Silt: draama

  • „Stage Door“ kui vana Hollywoodi peidetud tagauks

    „Stage Door“ kui vana Hollywoodi peidetud tagauks

    Üks suurimaid probleeme vanade Hollywoodi filmide juures on olnud meestekesksus: meeste lugusid prioriseeritakse ja nendevahelised suhted on näidatud tähtsamana. Kaks meest võivad olla sõbrad, juua kõrtsis viskit ja rääkida elu probleemidest. Kaks naist peavad omavahel võistlema ühe mehe tähelepanu nimel või muudmoodi tülitsema. Kasutamata jäetud potentsiaal on niivõrd suur, et peale mõne filmi vaatamist muutub see lihtsalt kurvaks.

    Kui mehed on filmis mitmetahulised tegelased, siis naised täidavad funktsiooni, olles silmarõõm, armuke või see üks kuri lits. See aga ei tähenda, et ei ole olemas erandeid. Üks neist on „Stage Door“, 1937. aastal tehtud film, kus pearolle mängivad Katharine Hepburn ja Ginger Rogers.

    Film vihjab ka rikaste privileegile, mis tahes-tahtmata nendega kaasas käib: peategelane Terry (Hepburn) on ülemklassi kuuluvast perest, aga otsustanud pereäri asemel tegeleda näitlemisega. Tema isa Henry ei toeta tütre karjäärivalikut, mistõttu annab Terry talle lubaduse, et kui tal läheb laval halvasti, tuleb ta tagasi koju. See omakorda innustab Henryt salaja muretsema oma tütrele nõudliku lavarolli, et too kiiremini põruks ning koju naaseks. Terry ei ole hea näitleja ja sedasama rolli on juba kaua sihtinud temaga samas majas elav Kay. Paratamatult ei ole Kay püüdlikkus ja hea näitlejatöö aga tuhkagi väärt suure rahasumma kõrval, mida Henry on valmis maksma lavastuse produtsendile.

    Kuigi Terry ei kasuta ise oma raha rolli väljaostmiseks, käib jõukus temaga siiski kaasas. See annab talle lihtsamini võimalused, mille saamiseks kõik teised peavad rohket vaeva nägema. Tema üks suurimaid vigu ongi see, et oma naiivsuses ei suuda ta märgata oma privileegi. Keegi teine ei saaks käituda nii nagu tema. Isegi kui keegi Terryt tema käitumise tõttu ei palkaks, ei nälgiks ta tänaval surnuks, sest saab minna tagasi isa juurde, kus teda ootab soe maja ning hea palgaga töö.

    Oma ilmselge rikkuse tõttu on Terryl algul teiste majas elavate naistega raske sidet luua. Nad ei suuda mõista, miks keegi valib elu, kus hea toit on napp ning oma ruumi peab jagama kellegi teisega. Terry mõjub naiivsena, sest kõik teised on juba aastaid otsinud endale tööd ja nüüd seisab nende ees tegelane, kes tundub olevat nii kindel, et tema on see erand. Vaatamata sellele teiste suhtumine Terrysse filmi vältel soojeneb ning tal on oma toakaaslase Jeaniga (Rogers) päris huvitav dünaamika.

    Samamoodi näidatakse pidevalt ühtsust ja kokkukuuluvust teiste naiste vahel, väljaspool nende suhet Terryga. Isegi kui dialoog on sarkasmi või riivavaid ütluseid täis, on aru saada, et tegelikult ei soovi keegi neist üksteisele halba.

    Nutikas sõnavahetus on naljakas ka 89 aastat hiljem. Ühtlasi on dialoog filmis väga kiire (ehk isegi liialt, ilma subtiitriteta võib hätta jääda) ja keegi ei jää kellelegi alla – tüdrukutevaheline mängulisus ei peatu pea kunagi.

    Veel üks tore aspekt filmi juures on see, et loos ei ole oluline klassikaline romantika. Mitte et romantikal midagi viga oleks, kui film on hästi kirjutatud, aga väga tihti on naistegelased selle kõrvalmõjuna pealiskaudsemad tegelased. Loomulikult mainivad kõrvaltegelased oma peikasid ja ka Terry ning Jean satuvad olukorda, kus nad võiksid justkui armuda ühte produtsenti. Aga see film üllatab mind, kui Terry jääb truuks oma eesmärgile meest ära kasutada ja Jean armastab pigem produtsendiga kaasnevat kindlust ning mugavust, hiljem isegi sellest ära öeldes.

    Väga tore on näha, kuidas film nii vankumatult keskendub naistegelastele ja nende eludele väljaspool mehi ning romantikat – kõigele sellele, mida vanasti ekraanil kuigivõrd ei nähtud. Peategelane on intrigeeriv, ta on iseseisev ning kindlasti natuke ignorantne ja seetõttu teeb, mida iganes tahab, vahel oma otsuseid korralikult läbi mõtlemata. Ta on julge ja kasutab kavalust, et ka naistemehest produtsent teda tõsiselt võtaks. Mõnes mõttes meenutab film sääraselt isegi pre-code Hollywoodi filme oma ootamatute tegelaste ja jutustamisviisiga. Kuigi film on juba seesugusena igati tore, paneb see mõtlema – milline oleks „Stage Door“ olnud, kui oleks tehtud ainult paar aastat varem?

    „Stage Door“ ongi nagu kuhugi lava taha ärapeidetud nähtamatu uks. Seda avades on võimalik mõista, et ehk ei olnud selle aja Hollywood üldsegi niivõrd konservatiivne, kui võiks arvata. Samuti suudab see film tõestada, et ka tolleaegses filmikunstis eksisteerisid huvitavad naistegelased, isegi kui sääraseid filme võib olla raskem leida.

    “Stage Door” 1937

    Riik: Ameerika Ühendriigid

    Kestus: 1h 32min

    Režissöör: Gregory La Cava

    Stsenarist: Morrie Ryskind, Anthony Veiller ja Edna Ferber

    Produtsent: Pandro S. Berman

    Operaator: Robert De Grasse

    Osades: Katharine Hepburn ja Ginger Rogers

    Toimetaja: Mari Lepp

  • „Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele

    „Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele

    „Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele

    „Täismäng paradiisi“ („18 Holes to Paradise“) räägib inimeste õigusest oma maale ja oma kodukandile. See teeb seda sellisel peenel viisil nii, et publik ei pruugi isegi kohe aru saada sellest, et kahel peategelasel kolmest on suur privileeg. Säärases teadmatuses pannakse meid alguses nende kõigi argistele probleemidele kaasa tundma.

    Film algab rikka perekonna vanima õe Francisca perspektiivist. Nimelt tahavad tema õde ja vend müüa nende vanemate ehitatud suvekodu ja tema on üks ainsaid inimesi, kes selle otsusega ei nõustu. See ei ole niivõrd seotud armastusega maa või sealsete kohalike vastu, vaid pigem mineviku nostalgiaga ja sooviga ka tulevikus enda pere sinna suvitama viia. Ehk on selline hoiak parem kui lihtsalt soov mõisa eest raha teenida ning Francisca kindlasti on kohalike vastu lahkem kui tema õde, aga vaatamata sellele ei ole tal suuremat huvi sealse kultuuri või rahva vastu. Kui kauguses käivitub tuletõrjealarm, näeme suure põlengu aeglases kasvus lugu naisest, kes võitleb oma lapsepõlvekodu eest, mitte kohalikke ega loodust, mis niisamuti on ohus.

    Pärast kõike seda suitsu oleme me aga järsku päevavalges. Korraks tekkis moment, mil isegi arvasin, et imekombel kustutati tuli ära ja saabus järgmine päev. Seejärel sain aga aru, et algas sama lugu, nüüd aga läbi Francisca õe Catarina vaatevinkli. See on täis põlgust peaaegu kõige vastu. Ta vihkab maaelu, vihkab katkiseid asju ja vihkab kohalikke, nende elustiili ning seda, kuidas nad elatist teenivad. Loomulikult pole Catarina elu probleemitu: tal on raskused oma abikaasaga ja tal puudub raha, et teha eluga seda, mida soovib. See kõik laseb naisel ka ignoreerida tema ümber laialivalguvat maailma. Kui loodus on otseses mõttes tulnud tema elustiili hävitama, saab ta ka aru, mis kõik tal oma ignorantsuse ja kangekaelsuse tõttu märkamata on jäänud.

    Kaks esimest lugu on vajalikud kolmanda ja viimase taustaks, mis on filmi tähtsaim, aga ka kõige liigutavam osa. Seetõttu, et varasemalt on olnud peamine fookus mõisal kui objektil, on võimalik see dekonstrueerida selle ahnuse ja ignorantsusena, mis ta tegelikult on. Viimane osa jutustatakse Susana vaatenurgast: tema ema on töötanud mõisas abilise ja teenijana kümneid aastaid ning ka Susana ise on teda seal palju aidanud. Samas isegi kui ta on perekonna lapsi aidanud üles kasvatada ja seda veel äärmiselt väikese tasu eest, ei võeta teda arvesse, kui arutletakse mõisa müügist teenitud raha jagamise üle. Pärast mitmeid katseid sel teemal õdede ja vennaga vestelda saab Susana aru, et neil ei ole tegelikku austust Susana, tema ema ja muude abiliste vastu. Nende kümnete aastate eest võiks ta palka kokku saada rohkem kui kakskümmend tuhat eurot, mis vaevu vastab ühe või kahe aasta miinimumpalgale, eriti veel, kui mõisa saab müüa vähemalt paari miljoni eest. Aga ei, kuidas küll võivad need aastakümneid töötanud inimesed nii palju nõuda?

    Suure tulekahju ajal muutuvad rikka perekonna probleemid veelgi mõttetumaks. Samal ajal kui nemad ohutult oma mõisas peituvad, on kohalikud tuld kustutamas, oma maad kaitsemas. Nemad on need, kes kannatavad enim. Nemad kaotavad oma päris kodud, mitte ainult uhke suvemaja, mida niikuinii müüa tahetakse. Neil on hiljem raske endale uus elamine leida. Lõpuks tekib küsimus, kellel on suurem õigus oma maale? Inimestel, kes seal vaevu aega viidavad ja kes ei tea sealsest kogukonnast midagi, või neil, kes seda maad päriselt austavad ja kaitsevad? Müüdud maa peale tõenäoliselt ehitatakse hotell või golfiala. Kurb on näha, kuidas maa, millega võiks teha nii palju saab sellise labase kasutuse. 

    Samal ajal ei ole kohalikel maad, neil ei ole ressursse ja neil ei ole austust. Isegi kui Susana kohalikke kindlast surmast päästab, tuues nad kõik mõisa varju alla, karjub kahe õe vend nende peale, et nad mingi hinna eest ei tohi istuda tema isa toolis, olla nende „auväärses“ toas ja võtta liiga palju ruumi. Tema jaoks on objektidel inimestest suurem väärtus. Seda on päris kummaline näha, kuidas täiesti tavalistest tegelastest saavad filmi lõpuks rikkuritest jõhkardid.

    Filmi lõpus on stseen kõigist koos, tule eest varjumas. Pärast kolmandat lugu on üleminek sinna igati loogiline ja sujuv, ehkki juba selle viimase akti alguses on tunda olukorra suuremat ohtlikkust. Muusika pidevalt tuletab seda meelde ning panused mõjuvad koheselt palju kõrgemana – ja nüüd on jõutud selle loo haripunkti. Stseen on lahendatud aegluubi ja kohati personifitseeritud muusikalise palaga. Kui keegi karjub, ei ole seda kuulda helis, vaid muusikas. Ega sellist momenti, kui tuli on ukse taga, ei saagi kogeda täiesti reaalajas ja aegluubi kasutamine tundub igati loogiline. Kes teab, kas need on nende tegelaste viimased elumomendid. Ehk kõik ongi tõepoolest aeglane, kui hävingu äärel oodatakse lunastust.

  • Šarmantne jaburus filmis „Sinisest sinisem“

    Šarmantne jaburus filmis „Sinisest sinisem“

    Šarmantne jaburus filmis „Sinisest sinisem“

    „Sinisest sinisem“ („The Blue Trail“) on siiani üks vaimukamaid eneseleidmise lugusid, mida olen ekraanil näinud. See absurdne film on suudetud teha paeluvaks oma ühiskonnakriitika ja mingi teatud õrnusega, vaatamata potentsiaalselt jaburale süzeele. Kõik filmi elemendid on omaette seisvalt tugevad. Mitmeid kadreeringuid võiks igavesti tõlgendada, montaažis on langetatud huvitavaid valikuid ning ka helidisain on väga tore kõikide oma rütmistamiste, POV-helide ja muude detailidega.

    Film algab erinevate logode taustal peale loetud tekstiga, millega efektiivselt tutvustatakse meile seda maailma, kus peale kindlat vanust saadetakse vanainimesed elama kolooniatesse ja neil on igasuguste rahaliste kulutuste jaoks vaja oma lapse (ehk siis nende eest vastutava isiku) luba. Käimalükkav sündmus järgneb üpris koheselt, pärast sissejuhatavat montaažiepisoodi, mil peategelane Tereza, 77-aastane vabrikus töötav ning elujõudu täis olev naine, lastakse töölt lahti. Kõigepealt näidatakse meile tema igapäevast elu, mille konkreetsust ja banaalsust ta pigem naudib, kui ei naudi, ning seejärel selle rutiini kadumist. Mida ta peaks kogu päev tegema, kui ta tööl käia ei saa? Selline järsk situatsiooniga harjumine on päris rõhutatud liin filmis. Pidevalt on olukordi, mis seda nõuavad, ehkki selle esimese muutuse šokk on Tereza jaoks kõige suurem.

    Selles filmis tutvustatakse varakult palju erinevaid elemente ja reegleid, mis hiljem naasevad, näiteks niinimetatud inspektsioonikaubik või harrastusmängud loomadega. Võib-olla on see nii märkimisväärne minu jaoks seekord nende rohkuse tõttu, mis teeb ka sellevõrra lõbusamaks ülejäänud filmi ja suurendab kontrasti selle esimese poolega, kus peategelane on rangemeelne, paindumatu ja kinnine kõige suhtes.

    Kontrastsusest rääkides – see film lausa armastab seda. Situatsioone ning olukordi kõrvutatakse pidevalt, selleks kasutatakse kavalalt kaameratööd, montaaži ja lõbusaid lavastuslikke lahendusi. Kui ühes kohas on inspektsioonikaubikus istuva vanainimesega tehtud üldplaan selle kõrvalt, et muuta seda situatsiooni impersonaalsemaks, siis hiljem näeme me seda keskplaanist ja otse tagant, koos võrekastis istuva häbi ja alandatust tundva peategelasega. Alguses ei olnud see kaubik meie peategelase mure, vaid miski, mis oli temast väga kaugel. Nüüd aga on selle ühiskonnakorralduse tõttu tema see, kes seal kõigile nähtaval istub. Samuti kui me näeme reklaami ilusast elamurajoonist, on see kaadris ümbritsetud kulunud majadest ja üleuputatud teedest. Nõnda töötab see kommentaarina, kuidas vana kõdunev ümbrus peaks peidetud olema, ära pandult, täpselt nii, nagu vanainimesed selles filmis.

    Tereza esimene, kuigi mingil määral sunniviisiline enda seatud reeglitest ja rangusest lahti laskmine toimub, kui ta kohtub paadijuhi Caduga ja asub temaga Amazonase jõel reisima. Terezal on eesmärk vähemalt korra enne kolooniasse minekut lennukiga lennata, aga ükski ametlik koht ei müü talle piletit ilma tema tütre nõusolekuta. Cadu on tema vastand, väga vaba, mis automaatselt loob nende kahe vahele hea dünaamika. Ootamatu katkestuse tõttu peavad nad teekonnal veetma rohkem aega koos, kui oli plaanitud. Pärast pikemat passimist leiavad nad ühe sinise teo: sellel nälkjal peaks olema võime tulevikku ennustada, kui temalt tilkuvat vedelikku silma pigistada. Tereza reaktsioon on turtsatada, mis tulevik üldse vanadel inimestel on. Ta väidab, et ei usalda piisavalt uskumust teo kohta, sest oht jääda pimedaks või saada mingi muu mürgistus tema arust seal ikkagi on.

    Kuigi Cadu ja Tereza teed lahknevad järgmisel päeval, on mingi õrn muutus temas juba alguse saanud. Selle ja filmi teise poole vahel jõuab Tereza oma algsest eesmärgist loobuda ja üritab veel korra ühiskonnaga leppida, kuid teel kolooniasse saab ta aru, et selline isikliku autonoomia puudumine, mis seal nõutud on, pole temale. Seejärel põgeneb ta päriselt ära, mitte ainult lühema reisi jaoks nagu varasemalt, ja kohtub varjupaika otsides ühe nunna Robertaga. Või pigem nagu võlts-nunnaga. Robertal on reisimiseks omaenda väikelaev ning ta teenib raha digitaalseid piibleid müües. Kolooniasse sattumisest pääses ta enese välja ostmisega.

    Tigu jõuab tagasi Tereza juurde ühel õhtul, mil nad mõlemad otsustavad lõõgastuda ja üleüldiselt elu nautida. Seekord on aga Tereza see, kes nälkja kasutamist lõpuks soovitab ja ka oma tuleviku vastu huvi tunneb, olles vabanenud varasemast reeglistikust, mis teda kogu elu oli tagasi hoidnud. Seega läbi selle protsessi muutub tigu vabaduse metafooriks. Pärast seda võtab Tereza riske, mida ta varem eales ei oleks võtnud, ta on iseseisev ja ka otseses mõttes võitmatu. See on tema teekonna kulminatsioon, koos Robertaga tunneb Tereza end viimaks piisavalt ohutult, et lasta lahti teda ennast piiranud põhimõtetest.

    Terezal pole kunagi kedagi sellist olnud. Nende kahe naise sõprust oli selline rõõm jälgida, seest läks kuidagi soojaks. Tegelikult võiks isegi siit veel rohkemgi välja lugeda: mingisugusel tasemel homoerootika tundus valdavat päris mitut nendevahelist stseeni ja internetti sirvides ei tundu olevat ma ainuke, kes sellest kinni haaras.

    Filmi haripunktiks on aga Tereza jaoks suurima riski võtmine. Otsuse ohtlikkust märgistatakse koheselt kaadris oleva rooliruumi punase värvusega hetkel, mil ta otsustab laevaga minema sõita. Ilma liialt ütlemata, mis järgneb, on kahe kuldkala vaheline võitlus. Pinge on täiesti laes, tõenäoliselt hoidsin ma isegi oma hinge pooleldi kinni, ja samal ajal on see situatsioon kuidagi nii… totter. Mitte üldsegi halval viisil. See on šarmantne, visuaalselt imeline ja see on jabur. Sama saab öelda filmi kohta tervikuna. Lugu võib olla küll absurdne, aga see on samuti pungil emotsioonist, haprusest, avastustest ja – õigetel aegadel – pingest. Film jookseb montaaži poolest igati sujuvalt ilma kuskil takerdumata, selle pikkus on täpselt õige. Paadisõidud ei muutu vaatamata nende rohkusele kunagi igavaks, miski, millele kindlasti aitab kaasa imeline kaameratöö. Kogu filmielamus oli meeldiv ja ega ma ei oskagi sellele midagi ette heita.

    „Sinisest sinisem“ on selline film, mille juurde ma kindlasti naasen. Ehk muutub ta minu jaoks isegi mingisuguseks comfort-filmiks oma üldise sooja tooni tõttu. Lõpuks saan ma olla ainult rahul, et minu üks esimesi tutvumisi Lõuna-Ameerika kinoga on olnud niivõrd nauditav.

  • Löök otse kurbuse kolmnurka

    Löök otse kurbuse kolmnurka

    Vaesed rikkad, rikkad vaesed, kurat küll!
    Vaesed rikkad, rikkad vaesed, on asi hull!
    (sõnad Jaagup Kreemi laulust „Rikkad vaesed“)

    Ruben Östlundi kirjutatud ja lavastatud film „Kurbuse kolmnurk“ („Triangle of Sadness“) naerutab, lohutab, ajab ihukarvad püsti ning on ühiskondlikel teemadel kõnekas film.

    „Kurbuse kolmnurk“ räägib loo peamiselt kahest inimesest – mehest ja naisest, kelle suhte praod hakkavad suurenema, kui nad satuvad koos grupi omasugustega kruiisile. Carl on algaja modell, kes proovib ambitsioonikalt pürgida parimate sekka. Ta usub enda võimekusse, ent tunneb end siiski olevat kehvema kui teised. Carliga saavad hõlpsasti samastuda noored, kes tahavad samuti meeleheitlikult endast jälge maha jätta. Need, kes võrdlevad end pidevalt teistega ja tunnevad täitmatut tungi saada parimaks. Carli jaoks on esimene samm sellel teekonnal kaotada oma kulmukortsutus (niinimetatud kurbuse kolmnurk) ning õppida taluma kriitikat.

    Tema tüdruksõber Yaya on juba tunnustatud jõukas modell. Modellindusmaailm pole kerge, see nõuab pidevat tegutsemist ning oma välise ilu säilitamist – see on Yayale tähtsam kui tema sisemine olemus. Yaya ja Carli koosolemine tundub samuti olevat lihtsalt tööriist oma kaunite imagote esitlemiseks. Maailm, milles need noored inimesed elavad – kui seda saab elamiseks nimetada –, on võlts, karm ja ebaõiglane. Vaatajatena tunneme selle meid päriselus ümbritseva tõttu ära. Sellisesse tähelepanu- ning võimuahnesse maailma on sotsiaalmeedia avarustes ning kapitalistlikus süsteemis kerge ära eksida, mistõttu tundub ainus viis võidelda ja oma kohta säilitada lihtsalt kõigega kaasa minnes. Carli ja Yaya võimupositsioonid ning senistel eelistel põhinevad harjumused pannakse proovile tasuta saadud kruiisireisil, kus ükski kliendi soov pole täitmatu, kinnistamaks ideed ühiskonnas eksisteerivast hierarhiast.

    Kruiisilaeva traagilise hävimise tõttu on igaüks aga sunnitud tegutsema enda eest. Tänu laeval madalal positsioonil töötavale koristajale Abigailile jõutakse kummipaadil saarekesele. Luksus ja eelised kaovad seal silmapilkselt. See on päriselu ja siin jäävad ellu vaid tugevad ning taibukad. Kampa pääsenuid hakkab juhtima ennist tähtsusetuna tundunud tavatöötaja ning lihtsalt ilus või rikas olemisest pole sel saarel enam mingit abi. Nõnda juhtubki, et Yaya on sunnitud endale otsa vaadates nägema ka muud kui ilusat näolapikest ning Carli ihaldatud tunnustus hakkab talle kiirelt kätte maksma.

    Kummastavalt eripärase loo seest tuleb esile ka nii-öelda üldise suure pildi kajastamine, mille toonitamiseks on Östlund kasutanud tumedat huumorit, pilgates rikkuritest hellikuid ning ülistades tavalist töörahvast, kes meie igapäevaelus märkamatuks jäädes siiski asendamatuid rolle kannavad. Paralleele annab tõmmata ka filmimaailmaga, kus kuulsad näitlejad oleksid eikeegid, kui poleks suurt ja töökat filmimeeskonda, kes tegelikult võimaldavad neil ekraanidel särada.

    Just sellesama kontrastiga, mis tekib eri klassist inimeste säramise ja meeleheite kõrvutamisega, suudab film vaatajat mõtlema panna, andes võimaluse aeg-ajalt peituda ning siis jälle pilatud saada. Harukordselt huvitav, veidi võigas, ent vajalik pilguheit nii rikaste kui vaeste eluväärtustesse.

    Autor: Nora Tuisk

    “Kurbuse kolmnurk“ (2021)
    Riik: Rootsi, Prantsusmaa, Suurbritannia, Germany, Türgi, Greece, UK, Saksamaa, Kreeka
    Kestus: 2h 27min

    Režissöör: Ruben Östlund
    Stenarist: Ruben Östlund
    Operaator: Fredrik Wenzel
    Monteerija: Mikel Cee Karlsson, Ruben Östlund
    Osades: Thobias Thorwid, Harris Dickinson, Charlbi Dean, Charlbi Dean Kriek, Woody Harrelson

  • „Keegi ei märganud“ – ühe naise kurioosne juhtum

    „Keegi ei märganud“ – ühe naise kurioosne juhtum

    „Keegi ei märganud“ räägib keerukast ja saatusraskest juhtumist ühel sügisel Prantsusmaal. Tark ja edukas pereema Claire Morell (Maud Wyler) sünnitab teadvusetus šokiseisundis oma vannitoa põrandal lapse. Imik leitakse samal õhtul tänaval oleva prügikasti pealt kilekotti mähituna. Sellest sündmusest algab Claire’i ja tema perekonna õudusunenägu – Claire pannakse ajutiselt trellide taha alla 15-aastase inimese mõrva eest, kuni tema advokaadist parim sõbranna Sophie üritab teha kõik, et Claire pääseks karistuseta koju.

    Filmi „Keegi ei märganud“ narratiiv paneb vaataja keerulisse olukorda – kas elada peategelasele kaasa või mitte? Kui vastus on ei, siis on filmi tohutult keeruline omaks võtta. Selles puudub piisav sissevaade Claire’i sisemaailma, mistõttu on raske tunda tema vastu empaatiat. Enamik filmist keskendub välismaailmale – Claire’i ja tema sõbranna katsele teda hiljem kohtus õigeks mõista. See on protsess, mille käigus eri inimesed üritavad Claire’i käest vastuseid saada. Claire on niivõrd suures meelehärmis, et ei oska end väljendada, jättes kohati isegi mulje, justkui kannataks ta mõne vaimse häire käes. Ta põikleb ja enamik ajast on tema põhiliseks repliigiks „ma ei tea“. See asjaolu sunnib vaatajat pidevalt küsima, kas Claire tegutses tõesti teadvusetult või on ta siiski potentsiaalne mõrvar.

    Claire’i küsitlemise stseenid võivad frustreerida vaatajat, kes hindab sündmusrohkust ja loo kiiret arengut. Tegemist on pigem aeglaselt kulgeva narratiiviga, mis vastab reaalsusele – kohtuasjad venivad, põhjustades peredele tohutuid kannatusi. Lugu annab veidi edasi ka Prantsusmaal valitsevat vaadet abordile, mida täielikult ei aktsepteerita. See mõjutab ka prokuröre kritiseerivalt suhtuma Claire’i ja seetõttu ka kogu kohtuprotsessi. Siiski ei keskendu film otseselt raseduse katkestamise teemale. Tegemist on imiku hülgamisega, nii et ta sureb, ehk prokuröride sõnul mõrvaga. Need vastuolud, rasked küsimused, millele ükski tegelane vastata ei oska, ja segadust tekitavad vastused teevad filmi üsna keeruliseks, kuid paeluvaks kogemuseks.

    Film pühendub pigem äärmiselt komplekssele narratiivile, mistõttu keskendutakse rohkem näitlejatööle loo edasiandmiseks. Kaameratöö on jäetud vaoshoituks – visuaalselt on film üles võetud üsna hallikates toonides, külma ja sügiseselt närbuva pildikeelega. Stseenid vanglas on klaustrofoobilised ja kontrastis Claire’i koduga, kus on kõrged laed, värvikas sisustus ning laual alati vein ja juust. Loo kulgedes kaob Claire’i näost aegamisi värv ja tema silmad jäävad kohtuprotsessi käigus aina tühjemaks. Näitlejatöö koha pealt on tähelepanuväärne Maude Wyleri segaduses ja šokis ilme, mis tema näol terve filmi vältel valitseb.

    Pärast esilinastust seletas režissöör Béatrice Pollet lahti filmi narratiivi ja seemne, millest film idanema hakkas. Nimelt luges Pollet kunagi ajakirjast loo naise kohta, kes oli rasedust eitanud ja teadvusetult sünnitanud lapse, kelle ta uduses šokiseisundis oli välja visanud. Naisel polnud juhtumist mälestusi ja algas ränk kohtuasi. Pollet oli loost hämmastuses ja mõtles, kuidas see ometi võimalik on. Lugu inspireeris teda filmi tegema ja sellest sündiski „Keegi ei märganud“. Kuid kuidas naine ja inimesed tema ümber ei näe tema rasedust? Pollet sõnul näitavad uuringud, et naise vaimsel seisundil on nii suur efekt, et kui ta kannab last totaalses eituses, ei pruugi tema keha seda välja näidata. Laps lükkub veidi selgroo poole ja naise kõht säilib endisena. Momendil aga, kui naine teadvustab oma raseduse, hakkab rasedus välja paistma. Seda kinnitas ka Maude Wyler, kes rääkis oma kogemusest võtetel, kuidas olles viiendat kuud rase, polnud seda väliselt märgata. Pärast võtteid ja stressi taandudes hakkas rasedus välja paistma.

    „Keegi ei märganud“ on kohtudraama, mis toetub tabudele – raseduse eitamine ja lapse hülgamine. Kes on huvitatud kohtuasjadest ja ülimalt komplekssest füüsilisest ja vaimsest seisundist ehk rasedusest, võivad heatujuliselt filmi vaatama minna. Film ei kajasta neid paeluvaid fakte, mis režissöör linastuse lõppedes välja tõi. Tundsin kahjumeelt, et ülejäänud vaatajad ei pruugigi neid teada saada ja võivad pärast filmi tunda end veidi segaduses olevat. Kuid Pollet ei anna meile teadlikult kindlaid vastuseid, kajastades teemat komplekssena, mida see ongi, ning jättes meid sügavalt mõtlema. Seega võib öelda, et „Keegi ei märganud“ on pigem inimestele, kes armastavad oma filmikogemuse üle järele mõelda ja teemat hiljem arutada.

    Autor: Mirell Talbre

    “Keegi ei märganud” (Toi non plus tu n’as rien vu, 2022)
    Riik: Prantsusmaa
    Kestus: 1h 34min
    Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Béatrice Pollet
    Stsenarist: Béatrice Pollet
    Produtsent: Stéphanie Douet
    Operaator: Georges Lechaptois
    Monteerija: Loïc Lallemand
    Heliloojad: Pierre Schmidt, Mathieu Chocat
    Osades: Maud Wyler, Géraldine Nakache, Grégoire Colin, Roman Kolinka, Fanny Cottençon     jt

  • „Ann“ – noore naise õudusunenägu

    „Ann“ – noore naise õudusunenägu

    31. jaanuaril 1984. aastal ärkab 15-aastane Ann Lovett varahommikul üles ja mõistab, et täna see juhtub. Ann ei lähegi kooli, vaid kõnnib linna peal ringi, kuni toob kiriku juures aias jumalaema kuju silme all ilmale poja. Tõestisündinud loo põhjal tehtud film räägib loo noore tüdruku katsumustest: oma õnnetuseks on ta jäänud rasedaks kohas ja ajas, kus see pole aktsepteeritav. Režissöör Ciaran Creagh on loonud filmi, mis on vaatajale emotsionaalne katsumus, tekitades meis viha ja nördimust, kuid samal ajal tuletades meelde ühiskonna häbiplekke.

    Tegevus toimub Iirimaa väikelinnas, kus valitseb katoliiklus. Filmi pealkirjast hoolimata tuleb välja, et film pole ainult tüdrukust nimega Ann, vaid palju suurematest ja valusamatest probleemidest, keskendudes peamiselt kahele vastuolulisele teemale – religioon ja rasedus väljaspool abielu. Need elust lahutamatud asjad on teadaolevalt siiamaani üksteisega vaenujalal, mistõttu on film ka ajakohane. Osalt on peategelane vaid tugipunkt, millele sõnumi edastamiseks toetutakse – Annil on vähe dialoogi ja peamine tegevus toimub tema ümber, mitte tema endaga. Mõne erandina on paar stseeni siiski Anni omad, näiteks filmi haripunkt, kus ta sünnitab.

    Stsenaariumit ei pruukinud olla lihtne kirja saada, kuna tegemist on tõestisündinud looga, milles osalenud on vaikinud üle 40 aasta. Siiski on Creagh suutnud luua naturaalselt voolava ja tugevaid emotsioone üles kerivate keerdkäikudega narratiivi. Stsenaarium toetub võimalikult palju reaalsele infole, mis põhjaliku uurimisega välja selgitati. Dialoogi puhul on tähelepanuväärne, et peategelane räägib filmi jooksul vaid ühe korra, samal ajal kui kõrvaltegelastel on märkimisväärselt rohkem kõneaega. See on kaunilt edastatud kurb metafoor sellest, kuidas Annil pole enda olukorras häält.

    Filmi tegevus leiab aset ühe päeva jooksul, mil juhtumid aegamisi lahti hargnevad. Seda on hästi edasi antud režiiliselt kaameratööga, mis jälgib ühte tegelast n-ö jooksu pealt ja pärast kokku sattumist teise tegelasega liigub kaamera hoopis tolle järgi, olgu need pereliikmed, linna pastor, Anni sõbrannad või Ann ise. Selline lahendus tekitab tunde, nagu jääksid tegelasega üksi ja saaksid salaja vaadata, mida ta omaette teeb ja mõtleb. Nii annab film aegamisi ülevaate terve linna vaiksest olustikust, elanikest, nende katoliiklikest väärtustest ja rutiinsest argielust. Selline tegelaste järel käimine operaatoritööna on kukkunud välja väga loomulikuna ja tekitab tunde, nagu veedaksid ise aega tollel kurikuulsal päeval Iirimaa väikelinnas. Kaadrid on pikad ja publikul tekkis Q&A ajal isegi küsimus, kas filmitegijatel oli algselt plaan terve film ühe kaadriga filmida, ning vastus oli jah. Kahjuks polnud see aga võimalik ja filmis leidub siiski lõikeid. Mõned pikad stseenid tekitavad vahel isegi piina, kui oled sunnitud tükk aega jälgima, kuidas noor tüdruk vereloikudes ja valude käes piineldes üksi sünnitab. Need pikad stseenid on aga element, mis teeb filmi nii mõjuvõimsaks. Nii helirežii kui ka montaaž on minimalistlik ja loob terviku – miski pole üleliigne.

    Kokkuvõttes pole „Ann“ kõigile, kuid peaks olema. Vaatajale ei pruugi istuda pikad stseenid ning mõnda võib häirida verise ja valusa sünnituse vaatamine. Ei saa aga eitada, et Creagh on andnud meile filmi, mida võib võtta kui ajaloo- või ühiskonnateaduste õpikut. See on film häbist ning naiivsusest ja selle tagajärgedest. Loomulikult on filmi alustalaks tüdruk, kes hooletusse jäetuna näitab oma seisukohta kõige mõjuvamal moel, öeldes (endale tollal teadmata) tervele Iirimaale ja selle tulevastele generatsioonidele, et kõik vajavad abi. „Ann“ rebib südame rinnust ja jätab sügava mulje.

    Autor: Mirell Talbre

    “Ann” (2022)
    Riik: Iirimaa
    Kestus: 1h 38min
    Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Ciaran Creagh
    Stsenarist: Ciaran Creagh
    Produtsendid: Ferdia Doherty, Ciaran Creagh, Niall Flynn
    Operaator: Dave Grennan
    Monteerija: Tony Cranstoun
    Helilooja: Craig Wedren
    Osades: Eileen Walsh, Zara Devlin, Ian Beattie     jt

  • Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    Miks pahad inimesed on pahad ja mitte head?

    „Teised“ on tänapäeva sotskriitiline draama, milles režissöör Aleksandra Terpinska toob ekraanile igapäevaelu armusuhted ja tupikud, nõrutatud läbi räppmuusika ja musta huumori. Peategelase, wannabe-räppari Kamili ainus siht elus on salvestada album, kuid tema kõrgeid unistusi segavad ellu viimast „teised“, kes temasse ei usu. Kamil leiab end rikka ja rinnaka „meeleheitel koduperenaise“ Iwona tiiva alt, kus on vahel hea valgel diivanil peatuda ja lahkumisel taskuraha küsida. Iwona ja Kamili seksiseiklused aga ei vii tegelasi armastuse ja õndsuse poole, vaid igaüks selles hallis maailmas on lõksus omaenda eksistentsis ja peab seal kuidagi hakkama saama. Õhus on küsimus, miks ei suuda keegi õnnelik olla.

    Valisin selle filmi esialgu üsna skeptiliselt, sest draama ja räppmuusika peale kinno üldiselt kohe ei jookseks. Esimesed kümme minutit oli raske filmi sisse elada, tunne oli, justkui oleks mind vaatajana palgatud 90-minutilise muusikavideo operaatoriks. Kuid aja möödudes põimusin siiski tegelastega niivõrd, et huvi ei kadunud kordagi. Just režissööri kadestamisväärsed käsitööoskused ja hea tunnetus laulude, stseenide ja aegruumi vaheldamisel hüpnotiseerisid mind täielikult ekraanile.

    Hoiatan ette – et saada maksimaalset filmielamust, peab tulenevalt keelebarjäärist olema kogu aeg kohal, sest film nõuab vaatajalt palju tähelepanu nii keele kui ka tempokuse tõttu. On kahju, et kõige teravamad ja iroonilisemad kalambuurid jäävad teiskeelsele vaatajale tõlgete tõttu lahjemaks. Kuigi keel jätab vaataja natuke kõrvale, siis puudujäägi korvab teatud määral tohutult hea näitlejatöö. Filmi veavad tugevad ratsanikud, kelle režissöör kaariku ette rakendas ilmselt meelitusega „Kas sa tahaksid mängida midagi erilist?“, ja näitlejad mängisid tegelasi tõepoolest eriliselt hästi. Usun, et režissöör sütitas näitlejaid piisavalt huvitava väljakutsega, mis väljendub ka ekraanil. Karaktereid tugevdab vaataja jaoks ka režissööri suurepärane koostöö filmi kunstnikuga, sest just keskkond, kostüümid ja värvivalik annavad puuduoleva info ning loovad kokkuvõttes usutavad tegelased ja tervikliku maailmapildi, mis asendab tüviteksti kohatisi puudujääke ja teeb loo arusaadavamaks.

    Minu jaoks jäid nõrgaks vaid muusikaline põhi ja räppar-Jeesuse karakter, mille režissöör algtekstile juurde lisas, kuid see on juba maitse asi. Aleksandra Terpinska on nüüdsest üks režissöör, kelle järgmiseidki filme jään huviga ootama. Kuigi film „rikub“ paljusid klassikalisi filmireegleid, suudab just see film tuua pimedatesse öödesse värskust. Soovitan seda kindlasti vaatama minna, sest tegu on väga julge ja terava debüütfilmiga.

    Autor: Elis Rumma

    “Teised“ (Inni ludzie, 2021)
    Riik: Poola, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 46min
    Linastus PÖFF25 debüütfilmide võistlusprogrammis

    Režissöör: Aleksandra Terpinska
    Stsenaristid: Dorota Maslowska, Aleksandra Terpinska
    Produtsendid: Beata Rzezniczek, Klaudia Smieja
    Operaator: Bartosz Bieniek
    Monteerijad: Magdalena Chowanska
    Muusika: Marek Aureliusz Teodoruk
    Osades: Magdalena Kolesnik, Sebastian Fabijanski, Jacek Beler, Piotr Witkowski, Sonia Bohosiewicz

  • „Jaanuar“ – hunt lambanahas ehk meditatiivne õudusfilm

    „Jaanuar“ – hunt lambanahas ehk meditatiivne õudusfilm

    Üks kahtlemata mõjusamaid filme tänavusel PÖFF-il, varem vaid dokumentalistikas kätt proovinud Andrei M. Paunovi „Jaanuar“ (2021) suudab midagi vapustavat – olla tõhus ja kange kokteil eksistentsiaalsest draamast, nähtamatu niidina läbi filmi traageldatud absurdihuumorist ning üha intensiivsemaks muutuvast trillerlikust pingest. Tulemus on ehk aasta parim õudusfilm. Ei mäletagi, millal viimati mõni linateos suutis sedasi naha alla pugeda ja korralikult hirmust võpatama panna. Hea meenutus, et hea õudusfilm ei pea üritama pidevalt šokeerida või ehmatada, piisab hästi loodud pingelisest õhustikust ning paarist hästi ajastatud judinaid tekitavast hetkest, et vaataja jalust niita.

    Tegevuskoht ja -aeg ning olustik on ehk ära leierdatud ning „Jaanuar“ ei tee sellest ka mingit saladust. Tegevus leiab aset keset metsa eraldatud mägimajas, mis on ilmselt kunagi loodud hotellina, et külalisi võõrustada. Jaanuar. Väljas on krõbe talv, lund sajab lakkamatult. Meenuvad Stanley Kubricku „Hiilgus“ (1980), millele film muljetavaldavas lõppepisoodis väga tugevalt vihjab, ning John Carpenteri „Võõrkeha“ (1982), millega annab ka muid paralleele tõmmata.

    Mägimajakeses on kaks meest: uksehoidja (Samuel Finzi), kes pähklikoori lõhub, ning vanamees (Jossif Suršadžiev), kes lahendab ristsõnu ning oma kaaslase käest pidevalt vastusteks abi palub. Lisaks neile on toas koer ning tillukesse puuri pistetud must ronk. Peagi saabuvad metsast kaks külalist (Zahari Baharov, Svetoslav Stojanov), müstilised ning kidakeelsed. Nendega saabub mägimajakesse parajal määral usaldamatust – uksehoidja manitsused mitte katsuda Petar Motorovi traktorit on neile kui hane selga vesi. Mis seal ikka, traktor on külmast võetud ega käivitu. Kes on Petar Motorov?

    Saame teada vaid, et mees pidanud juba hommikul vara linna poole teele asuma, sest ei uksehoidja ega vanamees teda lahkumas ei näinud, küll aga olid tunnistajaiks jalajälgedele lumel, nüüd kinni tuisanud, mille peale vanamees mõtiskleb, et millegi peale ei saa enam nõnda kindel olla. Ühe külalise poolt täis valatud pits tühjeneb imetabaselt – ronk joonud, kinnitab vanamees. Kahtlase jutu peale kruvib kinnistes tingimustes vaikselt pinge, kuni metsast saabub hobune kelguga. Puudu on sõitja. Selle eest on kelgul jäässe külmunud kinniseotud hunt.

    Kes on Petar Motorov? See ei saa selgemaks ka siis, kui mägimajakesse satub preester (Leonid Jovtšev), kes samuti mõistatuslikku meest taga otsib. Vahepeal on üks eelmistest saabunutest saadetud metsa hundikarja pealikku jahtima, naasnud on metsast üksnes hobune, taas ratsanikuta, taas külmunud hunt kelgul. Mehed jutustavad lugusid külmadest talvedest, luupainajatest, kohalikest kurjadest vaimudest (tenetz), ning iga kord, kui keegi seltskonnast metsa kaob, naaseb sealt üksik hobune kelguga, millel jäätunud kriimsilm. Usaldamatus meeste vahel kasvab veelgi, kui saabub väike salk deemonlikes maskides inimesi, kes enda sõnutsi olevat teel läbi metsa linna, peletades eemale kurje vaime seal, kus hinged pole asu saanud ega suutnud lõplikult lahkuda.

    Võrdlusmoment Carpenteri „Võõrkehaga“ on ilmne paranoilises õhustikus, mille „Jaanuar“ suudab luua. Erinevalt esimesest ei lasku Paunov kehaõuduse kujutamisse, vaid suudab pinget ülal hoida ja juurde kruvida ka selleta – lihtsalt inimesed lumevangis, nende hõredad enigmaatilised ning mõistujutlikud dialoogid, taustal pidevalt pinev kõhedust tekitav muusika. Vasko Viana mustvalge kaameratöö on lummav ja hüpnootiliselt kaasahaarav, süüvides kord tegelaste emotsioonidesse, teisal triivides nende ümbruskonda kaardistama, olles igal juhul kõnekas, kuid mitte liialt. Heale õudusloole omaselt jäetakse omajagu vaataja kujutlusvõime teha. Operaatoritöö leiab Paunovi juhendusel suurepärase sümbioosi montaažiga (Francisco Moreira, Anastas Petkov, Viktoria Radoslavova), tulemus on erakordselt sujuva vooluga film, mis suudab midagi paradoksaalset – uinutada (mitte halvas tähenduses) vaataja enda meditatiivse rütmi püünisesse, samal ajal pidevat ärevustunnet kasvatades. See tasub end filmi lõpuks kuhjaga ära.

    Mida selle kõigega siis öelda tahetakse? Raske öelda. Mõistujutule omaselt võib lugu ilmselt mitmeti tõlgendada ning iga vaataja võib siit midagi just enda jaoks leida. Nagu üks eelmise PÖFF-i pärleid, Horvaatia film „Koidik“, on „Jaanuar“ ehk peatootjariigi kohalikule publikule kõige kõnekam, esitades loo, mis lubab paralleele tõmmata riigi lähiajaloo sündmuste või olustikuga. Petar Motorov, lõpmatult müstiline, on keegi, kellest kõik filmi tegelaskujud näikse ühel või teisel põhjusel sõltuvat, kuid mees on kadunud, jättes endast maha hääbuvad valdused. Ehk on film sotsiaalne kommentaar kääridele, mis on tekkimas / tekkinud linnastuvate ning maapiirkondade vahele. Linnas süüakse nautimiseks, linnas kannavad mehed seelikuid, linnas on asjad hoopis teisiti, nendib uksehoidja ühe vestluse käigus.

    Lõhe linna- ja maaelu vahel tuleb tegelaste jutuajamistes korduvalt teemaks. Lõhe ei seisne aga ainult selles, kuidas linna- ja maainimesed eri tingimustes elavad. Lõhe on ka füüsiline – kes metsa läheb, et läbi selle linna jõuda, paistab et kohale ei jõua – naaseb ju teele asunud truu ratsu kelguga, millel külmunud võsavillem kui klaasist silmadega topis, ratsanikust ei haisugi. Kuid nagu ennist mainitud, pakub film küll palju mõtteainet, ent on ka niisama nauditav, kas siis eksistentsiaalse, vahest isegi omamoodi apokalüptilise draamana (mägimajakese ja selle asukate hääbumine kui ühe maailma lõpu kuulutus) või pesueht õudusfilmina. Ehkki kogu film poeb vargsi naha vahele ega lahku sealt kergekäeliselt, leiab see filmi vältel pinge kruvimine eriti võpatama paneva väljundi filmi lõpus, mil režissöör Paunov teeb vägagi otsese hommage’i Stanley Kubricku „Hiilgusele“.

    „Jaanuar“ on tugevamaid filme tänavusel, 25. sünnipäeva tähistaval PÖFF-il. Mõtliku filosoofilise draama kuube riietatud õudusfilm (nagu hunt lambanahas) suudab jutustada enigmaatilise mõistujutu nii, et kordagi igav ei hakka; otse vastupidi, raske on pilku ekraanilt pöörata. Eneselegi märkamatult hüpnotiseerib ja lummab filmi detailirohke omailm (suuresti tänu võrratule operaatoritööle) sedavõrd, et kerge on langeda transsi. Tugevad näitlejatööd ning pingestatud dramaturgia aga jõuavad lõpuks finaalini, mis tekitab tõesti kõhedust. Vaevalt on käesoleval filmiaastal pakkuda õudsemat õudusfilmi kui „Jaanuar“.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    “Jaanuar“ (Януари, 2021)
    Riik: Bulgaaria, Luksemburg, Portugal
    Kestus: 1h 50min
    Linastus PÖFF25 programmis “Põhjusega mässajad”

    Režissöör: Andrey M. Paounov
    Stsenaristid: Alex Barrett, Andrey M. Paounov
    Produtsent: Vanya Rainova
    Operaator: Vasco Viana
    Monteerijad: Francisco Moreira, Anastas Petkov, Victoria Radoslavova
    Muusika: Ivo Paunov
    Osades: Samuel Finzi, Iossif Surchadzhiev, Zachary Baharov, Leonid Yovchev, Svetoslav Stoyanov

  • „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ on tuntud Ungari režissööri György Pálfi seitsmes täispikk film ning osaleb PÖFF-i põhivõistlusprogrammis. Režissöör Pálfi on minu põhjuseks filmi vaadata. Olen varem näinud tema ilmselt tuntuimat tööd „Taksidermia“, mis oli paraku suur pettumus. Sellest hoolimata oli selgelt kuulda autori tugev hääl ning oli aru saada, et Pálfil on vaieldamatult palju ideid ja ambitsiooni nende elluviimiseks. Seetõttu otsustasin talle veel ühe võimaluse anda ja on väga tore tõdeda, et „Igavesti igaveses“ on kindlasti palju positiivsem kogemus. Peamiselt sellepärast, et Palfi kavatsused tunduvad palju paremini kohale jõudvat.

    Filmi tegevus toimub postapokalüptilises Ungaris. Toimumas on täpsustamata sõjaline konflikt, mis on jätnud riigi varemeisse. Peategelane on endine sõdur Ocsenįs (Tamás Polgár), kes aitab väikese kogukonna haiglas nõrgemate eest hoolitseda. Maailm tema ümber on julm ja värvitu. Vägivalla suhtes valitseb peaaegu apaatsus. Inimelu on kaotanud oma tähenduse. Kui salapärane snaiper järjekordse ohvri nõuab, kehitatakse õlgu. Elu lihtsalt on selline. Mis seal ikka teha?

    Peategelane Ocsenįs on vaatajale ideaalne surrogaat, kelle kaudu filmis näidatavat maailma kogeda. Tegu on inimesega, kes on palju kannatanud ja kannatab ilmselt sama palju veel. Vaatajale saab ta kiiresti sümpaatseks, sest suur osa esimestest stseenidest keskendub tema „heategudele“. Ta aitab haiglas vigastatuid, lõbustab invaliide ja on kassiinimene. Maailm võib ju olla kohutav, aga see ei tähenda, et Ocsenįs peaks kohutav olema. Tegelase mõtteid lugeda ei oska, aga umbes selline võiks tema moto olla. Natuke kurb, et stsenaarium teda lõpu poole veidi alt veab. Mingil hetkel on vaja, et juhtuks kindel asi ning selleks peab Ocsenįs natuke enda karakteri vastu minema.

    Lugu kui sellist siin tegelikult eriti ei ole. Pigem on tegu kõigest ühe lühikese visiidiga hullumeelsesse maailma. Ilmselt ei toimunud midagi enne kaamera käivitamist ja suure tõenäosusega ei muutu midagi peale viimast kaadrit. Teatud mõttes meenutas film eelmisel aastal nähtud „Nomaadimaad“ (2020). Palju on niisama olemist. Peategelasele meeldib kuulata vanemate saatusekaaslaste lugusid. Need mõlemad on aktsepteerinud oma rolli end ümbritsevas (muidugi väga erinevatel põhjustel) ja on täiesti sõltumatud teistest inimestest. „Nomaadimaas“ polnud kahjuks mutantkalu, seega saab „Igavesti igaveses“ kerge eelise. Vahet pole, et „Nomaadimaas“ on purunenud taldrik suurem tragöödia kui inimese surm Pálfi filmis.

    Pálfi stiil ei sobi kindlasti kõigile. Mõned sõnad, mis selle kirjeldamiseks meenuvad, on pahatahtlikkus, küünilisus ja ülim agressiivsus. Tema filme vaadates hakkab lõhnameel kohe kiiremini tööle ja tuntav pole eriti meeldiv. Eriti kui vahel tundub, et eesmärk on lihtsalt šokeerida ja ei midagi enamat. See on siiski peamiselt „Taksidermia“ probleem. Tolle filmi maailm on algusest peale vastik, kõik tegelased on ebameeldivad (ajuti tundub, et Pálfi isegi vihkab neid) ja iga viie minuti tagant juhtub midagi, põhjuseks soov panna kedagi karjuma „Appi! Nii vastik!“.

    „Igavesti igaveses“ on kahtlemata malbem, isegi kui kergeks vaatamiseks seda kutsuda ei saa. Pálfi annab tegelastele aega olla inimesed ning nautida inimlikke hetki ja mõnusid. Muidugi esineb ka šokeerivaid momente, mis tõesti võivad tuju rikkuda (nt loomadevastane vägivald). Sel korral aga mõjuvad need palju efektiivsemalt, sest neid on kogu filmi peale kokku umbes kolm-neli. Vahepeal on aega hinge tõmmata, mis muudab need hetked palju mõjuvamaks. Šokk on hea tööriist vaataja filmi tõmbamiseks, aga ei tohiks kunagi olla kogu asja mõte.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Igavesti igaveses“ (Hatorszag, 2021)
    Riik: Ungari
    Kestus: 1h 17min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: György Pálfi
    Stsenaristid: György Pálfi, Zsófia Ruttkay
    Produtsendid: Ferenc Pusztai
    Operaator: Tamás Dobos
    Monteerija: Réka Lemhényi
    Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz

  • Ühe armastuse (lõpu) lugu

    Ühe armastuse (lõpu) lugu

    Itaalia muusik ja filmitegija Stefano Sardo esimene mängufilm „Sinuga või sinuta“ jutustab loo ühest pikast suhtest. Täpsemini sellest, kuidas see läbi saab.

    Sõbrad ja sugulased arvavad, et muusik Tommaso (Guido Caprino) ja näitlejanna Alice (Elena Radonicich) hakkavad kihluma, kuid nad teatavad hoopis lahkuminekust. Kuna raha on vähe, peavad nad üle kuu aja koos edasi elama. Kõlab nagu klassikaline romantilise komöödia lähtepunkt, kuid tegelikult on Stefano Sardo suutnud kinolinale tuua usutava loo. Sinna on pikitud nii huumorit kui ka kurbust, inimlikke nõrkushetki ja lootusekübemeid. Tegelased, kelle minevikuvarjud meie ees lahti rulluvad, tekitavad empaatiat ning värvikas ansambel nende sõprade näol lisab vürtsi juurde.

    Loo jutustamises on tunda oskust hoida vaataja tähelepanu. Tommaso ja Alice’i suhetes toimub pöördeid ning küsimus „mis neist saab?“ säilib viimase minutini. Stsenaristid Valentina Gaia ja Stefano Sardo on ühe hääbuva suhte visualiseerimiseks kasutanud metafoore ning raame. Näiteks näeme, kui palju ja samal ajal nii vähe võib keerulisel ajal tähendada koos ilutulestiku vaatamine. Kahe tunni möödudes võib vaataja tõdeda, et vahel sümboliseerib pikaaegset suhet üks terrassil vilkuv tuluke. Küsimus on, kas see leiab jõudu põlema jääda või kustub igaveseks.

    Emotsionaalsel tasandil lugu puudutab ja mõjub usutavana. Kulme kergitama pani aga asjaolu, et vanuselt neljakümnele lähenevad peategelased ei teadnud mitte midagi seksuaalharidusest. Kuidas ei oska nii vana mees kondoomi kasutada? Kuidas mõjub 21. sajandil suguhaiguste teema millegi täiesti võõrana? Hea, et nad vähemalt teadsid, et naise viljakus langeb eaga. Nii mõneski kohas jäi mulje, et stsenaristidel oli nii vaja või jäi neil lihtsalt fantaasiast puudu.

    Filmis kõlab rohkelt muusikat ning osa sellest on ka Stefano Sardo enda looming. Osalt on muusikarohkus mõistetav, sest üks peategelastest on muusik, kes suhte lagunemist helimaailma tõlgib. Teisalt jääb nii mõneski kohas tunne, et muusika pole filmis selleks, et emotsioone väljendada või markeerida, vaid otse ütlemiseks, mida tegelane konkreetselt tunneb. Laulude tõlked mõjusid liiga lihtsana ning paratamatult tekkis küsimus, miks rääkida üle seda, mida me ekraanil niigi toimumas näeme. Võõrale, itaalia keelt ja kultuuri mitte tundvale kõrvale võivad lood jääda väga ühetaoliseks. Teisalt, MGMT loo „Kids“ sissetoomine oli nutikas lüke, mis muusikalist kompotti päästa aitas.

    Pimedatesse öödesse kulub paar tunnikest Rooma päikese all marjaks ära! Saab naerda ja kurvastada ning viimaks saab vaadata enda sisse ning tõdeda, et alati on kõik keerulisem, kui me ette arvame. On suuresti inimeste endi teha, kas pärast pikka aega koos olemist jääb tuluke põlema või kustub igaveseks.

    Autor: Pilleriin Raudam

    “Sinuga või sinuta“ (Una relazione, 2021)
    Riik: Itaalia, Prantsusmaa
    Kestus: 1h 50min
    Linastub PÖFF25 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Stefano Sardo
    Stsenaristid: Valentina Gaia, Stefano Sardo
    Produtsendid: Ines Vasiljevic, Andrea Parisi, Matteo Rovere, Stefano Sardo
    Operaator: Gergely Pohárnok
    Monteerija: Sarah McTeigue
    Muusika: Andrea Bergesio, Valentina Gaia
    Osades: Guido Caprino, Elena Radonicich, Federica Victoria Caiozzo aka Thony, Libero De Rienzo, Alessandro Giallocosta