Autor: Markus Jõeveer

  • Ühe filmitudengi (hilinenud) mõtted HÕFFilt 2022

    Ühe filmitudengi (hilinenud) mõtted HÕFFilt 2022

    Ei raatsigi eriti pikka sissejuhatust teha. Käisin esimest korda HÕFFil. Väga lahe kogemus. Järgmisel aastal uuesti. Kogusin kokku mõned mõtted filmide kohta, mis rohkem või vähem kuidagi meelde jäid. Olgugi et keskkond oli väga lummav ning festivali korralduslik pool jäi samuti pigem positiivselt meelde, pakkusid peamise kogemuse ikkagi filmid. Mitmeid vaadatud teoseid poleks ma ilmselt kunagi näinud, kui poleks seda nädalavahetust Haapsalus veetnud. Enamik filmidest läksid ka vähemalt mõneti korda. Sellest aga oleks vist liiga igav lugeda, seega otsustasin jagada positiivsed kogemused ja negatiivsed kogemused võrdselt. Järgnevalt kirjutan ka ainult uutest väljalasetest, sest muidu oleksid „Insener Garini hüperboloid“ (1965) ja „Kurjad surnud 2“ (1987) võinud vabalt olla vastavalt halvim ja parim film.

    SUURIM KÜSIMÄRK: Avatseremoonia Nosferatu seltsis

    Minu tunded ja mõtted avatseremoonia kohta on endiselt päris segased. Mõte on ju tegelikult hea: üks kõige klassikalisemaid õudusfilme moodsa muusika saatel. Muusika oli ka päris hea ning atmosfäär saalis väga meeldiv. Ometi tekkis paratamatult küsimus, kas saalis peaks valitsema meeldiv ning lõbus atmosfäär, kui vaatamisel on „Nosferatu“ (rež. F. W. Murnau,1922). Tegu on siiski filmiga, mille suureks tugevuseks on kõhe atmosfäär ja sünged toonid. Tempokas ja tantsule kutsuv muusika ei ole päris see, mida sellist filmi vaadates oodanud oleks. Pilt ja heli lihtsalt ei läinud kokku, olgugi et muusikal iseenesest polnud mitte midagi viga. Ausalt öeldes oli taaskord tegu muusika võimsuse demonstratsiooniga, kuna üks kõige ikoonilisemaid õudukategelasi muutus selle mõjul koomiliseks rottmeheks, kes kirstudega mööda tänavat jookseb. Meelelahutuslik oli see kindlasti, kuid natukene ootamatud emotsioonid tekkisid. Filmi oli ka kõvasti kärbitud, et avatseremoonia pikale ei veniks. Probleem on selles, et kui reklaamitakse „Nosferatu“ linastust, kas siis filmist vaid kolmandiku näitamist saab kutsuda „Nosferatuks“? See jäi kuidagi eriti kripeldama. Õnneks kulmineerus avatseremoonia ühe tõesti lõbusa lühifilmiga „There it is“ (1928), mille tempo on niivõrd kiire ja kaootiline, et muusika komplementeeris pilti sedapuhku täielikult. Seetõttu saab avatseremooniat ikkagi pigem õnnestumiseks lugeda. Vist.

    SUURIM PETTUMUS: Mustad prillid (rež. Dario Argento, 2022)

    Lugu noorest prostituudist, kes satub sarimõrvari eest põgenedes autoõnnetusse ning kaotab nägemise. Seejärel tekib tal emalik suhe samas õnnetuses oma vanemad kaotanud noore poisiga.

    Itaalia õuduskino absoluutse tipu Dario Argento suur comeback oli minu oodatuim film sellel festivalil. See ootus aina kasvas, sest kuigi teise päeva lõpuks oli nähtud mitmeid vahvaid filme, siis pigem kippusid need olema verevaesed ning võtsid end liiga tõsiselt. Kesköine linastusaeg ainult kinnitas mu usku, et vähemalt üks korralikult verine ning trashy film saab ka ikka nähtud.

    Esimesed viisteist minutit olid selle HÕFFi ehk parimad. Ma olin nii õnnelik, kuna see oli täpselt see, mida oodanud olin. Ülimalt stiliseeritud ja jõhker vägivald, täiesti mõttetu alastus ning üks parimaid kinolinal nähtud autoavariisid. Kõike seda saatis lausa nooruslikult hullumeelne energia. Lisaks oli filmi heliriba just selline, nagu ühel moodsal giallo’l olema peab – väga kõhe, aga samas energeetiline ja kaasahaarav. Parim omadussõna oleks vist terav, sest kuulates meenusid just terariistad ja nendega korda saadetud õudused. Leidsin end mitmel korral selles tempos suletud silmadega pead õõtsutamas. Erinevalt filmist endast, mida ilmselt uuesti ei vaataks, olen seda heliriba juba uuesti ja uuesti kuulanud.

    Paraku sai nende viieteistkümne minutiga otsa kogu filmivaatamise lõbu. Suurem fookus oli tegelastel ja nende emotsioonidel ning kogu kupatust võeti ülima tõsidusega. Paraku polnud loodud tegelased kaugeltki piisavalt tugevad, et lugu enda õlul hoida, ning ainus emotsioon, mida tõesti tunda sain, oli ülim igavus. Tegelaste iseloomu ei avatud, nad olid lihtsalt lihahunnikud, kelle ainsaks eesmärgiks paistis olevat ellu jääda. Muid ambitsioone neil polnud. Selle žanri filmidele on tihti kerge andestada loogikavigu ning keskpärast näitlejatööd ja pinnapealseid karaktereid, sest lugu ja tegelased pole tavaliselt midagi enamat kui ohvrilambad filmitegijate altaril. Sedapuhku oli tegu aga nii tõsise looga, et need vead hakkasid üha rohkem ja rohkem häirima. Filmi viimane pooltund kulus suuresti kella vaatamisele ja ohkamisele. Mis siin juhtus? Nii palju raisatud potentsiaali. Väga kahju.

    VEEL PETTUMUSI: „Mona Lisa ja verekuu“ (rež. Ana Lily Amirpour, 2021) ning „Saamueli rännakud“ (rež. Aik Karapetian, 2021). Viimane mulle tegelikult isegi meeldis, aga ootused olid olnud kõrgemad ning tundus, et võrreldes oma potentsiaaliga jäi filmis midagi ikka puudu.

    SUURIM ÜLLATUS: Maasikahäärber (rež. Kentucker Audley ja Albert Birney, 2021)

    On aasta 2035 ning inimeste unenäod on maksustatud. Üks audiitor saabub ekstsentrilise vanaproua uhkesse koju, et maksmata maksud kätte saada, ning satub unenäolisse seiklusesse, kus reaalsuse piirid muutuvad aina hägusemaks.

    Nagu paljude teiste filmide puhul sel festivalil, ei olnud ma enne saalis maha istumist lugenud „Maasikahäärberi“ kohta ühtegi arvamust, vaadanud ühtegi treilerit ega tegelikult lugenud ka sisututvustust. Seetõttu ei osanud ma enamikust filmidest midagi arvata, enne kui lõputiitrid juba jooksid. Väga harva õnnestus mõnel filmil mind juba esimesest stseenist täielikult enda lummusesse tõmmata.

    „Maasikahäärber“ oli just selline film, millel läks tõesti õnneks mind juba esimese paari minutiga täielikult võluda. Erinevalt mõnest teisest ei kadunud see lummus ei kümne, ei kahekümne, ei üheksakümne minuti möödudes. Filmitegijatel on õnnestunud jutustada tõesti karakteripõhine ja rikkalike emotsioonidega lugu, kust ei puudu ka suurel hulgal elavat fantaasiat ning palju orginaalseid ideid ja lähenemisnurki. Unenägude maksustamine on juba isegi nii põnev ja hirmuäratav mõte, aga lisada siia veel rottidest madrused ja inimnägudega meteoriidid on asja uuele tasemele viimine.

    Tegu on ühega neist väikese eelarvega filmidest, millele suurte rahade puudumine palju kaasa aitab, sest filmitegijad on sunnitud mõtlema loominguliselt. Suures pabermaskis konn ei pruugi igas filmis toimida, aga unenägudest rääkiva fantaasiaseikluse jaoks on ta ideaalne. Isegi vaheti keskpärased eriefektid toovad juurde mingit kaugust päris maailmast ning kinnitavad „Maasikahäärberi“ unenäolist narratiivi. Jah, vahel oli väga selge, et mingid otsused olid tehtud puhtalt eelarve puudulikkuse tõttu, aga imelikul viisil aitas see kõvasti kaasa ja lisas filmile iseloomu. See meenutas natukene Terry Gilliami loomingut. Ootan suure huviga, mida need filmitegijad suurema eelarvega teha suudaksid.

    VEEL ÜLLATUSI: „Tagurpidi torn“ (rež. Jaak Kilmi, 2022) ja „Kummituslik kepp“ (rež. Marcela Matta ja Mauro Sarser, 2021).

    HALVIM FILM: Üksi koos sinuga (rež. Emily Bennett ja Justin Brooks, 2022)

    Noor naine avastab oma tüdruksõpra oodates, et on oma korterisse kinni jäänud. Olukorra muudavad hullemaks kõrvalkorterist tulevad hääled ning naise kergelt hull ema.

    Kõlab nagu päris hea pooletunnine tudengifilm. Mis? See kestab veel tund aega? Miks? Kõik võimalused on ju juba ära kurnatud. Mida siin veel teha on? Aa, mitte midagi. Lihtsalt sama asi uuesti ja uuesti? Okei, eks ma siis kannatan edasi. Miks? Ausalt, ei tea. Umbes selline oli minu mõttekäik vaadates filmi „Üksi koos sinuga“. Kui film sai läbi, hakkas mu peas arenema teooria, et esimene montaažirida oli vaid nelikümmend minutit pikk ning filmitegijad olid sunnitud kogu ülesfilmitud materjali kuidagi ära kasutama, et film kuidagi täispikaks venitada. Aina enam ja enam kordusid ühed ja samad situatsioonid, sama dialoog ja samad tunded. Oleks film olnud kolmkümmend-nelikümmend minutit lühem, oleksin ehk saanud kiita peaosatäitja rollisooritust. Paraku mängis ta pidevalt läbi umbes nelja või viit sama olukorda ja seetõttu paljastas, kui vähe mitmekülgsust tema esinemises tegelikult oli. Mainin siinkohal, et peaosa mängis Emily Bennett, üks filmi režissööre.

    Filmis oli tõesti huvitavaid ideid enda peas lõksus olemisest ning halbadest suhetest, mis teevad ainult liiga, ja vähemalt prooviti luua klaustrofoobilist atmosfääri. Tegu on filmiga, mis töötab hästi metafoorsel tasandil, aga jääb faabula poole pealt liiga ennast kordavaks. Paraku ei saanud terve filmi vältel selgeks, mida vaatajana kartma peaksin. Mingid varjud kuskil taustal justkui liiguvad, aga peategelane ei tea sellest midagi. Mingid näod fotodel muudavad asendit. Kõhe, eks? Peategelase jaoks mitte, sest ta ei näe neid muutuseid kordagi. Kuna ma ei teadnud, mida kartma peaks, siis puudus filmis igasugune pinge ning seetõttu ei saa öelda, et „Üksi koos sinuga“ õudusfilmina kuidagi töötanud oleks. Kordan, et see oleks võinud olla üle keskmise okei film, kui ta oleks kestnud pool tundi.

    PARIM FILM: Ära räägi kurja (rež. Christian Tafdrup, 2022)

    Taani perekond kohtub puhkusel Hollandi perekonnaga, kes nad mõni aeg hiljem endale külla kutsub.

    Sellega vist piirdungi. Rohkem ei taha kogemust ära rikkuda. Usun, et see on üks nendest filmidest, mida iga filmisõber peaks nägema ilma varasemate teadmisteta. Ütlen ainult, et film jättis väga sügava jälje ja ma mõtlen sellele pidevalt. Juba esimestest kaadritest on edukalt vaatajani toodud ebamugav atmosfäär, mis filmi jooksul aina ebamugavamaks muutub. Mingist hetkest hakkavad täiesti süütud olukorrad muutuma hirmuäratavaks. Ka filmi naljakad kohad tekitavad teatud imelikku ebakindlust. Ma tõesti ei mäleta, millal minus viimati nii edukalt ebamugavust tekitati. Kohati on soov lausa tegelaste peale karjuda. On selge, et millegi poole siin liigutakse ja see miski ei saa selgeks enne päris lõppu. Teada on ainult see, et kartsin seda, isegi teadmata, mida ma siis täpselt kardan. Tegu oli ka ainsa korraga festivalil, kus filmi lõppedes ei kostnud kohustuslikku plaksutamist. Inimesed lihtsalt liikusid vaikselt saalist välja. Ega ma isegi siin massist ei eristunud, aga pärast oli materjali diskussiooniks ja mõtteainet oi-oi kui palju.

    Autor: Markus Jõeveer
    Artikli tunnuspilt pärineb filmist “Ära räägi kurja” (rež. Christian Tafdrup, 2022)

  • „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ – kulgemine läbi maailmalõpu

    „Igavesti igaveses“ on tuntud Ungari režissööri György Pálfi seitsmes täispikk film ning osaleb PÖFF-i põhivõistlusprogrammis. Režissöör Pálfi on minu põhjuseks filmi vaadata. Olen varem näinud tema ilmselt tuntuimat tööd „Taksidermia“, mis oli paraku suur pettumus. Sellest hoolimata oli selgelt kuulda autori tugev hääl ning oli aru saada, et Pálfil on vaieldamatult palju ideid ja ambitsiooni nende elluviimiseks. Seetõttu otsustasin talle veel ühe võimaluse anda ja on väga tore tõdeda, et „Igavesti igaveses“ on kindlasti palju positiivsem kogemus. Peamiselt sellepärast, et Palfi kavatsused tunduvad palju paremini kohale jõudvat.

    Filmi tegevus toimub postapokalüptilises Ungaris. Toimumas on täpsustamata sõjaline konflikt, mis on jätnud riigi varemeisse. Peategelane on endine sõdur Ocsenįs (Tamás Polgár), kes aitab väikese kogukonna haiglas nõrgemate eest hoolitseda. Maailm tema ümber on julm ja värvitu. Vägivalla suhtes valitseb peaaegu apaatsus. Inimelu on kaotanud oma tähenduse. Kui salapärane snaiper järjekordse ohvri nõuab, kehitatakse õlgu. Elu lihtsalt on selline. Mis seal ikka teha?

    Peategelane Ocsenįs on vaatajale ideaalne surrogaat, kelle kaudu filmis näidatavat maailma kogeda. Tegu on inimesega, kes on palju kannatanud ja kannatab ilmselt sama palju veel. Vaatajale saab ta kiiresti sümpaatseks, sest suur osa esimestest stseenidest keskendub tema „heategudele“. Ta aitab haiglas vigastatuid, lõbustab invaliide ja on kassiinimene. Maailm võib ju olla kohutav, aga see ei tähenda, et Ocsenįs peaks kohutav olema. Tegelase mõtteid lugeda ei oska, aga umbes selline võiks tema moto olla. Natuke kurb, et stsenaarium teda lõpu poole veidi alt veab. Mingil hetkel on vaja, et juhtuks kindel asi ning selleks peab Ocsenįs natuke enda karakteri vastu minema.

    Lugu kui sellist siin tegelikult eriti ei ole. Pigem on tegu kõigest ühe lühikese visiidiga hullumeelsesse maailma. Ilmselt ei toimunud midagi enne kaamera käivitamist ja suure tõenäosusega ei muutu midagi peale viimast kaadrit. Teatud mõttes meenutas film eelmisel aastal nähtud „Nomaadimaad“ (2020). Palju on niisama olemist. Peategelasele meeldib kuulata vanemate saatusekaaslaste lugusid. Need mõlemad on aktsepteerinud oma rolli end ümbritsevas (muidugi väga erinevatel põhjustel) ja on täiesti sõltumatud teistest inimestest. „Nomaadimaas“ polnud kahjuks mutantkalu, seega saab „Igavesti igaveses“ kerge eelise. Vahet pole, et „Nomaadimaas“ on purunenud taldrik suurem tragöödia kui inimese surm Pálfi filmis.

    Pálfi stiil ei sobi kindlasti kõigile. Mõned sõnad, mis selle kirjeldamiseks meenuvad, on pahatahtlikkus, küünilisus ja ülim agressiivsus. Tema filme vaadates hakkab lõhnameel kohe kiiremini tööle ja tuntav pole eriti meeldiv. Eriti kui vahel tundub, et eesmärk on lihtsalt šokeerida ja ei midagi enamat. See on siiski peamiselt „Taksidermia“ probleem. Tolle filmi maailm on algusest peale vastik, kõik tegelased on ebameeldivad (ajuti tundub, et Pálfi isegi vihkab neid) ja iga viie minuti tagant juhtub midagi, põhjuseks soov panna kedagi karjuma „Appi! Nii vastik!“.

    „Igavesti igaveses“ on kahtlemata malbem, isegi kui kergeks vaatamiseks seda kutsuda ei saa. Pálfi annab tegelastele aega olla inimesed ning nautida inimlikke hetki ja mõnusid. Muidugi esineb ka šokeerivaid momente, mis tõesti võivad tuju rikkuda (nt loomadevastane vägivald). Sel korral aga mõjuvad need palju efektiivsemalt, sest neid on kogu filmi peale kokku umbes kolm-neli. Vahepeal on aega hinge tõmmata, mis muudab need hetked palju mõjuvamaks. Šokk on hea tööriist vaataja filmi tõmbamiseks, aga ei tohiks kunagi olla kogu asja mõte.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Igavesti igaveses“ (Hatorszag, 2021)
    Riik: Ungari
    Kestus: 1h 17min
    Linastub PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: György Pálfi
    Stsenaristid: György Pálfi, Zsófia Ruttkay
    Produtsendid: Ferenc Pusztai
    Operaator: Tamás Dobos
    Monteerija: Réka Lemhényi
    Osades: Mercédesz Érsek-Obádovics, Julia Ubrankovics, Csaba Gosztonyi, Tamás Polgár, Attila Menszátor-Héresz

  • „Nr 10“ – miks? kes? miks? mis? miks? kuidas? miks? …

    „Nr 10“ – miks? kes? miks? mis? miks? kuidas? miks? …

    Hollandi režissööri Alex van Warmerdami film „Nr 10“ linastus PÖFF-i põhivõistlusprogrammi raames. Film räägib salapärase minevikuga näitlejast Günterist (Tom Dewispelaere), kelle elu ei pruugi üldsegi olla niivõrd tema enda kontrolli all, kui ta arvab. Lihtne seebiooperlik afäär on aga algus palju suurejoonelisemale loole. Rohkem ei tohiks ega ausalt öeldes oskakski filmi kohta öelda …

    „Nr 10“ on film, mis vääriks ilmselt palju põhjalikumat analüüsi, kui mina olen siin suuteline pakkuma. Väga raske on midagi öelda, ilma teost täielikult lahti võtmata, aga olen otsustanud austada filmitegijate soovi ning proovin lugu ja selles esinevaid pöördeid mitte liialt reeta. Ei soovi kelleltki võtta filmi esmakordse kogemise rõõmu.

    Pealtnäha ei paista „Nr 10“ silma millegi erilisega. Tegu pole filmiga, kust leiaks Argento stiilis valgustust, Noé kaootilist kaameratööd või Edgar Wrighti filmide kiiretempolist montaaži. See on aga kergesti andeksantav, sest eesmärk on ikkagi jutustada lugu, mitte tekitada vaatajale peavalu. Miski muu pole van Warmerdami jaoks oluline. Eriti võttes arvesse, et lugu väärib tõepoolest tähelepanu.

    Õpikupõhisest filmist on asjad väga kaugel. Puuduvad traditsioonilised arengukaared ja struktuur. Peategelaste motivatsioonidest ja emotsioonidest on raske aru saada. Terve filmi vältel on raske öelda, kas Günter üldse peaks vaatajale meeldima. Sama palju kui puuduvaid stseene tundub olevat ka üleliigseid, milleta lugu traditsioonilises mõttes ehk paremini töötaks. Günteri „kannatuste“ põhjustajad näidatakse ära väga varakult. Nende motiivid jäävad lahtiseks, aga vaataja saab nende plaanidest juba mingisuguse ülevaate, mis vähendab saladuslikkust. Eriti esineb puuduvaid ja üleliigseid stseene esimeses kolmandikus, kus tegeldakse kõrvaliste tegelaste eraeludega sama palju kui Günteriga, keda saab julgelt peategelaseks nimetada alles teise kolmandiku alguses. Enamik kõrvalliinidest ei vii lõpuks kuhugi, sest fookus liigub täielikult Günterile ja tema perele.

    Tavaliselt saaks kõike seda ja muudki filmile ette heita, aga siin paistab, nagu oleks iga filmis tehtud otsus teadlik valik. Kogu kupatus tundub nagu mingi suurejooneline praktiline nali, mida võib tuttavatele näidata ainult 1. aprillil.

    Võibolla on kõik tegelikult väga selge ja ma lihtsalt proovin ennast lohutada, kuna ei suuda midagi sügavmõttelist filmi kohta arvata. Saan ainult öelda, et kogemus oli unikaalne ja väga nauditav. Kas see on hea või halb? Oli kogu film nali? Mis oli selle nalja eesmärk? Kas mingi eesmärk peab üldse olema? Kas tegu on halva filmiga, millel pole midagi öelda? Kas tegu on meistriteosega, mida analüüsitakse kümne aasta pärast filmikoolides üle maailma? Olen ma eesel? Kas keegi oskab neile küsimustele vastata? Kas keegi peaks neile küsimustele vastama?

    Kujutasin vaimusilmas ette režissöör van Warmerdami (kellest polnud enne ühtegi pilti näinud), kes kahjuks ise linastusele tulla ei saanud. Nägin halli peaga mehikest esireas istumas ja itsitamas. Ta ei pea nägema filmivaatajate nägusid. Piisab saalis valitsevast atmosfäärist, mis paikneb kusagil segaduse ja täieliku uskmatuse vahepeal. Filmi kohta ütleb paljugi see, et lõputiitrite algus ajas publiku naerma. Ei saa olla kindel, et naerdi sellepärast, et oli naljakas. Pigem tundus, et tegu oli kaitsereaktsiooniga, mis asendas küsimusi mida? kas ongi kõik? misasja? kuidas see võimalik on?

    Ma ei eita, et olen festivali jooksul juba näinud paremaid filme kui „Nr 10“ ja usun, et näen kindlasti veel, aga vähemalt praegu on väga raske kujutleda, et tuleb veel ette film, mis pakuks sama omapärast kogemust, sellist, mille järel ei saaks panna pahaks kümneminutilist aplausi ega vilekoori.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Nr 10“ (No. 10, 2021)
    Riik: Holland, Belgia
    Kestus: 1h 40min
    Linastus PÖFF25 põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Alex van Warmerdam
    Stsenarist: Alex van Warmerdam
    Produtsent: Marc van Warmerdam
    Operaator: Tom Erisman
    Monteerija: Job ter Burg
    Muusika: Alex van Warmerdam
    Osades: Tom Dewispelaere, Frieda Barnhard, Hans Kesting, Anniek Pheifer, Dirk Böhling

  • Õudusfänni filmisoovitused halloween’iks

    Õudusfänni filmisoovitused halloween’iks

    Naljakas on ennast õudusžanri fänniks kutsuda, kui esimesed viisteist aastat elust vältisin ma õudukaid nagu katku. Ju ma siis kartsin nii kõvasti.

    Minu esimene mälestus üldse seoses filmidega oli psühhotrauma 1994. aasta „Frankensteinist“, mille peaosas oli Robert de Niro. See tegelikult päris kohutav film kummitas mind hiljem veel palju aastaid. Pelgasin näoga seina poole magada, sest kartsin, et de Niro tuleb ja rebib mul südame rinnust välja.

    Nüüd saan aga öelda, et olen täielikult õudusfilmide lummusesse langenud. Pole ühtegi teist žanrit, mille fännid oleksid niivõrd kirglikud ja ühtehoidvad. Õudus on üks neist žanritest, mida ei tohiks teha keegi muu kui see, kes seda tõesti armastab ja mõistab. Vastasel juhul võib tulemus olla lihtsalt hale imitatsioon.

    Mingil põhjusel mõtlesin, et võiksin kirjutada halloween’i ajaks mõned filmisoovitused. Kuigi ma isegi ei arva, et halloween’i peaks tähistama, tundub siiski, et iga ettekääne vaadata head õudusfilmi on hea ettekääne, seega …

    „Seitse põrgu väravat“ (The Beyond, 1981), režissöör Lucio Fulci

    Kui mitte arvestada olematut lugu, kergelt ununevaid tegelasi, häirivat dublaaži, suutmatust aja kulgu edasi anda ning kohati pornograafiliselt kõlavat muusikat, on Itaalia õudusklassiku Lucio Fulci ehk tuntuim film „Seitse põrgu väravat“ vägagi efektiivne ja unikaalne teos. Või on see unikaalne just nende elementide tõttu? Polegi vist nii oluline.

    Film räägib noorest naisest, kes saab päranduseks vana hotelli, mis on juhuslikult ehitatud ühele põrgu sissepääsule. Inimesed hakkavad surema. Juhtub.

    Lugu on lihtne ja kergesti jälgitav seni, kuni ta seda enam pole. Filmi lõpuks jääb toimunu kohta üles küsimärk, mille vaataja aga peagi unustab ja oma eluga edasi läheb. Mõnikord on äärmiselt tore vaadata filmi, mille tegijad ennast vaatajast targemaks ei pea ning pakuvad neile just seda, mille järele on tuldud. Lihtne ja kergesti seeditav meelelahutus.

    Nagu paljude teiste Fulci filmide ja tolle ajastu Itaalia õudukate puhul, on ka „Seitse põrgu väravat“ peamiseks publikumagnetiks ülimalt loovad ning grotesksed viisid „tegelastest“ vabanemiseks ning unenäoline pildikeel. Vahel polegi õudukas muud vaja kui hulka tarantleid inimese nägu õgimas. Kõik muu on teisejärguline. Siiski ei saa mainimata jätta, et omas elemendis on Fulci väga hea silmaga ning andekas režissöör, kes teab täpselt, mida ta teeb. Kahtlemata on tegu B-filmide kirju maailma ühe silmapaistvaima režissööriga, kes on olnud suureks eeskujuks ka näiteks Quentin Tarantinole.

    Itaalia õuduskino on tegelikult täiesti omamoodi loom, mida võiks lahkama jäädagi ja mis vääriks rohkem tähelepanu. Olgugi et mulle teeks suurt heameelt põhjalikult analüüsida Ruggero Deodato filmi „Cannibal Holocaust“, pole selleks praegu veel õige aeg ega koht. Veel.

    „Löga“ (The Blob, 1988), režissöör Chuck Russell

    NB! 1958. aasta originaalversiooni Steve McQueeniga võib kerge südamega vaatamata jätta. Kindlasti ei tohi aga jätta kuulamata selle tunnuslaulu, mis on nii südantsoojendavalt cheesy. Tunnistan piinlikkusega, et kirjutamise ajal on see pala mul juba mitmendat korda järjest kuulamisel.

    On veidi imelik tunnistada, et üks kõige efektiivsemaid õudusfilme, mida mööduval aastal näinud olen, kannab nime „Löga“. Tahaks öelda, et filmil, mis räägib inimesi õgivast punasest lögast, pole mingit õigust olla nii hea. Aga ometi nii see on. Ehk leevendab üllatust teadmine, et filmi üks stsenarist on Frank Darabont, kes on filmisõpradele tuntud ennekõike „Shawshanki lunastuse“ (1994) ja „Rohelise miili“ (1999) lavastaja-stsenaristina.

    Nagu juba mainitud, räägib film taevast langenud lögast, mis hakkab terroriseerima üht omapärast väikelinna ja selle elanikke ning neid eriti jõhkral moel endasse imema. Mida rohkem on ohvreid, seda suuremaks löga muutub. Väga lihtne idee.

    Filmi suurim tugevus on lihtsa idee edasiarendus ja selle vürtsitamine uute ajakohasemate ideedega. Paranoiline ei tule enam olla tundmatu ohu pärast, sel korral peab kartma oma inimesi ja valitsust. Kui originaalversioonis päästavad ametivõimud lõpuks päeva, siis sel korral ajavad nad asja ainult hullemaks ning lihtsatel inimestel tuleb kõik enda kätesse võtta. „Löga“ võiks tegelikult kutsuda hoopis vandenõufilmiks.

    Jah, eriefektid pole ehk kõige paremini ajale vastu pidanud ning kogu filmi esteetika on väga 80ndad, kuid sisuliselt on film relevantsem kui kunagi varem. Lisaks on tegu ühe kõige üllatusterohkema filmiga, mida pika aja jooksul nähtud. Pantvange ei võeta.

    Ei tahakski rohkem midagi spoilida. Kindlasti väärt vaatamist, eriti kui õudusžanr sümpatiseerib.

    „Halb maitse“ (Bad Taste, 1987) ja „Ajusurnud“ (Braindead, 1991), režissöör Peter Jackson

    Peter Jackson on loomulikult tuntud eelkõige „Sõrmuste isanda“ triloogia kinoekraanile toomise tõttu ja on ilmselt just sel põhjusel enda nime igaveseks filmiajalukku kirjutanud. Raske uskuda, et ajaloo ühe suurima eepose teinud mees alustas karjääri nulleelarvelise õudusfilmiga okset joovatest tulnukatest.

    „Halb maitse“ (1987) räägib väikesest kogukonnast, mille on vallutanud galaktilist kiirtoiduketti esindavad tulnukad, ja eriüksusest, kes saadetakse asja korda ajama. Filmi parim kõrvalliin on Jacksoni mängitud teadlasest, kes peale jõhkrat kukkumist peab oma aju uuesti kokku panema.

    Nagu pealkiri lubab, on tegu suhteliselt vastiku filmiga. Eelmainitud oksejoomine on vaid üks selle filmi mitmest meeldejäävast gross-out-stseenist. Filmis esineb ka päris palju eelarveta vägivalda, mis ei näe kunagi välja reaalne, aga on ehk just sel põhjusel äärmiselt võluv. Hoolimata rahapuudusest on Jacksoni ambitsioon juba näha. Filmis on stseen, kus omavahel võitlevad kaks tegelast, keda mõlemat mängib režissöör ise, ja kõiki asjaolusid arvestades näeb kaklus siiski väga hea välja.

    Nagu enamik häid õudukaid, kütab „Halb maitse“ hullumeelsust aina juurde, aga jätab parima ikkagi veel lõppu. Ma vist pole näinud ühtegi filmi, mis mootorsaagi nii efektiivselt ära kasutaks.

    Kui „Halb maitse“ oli pisut amatöörlik, aga toimiv õuduskomöödia, siis „Ajusurnud“ (1991) tundub nagu aastaid tegusid teinud meisterrežissööri nägemus. Ma ilmselt ei liialda, kui väidan, et tegu on ilmselt minu lemmiku Peter Jacksoni filmiga.

    „Ajusurnud“ räägib loo noorest mehest, kelle kontrollivat ema hammustab Sumatra rottahv, mille tagajärjel õel naine hakkab üha enam ja enam muteeruma ning peagi ka teisi nakatama.

    Filmi „Ajusurnud“ peetakse üheks vägivaldseimaks filmiajaloos ja väga hea põhjusega. Selle kolmas vaatus on ehk üks kõige kaootilisemaid kogemusi, mida on võimalik filme vaadates saada. Kinovägivald võib olla äärmiselt ebameeldiv, aga Jacksoni filmides esinev on niivõrd üle võlli, et selle kohta saab öelda ainult fun. Eriefektid on teinud suure hüppe edasi ja tegelikult saab sama öelda kogu filmi kohta. Kuigi „Halb maitse“ on väga-väga nauditav ja hullumeelne film, pole seal erilist lugu. Pigem on fookus rõvedustel ja vägivallal. „Ajusurnud“ on palju rohkem huvitatud kaasahaarava loo jutustamisest, mille keskmes ühe noormehe võitlus enda minevikutrauma ja vastiku emaga. Rõvedused ja vägivald on sel puhul lihtsalt kenaks kaunistuseks.

    Lagunevad külalised, kung-fu preester, zombie-vahekord, sellest sündinud beebi ja muruniiduk on vaid mõned filmiga seonduvatest märksõnadest. Rohkem ei tohikski ette öelda.

    Autor: Markus Jõeveer

  • Hirmu mitu nägu

    Hirmu mitu nägu

    Selleaastase PÖFFi peapreemia viis koju Bulgaaria režissööri Ivaylo Hristovi film „Hirm“. Paratamatult ajatust teemast ehk rassismist kõnelev film paistis inimestele kohe korda minevat. Esilinastuse ajal oli saalis palju rohkem rahvast, kui oleks arvanud, ja publik elas filmile valjuhäälselt kaasa. Kuigi film mind isiklikult just hüsteeriliselt naerma ei ajanud ja mask näo ees proovis pidevalt minestama sundida, oli tegelikult peaaegu kogu filmi vältel mu suul vähemalt väike muie. Selline mõnusalt soe pala üha külmemaks muutuvate ilmade kõrvale.

     „Hirmus“ hargnev lugu leiab aset Bulgaaria-Türgi piiri lähedal väikeses külas, millel oma asukoha tõttu on probleeme pagulastega. Ühe sellise leiab äsja töötuks jäänud lesk Svetla (Svetlana Yancheva) ühel päeval enda püssi eest. Tegu pole metslasega, vaid intelligentse Bamba-nimelise mehega (Michael Fleming), kes on tulnud sõjapakku. Asjaolude sunnil võtab Svetla Bamba vastumeelselt oma katuse alla. Alguses mõlemalt poolt mõru suhe areneb aja jooksul aga millekski enamaks kui lihtsalt sõprus. Paraku levivad uudised väikeses kogukonnas kiiresti ja ei lähe palju aega, kui kogu küla teab Svetla uuest sõbrast. Sealt edasi on vaid aja küsimus, kunas olukord paari jaoks ohtlikuks muutub.

    Hoolimata käsitletavatest teemadest on „Hirmu“ puhul tegu eelkõige komöödiaga. Huumor on äärmiselt subjektiivne asi, seega ei saa pahaks panna erinevusi inimeste eelistustes. Esilinastuse publikule paistis filmi koomika seekord rohkem peale minevat kui mulle endale. Kahtlemata oli naljakaid kohti ja muie püsis suul päris suure osa filmi kestusest. Ilmselgelt olid ka filmitegijad leidnud need stseenid niivõrd naljakad olevat, et neid aina korrata ja korrata. Mingil hetkel hakkas tegelaste omavaheline möödarääkimine aga ära väsitama ja filmist välja kiskuma. Õnneks leidus ka teistsugust huumorit, mis oli niivõrd kummaline, et oli raske mitte vähemalt muiata: kui tegelane hammustab ilma provokatsioonita, nagu muuseas oma klaasi või kui terve pagulaste kogukond kolitakse välikäimlatesse. Teostus ei pruugi midagi erilist olla, aga puhtalt idee poolest oli see mõnusalt absurdne ja lisas filmile kõvasti värvi.

    Võõrahirm ja rassism on teemad, mida on käsitletud põhimõtteliselt filmikunsti algusest saati ja mida ilmselt käsitletakse veel kaua. Kui teemad ise muutunud pole, siis nende käsitlused kahtlemata on. Griffithi ajal vist ei oleks olnud võimalik ette kujutada filme nagu Jordan Peele’i „Kao ära“ (2017) või Boots Riley „Vabandust, et tülitan“ (2018). Sõltumata sellest, mida keegi mainitud filmidest arvab, on keeruline eitada, et mõlemad võtsid publikule tuttava teema ja lisasid sellele oma vaatenurga. Rassismil kui sellisel on rohkem kui üks tahk. See pole alati ilmselge, seda pole alati võimalik kohe tabada. Vahel on palju hirmuäratavam see, kui inimene ei saa ise arugi, et ta ütleb või teeb midagi sobimatut ja selline käitumine on tema jaoks lihtsalt tavaline.

    Hristovi filmis esinev võõrahirm jääb esmavaatamisel pigem ühetahuliseks. Juba enne konflikti sisenemist on aru saada, kuidas suur osa tegelasi reageerima hakkab. Puudub üllatusmoment. Kõik negatiivsed tegelased mõjuvad kui pahalased mõnest multikast, kes käituvad täpselt nii, nagu võiks arvata. Isegi kui on proovitud mõnda tegelast vähem mustvalgeks teha, siis mõjub see pisut kaootiliselt ja nende tegelaste motivatsioonid võivad jääda segaseks.

    Lähemal vaatlusel hakkab aga paistma midagi muud. Tundub, et otsus filmis olevat maailma niivõrd mustvalgelt kujutada on filmitegijate poolt väga teadlik lüke. See, et ekraanil toimuv on sõna otseses mõttes mustvalge, kinnitab seda. Film on ju siiski absurdikomöödia ja absurdus väljendubki niinimetatud pahade tegelaste ühekülgsuses. Nende eesmärk ongi olla nii nõmedad kui võimalik. Ühest küljest on selline hallide varjunditeta õelus tõesti pisut humoorikas, aga teisest küljest on see kurb peegeldus tänapäeva ühiskonnast. Leian, et see on ka põhjus, miks „Hirm“ publikule meeldis.

    Kui hirmust tundmatu ees on motiveeritud loo antagonistid, siis on hirmust motiveeritud ka loo kangelased. Pärast oma abikaasa surma pole Svetla tundnud palju muud peale hirmu. Hirm lahtise tuleviku ees, hirm minevikust lahtilaskmise ees, hirm üksilduse ees. Bamba, kes on samuti kaotanud lähedased inimesed, tunnistab, et kardab surma. Ka tema on üksinda, ainus, millest ta lohutust saab, on võimalus paremaks tulevikuks. Seetõttu nende vahel arenev suhe toimib. Mõlemad on kannatanud, kaotanud kalleid inimesi ja tunnevad ennast maailmas üksinda. Vahet pole, et nad alguses üksteisest aru ei saa. Nende vahel on midagi enamat kui dialoog – mõistmine. See on midagi, mida selles kogukonnas muidu ei leia. Tänu Bambale leiab Svetla endas lõpuks jõu lasta lahti minevikust ja vaadata tulevikule vastu ilma hirmuta.

    Kenaks kirsiks sellel tordil on kahe näitleja, Yancheva ja Flemingi hea omavaheline keemia. Ilma erilise küsimuseta olid nad filmi kõige tugevamad näitlejad. Leidsin peategelaste omavahelist dünaamikat vaadates üllatavalt palju paralleele Disney „Kaunitari ja koletisega“. Mõlema filmi peategelaseks on omamoodi kiiksudega naisterahvas, kes elab väikeses kogukonnas. Seda naisterahvast ihaldab ülbe ja mõjukas meesterahvas, kes võiks saada, keda tahab, aga on fookuse seadnud just sellele naisele. Naine armub aga võõrasse, keda kõik kogukonna liikmed paistavad kartvat, hoolimata tema headest kavatsustest ja intelligentsusest. Antagonist kasutab ära kogukonna hirmu ja eelarvamusi võõra suhtes, et vabaneda enda romantilisest rivaalist, mis lõpeb aga antagonisti jaoks halvasti. Ainus erinevus ongi, et Disney lõpetab suurejoonelise võitlusega, Hristov aga keskendub emotsioonidele. „Hirmus“ on ka märgatavalt vähem laulmist.

    Pole raske näha, mis „Hirmu“ juures inimestele peale läks: ajatud teemad, tugevad peaosatäitjad, ilus pildikeel, enamjaolt tugev koomika ja emotsionaalne keskpunkt, mis mõjus loo kontekstis loogiliselt. Võõrahirmu käsitlus jäi küll pisut liiga lihtsustatuks, aga võib väita, et see oli kõigest ettekääne, et rääkida lugu üksildusest ja enese taasavastamisest. Tegu on ju samuti aegumatu teemaga. Leidsin „Hirmust“ ka ühe kõige omapärasema ja meeldejäävaima viimase kaadri, mida olen pikka aega näinud. Viimane emotsioon on alati oluline ja sedapuhku jääb see kauaks meelde.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Hirm“ (Strah, 2020)
    Riik: Bulgaaria
    Kestus: 1h 40min
    Linastus PÖFF24 põhivõistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Ivaylo Hristov
    Produtsent: Assen Vladimirov
    Operaator: Emil Christov
    Monteerija: Toma Waszarow
    Osades: Svetlana Yancheva, Michael Fleming, Ivan Savov, Stoyan Bochev, Krassimir Dokov

  • „Erna on sõjas“ – kired kaevikus

    „Erna on sõjas“ – kired kaevikus

    „Erna on sõjas“ linastus 24. PÖFFi põhivõistlusprogrammi raames ning tegu oli filmi rahvusvahelise esilinastusega. Tähelepanuväärne on fakt, et film valmis kolme riigi (Taani, Eesti ja Belgia) koostöös ning võeti osaliselt üles Eestis, täpsemalt Tartumaal. Seetõttu oli tore näha tiitrites niivõrd palju Eesti nimesid.

    Erna Jensen (Trine Dyrholm) ja tema poeg Kalle (Sylvester Byder) elavad Saksamaale kuuluval Jüütimaal. Aasta on 1918 ja Euroopas on käimas sõda. Kuigi ümberringi on toimumas mobilisatsioon, tundub Kalle kutsumine väkke ebatõenäoline, kuna noormees pole just kõige kiirema taibuga. Sellest hoolimata ilmub ühel päeval nende ukse taha endine konstaabel Meier (Ulrich Thomsen, kes võitis rolli eest PÖFFi parima meesnäitleja preemia), kes on tulnud, et värvata Kalle Saksamaa teenistusse. Kangekaelne Erna läheb pojaga kaasa ja kui saab selgeks, et poega ei anna sõjast päästa, vahetab meeleheitel ema kohad desertööriga ning liitub mehe pähe armeega.

    Tegu pole tavalise sõjafilmiga. Kuna sõda on kasutatud pigem põhjusena konflikti tekitamisel, jääb see tagaplaanile. Filmis puuduvad suurejoonelised sõjastseenid ning suurem osa tegevust toimub kaevikus ja punkris, samas kui pommiplahvatused on vaid taustamüraks. See on arusaadav, arvestades et filmis pole oluline, kes sõja võidab. Prioriteediks on näidata Erna suhteid poja ja rügemendikaaslastega ning seda, kuidas need suhted sõja jooksul muutuvad.

    Suure üllatusena leidsin selle sõjafilmi keskse konfliktina armukolmnurga Erna, nooremveebel Meieri ja nende rügemendikaaslase Anton Seierseni (Anders W. Berthelsen) vahel. Erna annab Meierile lubaduse temaga abielluda, juhul kui nooremveebel tema ja poja sõjast elusalt välja toob. Poleks Meierit, ei oleks Erna plaan meheks maskeeruda ja oma poja juurde saada ilmselt õnnestunud. Paraku hakkab susisema Erna ja Antoni vahel, kes on Ernaga koha vahetanud desertööri onu. See muidugi ei istu Meierile, kes hakkab vastu võtma otsuseid, mis pole motiveeritud Erna kaitsmisest, vaid soovist Antonist vabaneda.

    Kuna armukolmnurga liin oli filmis peamises fookuses ja isiklikult ma sellest hoolida ei suutnud, hakkas see filmi nauditavust vähendama. Kahjuks on tegu kümneid kordi nähtud looga, millele pole pakutud uut huvitavat vaatenurka. Ei puudu ka klišeestseen, kus Erna ja Anton vaikset hetke ära kasutavad, et tantsida, ja Meier neile peale satub. Armukolmnurk röövib tähelepanu kõigelt muult ja seetõttu jääb Erna suhe teiste sõduritega liiga pinnapealseks. Ema ja poja suhe toimib, sest sellele on antud piisavalt tähelepanu ja muutus suhtes on selgelt välja toodud. Vahet pole, et tegu on tegelikult järjekordse looga, kus teismeline poiss tunneb oma vanema pärast piinlikkust.

    Erna kohalolek tekitab rügemendis vastandlikke tundeid. Üks sõdur, 15-aastane noormees Fritz (Aksel Ojari), kes on valetanud ennast vanemaks, et oma pere eest kätte maksta, näeb Ernat kui emafiguuri ja saab tema väeosas viibimisest turvatunnet. Vastaspoolel on Christian ja Mathias (Mads Langelund ja Emil Aron Dolph), kes on Erna kohalolekust häiritud. Alguses teevad nad tema ja Kalle üle suhteliselt süütut nalja. Kui neid aga tabab isiklikum kaotus, siis on süüdi Erna, kelle tõttu nad nii varakult rindele toodi.

    Need kaks liini ja nende lahendused on kui järelmõtted. Potentsiaalselt huvitavad liinid, nagu Erna kujunemine sõdurite emafiguuriks, ei saa piisavalt arendust ja jätavad seetõttu külmaks. Pole vist vaja enam mainida, mille arvelt neid liine arendada oleks saanud. Üks aspekt, millega film hästi toime tuleb, on sõjasse suhtumise näitamine. Esimene maailmasõda oli paljude noorte jaoks romantiline unelm. Noored olid kasvanud teadmisega suursugustest lahingutest ja rüütlitest ning nägid sõtta astumist kui midagi olulist ja võimsat. Paraku oli sõda sajandite jooksul muutunud kõvasti brutaalsemaks ja paljud neist, kes jäid ellu, ei saanud sellest enam kunagi üle. Selle filmi edukaim traagiline romaan ongi poiste ja sõja vahel. Eriti hästi on see välja toodud noormeeste Christiani ja Mathiase kaudu, kelle suhtumises ümbritsevasse kaosesse on filmi kestel näha silmanähtavat arengut. Reaalsusest valusamad on vähesed asjad.

    Lavastaja Henrik Ruben Genz mainis filmi eel küsimustele vastates, et tema jaoks oli midagi täiesti uut töötada niivõrd kuulsate näitlejatega nagu Trine Dyrholm ja Ulrich Thomsen. Sedapuhku saab öelda, et näitlejad ilmselt päästsid minu jaoks filmi igavesse unustusse langemisest. Dyrholm ja Thomsen on põhjusega ühed Taani kuulsaimad näitlejad. Tuleb tunnustada ka noori näitlejaid, nagu Byder, Ojari, Langelund ja Dolph, kes Genzi sõnul on kõik tõusvad tähed. Näitlejatöö taha ei jäänud filmis tõepoolest miski. Lihtsalt on veidi kurb, et neile antud materjal polnud tugevam ja nende tegelased hajuvad suures plaanis taustale. Erinevalt ühest teatud Eestis filmitud suurfilmist ei toonud Eesti näitlejate nägemine filmist välja (kuigi ühel juhul hakkas häirima ilmselge dublaaž). Sain tegelikult alles hiljem teada, et küllalt palju ekraaniaega saanud Fritzu mängis eestlane Aksel Ojari. Meeldiv üllatus.

    „Erna on sõjas“ tekitab minus senini konflikti. Filmis on väga mõjuvaid stseene, aga ka stseene (näiteks tantsustseen), mille puhul tundub, et keegi on montaažiruumis filmid segi ajanud. Üldiselt on teostus ju hea: film näeb välja autentne, näitlejatööd ulatuvad heast kuni Ulrich Thomseni meistriklassini ja tempo on hea. Kõige nõrgem aspekt on stsenaarium ja see jääbki paraku kõige rohkem meelde. Kui mängiksid vähem andekad näitlejad, oleks kogemus ilmselt frustreeriv, aga õnneks nii see ei olnud. Tegemist on kergesti seeditava filmiga, mis lahutab meelt, aga lõppkokkuvõttes jätab külmaks ning edasist diskussiooni eriti ei tekita. Ei saa olla kindel, et aspektid, mis mind häirima jäid, ka kellelegi teisele samamoodi mõjuvad, aga eks see asja võlu olegi.

    Autor: Markus Jõeveer

    “Erna on sõjas“ (Erna I Krig, 2020)
    Riik: Taani, Eesti, Belgia
    Kestus: 1h 11min
    Linastub PÖFF24 Põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Henrik Ruben Genz
    Stsenaristid: Bo Hr. Hansen, Henrik Ruben Genz
    Produtsendid: Birgitte Hald, Nynne Selin Eidnes
    Operaator: Jørgen Johansson
    Monteerija: Anders Skov
    Osades: Trine Dyrholm, Ulrich Thomsen, Anders W. Berthelsen, Sylvester Byder