2019. aasta PÖFFi fantaasiafilmide žanrivaliku alt võib leida Ukraina režissööri Valentõn Vasjanovõtši draama „Atlantis“. Süvenemata võib kirjeldusega „fantaasia“ oodata mõnd eepilise võlumaailma kujutamist, siin aga viitab see määratlus pigem ulme spekulatiivsele potentsiaalile. Praeguse aja hoovusele sobivalt on selle filmi spekulatsioon pealtnäha lihtsakoeline ja tagantjärele kõhedust tekitav.
Kõhedus tuli tuttav ette seoses Margaret Atwoodi romaani ja Hulu sarjaga „Teenijanna lugu“, mille keskmes on katastroofi järel kujunenud teokraatlik naistevaenulik ühiskond. Teemakäsitlus on neil muidugi erinev, aga nii „Atlantise“ kui ka Atwoodi teosel põhineva sarja puhul on astutud lähitulevikku ning näidatakse, millised on ühiskonda raputava kriisi tagajärjed tavainimeste jaoks. „Atlantis“ toob vaataja ette 2025. aasta Ida-Ukraina, mille kunagised rohelised väljad on sõjategevus muutnud elukõlbmatuks tühermaaks. Üks väheseid viise end sellises „Mordoris“ elatada on kulutada oma elu ja tervist tööstuses. Puhtalt hobi korras võib ka hukkunud sõdurite laipu koristada.
Kui „Teenijanna lugu“ keskendub naistele, siis „Atlantise“ fookus on hoopis meeste kannatustel. Sõjakoleduste ja sellele järgneva ebaelu koorem on maskuliinses ühiskonnas meeste kanda. Tehasetöölisest peategelane Sergi on endine sõdur, keda sõjast saadud trauma arusaadavalt maha ei jäta. Vasjanovõtš näitab pilte tema elust ja eneseotsinguist, iga stseen on võetud üles katkestamata, sageli staatilise suure võttega. Sergi elu endises sõjatsoonis muutub sedaviisi distantseeritud ja isegi omamoodi esteetiliseks vaatemänguks.
Sergi vaiksele kannatavale teele satub lootusi, mis mõjuvad veidi etteaimatava meetilgana selles tõrvapotis. Mehe traumad on aga liiga sügavad ja tal ei jää muud üle kui ekselda, mille läbi muutub film rännakuks hüljatud, ehk isegi postapokalüptilisel maastikul. Kuigi fantastiline eepika või turmtuli otseselt filmi tühermaadelt ei kaigu, ilmneb sügavus ajapikku. Pealkiri vihjab nii mõndagi. Antiikmüüdi järgi uppus Atlantis inimülbuse tõttu, sest solvatud jumalad pöörasid looduse saarerahva vastu.
See oli ju kellegi kõrgema käsk, mis Ida-Ukraina lootusetud väljad tundmatute sõdurite hauaks muutis ja miinidega täitis. Seni on sõda olnud meie jaoks mugavas kauguses, meediahäma taga peidus, kusagil võõral maal. „Atlantis“ aga näitab, et see kaugus polegi nii pikk. Kui kauaks piirdub see lohe, kes Ida-Ukrainat räsib, meile vaid oma saba näitamisega? Nii meie kui ka muu Euroopa vaataja jaoks on film hea meeldetuletus rahuaja haprusest, sest näitab sõja tagajärgi kuskil mujal kui Lähis-Ida kõrbes.
Kas üldsus praegu isegi enam teab, mis Ukrainas toimub? Filmi teeb omakorda valusamaks tõsiasi, et siiani on seda sõda käsitletud kui „sisekonflikti“, mis ei võimalda selle ohvritel saada täit rahvusvahelist abi ja sõja eest pagejaid põgenikeks nimetada. Inimesed on jäänud eikellegimaale, sest mujale neil lihtsalt pole minna. Hea seegi, et on jäädvustatud lugu, mis võib kõnetada igaüht, olenemata veendumustest konflikti olemuse kohta. Ehk ei vaju ka äraunustatud sõda enam nii varju, kui seda filmimeediumis esile tõstetakse.
Kui „Teenijanna loos“ on usk ja naised vahendid omavoliliseks kasutamiseks, siis „Atlantises“ on selleks mehed ja loodus. Valentõn Vasjanovõtši film on rabav hoiatus mitte ainult Ukraina sõja oodatavate tagajärgede eest, vaid küsib ka seda, kas sõjast saab paraneda. Kui ilmasõda ja okupatsioon meis siiani kaiguvad, kuigi paljud meist pole kumbagi oma silmaga näinud, siis millised on pikemad tagajärjed tänapäeva sõjategevusel? Pealtnäha lihtne lugu süngest mehest süngel maal ütleb vähesega väga palju. Vaataja võib filmi nähes kogeda nii rusuvat ängi, kõhedust tuleviku ees kui ka kangekaelset lootust. Ei saa eitada, et need on olulised kogemused.
Autor: Martin Nõmm