Mõnes mõttes tuleks rõhutada, et lemmikfilmide edetabeli koostamine oli meie jaoks esmalt filosoofiline küsimus. Kuidas seesugust nimekirja üldse luua? Kas valida mõne korralikuma väljaande nimekiri ja lihtsalt esitada oma kursusele? Kas Rotten Tomatoes on usaldusväärsem, kui seda on IMDb? Või alustame hoopis vaidlusega – küsides, millise mulje jättis teile “Jeanne Dielman, 23 quai du Commerce, 1080 Bruxelles”, 2022. aastal Sight and Sound’i parimate filmide edetabelises kriitikute poolt PARIMAKS filmiks valitud linateos (kes on seda ometi näinud?).
Tuhande kuuesaja kriitiku asemel on meil aga 41 filmikunsti 16. lennu tudengit. Me ei küsinud neilt, mis on kõige parem film, vaid palusime tuua välja oma lemmikfilmid ja siis lasime nende seast veel kord valida enda kõige lemmikumad filmid. Nii et me tegime selle nimekirja iseäranis neile endile. Nad ei ole kriitikud ja isegi, kui nende seas on Letterboxdi kontode levik ehk muude inimrühmadega võrreldes veidi kõrgem, vaatavad nad igasuguseid filme. Nagu peabki.
Edetabeli koostajad:
Mari Lepp & Ramses Normak
Eesti filmid
1. Fränk
2. Hukkunud alpinisti hotell
3. Tulnukas
4. Mandariinid
5. Tõde ja õigus
6. Sügisball
7. November
8. Nähtamatu võitlus
9. – 10. Kirsitubakas ja Nukitsamees
11. Siin me oleme
Maailma filmid
1. Shawshank Redemption
2. Whiplash
3. Fight Club
4. Amelie
5. Memento
6. – 7. Eternal Sunshine of the Spotless Mind ja Come and See
8. “Pirates of the Caribbean” trilogy
9. The Holdovers
10. The Green Mile
11. Interstellar
12. Manchester by the Sea
13. Wall-e
14. – 15. One Flew Over the Cuckoos Nest ja Harold and Maude
16. The Prestige
17. – 19. The Worst Person in the World, Shutter Island ja Mulholland Drive
20. – 22. Princess Mononoke, Perfect Days ja Funny Games
23. Good Will Hunting
24. Cars
25. – 26. Phantom Thread ja Stalker
27. – 28. Incredibles ja “Before” trilogy
29. Babylon
30. – 36. 12 Angry Men, Triangle of Sadness, Prisoners, Fargo, “Dune” duology, Amadeus ja Dazed and Confused
37. – 38. Snatch ja Meet Joe Black
SHAWSHANK REDEMPTION
Shawshank Redemption on hea film, kuna see jutustab visuaalselt imelise loo. Sellel on tugev ja selge teema (lootus ja vanglast pääsemine). Lisaks on peategelastega vägagi realistlikud ja usutavad, kellega on ka kerge samastuda ja kaasaelada. Muidugi mängib selles rolli näitlejameisterlikkus ning filmitegijate hea planeerimine. See film kehtestab oma “vibe” juba varakult ning hoiab seda kuni lõpuni. Tänu sellele on filmile lihtne kaasaelada ja mõista, mis loos toimub ning kõik see teebki sellest hea filmi.
Eeeee sest seal on morgan freeman jaa palju erinevaid emotsioone tunneb ja sügav ja no mulle meeldis see slp et seal pole väga suurt maagiat, pigem reaalne lugu ja lõpp on väga tugev, tekitab tugeva wow efekti
Shawshank Redemption on imeline film, kuna ta suudab sind panna kaasa elama pealt näha ainult kurjategijatega, aga inimesed on palju kompleksemad kui nende esmane kiht. Lisaks terve film tundub naturaalne ning päris. Tehniliselt kui ka sisuliselt. Maailma parimad operaatorid on vaadanud seda filmi ning arutanud, et seal pole ju ühtegi valgust kasutatud. Filmi DoP Roger Deakins on võtnud seda suure komplimendina kuna tegelikuses korjati filmimiseks USA pealt kokku kõik kõige tugevamad lambid, mille arv asub 200 kandis. Filmitegjana sa ei tahagi, et sinu töö välja paistaks. Kui kõik toimib peaks filmis olev maailm olema usutav ning vaatajaga loodud side ei katke. Shawshank saab selle kõigega väga hästi hakkama.
WHIPLASH
Ma nägin Whiplashi 2014, kui see välja tuli (ma olin siis 16) ja see kõnetas mind koheselt, sest see film pani mind tundma nagu mind nähakse. Ma olin terve oma lapsepõlve õppinud klassikalist klaverit ja valanud palju pisaraid, natuke verd ja talunud palju vaimset ahistamist õpetaja poolt. Tänu sellele olin ma ka omajagu hea klaverimängus, kuid sellest ju see film räägibki – mis on milleski heaks olemise väärtus ja mis sisemist auku me sellega täidame. See teema on tegelt väga eksistentsiaalne ja arvatavasti miski, mis kõnetab pea igaüht siin elus oma nurga alt. Chazelle on lihtsalt meisterlikult selle pakkinud oma isikupärase, kuid seeditava visuaalse keele sisse, mis tekitas palju elevust ning on ka väga hästi säilinud. Film samuti tabab väga hästi ka seda ebamugavust ja ärevust, mis on uljatele, sisemist põlemist täis noortele omane otsides oma elu eesmärki põigeldes läbi peresuhete, romantiliste suhete, kooli ja töö, tehes vahest õigeid, vahest valesi otsuseid aga andes mõista, et see on osa elust.
“Whiplash” on film sellest, kuidas tipptase saab alguse mürgisest süsteemist. See on näide filmist, mis muudab väärkohtlemise ja vaimse vägivalla samaaegselt õõvastavaks ja vastupandamatuks. Peategelase teekond ei toetu tema andekusele vaid pidevale füüsilisele ja vaimsele pingutusele. Sellega aga kaasneb aeglane murdumine, kus õppejõu äärmuslik pedagoogika nihutab pidevalt piiri – mida saab nõuda muusikult kes tahab olla parim ning on selle eest nõus oma hinge maha müüma. Ja kui kaugele saab minna pedagoog, et seda välja pigistada. Filmi finaal ei paku vaatajale selget moraalset lahendust – Andrew võidab laval, aga kaotab inimlikult, jättes vaataja küsima, kas see kõik oli üldse hinda väärt. Suhestun Andrew tegelaskujuga ja ootan, et Fletcher ameti maha paneks. Samal ajal karjun ekraani tagant Andrew’le, et ta silmad avaks ja elan kaasa Fletcherile. Ja siis peale filmi vaatamist mõtlen, kui õudne on Fletcher ja kuidas küll tahaks Fletcheri sugust pedagoogi, kelle pühendumus ja karm kord teeks minust selle kes ma päriselt tahan olla. Ja siis saan aru et olen mürgitatud.
FIGHT CLUB
Seda pole võimalik ratsionaalselt sõnadesse panna. See on nagu armastus – kui seda pragmaatiliselt analüüsida, siis selle võlu kaob. Mõni asi on lihtsalt hea ja see ei nõua põhjendusi
Kapitalismivastane, pullisitavastane ja seal on palju Brad Pitti, kord poseerimas oma kõhulihastega ja kord filosofeerimas lühikeses punases nahktagis tõsisel-nukral toonil. Vaimukas, irooniast tulvil jutustajatekst, millest tsiteerin ka aastaid hiljem peast pikki osasid. Muidugi see lõputwist, mida võib imetleda jäädagi. Ja also, see näeb lihtsalt lahe välja.
Sünopsisest ei arvakski, aga lõpus on alati kuidagi helge ja lohutust saanud tunne, eriti kui hakkad alguses paraja maailmavihaga vaatama.
AMÉLIE
Amelie on nii hea film sellepärast, et seal on loodud maailm, kus tahaks ise ka elada. Imeline naljakas kollaaž, mille filmi autorid oleks justkui lapsekätega kokku kleepinud. Seal on perfektne näitlejate koosseis, võib-olla maailma parim Yann Tierseni muusika ja parimas mõttes naivistliku võbinaga kunstitöö. Mõni päev Amelie küll ei usu imedesse ning see on arusaadav, aga üldiselt julgustab see film olema julgelt naiivsem ja lapsemeelsem. Väga lihtne ja hea sõnum ning rohkem pole vajagi.
inspireerib leidma ja nägema ilu väikestes asjades ja tegema head ! ja nii ilus näeb välja ka. Ja natuke imelik on ka, aga siuksel moel, et võidab su enda poolele ja armud sellesse veidrusesse.
kõige parem stseen on see kus ta kõnnib pimeda mehega läbi tänava ja kirjeldab kõike millest nad mööduvad ja MUUSIKA!!!
MEMENTO
Üks kaasahaaravamaid ja geniaalsema kontseptsiooniga põnevikke mis tehtud on. Film mis kulgeb läbi lummava segaduse andes alati piisavalt mille kallal närida, aga hoides vaatajat tugevalt oma mälestuste deliiriumis. Film tabab imeliselt mälukaotuse palavikulist paanikat ja eksistentsiaalset segadust, kus sa avastad ennast iga 7 minuti järel täiesti uuest kohast. See ootamatus muudab kogu elamuse täiesti ettearvamatuks ja meeletult kaasahaaravaks sellele filmile ainuomasel moel
Memento unikaalse ja keerulise loo pusletükkide kokkupanek koos peategelasega oli kuidagi nii paeluv ja kaasahaarav, et hoiad terve aja hinge kinni, üritades olukorda lahti nuputada. Nolan on vist täpselt selle õige piiri tabanud, et süžee on keerukas ja detailne, aga samas on kogu asi esimese vaatamisega hoomatav.
ETERNAL SUNSHINE OF THE SPOTLESS MIND
tead eks ta ole see maagiline realism mida on väga raske teha ja tore sõnum on ka et isegi kui see nende suhe on võibolla hukule määratud siis see pole alati eesmärk see kogemus mis nad sellest suhtest saavad ja see elu on pigem eesmärk
minu jaoks on yks suuremaid põhjuseid selle filmi muusika, esimene kord kui joeli ja clementinei teemat on kuulda tekib kuidagi selline suur melanhoolsuse, lootuse ja turvalisuse tunne. eriti see ka et sellest hetkest alates kordub nende leitmotiiv läbi filmi erinevatel viisidel. aga peale filmi muusika, on ta minu jaoks kuidagi lootustandev lugu sest hoolimata probleemidest ja yksteise halbadest omadustest otsustavad nad ikkagi uuesti proovida. nad tunduvad mulle kui päris inimesed, natuke imelikud ja kohati natuke kohmakad. mulle meeldib et igal vaatamisel on mingid pisidetailid mis vihjavad sellele mis kohta vaatajad clementinei ja joeli suhtest näevad, ylesehitus on minu arust super lahe. ta räägib muuhulgas antud armastusest ja kuidas see pole kunagi raisku läind ja sellep on temas on täpselt piisavalt nukrust ja komöödiat ja toredust mis teeb selle filmi yhe mu kõige lemmikumaks
COME AND SEE
See film näitab halastamatult, milleks inimene on võimeline, kui talle anda võim ja võtta ära vastutus — muutes ta kõige hävitavamaks olendiks üldse
“Come and See” on nii haigelt rõve ja valus film, et ma ei tahaks seda tegelikult kellegile soovitada ja just sellepärast on tegu suurepärase filmiga. Enim hindan ma selle filmi julgust näidata niivõrd jubedaid hetki, mis kõik päriselt ka on kellegi elu mõjutanud. Raske on vaadata, kuidas noore poisi elu muutub päeva pealt põrguks, kust väljapääsu pole. Sitt sita otsa ja lõppu ikka ei paista. Filmi kõige jõhkram kaader minu jaoks oli üsna loo lõpus, kus varem meile tutavaks saanud neiu, seisab keset laipu täis tänavat, seljas verine kleit ja silmades tühjus. Vaadata seda filmi ei ole niisama “meelelahutus”, vaid kogemus. Kogemus, mis kahjuks või õnneks jääb sinuga. “Come and See” näitab, et inimesed on õigetes tingimustes kõigest loomad ning sellesse ei ole midagi parata. Crazy shit…
Toimetaja: Mari Lepp