Silt: poliitiline satiir

  • „Jänespüks Jojo“ – väikesed natsid, suured südamed

    „Jänespüks Jojo“ – väikesed natsid, suured südamed

    Kümneaastane tulihingeline nats Jojo (Roman Griffin Davis) avastab, et tema ema (Scarlett Johansson) peidab kodus juuditüdrukut (Thomasin McKenzie). Üksi, koos oma kujuteldava sõbra Hitleriga (Taika Waititi), peab Jojo otsustama, mida tüdrukuga peale hakata. Stsenarist-lavastaja Taika Waititi toob oma sarmi Natsi-Saksamaale ning tulemuseks on humoorikas ning südamlik üleskasvamise lugu, milles jääb vajaka vaid väheke terviklikkust.

    Waititi stilistika on aastate jooksul muutunud üha värvikamaks, hoogsamaks ning tinglikumaks. „ Jänespüks Jojo“ annab Teise maailmasõja aegsele Saksamaale helge grimmi, mis on küll omalaadne ning värskendav, kuid paraku ei tööta alati loo kasuks. Kui Waititi varasemas filmis „Poiss“ (2010) oli rakendatud mõjuvat kontrasti, et vastandada laste unistused reaalsusega, siis teemalt lähedane „ Jänespüks Jojo“ jääb pigem vaid unistuste maailma. See otsus on filmitegijatel ajastut arvestades ilmselt taotluslik, kuid fantastiline olustik ning hoogne montaaž ei lase Jojol vägagi reaalseid emotsioone ja mõtteid alati loomulikul viisil seedida.

    Olenemata filmi üldjoonelisest kergemeelsusest käsitleb „ Jänespüks Jojo“ jõhkrat aega suure siirusega. Waititi tõestab taas oma osavust komöödia ja tragöödia ning südantsoojendava ja südantlõhestava kiirel vaheldamisel. Kui üks stseen paneb publiku ninast kokakoolat purskama, siis järgmine sogastab selle kokakoola pisaratega. Igal tegelasel on oma kummalised eripärad ja suured unistused ning isegi kui nende suhted ei arene just eriti ootamatul viisil, on raske neile mitte kaasa elada.

    Lõpuks polegi selle filmi eesmärk Kolmandat riiki suure süngusega süvitsi käsitleda. Hitler kujuteldava sõbrana mõjub küll paberil riskantselt, kuid see kujuteldav Hitler on nii totter ning haletsusväärne, et ei tohiks kellegi silmis vastuolu tekitada. Loo sisemised konfliktid pole küll nii detailsed nagu mõnes samalaadses Waititi teoses, aga tegemist on ikkagi osavalt teostatud ning meeltlahutava filmiga, mis võiks igas vanuses inimestega suhestuda. Miks mitte isegi tänapäevaste kümneaastaste tulihingeliste natsidega?

    Autor: Matiias Viiking Ojaveski

  • Tere tulemast Gutterbeesse!

    Tere tulemast Gutterbeesse!

    See värske Taani komöödia räägib loo Gutterbee-nimelisest USA väikelinnast, mida on tabanud suurem immigratsioonilaine. Linna kardetuim mees Jimmy Jerry Lee Jones Jr. (W. Earl Brown) tahab santi olukorda päästa, samas ajab ta linnast välja kõiki, kes ei kuulu gruppi „valge ameeriklane“. Draama lükkab käima saksa vorstikestele pühendunud Edwardi (Ewen Bremner) kolimine Gutterbeesse. Ta leiab kaaslaseks lindprii Mike’i (Anthony Starr) ning üheskoos hakkavad nad tagurlikku linna rajama saksa vorstirestorani.

    „Gutterbee“ on üles ehitatud totrate tegelaste najale: varem mainitud vorstientusiast Edward, kauboi ja lembelaulikust gangster Jimmy ning tema hädine poeg Hank (Joshua Harto), linna šerif T.J. Brown (Chance Kelly), kelle kinnisidee on oma juuksepiiri taganemine, ning peategelane Mike, kes on vabanenud vanglast suurte lootustega hakata ausaks meheks.

    Filmi kummalist tutvustust lugedes tekkis tunne, et tegemist on uue suurepärase Taani komöödiaga ning ootused olid kõrged, kuid huumor jäi seekord kahjuks magedaks. Suure kinosaali väljamüüdud seansil oli terve filmi jooksul kuulda paari naerupahvakut, kuid kõik muud pressitud naljad, mida filmis oli meeletult palju, kukkusid läbi. Komöödiat polegi lihtne teha ning „Gutterbees“ olid naljad täiesti valesti ajastatud, pidevalt korduvad ning hea koha pealt ära lõigatud. Vorstinalju oli väga, väga palju!

    See-eest oli läbikukkunud huumori taga huvitavalt kirjutatud originaalne väga südamlik lugu ning ühiskonnakriitika tabas õigeid kohti. Eriti huvitav oli vaadata, kuidas režissöör Ulrich Thomsen on ette võtnud usutemaatika. Üks pahategelane on vaimulik Luke Hosewall (Clark Middleton), kes korraldab linna kirikus rahakogumisüritusi ning hakkab sihikindlalt püüdma vorstirestorani hävitada, kui avastab, et see temalt kliente röövib. Iseloomult karm ja sihikindel, kuid välimuselt kääbuskasvu, püüab Luke oma vastaseid hirmutada, kutsudes neile peale jumalaviha. Mehe eesmärk aga on puhtalt materiaalne ning igas situatsioonis jääb Luke naerualuseks.

    Peale huumori ülesehituse tekitas küsimusi filmi stilistika. Mõne stseeni puhul on Thomsen valinud veidi sitcom’ile omase lähenemise, kaamera kihutab ja kõigub tegelaselt tegelasele ning isegi öösiti on kõik tegelased korralikult välja valgustatud. Seega dramaatilist efekti pole ta proovinud tekitada. Need kaadrid on aga kõrvu äärmiselt dramaatiliste kaadritega linnas tegutsevast kukest, mõned ilusad looduspildid veel lisaks. Silma torkab suur ebakõla ning lõpuks jääbki mulje, et kontseptsioon ei ole kinolinal nii õnnestunud, nagu tegijad võisid vaimusilmas ette kujutada.

    Põnev on „Gutterbee“ juures see, et kogu ühiskonnakriitika, mis sealt läbi kajab, on väga aktuaalne, kuigi filmi tegevus leiab aset paarkümmend aastat tagasi. Thomsen ise on maininud, et kõik filmi tegelased põhinevad inimestel, kellega režissöör on päriselus kokku puutunud. Kindlasti tunneb ka vaataja ära mingeid stereotüüpe ning ilmselt kõik näevad Jimmy tegelases praegust USA presidenti.

    Autor: Inger Põder