viivuks Ruthi ja ühe metallitöötaja vahel areneb. Kerge armumine tekib ja kaob küll nii kiiresti, et loosiseseid muutusi see suurt kaasa ei too, kuid lisab hea annuse emotsioone muidu unisesse filmi. Mis oleks coming-of-age ilma ootamatu armumiseta?

    Kiita tuleb teose omapärast stiili, mis on äratuntav ning mille ühtsust hoitakse läbi terve filmi. Midagi karget ja elutut leidub igas steenis, igas kaadris. Keskkond, kus sündmused aset leiavad, on pandud ilusti lugu toetama ja seda isegi kaasa jutustama. Atmosfäärist kumab läbi lootusetus ning äng – isegi vaatajale hakkab see lõpuks masendavalt mõjuma. Sestap mõistame ka paremini peategelase Ruthi tahet linnast lahkuda. Tema punane müts hakkab silma igas kaadris ning on justkui metafoor sellele, et Ruth ei sobi sinna keskkonda, kuhu ta on elu poolt paigutatud.

    Peategelast Ruthi kehastav Jessica Barden (Netflixi seriaalist „The End of the F***ing World“) saab oma rolliga hästi hakkama. Ta toob maailmast mitte huvitatud ning segaduses teismelise usutavalt ekraanile. Eriti kaunis on Ruthi emotsionaalne murdumine filmi lõpus, kus „kiviseina“ tagant ilmub viimaks välja noor ja haavatav tütarlaps. Bardenist enam aga tõmbab tähelepanu narkomaanist ema kehastav Pamela Adlon, kes on ilmselt paljudele tuntud kunagisest menusarjast „Californication“. Adloni halva ema ning narkomaani tegelaskuju on ekraanil äärmiselt nauditav. Indie-filmile kohaselt ei ole kasutatud vaid professionaalseid näitlejaid, vaid ka amatöörnäitlejaid. Paljud filmis üles astunud isikud töötavad iga päev nendes tehastes ja vanametalli kokkuostu punktides, millest film räägib.

    Filmist jääb kõlama mõte, et igaüks võitleb enda eest ise. Ruth üritab aru saada, mis on elul tema jaoks peale vanametalli keskel virelemise veel varuks. Ta võitleb maailma vastu ning filmi lõppedes pole neiu enam see, kes ta oli filmi alguses. Ta on kasvanud ja targemaks saanud – ebakindlast teismelisest on saanud täiskasvanu, kes suudab kõrvale jätta valulise emotsionaalse pagasi ning teha elus valikuid. „Hõige“ võiks sobida eneseotsingutest ja coming-of-age-žanrist huvitujale. Kuigi kohati vähese pingega ning rahulikus tempos kulgev, on filmis omapära, mis jääb meelde. Võibolla on selleks näitlejate usutavad rollid? Võibolla on selleks pime ja väljasurnud USA, mida me peaaegu kunagi meedias ega kinolinal ei kohta? See jääb iga vaataja enda otsustada. Nicole Riegel on toonud vaatajateni teistsuguse, meile võõra maailma. Isegi kui peategelane jääb emotsionaalselt kaugeks, on tore selles võõras maailmas temaga ekselda.

    Autor: Pilleriin Raudam

    „Hõige“ (Holler, 2020)
    Riik: USA
    Kestus: 1h 30min
    Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”

    Stsenarist ja režissöör: Nicole Riegel
    Produtsent: Rachel Gould
    Operaator: Dustin Lane
    Monteerija: Kate Hickey
    Osades: Pamela Adlon, Jessica Barden, Austin Amelio, Becky Ann Baker

  • „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    „Marionett“ – aus ja kaasahaarav vaade Mexico City allilma

    Tänavuse PÖFFi põhivõistlusprogrammis linastunud Mehhiko film „Marionett“ on kaasahaarav krimidraama, milles rulluvad lahti nii romantilised suhted, keerulised elukäigud kui ka Mehhiko ühiskondlikud probleemid. Tõsi küll, omamata teadmisi Mexico City elukorraldusest ning sealsetest sotsiaalsetest normidest, võib filmi sisu Eesti vaatajale veidi kaugeks jääda, kuid tugeva filmielamuse annab teos sellegipoolest. On põnev, on hirmus, on ilus ja ilmselt poetab nii mõnigi saalis istuja pisara.

    „Marionett“ on režissöör Álvaro Curiel de Icaza kolmas täispikk mängufilm. Tema debüütmängufilm „Acorazado“ ilmus aastal 2010 ja kandideeris Mehhikos parima stsenaariumi auhinnale. Võrreldes paljude teiste selle aasta PÖFFi filmidega (ka samuti põhiprogrammis linastunud Kreeka filmiga „Laura Durandi veider tagaajamine“) on „Marionett“ stsenaariumi poolest sidus ja pingestatud – üks sündmus viib teiseni, igale hingetõmbepausile järgneb uus peadpööritav episood. Selline läbimõeldud ja vaatajale mõistetav jutustamine oli PÖFFi tänavuses kavas pigem haruldane nähtus.

    „Marioneti“ keskmes on Kuuba näitleja Ernesto (Rafael Ernesto Hernandez), kes on tulnud Mexico Citysse oma oskustega läbi lööma. Saatus aga tahab teisiti ning nii kohtub ta metroos kerjuse Beleniga (Fátima Molina). Kõik ei ole aga sugugi nii nagu paistab. Selgub, et kaunis Belen töötab hoopis suurema üksuse jaoks, mis hoiab linna kerjuseid oma võimu all ja kogub nende teenitud raha endale. Ernesto kutsutakse kerjajatele näitlemistunde andma, et ta neid usutavamaks vormiks, samal ajal hakkavad aga Ernesto ja Beleni vahel tekkima tugevad tunded.

    Selles filmis ei olegi miski kunagi nii, nagu esmapilgul tundub, ning pöördeid mahub veidi alla kahetunnisesse linateosesse palju. Samuti on eripalgelised tegelased, keda on keeruline hea ja halva alla liigitada, sest nendes põimuvad niivõrd erinevad maailmad. Vaataja tunneb neile kaasa ning mõistab nende otsuseid, ka kõige raskemaid. Filmi teeb eriliseks selle sotsiaalne kontekst, sest metroos toimuv ja kerjajate igapäevaelu ei ole see, mis Mehhikos kedagi kuigivõrd paeluks – pigem on see teema, millest ei räägita ega huvituta. Seda enam on imetlusväärne režissööri Álvaro Curiel de Icaza ja produtsendi Gabriela Gavica (ja teiste meeskonnaliikmete) julgus ning visadus tabuna vaadeldava teema avamisel. PÖFFil toimunud maailma esilinastusel tunnistasid autorid, et aastaid said nad eitavaid vastuseid, kuna nende idee lihtsalt ei läinud kellelegi korda. Aastatepikkune töö ja järjepidevus viisid aga viimaks teostuse ja eduni: pärast linastust jäid saali särasilmsed ning emotsioonidest tulvil inimesed, kel jagus nähtu kohta vaid positiivseid sõnu.

    Visuaalselt poolelt on „Marionett“ naturaalne ja traditsiooniline – efektikaadreid ega kiiret montaaži ei näe. Küll aga näeb ja tajub hästi keskkonda ning atmosfääri, kus tegevus toimub. Ja tegelikult parem ongi, sest selline rahulik pildikeel võimaldab vaatajal olla koos tegelastega ning keskenduda nende emotsioonidele ja läbielamistele.

    Segaseid tundeid võib tekitada filmi lõpp – tooni ja emotsiooni poolest eristub see ülejäänud filmist ning mõjub veidi ootamatult. Küll aga ei tähenda see, et film või selle lõpp oleks kuidagi kehv. Vastupidi. Siinkohal saabki vaataja üllatuse osaliseks ning võib nähtut oma tunde järgi tõlgendada.

    Režissöör Álvaro Curiel de Icaza on saavutanud oma eesmärgi ja toonud vaatajani kaasahaaraval ja emotsionaalsel kujul Mexico City pahupoole. Tema stiil on realistlik. On tunda, et otsused on langetatud loo jutustamise huvides ning läbimõeldult. „Marionett“ haarab vaatajat omapäraste tegelaskujude ning uudse keskkonna ja teemaga. Isegi kui sotsiaalsed teemad niivõrd huvi ei paku, toimib „Marionett“ väga hästi ka draama ja krimifilmina, mistõttu sobib see laiemale vaatajaskonnale. Film paneb vaataja endaga koos tunnete karussellil keerlema ja tegelastele kaasa tundma. Ja olgem ausad, seda üks hea film pakkuma peakski!

    Autor: Pilleriin Raudam

  • Emotsionaalselt värskendav „Põleva tütarlapse portree“

    Emotsionaalselt värskendav „Põleva tütarlapse portree“

    Screen Internationali kriitikute programmis linastuv ning PÖFFil kaks saalitäit välja müünud „Põleva tütarlapse portree“ on Prantsuse ajaloodraama, milles rullub lahti kahe naise armastuse lugu. Rahva suur huvi on igal juhul põhjendatud – film on end juba tõestanud Cannes’i filmifestivalil, kus pälviti Queer-Palmioks ning parima stsenaariumi auhind. Kindlasti on ka film ka PÖFFi favoriitide seas. Ja tõepoolest, „Põleva tütarlapse portree“ on hea vaheldus filmidele, mis kubisevad efektikaadritest, kuid milles jääb vajaka sisust. Selliseid küsitavaid filme võib sel aastal PÖFFi kavast paraku rohkelt leida. „Põleva tütarlapse portree“ aga eristub selgelt oma stiilipuhtuse ning paeluva süžee poolest.

    Film jutustab noorest naisest Marianne’ist, kes kutsutakse saarele maailma naist nimega Héloïse. Viimase emal on väga konkreetne soov – saada Héloïse’ist maal Milanos elava jõuka kosilase jaoks. Héloïse aga keeldub poseerimast ning Marianne saab ülesande teda salaja maalida.

    Žanriliselt liigitub Céline Sciamma kirjutatud ning lavastatud film nii ajaloo, draama, erootika kui ka LGBT alla. Tuleb tõdeda, et erootikat filmis just palju pole ja see ei üllata, sest enamikus LGBT-filmides käiakse seksistseenidega ettevaatlikult ümber (meenub näiteks „Call Me By Your Name“). Ja seda millegipärast eriti siis, kui tegemist on naisi käsitleva LGBT-filmiga. Sciamma lahendab erootilise iseloomuga stseenid väljapeetult ning see filmi puhul just kütkestabki. Näeme kahte tegelast teineteisele avanemas ning nendevahelist sidet iga hetkega tugevnemas.

    Režissöör Sciamma on loo peategelasteks paigutanud kaks naist, mis praeguses maskuliinsusele kalduvas maailmas mõjub värskendavalt. Kuid lisaks kahele peategelasele – kinnisele ja müstilisele Héloïse’ile ning teda maailma saabuvale Marianne’ile – saadab neid toatüdruk Sophie. See pole pelgalt armastuslugu, vaid ka kolme naise sõpruse lugu. Niisugune üksteise toetamine mõjub südantsoojendavalt ning tuletab meelde, et naiste vahel, olgu ükskõik mis sajand, valitseb alati teatav solidaarsus ning mõistmine.

    „Põleva tütarlapse portree“ kulgeb rahulikult ja maaliliselt. Marianne’i ja Héloïse’i armastus põleb aeglaselt ning madala leegiga ja see põimib vaataja aina enam loosse sisse. Põimib, kuni pole enam väljapääsu. Armastuslugu kulmineerub hingetuks tegeva stseeniga ning kinost välja jalutades on südames ülevus, nagu oleks ise just ühe suure tunde läbi elanud. Pastelne ja muinasjutuline, sekka rohkelt loodust – just selliselt võiks filmi visuaalse poole kokku võtta. „Põleva tütarlapse portree“ eristub oma minimaalsuse ja naturaalsusega. Huvitavad karakterid on paigutatud usutavasse, kuid lihtsasse keskkonda ning see võimaldab vaatajal keskenduda loole endale.

    „Põleva tütarlapse portree“ sisaldab rohkelt eri žanreid ning kõnetab seetõttu eri tausta ja eelistustega filmivaatajaid. Film mõjub tänavuse PÖFFi kavas värskendavalt ning jääb tugevaid emotsioone pakkudes kindlasti pikemaks ajaks meelde. Sobib kõigile, kes soovivad minna kinno elamuse järele.

    Autor: Pilleriin Raudam

  • Krimipõnevik “Lesed” – naiste võim ja kahe tunni jagu pinget

    Krimipõnevik “Lesed” – naiste võim ja kahe tunni jagu pinget

    “Lesed” (“Widows”) on krimipõnevik, mille antikangelasteks on neli naist, kes otsustavad ohjad enda kätte haarata ning võlga sissenõudvatele kriminaalidele omal käel vastu hakata. “Lesed” linastus PÖFFil Panoraami programmis ning jõudis Eesti kinodesse 30. novembril. Filmi režissöör on Oscari-võitja Steve McQueen, kelle varasemate tööde hulka kuuluvad näiteks “12 aastat orjana” ja “Häbi”. McQueen kirjutas stsenaariumi koos Gillian Flynn’iga, kelle sulest on pärit populaarne “Gone Girl”. Filmile tegi muusika Hans Zimmer, kelle looming üllatab alati originaalsuse ja emotsionaalsusega. 

    Mida teha, kui sinu kurjategijast abikaasa lasti röövi käigus õhku ning sinult tullakse sisse nõudma tema lõpetama jäänud tehinguid? “Lesed” peategelane Veronica (Viola Davis) teab – kolm leske peavad ühendama jõud ja pahadele vastu hakkama. Nendega liitub neljas naine ning koos asutakse 5 miljoni dollari röövi kavandama. Filmis on rohkelt pingelist põgenemist ning võpatamapanevaid püssipauke. 

    Sellele kõigele lisab värvi naiselik kavalus ning peategelastevahelised keerulised suhted. Puudu ei tule ka huumorist ning naerupahvakud on garanteeritud. Film annab flashback’ide kaudu vaatajale juhiseid ning vihjed – tekib tunne, et vaataja on teab sama palju kui tegelased ise. See illusioon aga purustatakse ruttu, kuna loo arenedes kerkib esile aina enam pead pööritama panevaid detaile, mis kogu loo uude valgusesse asetavad. Nii nagu tundub, päriselt ikkagi ei ole ja enne ootamatut lõpp-kulminatsiooni kuuleb veel püssipauke ning saab hinge kinni hoida. Kohati muutub lugu nii mitmekihiliseks, et teel kinost koju peab üle mõtlema, kes kellele raha võlgu oli ning mis täpselt ühes või teises situatsioonis juhtus. “Lesed” võiks olla sobiv film esimeseks või teiseks kohtinguks, sest peale filmi jututeemadest juba puudust ei tule. Veidi enam kui kahe tunni jooksul juhtub tõesti palju ning selle kõige jälgimine nõuab keskendumist. Küsimusi jääb õhku. Kes maksis valimiste ajal kellele? Mis saab peategelastest edasi? 

    “Lesed” asetab naispeategelased positsiooni, kus vaataja on enamastiharjunud nägema mehi. Miskipärast armastab Hollywood pigem näidata musklis mehi püstolitega ringi jooksmas ja armutuid otsuseid tegemas. Seda enam mõjuvad filmi “Lesed” nais-antikangelased intrigeerivalt ja värskendavalt. Kellele meeldis David Fincheri “Gone Girl”, see tõenäoliselt naudib naiste võidukäiku ja osavat pingekruvimist ka “Leskedes”. 

    Esile tasub tõsta ka filmi kaunist kaameratööd, mille taga seisab Sean Bobbitt. Oma pika karjääri jooksul nimekaid auhindu võitnud ning mitmeid Hollywoodi filmipärleid üles filminud Bobbitt teeb ka “Leskedes” kaameraga imet. Iseäranis meeldejäävad on peegelduste kasutamised ja intiimsetena mõjuvad detailplaanid. Kaameratöö toob filmi traagilise loo vaatajale väga lähedale. 

    “Lesed” on vägev seiklus, mis köidab laia vaatajaskonda – seal leidub pea kõigile midagi. Filmiauhindade jagamisel tuleb teosel kindlasti silma peal hoida. Tõenäoliselt ootavad filmi ees rohked nominatsioonid.

    Autor: Pilleriin Raudam

  • “Värske veri: oma ja võõras” – kuus väljalõiget meid ümbritsevast elust ja mõtteid lühifilmi paigutumisest Eesti kinolevisse

    “Värske veri: oma ja võõras” – kuus väljalõiget meid ümbritsevast elust ja mõtteid lühifilmi paigutumisest Eesti kinolevisse

    Novembris esilinastunud eesti lühifilmide kassett “Värske veri: oma ja võõras” kätkeb endas kuut omanäolist lugu, mille autoriteks on noored Eesti filmitegijad. Kuigi esmapilgul erinevad, leidub teostes ühiseid jooni, mis filmid kaunilt üheks elamusterohkeks tervikuks seovad. Kasseti “Värske veri: oma ja võõras” lühifilmid lahkavad elulisi teemasid, mille hulgast leiab enda jaoks olulist mõtlemisainet igaüks. On hea näha, et lühifilmi formaat jõuab meie kinolevisse järjest sagedamini. Seejuures jääb aga õhku küsimus, kuidas lühifilmi formaati rohkemate vaatajateni tuua – on ju mõte 15-minutilisest filmist Eesti kinokülastajale veidi võõras.  Film, olgu lühike või pikk, kannab endas sõnumit – mingem seda siis avastama!

    Marta Pulga “Omad” pakub üsnagi teravmeelset väljalõiget Eesti ühiskonnast. Film näitab, mis saab, kui perearsti ukse taga saavad kokku ja hakkavad rääkima inimesed, kel erinev nii vanus, rahvus kui kultuuriline taust. Nimetatakse nimesid, tehakse üldistusi ning filmi lõppedes üllatub vaataja koos tegelaste endiga. „Omades“ kohtuvad huumor ja ühiskonnakriitika. Režissöör on tundlikele, kuid ühiskonnas kirgi üles kütvatele teemadele julgelt lähenenud – filmi lõppedes on vaataja sunnitud peeglisse vaatama ning endalt küsima: “Kes on need filmis kujutatavad inimesed ning miks nad nii tuttavad tunduvad?”. Kohati on see äratundmishetk päris piinlik.

    Liibanonis üles võetud “Hea Karjane”, mille režissöör on Evar Anvelt, käsitleb inimröövi Liibanonis. Eesti jalgratturite röövist inspireeritud film kompab õige ja vale piire ning karmid sündmused leiavad üllatusliku lõpplahenduse. “Hea karjane” kannab endas sisu poolest kassetis nähtutest kõige enam täispika mängufilmi potentsiaali. Lühifilm annab vaid väikse ülevaate toimuvast. Nooremale vaatajaskonnale jääb „Hea karjase“ põhiteema (Eesti jalgratturite rööv) kaugeks, kuid vanemas kinokülastajas tekitaks selleteemaline film kindlasti põnevust. Anvelt on öelnud, et raske on rääkida lühidalt, kui terve lugu on vaja ära jutustada. Lisaks on Anvelt maininud, et ta on huvitatud „Hea karjase“ täispika versiooni tegemisest. 

    Kaspar Ainelo “Pööripäev” keskendub meheks saamisele ning mõtiskleb mehe rolli üle. Film räägib loo ühe poisi valikutest ja dilemmadest. Kellele verised kaadrid ning detailplaanid pannil liha praadimisest meelepärased pole, ei peaks seda filmi vaatama. „Pööripäev“ jääb sisult veidi nõrgaks. Õhku jääb rippuma küsimus „Kas meheks saamist peab näitama just läbi vägivalla?“. Lisaks ei joonistu põhiprobleem sündmusteahelas selgelt välja ning pigem paneb õlgu kehitama. 

    “Reetur”, mille autoriteks on Philip Kaat ning Ali Moniri, kruvib oskuslikult pinget ja mängib vaatajate ootustega. Film keskendub eestlaslikule umbusule võõra ees. Kaunid kaadrid Eesti loodusest asenduvad action’i ning draamaga. Vaataja näeb keskealise eesti abielupaari ja ühe noore välismaalase päeva paralleelset kulgemas. Need lood justkui ei ole määratud kunagi kokku saama, kuid elu tahab teisiti ning tegevusliinide ristumine viib pingelise kulminatsioonini. Tiina Mälbergi ja Raimo Passi kujutatud abielupaar mõjub usutava ning ehedalt eestlaslikuna. 

    Anna Hintsi lühifilmis “Jää” näeb lisaks hingematvalt ilusatele looduskaadritele lahti hargnevat valusat isa-poja suhet. Film on korjanud 71 rahvusvaheliselt filmifestivalilt 11 auhinda. 2018. aastal sai “Jää” Eesti Filmi- ja Teleauhindade jagamisel parima lühifilmi tiitli. Vaataja on tegelastega igal hetkel koos ning isa-poja emotsioonid ja mõtted jõuavad läbi ekraani kohale. Pärast seanssi leidsin märkmikust kaks sõna, mille olin filmi ajal üles tähendanud: “Nii valus”.

    EFTA parima lühifilmi nominatsiooni pälvis ka Tanno Mee “Heleni sünnipäev”, mis kujutab keskealise naise elu pärast lahutust. Filmis ühineb värvidest tulvil visuaal peategelase keerulise sisemaailmaga ning tulemuseks on psühholoogiline atmosfäärifilm. Kaameratöö äratab filmi keskkonna ellu ning vaadates tekib tunne justkui keerleks ise tantsupõranda tuledes. Mari Abeli kehastatud Helen mõjub ühtaegu nii haavatavana kui otsusekindlana. Tegelase areng on paeluv, kuid samal ajal ka samastumisvõimalusi pakkuv. Filmi sisu küll täispika mängufilmi mõõtu välja ei anna, kuid Eesti kinomaastikul on kahtlemata ruumi kaunite visuaalide jaoks. Kõikidest „Värske vere“ lühifilmidest on „Heleni sünnipäev“ kõige ilusam ning esteetilisem – sealne maailm kutsub. 

    Kõikides kassetti jõudnud teostes on tugev seos meid igapäevaselt ümbritseva maailmaga. Filmidest kumab läbi filmitegijate tundlik sotsiaalne närv ning julgus vaatajate jaoks tuttavatele teemadele uuenduslikult läheneda. Kohati on vaadates isegi ebamugav, sest kinolinalt vastu vaatav langeb kokku meid igapäevaselt ümbritseva maailmaga. Iga kassetti jõudnud film pakub mõtlemisainet ning, mine sa tea, inspireerib meid olema veidi enam avatud ja tähelepanelik teiste suhtes. 

    Eesti lühifilme (ja filmikunsti üldiselt) iseloomustab professionaalne filmikeel. Eksperimentaalset telefoniga filmitud või kodus üles võetud materjali siit naljalt ei leia. Pigem iseloomustab Eesti lühifilme lihvitud stiil ning kõrgel tasemel tehnilised oskused. Taset tõstavad ka tuntud ja armastatud näitlejad. Näiteks „Värske vere“ kassetis mängivad Tiina Tauraite, Mait Malmsten, Rea Lest, Meelis Rämmeld, Mari Abel, Tiina Mälberg jpt. Seetõttu võib öelda, et eesti (lühi)filmi tulevik on heades kätes! 

    Lühifilmide puhul kerkib eelkõige esile küsimus „Kuidas neid näidata?“. Kas kinos võiks lühifilmi näidata enne täispika filmi algust? Kas näidata lühifilme televisioonis? Meieni jõuavad lühifilmid kõige enam kassettidena – enamasti viis sarnase temaatikaga filmi üheskoos. Ajaliselt teeb see kokku ühe täispika filmi, kuid samas ei lähe lugusid ja vastuvõetavat informatsiooni liialt paljuks. Kasseti puhul võib üles kerkida küsimus, kas lühifilmide vahel peaks olema pause, et anda vaatajatele saalis seedimisaega ning valmistumisaega uue loo jaoks. Lühifilmide vaatajad aga leiavad valdavalt siiski, et hetk, mil pimedas saalis lõputiitrid jooksevad ja uus film pole veel alanud, on selleks piisav. Asjatu on hirm, et informatsioonitulv läheb liialt suureks. Lühifilmide kassett on nagu šokolaadikarp – alati üllatusi täis. 

    Eesti kinopublikut iseloomustab teatav teadmatus lühifilmide formaadi osas. Neid eriti ei teata ega vaadata, ka kinokavas kipub pilk lühifilmidest üle libisema. Palju on neid, kes pole kunagi lühifilme vaadanud. Siinkohal tuleks kasuks suurem avalik promotöö ning rohkemate lühifilmide näitamine Eesti telekanalites. Vaatajaid peab harjutama mõttega, et film võib olla ka 20-minutiline. Kes armastab filme vaadata, teda köidavad ka lühifilmid – need on lihtsalt vaja üles leida. Kui üks film on üks seiklus, siis filmikassett mahutab endasse tavapärasest enam elamusi ja emotsioone. 

    Iga filmi sees on lugu, mis ootab avastamist.

    Autor: Pilleriin Raudam