Üks suurimaid probleeme vanade Hollywoodi filmide juures on olnud meestekesksus: meeste lugusid prioriseeritakse ja nendevahelised suhted on näidatud tähtsamana. Kaks meest võivad olla sõbrad, juua kõrtsis viskit ja rääkida elu probleemidest. Kaks naist peavad omavahel võistlema ühe mehe tähelepanu nimel või muudmoodi tülitsema. Kasutamata jäetud potentsiaal on niivõrd suur, et peale mõne filmi vaatamist muutub see lihtsalt kurvaks.
Kui mehed on filmis mitmetahulised tegelased, siis naised täidavad funktsiooni, olles silmarõõm, armuke või see üks kuri lits. See aga ei tähenda, et ei ole olemas erandeid. Üks neist on „Stage Door“, 1937. aastal tehtud film, kus pearolle mängivad Katharine Hepburn ja Ginger Rogers.
Film vihjab ka rikaste privileegile, mis tahes-tahtmata nendega kaasas käib: peategelane Terry (Hepburn) on ülemklassi kuuluvast perest, aga otsustanud pereäri asemel tegeleda näitlemisega. Tema isa Henry ei toeta tütre karjäärivalikut, mistõttu annab Terry talle lubaduse, et kui tal läheb laval halvasti, tuleb ta tagasi koju. See omakorda innustab Henryt salaja muretsema oma tütrele nõudliku lavarolli, et too kiiremini põruks ning koju naaseks. Terry ei ole hea näitleja ja sedasama rolli on juba kaua sihtinud temaga samas majas elav Kay. Paratamatult ei ole Kay püüdlikkus ja hea näitlejatöö aga tuhkagi väärt suure rahasumma kõrval, mida Henry on valmis maksma lavastuse produtsendile.
Kuigi Terry ei kasuta ise oma raha rolli väljaostmiseks, käib jõukus temaga siiski kaasas. See annab talle lihtsamini võimalused, mille saamiseks kõik teised peavad rohket vaeva nägema. Tema üks suurimaid vigu ongi see, et oma naiivsuses ei suuda ta märgata oma privileegi. Keegi teine ei saaks käituda nii nagu tema. Isegi kui keegi Terryt tema käitumise tõttu ei palkaks, ei nälgiks ta tänaval surnuks, sest saab minna tagasi isa juurde, kus teda ootab soe maja ning hea palgaga töö.
Oma ilmselge rikkuse tõttu on Terryl algul teiste majas elavate naistega raske sidet luua. Nad ei suuda mõista, miks keegi valib elu, kus hea toit on napp ning oma ruumi peab jagama kellegi teisega. Terry mõjub naiivsena, sest kõik teised on juba aastaid otsinud endale tööd ja nüüd seisab nende ees tegelane, kes tundub olevat nii kindel, et tema on see erand. Vaatamata sellele teiste suhtumine Terrysse filmi vältel soojeneb ning tal on oma toakaaslase Jeaniga (Rogers) päris huvitav dünaamika.
Samamoodi näidatakse pidevalt ühtsust ja kokkukuuluvust teiste naiste vahel, väljaspool nende suhet Terryga. Isegi kui dialoog on sarkasmi või riivavaid ütluseid täis, on aru saada, et tegelikult ei soovi keegi neist üksteisele halba.
Nutikas sõnavahetus on naljakas ka 89 aastat hiljem. Ühtlasi on dialoog filmis väga kiire (ehk isegi liialt, ilma subtiitriteta võib hätta jääda) ja keegi ei jää kellelegi alla – tüdrukutevaheline mängulisus ei peatu pea kunagi.
Veel üks tore aspekt filmi juures on see, et loos ei ole oluline klassikaline romantika. Mitte et romantikal midagi viga oleks, kui film on hästi kirjutatud, aga väga tihti on naistegelased selle kõrvalmõjuna pealiskaudsemad tegelased. Loomulikult mainivad kõrvaltegelased oma peikasid ja ka Terry ning Jean satuvad olukorda, kus nad võiksid justkui armuda ühte produtsenti. Aga see film üllatab mind, kui Terry jääb truuks oma eesmärgile meest ära kasutada ja Jean armastab pigem produtsendiga kaasnevat kindlust ning mugavust, hiljem isegi sellest ära öeldes.
Väga tore on näha, kuidas film nii vankumatult keskendub naistegelastele ja nende eludele väljaspool mehi ning romantikat – kõigele sellele, mida vanasti ekraanil kuigivõrd ei nähtud. Peategelane on intrigeeriv, ta on iseseisev ning kindlasti natuke ignorantne ja seetõttu teeb, mida iganes tahab, vahel oma otsuseid korralikult läbi mõtlemata. Ta on julge ja kasutab kavalust, et ka naistemehest produtsent teda tõsiselt võtaks. Mõnes mõttes meenutab film sääraselt isegi pre-code Hollywoodi filme oma ootamatute tegelaste ja jutustamisviisiga. Kuigi film on juba seesugusena igati tore, paneb see mõtlema – milline oleks „Stage Door“ olnud, kui oleks tehtud ainult paar aastat varem?
„Stage Door“ ongi nagu kuhugi lava taha ärapeidetud nähtamatu uks. Seda avades on võimalik mõista, et ehk ei olnud selle aja Hollywood üldsegi niivõrd konservatiivne, kui võiks arvata. Samuti suudab see film tõestada, et ka tolleaegses filmikunstis eksisteerisid huvitavad naistegelased, isegi kui sääraseid filme võib olla raskem leida.
“Stage Door” 1937
Riik: Ameerika Ühendriigid
Kestus: 1h 32min
Režissöör: Gregory La Cava
Stsenarist: Morrie Ryskind, Anthony Veiller ja Edna Ferber
Produtsent: Pandro S. Berman
Operaator: Robert De Grasse
Osades: Katharine Hepburn ja Ginger Rogers
Toimetaja: Mari Lepp
