Silt: sõjafilm

  • Ja kui ta võttis lahti neljanda pitseri…

    Ja kui ta võttis lahti neljanda pitseri…

    … kuulsin ma neljanda olendi häält ütlevat: „Tule ja vaata!“ Ma vaatasin ja näe, tuhkur hobune, ja selle nimi, kes tema seljas istus, oli Surm, ja Surmavald käis koos temaga, ja neile anti meelevald neljandiku üle ilmamaast, tappa mõõga, nälja ja surmaga ning maapealsete kiskjate elajate läbi. (1)

    Need, kes on kogenud sõda, on ehk oma silmaga näinud, millest kirjutatakse Uue Testamendi viimase raamatu, Johannese ilmutuse raamatu kuuendas peatükis. Apokalüpsise ratsanikke pidi tunnistama ka filmi „Mine ja vaata“ (1985) lavastaja ning üks stsenaristidest Elem Klimov (1933–2003) vaid üheksa-aastase poisina. Stalingradi lahingu ajal evakueerus ta perega isetehtud parves üle Volga. Filmi kaasstsenarist Aless Adamovitš talletas oma kogemused II maailmasõja ajal Valgevenes partisanina sõdimisest ka raamatukaante vahele (eesti keeles „Karistajad“, 1985). Eelkõige on filmi aluseks Adamovitši romaan, kuid sellist luupainajalikku sündmustikku nii toorelt naturaalsel ja jõuliselt poeetilisel viisil on vaevalt võimalik lavastada, mitte tehes võimatuna näivat – külma närvi ja selget mõistust säilitades rebida lahti möödaniku haavad. Elem Klimov ei lavastanud pärast seda oma elupäevade lõpuni enam ühtki filmi, väites, et kõik, mis tal on võimalik öelda, on ta juba öelnud. Loodetavasti tähendab see, et haavade lahtirebimisel oli lõppkokkuvõttes terapeutiline mõju ning Klimov leidis rahu. „Mine ja vaata“ võib olla üks kõhedamaid sõjakroonikaid, mis mängufilmina ekraanile toodud, kuid samal ajal mõjub see ka kui võimas testament rahule.

    Pea kaheks ja pooleks tunniks paisatakse vaataja II maailmasõja aegsesse hullumeelsusse, aastasse 1943, mil Valgevene NSV-s tegutseb SS. Filmi peategelase, noore poisi Fljoraga (Aleksei Kravtšenko) satub vaataja kõigepealt metsa partisanide laagrisse, kuhu Fljora ka „uue poisina“ jäetakse, samal ajal kui teised, tunduvalt vanemad, võitlusse lähevad. See ei säästa Fljorat ega ka vaatajat sõja kohutavast koledusest, sest õige pea pommitatakse laagriplats vaenlase õhujõudude poolt puruks. Pärast seda esimest rünnakut ja šokki puudub Fljoral igasugune agenda või eesmärk peale pelgalt ellujäämise. Selles peitub ka filmi toores jõud, milleni vähesed teised sõjaõudusi kujutavad linateosed küündivad – kui ükski –, olgugi nad vägagi vaatamist väärivad omadel põhjustel.

    Võtame näiteks Francis Ford Coppola teose „Tänapäeva apokalüpsis“ (1979) (2), mis on mastaapne ja värvikas film Vietnami sõjast, mida Klimovi filmiga seob lisaks sõja sürreaalsuse üdini puurimise ka pealkirjas sisalduv viide Johannese ilmutusraamatule. Coppola annab oma peategelasele kapten Willardile (Martin Sheen) missiooni ning seeläbi on nii tegelane kui ka vaataja narratiivi võrdlemisi turvalises käevangus. Ehkki see suurepärane film suudab ekraanil kujutada sõda täiesti inimmõistuse vastase ja hoomamatuna, ei suuda „Tänapäeva apokalüpsis“ kujutada säärase painajalikkusega puhast õudu läbi sõja juhuslikkuse, mis viib „Mine ja vaata“ Fljorat ühest kohast teise. Teadmatus, eesmärgitus, sirgjoonelise narratiivi puudumisega loodud peataolek sisendavad õõva – ümbritsevas põrgus pole Fljoral kübetki kindlustunnet, mis järgmisena juhtuda võib. Vaatajaina tunneme end kaitsetuna koos temaga.

    Sama tunnet sisendav Aleksei Rodionovi operaatoritöö väärib imetlust. Sageli pikad kaameravõtted jälitavad peategelast kõikjal ning asetavad vaataja otse tema kõrvale keset kaost. Hoolimata pildis kätketud õudusest on Rodionov tabanud kaadrid, mis on laetud poeetilise naturalismiga, lubades tõmmata paralleele Andrei Tarkovski loominguga ning luues häiriva kontrasti kujutatava koleduse ning kujutamisviisi ilu vahel. See kontrast raamistab näidatavad painajad kaunidusse, mis võiks olla, kui poleks sõda. Ka harvad humaansed hetked, nagu tütarlaps Glaša (Olga Mironova ainus filmiroll) džässiajastust inspireeritud tants puudelt pudeneva vihma käes, mõjuvad jõulise vastukaaluna filmi võikamatele episoodidele. Monteerija Valerija Belova leiab nende hingetõmbehetkede ja kirjeldamatut vaimset ning füüsilist hävingut kujutavate kaadrite vahel poeetilise rütmi, andes filmile müütilise värsseepose lihased.

    Sõja psühholoogiliselt laastava efekti näitamiseks kasutab Klimov ka mitmeid vähem vaoshoitud vahendeid lavastaja tööriistalaekas. Kõik näitlejad, enamik neist amatöörid, teevad jõulised rollisooritused, kuid Kravtšenko noore Fljora rollis on ankur, mis seob vaataja emotsionaalselt ekraanil toimuvaga. Tema tummfilmile omased ekspressiivsed näoilmed (võrdlus Falconetti sooritusega Carl Theodor Dreyeri 1928. aasta filmis „Jeanne d’Arci kannatused (3) ei tundu kohatu) annavad hirmu ja trööstitust edasi ehk paremini, kui räigelt vägivaldsed episoodid seda suudaksid. Selleski peitub Klimovi lavastuse jõud – ta mõistab hästi, mida näidata ning mida mitte. Ta usaldab oma näitlejaid ning kaameratagust kollektiivi piisavalt, et mitte laskuda detailsesse ning graafilisse vägivallakujutamisse. Ühes filmi võtmeepisoodis näitab Klimov meile eemalt külatäie tapetud elanike laipu täpselt mõõdetud viivu, et me suudaks registreerida, millega tegemist on, ning seda võikamalt stseen lõikab. Klimov ei näita lauta aetud külaelanikke põlemas. Ta näitab sadistlikult kaua, kuidas külaelanikke sinna aetakse ning seejärel lauta põlemas, samavõrd kaua, kuid ei vii meid hetkeski liiga lähedale. Klimov usaldab oma operaatori, monteerija ning helirežissööri oskusi õõvastava atmosfääri loomisel ning ta ei eksi oma instinktides – millekski enamaks vaataja vaevalt suuteline oleks. Loodud atmosfäär kannab filmi algusest lõpuni välja ning just selle halastamatu õhustiku tõttu on kerge klassifitseerida teost kui tõelist õudusfilmi.

    Mainides helirežiid, on ka see üks ekspressiivsemaid aspekte, mis „Mine ja vaata“ juures erilist tähelepanu pälvib. Siinkohal on hüljatud naturalism ning valitud tegelaste psühholoogilise seisundi kujutamine läbi kakofoonia. Ühes selle poolest meeldejäävas episoodis sumpavad Fljora ja Glaša läbi soomülka, saateks ümbritseva metsiku looduse (lindude, putukate) loomulike helide valjenev kahin, mida joonestab süntesaatoridrooni ümin, ning vahel nende kahe ebakõlasse lõikav diskordantne ja kauge orkestripala. Harva suudab ükskõik mis žanrist film luua heliga sedavõrd tugeva ebamugavustunde. Selline rõhutatult kunstlik lähenemine ei tundu filmi kontekstis siiski ebarealistlik, vaid annab edasi tegelaste psühholoogilist seisundit selle häirivaimas värvingus.

    „Mine ja vaata“ ei ole pelgalt sõjavastane film. Klimov sihib ka suuremaid filosoofilisi küsimusi kurjuse loomuse kohta. Filmis õigustab üks SS-lane (keda kehastab Vanemuise näitleja Jüri Lumiste) oma tegevust, öeldes valgevenelaste kohta, et need on kommunismiviiruse levitajad, ning kuna see algab lastest, ei ole laste tapmine tema silmis mitte üksnes õigustatud, vaid lausa hädavajalik. Peagi pärast seda stseeni heidab Klimov kinda publikule ning küsib vaatajalt, kas tema tapaks kurjuse kehastuse siis, kui too on veel kaitsetu imik ema süles, teades selleks hetkeks juba hästi, mis õudused ta endaga kaasa toob. Eelnevat SS-lase väidet silmas pidades – kas inimesed sünnivad kurjana? See stseen, küsitav dokumentaalkaadrite sissetoomise poolest, on ehk kõige inimlikum stseen kogu filmis, kõige lootustandvam. Paari päevaga justkui paarkümmend aastat (välimuselt) vanemaks jäänud poisike Fljora seda teha ei suudaks, läbielatust hoolimata. Või just läbielatust tingituna? Klimov väidaks justkui, et vastupidi üldlevinud käibefraasile ei pea vägivald vägivalda sünnitama.

    Mõneti küll jääb kripeldama Saksa vägede ühekülgne kujutamine võrreldes valgevenelaste vägedega. Vaenlased ongi vaid seda – vaenlased. Nad on ülim kurjuse ja/või arguse kehastus, kellelt on röövitud igasugune inimlikkus, näiteks Saksa vägede kindral, keda kehastab Viktor Lorents (kes mängis peaosa Kaljo Kiisa filmis „Punane viiul“ (1975) ning oli ka ENSV ühe hinnatuima filmi, Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse“ (1968) stsenaristiks). Meil on lubatud näha temast vaid ekstsentrilist kurjust – vägedele käske andmas, samal ajal oma eksootilist kodulooma silitades – või hirmu surma ees, kui ta kitsikuses annab endast kõik, et vastutus oma õlult veeretada ning näpuga kõrgele ja kaugele viibutada. Vastukaaluks neile on valgevenelastest partisane kujutatud üksnes kannatajate ja/või halastajatena (elusast peast põletamise asemel saavad vaenlased siiski kiirema otsa – vägivald ei sünnita vägivalda rohkem kui et saab karistatud, inimlikumalt kui korda saadetud roimad). Aga selles on lootust, et ehk vägivald kord lõpeb.

    „Mine ja vaata“ on just selles mõttes kui testament rahule: see viib tegelased ja vaataja nii sügavale sõjaõuduste keerisesse, et need, kes sealt tagasi tulevad, mõistavad ehk vägivalda ning kurjust paremini – neile silmisse vaadanuna, puutununa kokku nende korvamatute tagajärgedega. Filmi alguses pidas Fljora sõda paremal juhul aateliseks, halvemal juhul kihvtiks, kui ta teose avataktis sõbraga liival mängusõda pidas. Kes pole kunagi sõjas käinud ja on mõelnud ehk mõnd heroilisemat Hollywoodi sõjafilmi nähes sama laadi mõtteid, ei saa selle filmi nägemise järel ühtki sellist mõtet peas mõlgutada. Selles peitub „Mine ja vaata“ ülim väärtus.

    Autor: Kristjan Kuusiku

    1 Ilm 6:7–8. Uus testament ja psalmid. The Gideons International, 2010, lk 471.
    2 „Apocalypse Now“, Francis Ford Coppola, 1979.
    3 „La passion de Jeanne d’Arc“, Carl Theodor Dreyer, 1928.

    “Mine ja vaata“ (Idi i smotri, 1985)
    Riik: Valgevene
    Kestus: 2h 22min

    Režissöör: Elem Klimov
    Stsenaristid: Aless Adamovitš, Elem Klimov
    Operaator: Aleksei Rodionov
    Kunstnik: Viktor Petrov
    Monteerija: Valerija Belova
    Helirežissöör: Viktor Mors
    Muusika: Oleg Jantšenko
    Osades: Aleksei Kravtšenko, Olga Mironova, Liubomiras Laucevičius, Jüri Lumiste, Vladas Bagdonas

  • Mõeldes mälu subjektiivsusele Terrence Malicki „Varjatud elu“ valguses

    Mõeldes mälu subjektiivsusele Terrence Malicki „Varjatud elu“ valguses

    Igapäevaelus tundub meile tavaliselt, et elu on üsna struktureeritud ja terviklik, meil on oma rutiin, harjumused, emotsioonid, ringkond ja mälestused ning tundub, et me haldame seda üsna hästi. Kui aga korraks peatuda ja mõelda, mis see meie „mina“ ikkagi on? Mis on meie mälestused? Mis roll on meil nendes? Tundub, et meie mina on kuidagi fragmenteeritud. On huvitav avastada, et inimene, kes on olnud meiega meie mälestuses, võib sama kogemust teistmoodi näha ja mõista. Kolmas jällegi ei pruugi seda üldse mäletada või siis sellele mingit kaalu anda. Meie mälestus on meie kanda, mõni hetk jääb meiega igaveseks, kuid teise unustame niipea, kui selja pöörame. Mõni pilk, puudutus, valgus, vaade, sõna, fragment saab osaks meist. Mõni kogemus muutub korduva meenutuse, välise tagasiside, täienenud informatsiooni varal.

    Terrence Malicku filmid koondavad intensiivsemaid katkeid meie elukogemusest. Tema varasem „triloogia“ filmidest „The Tree Of Life“, „Song To Song“ ja „To The Wonder“ on loodud praktiliselt ilma stsenaariumita, näitlejaid jälgides, tunnetades ja nendega koos luues, marineerudes samades tekstides, muusikas, aruteludes. Näitlejad elavad läbi oma tegelasi ja saavad nendega üheks. Tulemuseks on katkendlikud, aga parimas mõttes terviklikud lood, filmid, mis viivad meid rännakule tajumuste ja mõtete virvarri.

    Pärast triloogiat tundis Malick, et sellist laadi filmitegemine on ennast tema jaoks ammendanud ja ta vajab midagi uut. Päris kannapööret ta ei teinud, jätkuvalt kasutas käsikaamerat ja „ujuvaid“ kaadreid, mis tekitavad vaatajas tunde, nagu see kõik oleks unenägu, või mälestus – katkendlik, jälgides detaile, žeste, puudutusi ja pilke. Vaatajana oleme selle loo sees, peaaegu tunneme neid puudutusi, inimestevahelist tõmmet, mõistmist, kannatusi, aga ka tuult Austria mägedes ja suvise muru lõhna, värske õuna krõmpsatust hamba all.

    Triloogiaga võrreldes on „Varjatud elu“ stsenaarium (suhteliselt) lineaarne ja struktureeritud. Based on true events, mitte katked, mis võiksid olla ükskõik kelle elu. Aga siiski, film jälgib läbi uneleva kaamerasilma argisuse imet ja pühadust, jagatud armastust ja sügavat kannatust – aga kes jälgib, kas meie või keegi kolmas? Ja mis õigus on meil jälgida teise maailmasõja aegse noore perekonna traagilist saatust? Sellele viitab ka kaameratöö, mis tegelaste pead mõnel hetkel ära lõikab. Tekib tunne, nagu ei peaks vaatama, või siis et lugu ise räägib rohkem kui tegelane ja me näeme vaid osa loost, osa inimesest. Seda enam, et vaatajana tajume enda kohalolu. Selle parimaks näiteks on kaader, kus vangivalvurid peksavad peategelast, mees kukub pikali, aga jalahoobid ei peatu. Tegelikult me peaaegu ei näegi meest, jalahoobid on suunatud kaamerasse ja valvurid lohistavad meid kaasa. Mitte kuidagi ei saa pilku ära pöörata. Nagu tegelane „Varjatud elus“, kes päevast päeva kiriku maale üle värvib, ütleb (parafraseerin): „Inimesed vaatavad neid minu maale, vaatavad neid kannatusi ja mõtlevad, kuidas nemad oleksid teisiti teinud, nemad ei oleks ometi lasknud kannatada.“ Hiljem, kui peategelane on vangilaagris, on seesama mees see, kes tema põllult peete varastab ja naist külaelanikega mestis põlastab. Ja meie kinosaalis? Ilmselt vaatame ja mõtleme: „Ei, meie oleksime kaastundlikud, meie oleksime mõistnud ja andestanud.“

    Aga kui palju me andestame oma igapäevaelus? Ja mis peamine – kui palju väiksemaid ja suuremaid kannatusi me põhjustame inimestele enda ümber? Mille pärast me ise kannatame? Meie elukogemus on läbi põimunud filmis kajastatud reaalsuse järelkajaga. Kuna meie mälestused, meie kogemus ja elu peegeldab meie kasvatust, meie vanemate kasvatust ja meie ajalugu, siis ei ole me vabad, meie otsused sõltuvad paljudest teguritest, mis on meie vabast tahtest väljaspool. Me koosneme fragmentidest, meie mälestused ja teadvus on kujunenud piltide, lugude, filmide ja kõige muu alusel, mida me kogeme. Isegi kui peame end indiviidideks, siis meis kõigis on midagi ühist, me istume pimedas saalis ja kannatame koos tegelastega ja mõistame neid isegi siis, kui nad räägivad võõras keeles (filmis on teadlikult osa teksti tõlkimata). Tasuks aga mõelda, kuidas seda kogemust kestma panna, kuidas põhjustada vähem kannatusi ja ise samuti vähem kannatada.

    Autor: Dora Lall