Best of BFM kui Tallinna Ülikooli iga-aastane tudengifilmide festival esitab filmi- ja meediatudengite loomingu paremikku. Täpsemalt öeldes toob festival välja professionaalsuse ilmingud noorte filmides, avastades selle kaudu lootustandvad filmitegijad. Professionaalsust ja originaalsust saab hinnata erinevate sisuliste ja vormiliste aspektide lõikes, sestap annabki BOB korraliku filmifestivalina välja auhindu mitmes kategoorias. Alljärgnevalt püüangi žürii poolt väljavalitud filmiparemiku põhjal esile tõsta nende filmide tugevusi ja nõrkusi.
Parima filmi tiitel tänavusel festivalil läks jagamisele kahe linateose – Dora Lalli „Valvuri evolutsiooni“ ja Gwenn Joyaux’ „Tomorrow Islandi“ – vahel. Nende kahe nii erisuguse temaatika, filmikeele ning loojutustamisviisiga lühimängufilmi ühisjooneks on see, et mõlema loomisel on rõhutud kontrastiprintsiibile erinevate maailmade vastandamisel.
Vaadates Talvo Pabuti samanimelisel lühijutul põhinevat „Valvuri evolutsiooni“ (stsenarist Janar Saaron) tikuvad pähe mõisted maagiline realism ja eksistentsialism. See on lugu üksildasest mehest, kes on leidnud tööd ehitusplatsi valvurina (ka varasemates tudengifilmides on Dora Lall tundnud kaasa luuseritele). Filmis on vastamisi peategelase unistused ja proosaline reaalsus, aga ka tööstuslik tehiskeskkond ja loodus – selles osas on filmi maailm lausa antonionilik, mille toob välja Ingvar Toomas Heamäe kontrastselt selgejooneline kaameratöö, mis toetab ka näitlejat. Jaanika Jüris oma kunstnikutööga (mis tunnistati festivalil parimaks) loob suletud maailma, mida piirab sümboli tähendust kandev traattara. Eugen Linde ja Lauri Kadalipu originaalmuusika, mis samuti oma kategoorias võidu pälvis, annab „Valvuri evolutsioonile“ omalt poolt ajatu ja kammerliku tonaalsuse. Kokkuvõttes on „Valvuri evolutsioon“ film, mille koostisosad ühinevad tervikuks, andes tunnistust tegijate arengust professionaalsuse suunas. Ent tervikuna on film liialt konventsionaalne ja etteaimatav. Eriti üllatusvaba on Tõnu Oja mäng peaosatäitjana. Jah, võib ju öelda, et näitleja sobis rolli ideaalselt. Kuid selles asi ongi. Heasüdamlike karakterite kehastajana tuntud näitleja on liialt ootuspärane. Oleks pakkunud suuremat elamust ja väljakutset, kui režissöör oleks peaosalist valides otsustanud mõne sootuks teistsuguste rollide kehastaja kasuks. Kindlasti oleks teist laadi karakteriloome kas teise võis hoopis sama näitleja poolt toonud loos olevad konfliktid reljeefsemalt esile. Jäägem seega ootama, milliseid väljakutseid Dora Lall oma lavastajateel endale edaspidi esitab.
Pealtnäha rohkem konfliktiteravust ja kontrasti pakub BOB-i teine võidufilm „Tomorrow Island“, mille lavastas programmi „Kino Eyes“ raames argentiina-prantsuse päritolu režissöör Gwenn Joyaux. Mehhiklanna Ana Falconi stsenaariumi järgi tehtud film toob vaatajani loo sõjast ja armastusest. Sõjaks on siin külm sõda, täpsemalt selle alul toimunud jäiseks eesriideks nimetatud aktsioon. 1947. aastal suleti Beringi väinas USA ja Nõukogude Liidu vaheline piir kahe saare vahel. Piiritsooni jäänud kohalikke elanikke ootas ees deporteerimine. Nende sündmuste keskel on kaks noort naist leidnud teineteises armastuse… Julgus välja tuua selline põnev, ajas ja ruumis kauge lugu on erakordselt kiiduväärne. Ka filmi teostus toetab selle ideede maailma. Meelde jäävad droonivõtted, mis näitavad inimese abitust Põhjala looduse keskel, jää ja lumi on samas ka külma sõja võrdkujudeks. Olustikulised detailid, sealhulgas Niina Ulfsaki loodud kostüümid, on detailitäpsed. Filmi teostuslik pool mõjub seeläbi usutavana, hoolimata sellest, et võtted tehti Eestis! Mida aga öelda filmi sisulise külje kohta? Pean tunnistama, et minule tundus „Tomorrow Island“ loo struktuuri seisukohalt hektilise ja episoodilisena. Me näeme siin kiirelt arenevat kulminatsiooni koos nappide (kohati juhuslike) tagasipõigetega, kuid mitte lugu ennast. Pakun välja, et „Tomorrow Island“ eeldaks pisut eepilisemat lähenemist näiteks täispika mängufilmi vormis. Siis saaks motiveeritult näidata peategelaste Sveta (Daryna Butryk) ja Ila (Mira Gaydarova) karakterite ja nendevahelise suhte arengut. Nähtud 16 minutit ekraaniaega mõjuvad suurema filmi treilerina. Ent ehk ongi režissööril plaanis sama lugu täispikaks filmiks teha? Rääkides veel kord filmi eksootikast, on selle üheks tahuks LGBT-teema käsitlemine. Eeldades, et stsenaariumi puhul on tegu fiktsiooni, mitte tõsieluloo kirjapanekuga, tekib küsimus selle teema sissetoomise motiivide kohta. Millised põhjused ajendasid filmitegijaid nii toimima? Loodan, et mitte lihtlabane sensatsiooni- ja pikantsuseiha ega soov võimalikult liberaalsena mõjuda. Arvan, et „Tomorrow Island“ oleks ka hetero-armuloona niisama kaasahaarav.
Parima käsikirja auhinna pälvis tänavusel Best of BFM-il soomlanna Merja Maijaneni kirjutatud ja lavastatud film „Hea tüdruk“ („Kiltti tyttö“). Film, milles näeme traumaatilist lapsepõlvekogemust, peretüli lapse silmade läbi nähtuna, tõigi välja tugevaima ja terviklikema loo BOB-i võidufilmide seas. Lapse vaatepunkt täiskasvanute valusa maailma kujutamisel mõjub filmides alati nii emotsionaalse kui värskendavana, seda näitas ka Moonika Siimetsa „Seltsimees lapse“ õnnestumine. Mõlemasse filmi on valitud oivaline lapsnäitleja, kes teeb oma rolli suure usutavusega – Dana Faarinenenile tõi see „Heas tüdrukus“ õigustatult parima peaosatäitja auhinna Best of BFM-il. Filmi puhul üldiselt tulebki esile tõsta terviklikkust. Laste ja täiskasvanute maailma ristumispunktides võib leida teravmeelset irooniat (näiteks väikese Maria ja tema ema dialoogides, aga ka tegelaste kehakeeles). Üldse on selle lühikese filmi osavalt sõlmitud süžees mitmeid vaimukaid tabamusi. Head käsikirja täiendab ka oskuslik filmikeel. Silma jäid loogiline montaaž ning kõnekad suur- ja detailplaanid. „Heas tüdrukus“ mängib kaasa ka valitud olustik – tegevuse paigutamine jõuluaega ja põhjamaiselt maitsekas-turvalisse kodumiljöösse teravdab ja toob kontrastselt esile loo konflikti. Õigupoolest oleks see vaieldamatu professionaalsusega tehtud linateos väärinud parima filmi tiitlit.
Kui lapsepõlvelood on küllalt levinud aineseks tudengifilmidele, siis veelgi populaarsem on coming of age teema. Leidub kriitikuid, kelle arvates peaksidki algajad filmitegijad üksnes selle teemaga piirduma. Noorte wannabe’de intiimkogemuste otsinguist kõnelev Vivian Melderi autorifilm „Sherlock & I“ on tore komöödia. Kahjuks ei anta selles žanris eraldi „tudengifilmide Oscarit“ ja nii pälvis linatöö üksnes parima kõrvalosatäitja auhinna (Joosep Spirka Sherlocki rolli eest). Ehkki filmi süžee on lihtne (eks ole elu isegi klišeedest tulvil), töötab huumor stseenide lõikes hästi – tänu nii vaimukatele dialoogidele kui ilmekatele karakteritele. Kogu (enese)irooniline lugu on esitatud hoogsalt, eksperimentaalsesse struktuuri on ühendatud erinevad stiilid ja tempod. Elust võõrandunud noorte tegemisi on näidatud nii loost seestpoolt kui ka vaatajat sellest võõrandades – režissööri postmodernistlikud katsetused lisavad lihtsale loole uusi, ka laiemalt sotsiaalseid tähendusi. Huvitav oleks näha Melderi järgmist filmi, sedakorda ehk mõnel küpsemal teemal.
Režiitudeng Teresa Väli film „Külaline“ (mis põhineb Ülar Ploomi samanimelisel novellil) viib meid seevastu noorte täiskasvanute maailma. Film, mis tõi režissöörile festivalilt parima lavastaja tiitli, on žanrilt psühholoogiline draama, teemadeks suletus ja avatus inimsuhetes ning sotsiaalne alalhoiuinstinkt. Filmi peategelasteks on noor abielupaar (Pääru Oja ja Ursula Ratasepa kehastuses), kelle ellu siseneb salapärane külaline (Henessi Schmidt). Külaline esindab pelgalt oma olemasoluga rahutust tekitavat jõudu. Samas võib külaline olla ka imaginaarne, film balansseeribki mitmetimõistetavuse piiril. Seega on tegu eksistentsiaalse looga (stsenarist Mirjam Mikk). Filmi juhtmõtteks on külalise rolli duaalsus. Lugu, milles vaadeldakse mikrotasandil inimsuhteid väheste sündmuste taustal, jääb oma ambivalentsuse tõttu esmasel vaatamisel arusaamatukski. Huvitav on siiski jälgida stsenaristi tööd, kes kasutab ka ajaliselt mittelineaarset jutustamisviisi. „Külaline“ on tugeva kunstilise ambitsiooniga tehtud film, mis mõjub tundliku ja poeetilisena (teeks seda ka ilma Uku Masingu tsitaatideta, mida siin on kasutatud). Poeesia avaldub ühtviisi nii loos kui ka filmi teostuses. „Külaline“ võitis BOB-il ka parima montaaži auhinna. Andres Halliku töö monteerijana on sujuv ja enesestmõistetav. Omalt poolt tooksin esile veel Rasmus Kossesoni operaatoritöö, milles on rohkelt kaameramontaaži, ning Erki Pärnoja emotsionaalselt meeldejääva muusika.
Tänuväärne on, et kõrvuti mängufilmidega hinnatakse Best of BFM-il ka dokumentaalfilme. Selles kategoorias andis žürii tänavu võidupärja lätlanna Elīza Bēniņa filmile „Matz: Estonian Waterbird“, mille kangelaseks (selle sõna tõelises tähenduses) on eesti paraujuja Matz Topkin. Žanrilt on seega tegemist spordifilmiga, aga samas ka millegi enamaga. 10-minutiline film on suurema loo põgusaks kajastuseks. Matz Topkinist võinuks jutustada mitmel moel: nii sentimentaalselt, kõmuliselt kui ka kiretult. Kuna Matz Topkin on mees, kes on oma saatusest tugevam, on Elīza Bēniņa temast filmi tehes vältinud melodramaatilisi karisid ja toonud välja klassikalise spordidokumentaali – sellises žanris tõsielufilmi, nagu seda on George Butleri ja Robert Fiore kultuslik kulturismifilm „Pumping Iron“ (1977). Mõlemad filmid näitavad sportlasi treeningutel ja võistlustel, tõstes esile nende võitluse mateeriaga. Bēniņa filmis näeme Matz Topkinit võitmas hõbemedalit oma esimesel tiitlivõistlusel paraujumise EM-il Iirimaal ja valmistumas Tōkyō olümpiamängudeks. Me saame kaasa elada ujuja vaprusele ja eneseületamisele. Kuid ilmeka kaadrivaliku abil (operaator Helena Kõiv) toob režissöör välja teisegi narratiivi – pardipoja-muinasjutu, mis eriti selgelt avaldub dokumentaalfilmi lõpus. „Matzi“ vaadates muutub ülearuseks küsimus, kas etteantud lühiformaat on sellele filmile optimaalne vorm. Jah, lavastaja võib ju teha Matzist ka pika dokumentaali, kuid nähtud lühifilmis oli kogu sisutuumik juba olemas.
Parima operaatoritöö ja helirežii auhinnad pälvis tänavusel Best of BFM-il Rabbe Sandström autori-dokumentaalfilmiga „Hearth“. Poeetilist loodusfilmi, mille pealkiri eesti keeles tähendab kollet või ääsi, võiks iseloomustada ka populaarse fantaasiasaaga nimega „Jää ja tule laul“. „Hearth“ pakub lummavaid kaadreid Eestimaa looduse karmist ilust läbi nelja elemendi – maa, õhu, tule ja vee. Orientalistikahuviline režissöör on valinud linateose motoks kuulsa haikumeistri Matsuo Bashō loodusluuletuse ja film isegi on zen-budismi vaimust kantud. Otsekui haiku, mille kasinasse mahtu on koondatud ülim mõttetäpsus, kätkevad ka 11-minutilise filmi oskuslikult jäädvustatud kaadrid sümboolset tähendust. Ennekõike mõistavad seda Ida filosoofia tundjad, ülejäänud vaatajate päralt jääb lihtsalt silmailu. Kõik see kõneleb professionaalsusest, mille väljaselgitamine ongi tudengifilmide festivali üks peaeesmärk.
Olemata tuttav festivalil Best of BFM 2019 auhinnatud filmitegijate kõigi varasemate töödega, pean järelduste tegemisel piirduma tänavusel festivalil nähtuga. Siiski, olles näinud mitmeidki BFM-is tehtud tudengifilme (ja mõne tegemisel isegi osalenud), söandan teha mõned üldistused. Kõigepealt on siin kirjutav stsenarist võlutud kõigi filmide vormilisest professionaalsusest ja nende tegijate leidlikkusest. Kaameraga loodud maailmad mõjusid usutavalt ja kohe sai selgeks, et need pole amatööride töö. Seejärel jäi silma, et sellal kui osa noori kineaste on lühifilmi formaadiga hästi toime tulles saanud tervikliku tulemuse, pole teised, maldamata ära oodata täispika linaloo tegemist, suutnud kõiki oma ideid lühižanrisse mahutada. Selliseks näiteks on „Tomorrow Island“: kahju on mõtetest, mis ahtasse sängi ära ei mahtunud. Nii mõneltki filmiloolt oleks oodanud rohkem mõtteselgust. Nõnda jäi „Valvuri evolutsiooni“ peategelane oma motivatsioonis jõuetuks, polnud aru saada tema tahtmistest ja vajadustest. Iseenesest on selline karakter elus tavaline, kuid kunst (eriti lühivormis) nõuab elutõe tihendamist. Kohati kadus kunstiliste otsingute käigus piir sõnumi ambivalentsuse ja arusaamatuse vahel, nagu juhtus filmis „Külaline“. Kuid süüdistada nende ilmingute põhjustajatena üksnes filmitegijaid oleks ülekohtune, sest eestilikult udune vaimne õhustik võis olla juba ekraniseeritavatesse novellidesse sisse kirjutatud.
Need on aga üldisemad suundumused, mis kimbutavad noori kineaste ka väljaspool Balti filmi- ja meediakooli. Üldmuljena näitas Best of BFM-i filmide paremik väljakujunevat professionaalsust, püüet terviklikkusele ja nii mõndagi huvitavat loomingulise käekirja näidist.
Autor: Andres Mesikepp