29. mail toimub Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis (BFM) traditsiooniline Püha Jüri päeva konverents, mis keskendub loodud teoste nähtavusele. Konverents algab kell 12.00 Tallinna Ülikooli Maximumi auditooriumis (A-002) ning on kõigile tasuta.
Sündmuse üks korraldaja ja filmikunsti üliõpilane Margareth Villers ütles, et programm on sarnaselt eelnevatele aastatele põnev ning keskendub aktuaalsele teemale. “Püstitame näiteks küsimuse, kuidas suudavad Eesti filmid laia maailma ja erinevate festivalide konkurentsis nähtaval püsida,” rääkis Villers.
Päeva juhatavad sisse tudengite uurimistööd unustusse vajunud arhiivimaterjalide vallas. Samuti avatakse Jüri Sillarti 80. sünnipäevaks pühendatud näitus, mis avab Sillartit mitmest küljest – filmioperaatori, õppejõu ja isiksusena. Järgnevad vestluspaneelid Eesti filmide rahvusvahelise nähtavuse teemadel. Lisaks filmitudengitele osalevad vestluspaneelides raadiosaate “Kinovärgiga mandariin” loojad Maarja Hindoalla, Andrei Liimets ja Ralf Sauter, samuti produtsent Katrin Kissa ning mitmed teised.
Sündmus toimub tänavu juba 12 korda ning nagu traditsiooniks kujunenud, siis kuulama ja kaasa rääkima on oodatud kõik filmikunsti käekäigust huvitujad. Jüri Sillarti mälestusele pühendatud konverentsiga hoiab BFMi filmikunsti suund tava, kus vähemalt kord aastas luuakse võimalus kokku tuua filmikunsti üliõpilased, õppejõud, filmitööstuses tegevad professionaalid ning filmiajakirjanikud.
Jüri Sillart oli Eesti filmiajaloo üks põnevamaid ja unikaalsema pildikirjaga operaatoreid, keda kõrvutati isegi selliste välismaa kuulsustega nagu Andrei Tarkovski operaator Georgi Rerberg. Sillartil oli üle 40 aasta kogemust nii operaatori kui režissöörina. Ta oli peaoperaator 12 Tallinnfilmi mängufilmi juures. 2004. aastast oli Sillart Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli juhataja-professor ning alates 2006. aastast juhtis filmikunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavu Balti Filmi- ja Meediakoolis.
Püha Jüri konverentsi Facebooki leht on leitav SIIT.
Täna, 24. veebruaril on põhjust tähistada mitte ainult Eesti Vabariigi 105. aastapäeva, vaid ka Eesti filmi elava klassiku, režissöör Peeter Simmi70 aasta juubelit.
Üheteistkümne täispika filmi režissööri ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi filmikunsti õppekava režii õppejõu pidulikul päeval edastame Filmilehe toimetuse poolt südamlikud õnnesoovid ning jagame praeguste ja juba lõpetanud režiitudengite mõtisklusi Peetrist – mehest, kelleta Eesti filmikunst oleks kindlasti palju vaesem ja igavam.
Foto: Tõnu Talpsep
German Golub (filmikunsti 12. lend, režissöör)
Ainult Peeter oskab olla Simm.
Esimest korda kohtusin ma Peeter Simmiga BFM-i liftis, kui olin kooli sisse astumas. Heas vormis vanem meesterahvas, kauboikaabu, prillide ja laia naeratusega. Sel hetkel ma veel ei teadvustanud, et see inimene on ühe mu lemmiku Eesti filmi („Georg“) režissöör ja tulevane meister, kuigi oli kohe selge, et ta ei ole kaugeltki tavaline inimene. Teda ei teinud eriliseks ainult välimus või maneerlikkus, vaid pigem midagi nähtamatut, midagi, mida tihti ei kohta – eriline oskus rääkida lugusid ja jääda igas olukorras iseendaks.
Arvan, et need oskused on ühed olulisemad, mis režissööril olema peavad. Mitte kopeerida teisi, vaid jagada oma mõtteid ekraanil, paberil või verbaalselt nii, nagu ise tunned, ilma et kardaks eksida või mõtleks pidevalt, mida teised sellest arvavad. Simmil tuleb see loomulikult, sest ta on uudishimulik inimene, kes huvitub maailmast ja suudab seda ausalt peegeldada, kas teadlikult või mitte. Nendest peegeldustest ja tema lõpmatutest lugudest ei saa tudengid tihti aru ja seetõttu arvavad, et nendes ei ole midagi kasulikku. See tuleb aga sageli sellest, et tudengid ei kuula mõtteid, mis nende lugude taga end peidavad.
Paljudele tema tudengitele meenub Peetri võrdlus lühifilmist kui anekdoodist. Tal endal on anekdoote palju, kuid tuum ei peitu tema puhul alati lugudes, vaid viisis, kuidas ta neid jutustab. Need on elust enesest ja/või tema elukogemusest välja tõmmatud ning vormistatud nii, et kui ta paneks need järjest paberile, tuleks nendest töötavad stseenid. Ja kui ta neid filmiks ning montaažilaual kokku paneks, siis tuleks kokku terve täispikk mängufilm. Film, mis oleks võibolla kohati irratsionaalne, omapärane ja ehk isegi imelik, kuid kindlasti eluline, inimlik ja emotsionaalselt mõjuv. Film, mille taga on olemas autor.
Foto: Silver Õun. Peeter German Golubi tudengifilmi “Värvid mustvalgel” võtetel.
Katariina Aule (filmikunsti 13. lend, režissöör)
Mul oli filmikoolis oma kolmanda filmi eeltöö protsess väga raske. Küll ei saanud stsenaarium paika ning meeskonnaga ühise vaimu leidmine oli keeruline. Tundsin, et ei jaksa seda kõike oma õlgadel kanda ja ei suuda toota midagi head, sest sisemist indu oli probleemide kõrvalt vähe alles jäänud. Tundsin ennast ääretult üksikuna, kuid kahtlused ja nõrkused on midagi, mida lavastaja ei tohi oma meeskonnale välja näidata. Eriti kui meeskond ei ole väga tugevalt koos.
Mäletan, et olin just maja ette jõudnud. Istusin autos ja nutsin, sest olukord tundus nii lootusetu. Tundsin, et vean kõiki alt, sest ma ei ole lihtsalt piisavalt hea ega andekas. Ja siis, täiesti ootamatult, helises mu telefon. See oli Peeter Simm, kellele oli meie stsenaariumi põhjal keset ööd järjekordselt inspiratsioon peale tulnud ning ta helistas, et oma ideid jagada. Õhinal jutustas Simm mulle kõik oma mõtted ära sellise hooga, et pisarateks ei jäänud enam ruumi. Üks idee oli järgmisest suurejoonelisem ja oma üllatuseks tuli sealt ka üks lahendus, mis mind kõnetas ja samuti inspireeris.
Selle protsessi vältel tuli neid kõnesid palju ning neid kõnesid oli mulle tõesti väga vaja. Peetri entusiasm andis mulle inspiratsiooni ja jõudu see projekt lõpule viia.
Peeter Simm õpetab läbi lugude jutustamise. Tema loengutes peab oskama ridade vahelt lugeda, sest nagu headele filosoofidele ja õpetajatele kombeks, jagatakse pärleid ikka neile, kes neid otsida oskavad.
Peeter on toetav õppejõud, kuid ta ei ole suu peale kukkunud. Kogenud vanameistrina teab ta, kust läheb piir loomingu ja lolluse vahel. Ta hoiatas ja juhatas teed, kuid lubas meil alati oma vitsad ise kätte teenida teades, et isiklik kogemus ja enda vigade viljad on parim õppejõud siin ilmas.
Foto: Alesja Suzdaltseva. Peeter koos BFMi filmikunsti 13. lennu režiitudengitega
Rebeka Rummel (filmikunsti 11. lend, režissöör)
Peetrit iseloomustaksin igati sooja ja südamliku õppejõuna, kellel alati tunnis silmad põlesid. Eriti meeldis talle rääkida ajast, mil Tarkovski teda juhendas, ja seiklustest näitlejatega, kui oma filme tegi. Peeter on heaks eeskujuks meile kõigile oma eluterve huumori, energia ja kirega, ole sa siis noorem või vanem filmitegija.
Foto: Tõnu Talpsep
Silver Õun (filmikunsti 13. lend, režissöör)
Ühel juhuslikul suitsunurgavestlusel muheles Kaur Kokk, et talle näib, et Peeter hingab lugusid. Need on talle sama vajalikud kui tavainimesele õhk. Kauri sõnadest õhkus heatahtlikku irooniat, millega ilmselt paljud tudengid, kes Peetriga lähemalt kokku on puutunud, suudavad ühel või teisel viisil samastuda. Sest tõesti – Peetri lood ei lõppe! Need on alatises ringluses, umbes nagu kevad, suvi, sügis, talv ja jälle kevad …
Ühel hommikul filmikooli kolmandal kursusel, mil olin parasjagu jännis järjekordse semestrifilmi stsenaariumiga, ärkan sügavas pohmellis telefonikõne peale. Kell näitab üheksat. Helistajaks on Peeter. Oleks see kõne tulnud kasvõi mu lihaselt isalt, kellega mul pole üldse mitte kehv suhe, oleksin sellele ilmselt tol hetkel vastamata jätnud, aga et Peetri kõned on alati sündmused, surusin valu endas alla. „Kuule, ma mõtlesin välja!“ „Hommikust, Peeter! Mille sa välja mõtlesid?“ „Kui Jura leiaks poisi ema korterist pudeli odekat, lükkaks sellele päkad silma, siis kallistaks poissi ja poiss ütleks talle „Sa lõhnad nagu emme.“ See lahendaks kõik!“ Ma arvan, et Peeter oli mu näruse semestrifilmi üle terve öö pead murdnud. Ta mõte oli geniaalne!
Foto: Alesja Suzdaltseva. Peeter koos oma kassi Lilitiga Zoom-kõnes.
Filmikunsti 14. lennu režiitudengid (Elis Rumma,Alexandra Pärn, Franz Malmsten, Iris Peil, Greta Liht, Katariina Škurinski)
Meister Simmi tunneb juba kaugelt ära tema helekollase helkurvesti ja kauboikaabu järgi.
Reede hommikul ilmub ta meistriklassi, õlal seljakott, käes erkpunane Starteri pudel ja taskus filmifailidega mälupulk.
Peetril on palju arvamusi, mis ei pruugi alati ühtida õpilaste omadega, kuid tal on suur süda ja head kavatsused. Simm ei ütle kunagi midagi selleks, et kellelegi päriselt liiga teha, tal on selleks liiga õrn hing. Kes on lugenud tema elulooraamatut, võib teda isegi romantikuks pidada. Ka kärbsele teeks ta ilmselt liiga vaid kogemata, kui mõne rattaga kimades alla neelab.
Meie kui Eesti filmikunsti partisani õpipoisid ja -tüdrukud oleme koos õppejõuga edukalt nii mitmelgi korral barrikeerinud klassiruumi akna, et päevavalgus katkiste ruloode vahelt sisse ei säraks – filmi peab vaatama pimedas.
Kui Peeter Simm eelmisel aastal Taškendis käis, rääkis ta sealt tagasi saabudes meile terve tunni jagu lugusid suurest raharaiskamisest, mis festivali korraldamisel toimus. Kuid seda, miks teda (maikaga) politsei seal 50 aastat tagasi taga ajas, peab temalt ise küsima …
Isegi kui ta enda maitse tudengi loominguga ei ühti, filmil point’i ei näe ja muidu ka maa must, kaitseb Simmsalabimm (sõbralik hüüdnimi) sellegipoolest enda tiiva all olevaid õpilasi, seda nii teiste õppejõudude vahel üleliia kriitilise tooni kui ka autori enda kriitilise pilgu eest.
Keda võib nimetada Meistriks? Mis on ülikooli õppejõu ja meistri vahe? Kui õppeteekond algab, siis on need küsimused lihtsad tekkima. Peetri puhul saan öelda, et esimene tund aega tema loengust olin tema stiilist täiesti pahviks löödud. Kuiv teooria ja Peeter on kaks asja, mis ühes ruumis ei eksisteeri. Peetrist purskavad naljakad ja kurvad elulood, alati pöörase lõpuga naljad. Ahjaa, kindlasti midagi ka krimka vallast. Ülikooli alguses, sattudes akadeemilise ja teoreetilise tormi keskele, tundub kummaline kohtuda sellise teistsuguse õppejõuga, ning alles hiljem jõuab kohale, mis saatus sulle kinkinud on.
Üldiselt ongi ju režii eriala hästi imelik asi, mida õpetada. Põhiline, mida režissöör teeb – tõlgib oma mõtteid maailmale, kasutades selleks filmikunsti vahendeid. Noored režissöörid tulevad õppima ja tahavad kohe teada saada, kuidas nad seda teha saavad, unustades tihti endalt küsida, mida ja miks seda üldse teha. Peeter õpetab läbi enda elukogemuse. Arutledes kõigi oma elu sündmuste üle, annab ta meile võimaluse kogeda midagi, mida me veel ei tea ega taju, aidates seeläbi laiendada meie silmaringi. Peeter on see meister, kes paneb elu üle mõtlema. Väga terava ja täpse dramaturgiatunnetusega oskab ta kohe öelda, mida su lugu vajab, pakkudes mõnikord ka väga suurejoonelisi ideid.
Mäletan, kuidas ta helistas mulle jõulude ajal ja uuris, kuidas montaažiga edeneb, teades, et olen tupikus, ning pakkus järgmisel päeval kohtuda, et koos lahendus leida. Istusime ja nokitsesime ning ma tundsin, et ei ole sellel raskel ajal üksi. Õppimise jooksul helistas ta alati, uuris, rääkis meiega, püüdis aidata kogu oma suurest südamest. Ma olen väga tänulik, et mul oli selline Meister, kes kasvatas minust mitte ainult filmikunstniku, vaid ka isiksuse, oma stiili ja mõtteviisiga.
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, PEETER!
Foto: Tõnu Talpsep
Meeldejäävaid ütlusi Simmsalabimmilt
„Tõe vastand ei ole vale, vaid teine tõde.“
„Kõik head asjad tehakse halvemaks, kui üritatakse paremaks teha.“
Režiiameti kohta: ,,Kõik, kes ei ole see, tahavad seda teha, ja kõik, kes on see, ei tea ise ka, mida nad teevad.“
Möödunud on 14 aastat Martin McDonagh’ režiidebüüdist „Palgamõrvarid Brügges“, kus peaosades säras näitlejatandem Colin Farrell ja Brendan Gleeson. Rõõm on tõdeda, et „Inisherini hingedes“ ristuvad kõigi kolme loomingulised teed taas ning seda tipptasemel ja meeldejäävalt.
Martin McDonagh, kes vaid mõni aasta tagasi noppis filmiga „Kolm reklaamtahvlit linna servas“ auhindu nii Kuldgloobustel kui ka Oscaritel, on tagasi linateosega, mille puhul sisulisi paralleele saaks tõmmata pigem ehk McDonagh’ näidenditega, kuid kus järjekordselt on tegemist inimliku looga ning senistest filmidest enim on tunda just tavatult isiklikku lähenemist.
Filmi sündmustik rullub lahti 1923. aastal väikesel Iiri saarel, kust on pärit McDonagh’ juuredki. Näitlejate jällenägemisrõõmust ja loo muinasjutulisest algusest ei tohiks aga liigselt hoogu sattuda, sest üsna järsult ja halastamatult võtab sündmustik väljamõeldud Inisherini saarel ootamatud ja tumedad pöörded. Ideaalne näide, kuidas ühe lausega on võimalik käivitada terve edasine, pea kaks tundi kestev sündmuste jada, kus katalüsaatoriks pole rohkem ega vähem kui ühe sõbra Colmi (Brendan Gleeson) otsus lõpetada teise sõbra Pádraiciga (Colin Farrell) suhtlus – äkitselt ning justkui ilma põhjuseta.
McDonagh’ suureks trumbiks on alati suurepärane ja maitsekas stsenaarium, mis ka seekord suudab hoida vaatajat sündmustikus niivõrd sees, et ei oskagi ette aimata, kuhu suunas lugu edasi liikuda võiks ning millega lõppeb. Lugu, mis oma mahlaka ja mustast huumorist läbiimbunud dialoogiga on juba iseenesest paeluv, suudab leida õiged pidepunktid puudutamaks ka inimlikke ning ajatuid teemasid, nagu üksindus, meeleheide ning heaks inimeseks olemise võlu ja valu.
Lisaks leiab kahe sõbra kangekaelse tüli taustal terava ja täpse asetuse ka samal ajal väljaspool saart aset leidev Iirimaa kodusõda, mis on nii helis kui pildis olemas ning ilmutab end just õigetel hetkedel, asetades kogu jälgitud loo teise perspektiivi. Seega ei ole tegemist pelgalt ühe tüliga ühel üksildasel saarel, vaid sõber sõbra vastu ning vend venna vastu võitlus toimub samal ajal kogu Iirimaal.
Pidevalt on tajutav ka teatud genius loci ehk müstilisus ja salapära, mis on lõpuni seletamatu ning mida võimendab nii helirežii taotluslik minimalism kui ka helilooja Carter Burwelli loodud helikeel. Ning loomulikult on meisterlik kaameratöö Ben Daviselt, kes suudab olla tegelastega kaasas, kuid samal ajal anda edasi saare enda kummituslikku olustikku. Mainimata ei saa jätta ka suurepäraseid rollisooritusi Kerry Condonilt ja Barry Keoghanilt, kelleta ei moodustuks niivõrd tugev koomilis-traagiline tervik.
„Inisherini hinged“ on film, mis peale vaatamist veel pikalt sees püsib ning lahti ei lase, liigitudes sellega kindlasti aasta meeldejäävaimate kinoelamuste hulka. Ja eks nii kipubki olema, et kui annad juba kord McDonagh’ stsenaariumile sõrme, siis võtab ta terve käe.
Filmi on võimalik PÖFFil näha veel kahel korral:
16.11 kell 20:30 Coca Cola Plazas 20.11 kell 19:00 Solarises
Režissöör: Martin McDonagh Stsenarist: Martin McDonagh Produtsendid: Graham Broadbent, Peter Czernin, Martin McDonagh Operaator: Ben Davis Monteerija: Mikkel E.G. Nielsen Muusika: Carter Burwell Osades: Colin Farrell, Brendan Gleeson, Kerry Condon, Barry Keoghan
Kõikide praegu valitsevate piirangute kiuste toimus ka sel aastal juba legendaarseks saanud, noorte endi korraldatav Rakvere Gümnaasiumi filmifestival. Festival sai avapaugu veebruari esimesel päeval ning kulmineerus piduliku galaõhtuga 6. veebruaril.
Festival on oma umbes 20-aastase staaži jooksul muutunud üheks suurimaks üle-eestiliseks platvormiks noortele filmitegijatele ning hoolimata praegustest oludest saadeti ka tänavusele festivalile märkimisväärsed 21 lühifilmi, millest 10 parimat pääsesid ka suurele finaalõhtule. Filmid võistlesid kahes kategoorias: õpilased (kuni 19-aastased) ning tudengid (20–26-aastased). Aastast aastasse on nii eel- kui ka põhižüriisse kuulunud väga mainekaid nimesid ning ka seekord ei olnud mingi erand. Teiste seas võis seitsmeliikmelisest põhižüriist leida Tanel Toomi, Mikk Mägi ja René Vilbre. Peale nende kuulusid žüriisse veel Mart Vares, Olle Mirme, Rait Õunapuu ja Pärt Uusberg.
Filmifestivali korraldusmeeskond lähtus seekord teemast „Reflexio ehk peegeldus“ ning need olidki just linateosed ise, mis kogu atmosfääri ning teemaga seonduva ühtseks muutsid, peegeldades noorte elulisi ning fantaasiarohkeid ideid. Õpilaskategoorias moodustasid tervikpildi ajakohased lühifilmid, millest paljude fookuses olid vaimse tervisega seotud probleemid. Esimese koha noppis selles kategoorias aga hoopis Sänna noorte filmistuudio noorukite „Väinämöise mäng“, mis räägib suvisest seiklusest, kus kamp noori satub ootamatule aardejahile, ning mille teeb põnevaks vaatamiseks selle parajas võtmes huumor ning laste siiras näitlemine. Selle puhul tõi žürii eriti esile loomingulisest energiast pakatavat lähenemist ning põhjalikku ja läbimõeldud teostust.
Tudengikategooria linateosed olid aga eriilmelisemad ja isikupärase joonega, mida rõhutas ka asjaolu, et selles kategoorias võistlesid finaalis koos kolme lühimängufilmiga ka üks dokumentaalfilm ning üks animatsioon. Ja just animatsioon oligi see, mis sel aastal võidutses. Siim Raua debüütanimatsioon „Suutäis vett“ pälvis tudengikategoorias esimese koha ning võlus nii žüriid kui vaatajaid oma elava fantaasia ning dünaamilise pildikeelega, jutustades loo pealtnäha väga igapäevasest tegevusest, nagu seda on hammaste pesemine. Uhkust võib tunda ka BFM, sest finaalis võistlesid omavahel lausa kolm meie tudengite lühifilmi: Teresa Juksaare „Öörahu“, Oliver Remma „Duubel“ ja Raoul Kirsima „Emme“. „Duubli“ puhul sai tähelepanu osaliseks Raul Esko silmapaistev kunstnikutöö ning „Öörahu“ võlus eriti oma originaalse helirežiiga (Kaspar Kosk). Neist kolmest saavutas parima tulemuse aga kolmeminutiline valus ja hingeminev lühifilm „Emme“, mis sai oma kategoorias teise koha ning mille puhul tõi žürii esile lihtsate vahenditega ning ilma dialoogita mõjusa loo jutustamise oskuse.
Noortele filmitegijatele ongi just vahetu tagasiside ja kontakt juba tegutsevate filmitegijatega ülioluline ning Rakvere Gümnaasiumi filmifestival on selles osas end alati tänuväärselt tõestanud. Mainimata aga ei saa jätta, et finaalõhtul tehti lisaks võitjatele teatavaks, et järgmise aasta festival jääb paraku viimaseks ning senisel moel korraldatud filmifestival peale 2022. aastat enam ei toimu. Siiski säilib ootus ja lootus, et ka viimasel festivalil on võimalik näha BFMi tudengifilme. Ehk ongi just teadmine, et festival enam ei kordu, paljude jaoks sütitavaks ja motiveerivaks suuniseks, et ka ise osaleda. Ning mine sa tea, võibolla ongi vaja teha teadlik paus, et sillutada teed uues kuues filmifestivalile.
Autor: Margareth Villers Fotod: Anni Ulm, Mattias Preisfreund
Vananemine ning sellega kaasnev järkjärguline minataju kadumine on olnud lähtepunktiks mitmetele filmitegijatele. Selliste filmide puhul on aga teatav oht muutuda liialt haletsevaks või tegelasi naeruvääristavaks. 24. PÖFFi põhivõistlusprogrammi kuuluv Miroslav Mandići mängufilm „Sanremo“ eristub, sest teemale on lähenetud poeetilisel, õrnal ning eelkõige inimlikul moel.
„Sanremo“ jutustab loo idüllilises vanadekodus elavast eakast Brunost, kes armub sealsesse kaaselanikku Dušasse. Nende armastuslugu on aga lünklik, sest üksteist kiputakse alatasa unustama. Lisaks püüab Bruno ka kogu aeg vanadekodust põgeneda, sest kuskil mälusopis elustuvad pildid kunagisest suure aiamaa ja kasepuuga kodust, pidevat hoolitsust vajavast koerast ning naisest, kes on tegelikult juba paar aastat surnud ning kelle matuseid Bruno enam ei mäleta.
Esimestest kaadritest alates lummab film oma nähtava metafooriga – uduga. Selle kaudu on leitud viis, kuidas paremini esile tuua ning pildis kirjeldada Bruno sisemaailmas toimuvat. Hetkedel, mil tajume Bruno reaalsustaju ja mälu ähmastumist, muutub ka loo visuaalne atmosfäär. Värvid muutuvad pastelsemaks ning imelist loodust katab paks uduloor. Momendid, mil Bruno mõttemaailm hetkeks taastub ning on tagasi oma tavapärases olekus, on muutus ka konkreetselt nähtav: kaadrites kerkivad esile kirkamad toonid, udu kaob ja ilm selgineb. Sellise visuaalse metafoori loomisele on kindlasti kaasa aidanud suurepärane operaatoritöö Peter Zeitlingerilt, kes on muu hulgas teinud koostööd maailmakuulsa Saksa filmirežissööri Werner Herzogiga. Zeitlingeri mõjus operaatoritöö ei väljendu mitte ainult tegelaste ning olustiku meisterliku sümbioosi tekitamises, vaid ka oskuses hoida vaatajat Bruno tegelasega lõpuni koos. Mitmete stseenide puhul on kaadreid, mis näitavad toimuvat peategelase silmade läbi, muutes vaataja ja peategelase vahelise kontakti tugevamaks ning loo tervikuna intiimsemaks.
Loo katkendlikkus ja fragmenteeritus mõjub alguses isegi arusaamatult ja šokeerivalt. Vaataja küll tajub Bruno ja Duša omavahelist keemiat ning teatavat lähedust, kuid nende suhet ei avata nii detailselt, kui esmapilgul niisuguse loo puhul eeldada võiks. Samas on selline valik igati õigustatud, sest vaatajana on seeläbi kergem suhestuda tegelastega, kes sageli üksteist ära unustavad ja uuesti kohtuvad. Katkendliku stiiliga on keeruline harjuda, kuid see aitab meil paremini mõista peategelaste tajutavat maailmapilti. Kuigi film on jaotatud justkui väiksemateks fragmentideks, moodustub tervikust siiski tugev struktuur, millele aitab kindlasti kaasa korduvate elementide kasutamine ning Andrej Nagode väga oskuslik montaaž. Korduvad kaadrid Bruno ja Duša ühistest hommikusöökidest ning seltskondlikest tegevustest aitavad meil paremini aduda hooldekodu igapäevaelu, aja kulgemist ning aastaaegade vaheldumist. Kohati lünklikule stiilile on toetavaks elemendiks kindlasti ka Darko Rundeki abstraktne filmimuusika, mis tugevdab üldist struktuuri ning on sünkroonis Bruno vaikse, kuid üha süveneva sisemise meeltesegadusega.
Äärmiselt nauditavad rollisooritused teevad nii Bruno tegelast kehastav Sandi Pavlin kui ka Duša rollis olev Silva Čušin. Mõlema puhul tõuseb esile loomulik ja naturaalne mängustiil. Pavlin oskab tabavalt võimendada Bruno kohati lapselikku olekut ning kiiret tähelepanu hajumist, suutes samal ajal minimalistlikult välja tuua Bruno isiksuse kadumise, kasutades napi, kuid mitmetähendusliku väljendusvahendina oma silmavaadet. Duša roll Silva Čušini poolt samuti huvitavalt lahendatud. Loo kulgedes avaneb Duša minevik ning endine karjäär lauljana. Filmi jooksul on tegelikult väga vähe momente, kus on tunnetatav, et Dušal on endaga toimetulemisel probleeme. Duša tegelase liin joonistub välja naisena, kes on pisut kahtleval seisukohal oma valikute ja otsuste langetamisel, kuid kes ei jäta muljet dementsust põdevast vanainimesest. Kuigi mõlema tegelase omavaheline suhtlus on väga tagasihoidlik, suudavad nii Pavlin kui ka Čušin seda vähestki olemasolevat võimendada pisikeste detailidega, tekitades vaatajas pidevat ootust ja soovi näha neid jälle kahekesi koos.
Filmi pealkiri tuleneb San Remo laulufestivalist ja seal 1964. aastal võidutsenud loost „Non ho l’età“ (meile tuntud kui „Ei ole ma veel selles eas“). Viisijupp sellest laulust kõlab ka filmis ning mõjub justkui nähtamatu niit, mis ühendab mõlema peategelase mälestusi ja elatud hetki. Laulusõnad saavad filmis täiesti omaette tähenduse, pannes mõtisklema aja olemuse ning inimese surelikkuse üle. „Sanremo“ annab küsitava väärtuse n-ö pseudoprobleemidele, millega inimesed igapäevaselt silmitsi seisavad. Mandić on suutnud nappide, kuid mõjuvate ja tähenduslike vahenditega luua tõeliselt väärt vaatamise, tuletades meelde, et ehk peaksime inimestena rohkem väärtustama ja tähelepanu pöörama kõikidele, ka väikestele hetkedele siin elus. Olgu selleks siis idülliline jalutuskäik udulooriga kaetud metsas või iga-aastane üllatumine ning rõõm esimesest lumest.
Stsenarist ja režissöör: Miroslav Mandic Produtsendid: Miroslav Mandic, Nina Robnik, Marta Zaccaron, Fabiana Balsamo Operaator: Peter Zeitlinger Monteerija: Andrej Nagode Osades: Sandi Pavlin, Silva Čušin, Boris Cavazza, Mojca Funkl, Lara Komar
Tänasest alustab Filmilehel uus rubriik filmimuusika teemal! Selle juhatab sisse BFMi filmikunsti eriala esimese kursuse produktsioonitudeng Margareth Villers, kel avanes oktoobri lõpus hea võimalus teha intervjuu Sven Grünbergiga, ühe läbi aegade kõige rohkem filmimuusikat kirjutanud eestlasega. 2012. aastal valisid Klassikaraadio kuulajad ta filmisajandi muusikaloojaks Veljo Tormise ja Arvo Pärdi ees. Lisaks Eesti filmidele on Sven koostööd teinud venelaste, jaapanlaste, poolakate, soomlaste, lätlaste, sakslaste jt, jõudes välja isegi Hollywoodi. Vesteldi filmimuusika olemusest, selle rollist filmis ning muidugi ka Veiko Õunpuu kõige värskema filmi „Viimased“ heliloomingust. Intervjuu avaldame just nimelt täna, 23. novembril ehk Sveni sünnipäeval, soovides seeläbi kogu Filmilehe toimetuse poolt jätkuvalt lennukaid ideid muusika- ja helimaastikul!
Olete filmimuusikaga tegelenud üle 40 aasta ning loonud muusikalise maailma enam kui 130 linateosele. Mis teeb Teie jaoks filmidele muusika kirjutamise eriliseks?
On suur eksitus, kui arvatakse, et filmile võib igaüks muusika teha. Keegi võib olla väga hea helilooja, aga väga halb filmihelilooja. Filmimuusika teeb keeruliseks, kuid ka põnevaks see, et peab pidevalt tajuma, mis roll on muusikal kogu tervikus. Film koosneb ju teadupoolest erinevatest kunstiliikidest ning kui muusika hakkab domineerima (näiteks on liiga huvitav muusika kohas, kus peaks esiplaanil olema tekst), siis ta hakkab varjutama või lausa hävitama filmi peamist, dramaturgilist joont. Kui vaataja pöörab muusikale liiga palju tähelepanu, siis hakkab see filmi tervikut lõhkuma. Filmimuusika peab vajadusel kandma kogu filmi mõtet või vajadusel olema taustaks, või siis üldse mitte olemagi. Selline doseerimisoskus teebki filmimuusika kirjutamise tegelikult väga keeruliseks.
Ütlete, et filmimuusika peab vajadusel varju jääma ja kohati olema kindlate hetkede võimendaja. Ilmselt sellise paradoksaalsuse tõttu jääb filmi helikeel paljudele ka märkamatuks. Millised on Teie mõtted selles osas?
On üks väga rumal ütlus, et parim filmimuusika on see, mida ei märka. Sest kas me kujutame ette, et filmimuusika Oscari saab selline helilooming, mida üldse ei märgata? Selline mõtteviis annab aimu sellest, et tegelikult ei saada aru, mis filmimuusika üldse on. Teadupärast on ju olemas erinevaid vaate- ja loodusfilme, rääkimata muusikalifilmidest, kus muusika ongi kesksel kohal ning tihtipeale teksti asenduseks ja selliste filmide puhul ei saa öelda, et me ei märka muusikat. Eriti puudutab see animafilme.
Filmikriitikat kirjutades on üsna vähe tähelepanu pööratud filmimuusikale. Miks see nii on ning mis roll on filmimuusikal filmi dramaturgia seisukohalt?
Kui mind kutsuti 1993. aastal Soome Tamperesse [Tampere Kunsti ja Meedia Rakenduslikku Kõrgkooli] filmimuusikat õpetama, siis pidin nullist terve õppeaine looma, mingeid eeskujusid polnud. Mujal Euroopas ei õpetatud seda tol ajal üldse. Selleks, et mõista, mis roll on filmimuusikal filmis, peab selle rollist – vähemalt mingilgi määral – ka aru saama.
Vestlustel tunnustatud filmikriitiku Jaan Ruusiga ei tahtnud Jaan filmimuusikast rääkida, väites, et ta ei tea sellest mitte midagi. Mind hämmastas, kuidas saab olla filmikriitik, kui sa ei tea ega kirjuta filmimuusikast. Kui sa oled perearst, kuidas sa saad öelda, et sa ei tea näiteks kopsudest mitte midagi? Meenub veel üks pikantne lugu, kui aastaid tagasi sai loodud muusika ühele animafilmile. Alguse ja lõpu saime tehtud, kuid loo keskel oli režissöör ebakindel ega teadnud, mida ta tahab. Tegin filmile muusika ikkagi valmis ning lõppkokkuvõttes sai see veel ühel A-kategooria festivalil grand prix’. Peale seda Jaaniga kohtudes rääkis ta, kui huvitavalt oli lugu dramaturgiliselt üles ehitatud, kuigi tegelikult oli kogu dramaturgiline pool üles ehitatud just muusikaga.
Jaaniga seoses pole küsimus muidugi temas kui inimeses, vaid kui nähtuses. See oli tavaline nähtus, et filmikriitikud ei teadnud muusikast mitte midagi. Filmikriitikud teadsid tol ajal kirjutada ainult näitlemisest, pildist, stsenaristikast, režiist. Muusika võib tegelikult ju luua terve dramaturgilise joonise, aga filmikriitik võib hinnata tervikut – mõistmata muusika rolli selles – täiesti valesti. Filmikriitik tihtipeale ei mõistagi, kui oluline komponent on muusika ning kui oluline roll võib filmimuusikal olla dramaturgia loojana.
Samas liigne või sobimatu helifoon võib dramaturgilisi liine hoopis kahjustada. Rääkides tänastest filmidest ja nende muusikaloojatest meenutaks kaht täiesti erinevat, kuid üsnagi näitlik-õpetlikku lugu. Näiteks seriaalis „Reetur“ [Ergo Kuld, 2019] pole muusikalisel helil, mis on omaette võttes põnevgi, filmi üldise dramaturgiaga liiga tihti mingit seost. Muusika ajab sageli täiesti teisi asju kui stsenaarium ette näeb. Ja kuigi filmi helilooja on üldiselt väga andekas muusik, siis antud juhul teeb tema muusika seriaalile tervikuna hoopis kahju, sest see raskendab loo jälgimist. Filmi puhul võib andekal ja tunnustatud muusikul tekkida arvamus, et film on tema muusika taust. Ego ei lase mõista, et sa ei ole kogu aeg solist, vaid vajadusel peab tõmbuma ka täiesti tagasi. “Wikmani poiste” režissöör Vilja Palm ütles, et temal oli olnud varasemalt kokkupuude heliloojatega, kes tahtsid igale poole muusikat vaid lisada ning tema üllatus oli suur, kui sai temaga vaieldud, et ei, siia ärme muusikat pane. Tegelikult on ju filmis iga heli märk millestki ja kui muusikat ei ole, siis on ka see üks hea võimalus jätta vaataja teadlikult päris elule lähemale, et mitte juhtida vaatajat mitte üheski suunas.
Muidugi on ka filme, kus liig vähene muusika pole ka ehk parim lahendus. Näiteks filmis „Tõde ja õigus“ oli muusika professionaalselt ja hästi tehtud, kuid jäeti kasutamata võimalus luua selge ja läbiv teema. Selle klassikalises stiilis filmiga seoses oleks võinud ja lausa pidanud olema mingi laul, mis oleks filmist välja kasvanud ja mida oleks saanud kasvõi kuni laulupeoni välja laulda. Antud juhul lasti see võimalus käest ära ja kasutati juba valmis laulu.
Kas Te olete tajunud, et tänapäeval teadvustatakse filmimuusika tähtsust rohkem?
Ei, minu arvates ei teadvustata ka praegusel ajal filmimuusika tähtsust piisavalt. Olen tähele pannud ka väga kurvastavat tendentsi filmitiitrite järjekorras. Kui nõukogude ajal koosnes loomingulise tuumiku järjekord stsenaristist, režissöörist, operaatorist, kunstnikust ja heliloojast, siis nüüd on tihtipeale helilooja nimi kusagil teenimatult tagapool. Eks see näita ka suhtumist, mis on läinud küll täiesti vales suunas.
Hiljuti linastus Veiko Õunpuu uus film „Viimased“, kuhu Teie kirjutasite muusika ja mis osaleb nüüd ka Oscari-rallil. Mida tooksite selle protsessi puhul esile ning milline peab olema helilooja ja režissööri vaheline suhe?
Veikot pean ma kindlasti Eesti üheks kõigi aegade andekaimaks filmirežissööriks, kelle puhul ma loodan, et midagi päris suurt on tal veel tulekul. Veiko ajab minu arvates Eesti filmimaastikul täiesti omaette unikaalset joont ning vaatamata minu pikale staažile oli see protsess erandlik. Filmis esineb palju pildisisest muusikat, mille puhul on keeruline terviku loomine, sest valmis ja eriti tuntud muusika loob juba iseseisvalt erinevaid seoseid, mida on ehk raskem filmi endaga seostada. Seetõttu oli Veikol väga vaja, et erinevad killud omavahel kokku liituksid ja moodustuks tervik. Koostöö oli väga tore ja ka inimestena me omavahel sobime. Tähtis on, et üldjoontes oleks selge, mida ta tahab selle või teise muusikaga öelda. See on oluline, sest režissöör peab oskama ennast heliloojale mõistetavaks teha.
Sellega seonduvalt meenub koostöö Grigori Kromanoviga. “Hukkunud Alpinisti hotelli” tehes olime unustanud filmi alguse muusikalise lahenduse läbi arutamata. Enne Moskva rongile minekut see meenus ja küsin temalt, mis peaks alguse stseenis muusikalises plaanis toimuma ning ta ütles midagi, mida üks režissöör filmiheliloojale ütlema ei peaks: “Tead, siin on täielik vaikus.” Selline ütlemine on tupiktee. Häda oli muidugi selles, et tol ajal päris vaikust filmis ei saanud tehnilistel põhjustel ollagi, sest filmilindilt kostus siis “munade praadimine”, tehniline müra, mitte vaikus. Kujutasin seepeale ette, kuidas lähen Moskvasse salvestama, kus üks minut Synthi100 kasutust maksis 132 rubla, ning ütlen, et salvestame… vaikust. Hiljem said meist aga head sõbrad.
Ja lõpetuseks. Mida soovitate filmimuusikat silmas pidades noorele filmirežissöörile ja noorele alustavale filmiheliloojale?
Usun, et kõige paremaid resultaate saab siis, kui on erinevas vanuses meeskond. Kuna algajal režissööril on veel enda sfäärides keeruline pinnale ujuda, siis ma ei soovitaks võtta suvalist bändimeest muusikat tegema, vaid pigem juba kogenud helilooja. Paraku elus kipub muidugi nii olema, et grupp kogutakse oma eakaaslastest. Praegusel ajal on aga valikuid ja võimalusi täitsa olemas. Filmimuusika puhul on väga oluline, et helilooja oleks võimeline valdama ja kasutama väga erinevaid heli tekitamise võimalusi, sest filmile on väga halb, kui inimene oskab ainult ühte tüüpi koosseisuga muusikaliselt mõelda. See piirab ja ahendab kõiksuguseid võimalusi. Usun, et hea sünergia võib tekkida siis, kui on nii kogemust kui ka nooruslikkust.
Küsis Margareth Villers Foto: Sven Grünbergi erakogu
Seekord pidin oma PÖFFi alustama virtuaalkino vahendusel. Olen õnnelik, et filmid vaatamata ei jää, kuigi sisimas tunnen, et süda ihkab ikkagi tõelise festivalimelu ning päris kinoekraanide järele. Igatsust suure ekraani järele tekitas ka film „Kui tuul peaks vaibuma“.
Debüütfilmide võistlusprogrammi kuuluv režissöör Nora Martirosyani „Kui tuul peaks vaibuma“ on Prantsusmaa, Armeenia ja Belgia ühistööna valminud linateos, mille sündmustik leiab aset Mägi-Karabahhi vabariigis, Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asuvas end iseseisvaks kuulutanud Kaukaasia riigis. Riiki saabub prantslasest audiitor Alain, kes on saabunud riigi lennujaama hindama. Kohtudes kohalike elanikega (sealhulgas lennujaama „püha veega“ varustava poisi Edgariga) mõistab ta, et lennujaama avanemisest on olulisem, et suletud piirkond avaneks seeläbi ka kogu maailmale.
Tegemist on filmiga, mis rahulikul ja meditatiivsel moel näitab inimeste püüdlusi elada tavapärast elu ka siis, kui asutakse pidevate pingete koldes. Oma kulgeva tempoga jättis linateos kohati hoopis dokumentaalfilmi mulje, sest kohalikke elanikke portreteeriti lihtsalt ja ausalt. Ja selle filmi võlu peitubki lihtsuses, sest ühtäkki tundsin kõigile tegelastele kaasa ega võtnud neid enam kui tegelasi, vaid kui päris tavalisi inimesi, kes soovivad ainult üht – vabadust.
Rahuliku tempoga kulgedes suutis film ometi edasi anda salapärast pinget. Oma roll oli siin kindlasti pinevust tekitaval muusikal, mis ei lasknud tähelepanul hajuda ning lõi rahutu atmosfääri. Lisaks tajusin ka mitmete plaanide puhul, et kadreeringutele oli sihilikult jäetud palju ruumi. Selline õhu jätmine muutis kogu filmi olustiku veelgi pingelisemaks, sest vaatajana olin pidevas valmisolekus, et keegi või miski võib rahumeelse stseeni järsult pea peale pöörata. Ootusärevus säilis filmi lõpuni ja seda omakorda võimendas kindlasti minu teadlikkus sellest, milline olukord valitseb selles piirkonnas praegu. Oma päevakajalisuses suutis film veelgi enam mõjuda ning pani sügavamalt mõtlema ka selle peale, et suurte sõdade ja konfliktide ohvrid on tegelikult peaaegu alati oma igapäevast elu elada soovivad inimesed.
Süžeeliselt olid tegelaste liinid huvitavalt üles ehitatud. Koos audiitor Alaini suhtumise muutumisega muutus ka minu kui vaataja suhtumine. Kui algul näeme tegelast, kes on riiki saabunud, et täita oma töökohustust, siis järk-järgult mõistame koos Alainiga, et selles riigis ei ole kõik pelgalt näiline, vaid siin on ka päriselt olemas rahvas, kes hoolib enda ühiskonna säilimisest. Alain muutub esialgsest võõrkehast justkui omaks inimeseks ning seda tänu Grégoire Colini napile, kuid mõjusale mängustiilile, mis sobitub ühtlasi veenvalt kogu filmi tervikusse. Paralleelselt avanes ka väikese Edgari lugu, kelle kaks „püha vee“ kanistrit sümboliseerisid minu jaoks usu ja lootuse lätteid, sest õigupoolest ongi usk see, mis nendele elanikele veel jõudu annab. Seda kinnitab ka üks filmi tegelasi oma tõdemuses: „Selline ongi elu, kui elad vulkaani lähedal. Aga vähemalt on meil usk.“
Ilmselt oleksid paljud kaadrid olnud kõnekamad, kui oleksin neid näinud suurelt kinoekraanilt. Suured üldplaanid sealsest maastikust olid kindlasti omal kohal, kuid ei mõjunud ehk nii võimsalt ja lugu edasi kandvalt, kui oleks pidanud. Seega kui vähegi võimalik, siis vähemalt selle linateose puhul soovitan hankida pileti päris kinosaali.
Režissöör Nora Martirosyan on oskuslikult avanud Mägi-Karabahhi vabariigi sügavamaid kihte ning sealsete inimeste eluolu. Puhtad ja selged plaanid, realistlik vaatepunkt ning tegelaste loomulik inimlikkus loob ausa filmikeele, tuletades seeläbi meelde, et vabadus on oluline, kuid habras väärtus, mida tuleb hoida. Arvan, et pelgalt see mõte on juba piisav põhjus, miks võiks seda filmi vaadata.
