Karneval on teatavasti rahvapidustus, mida peetakse vahetult enne paastu algust. Samanimelise filmi tegevus leiab aset Argentina ja Boliivia piiri ääres, kus karnevaliga tähistatakse surnud hingede saabumist tagasi vaimsesse ellu. Linateoses hargneb lahti sündmustik, mille keskmesse jäävad vanglast vabanenud isa ja tantsijast poeg.
Elu Argentinas Jujuy provintsis pole sugugi lihtne. Cabra (Martín López Lacci) on nooruk, kelle unistuseks on saada professionaalseks malambotantsijaks. Karnevali ajal toimub tema elu kõige olulisem võistlus ja ta on selleks kogu hingega valmis. Harjutades koos treeneri ja trennikaaslastega on Cabral selge siht see konkurss võita. Vahetult enne viimaseid proove saab vanglast välja tema isa (Alfredo Castro), kellel on paraku sootuks teised plaanid. Isa püüab teha poja ees head nägu, kuid taustal sepitseb plaani riigist välja smugeldada kaks veoautokoormat kaupa. Kriminaalne maailm murrab Cabra ema südame. Isa ja ema suhete soojenemist ja taas lõhenemist vaatab pealt noor Cabra, kes on seadnud sihiks elada vaid tantsule.
Argentina päritolu Juan Pablo Félixi kiiduväärt „Karneval“ on meisterlikult filmitud. Eelkõige torkab silma, kuidas toimivad ühiselt hoogne kaameratöö ja keskendumine tegelaste näoilmetele. Näiteks filmi vaieldamatult põnevaim stseen salakaubavedamisest on üles ehitatud pelgalt Cabra, isa ja ema nägude suurtele lähiplaanidele. Lugu kannab hoogsalt edasi mõlema peategelase müstiline olek, ühtaegu võrgutav ja ohtlik. Selle katsumusrohke maailma ja Lõuna-Ameerika pampade vahele põimuvad malambotantsijate sammud ja lood.
Režissööri esimene täispikk film köidab vaatajat kaameratöö ja värvika helipaletiga. Diegeetilise helina on kasutatud lisaks traditsioonilisele Argentina muusikale ka elektrofolgi sugemetega muusikapalu. Sügiseses pimeduses viibiv eestlane leiab Argentina mägialade võimsates vaadetes õhku ja ruumi, mida kinosaalis ühes tegelastega hingata. Kaader, kus värvilistes kostüümides kuradid saabuvad mäejalamilt allapoole, mõjub ühel ajal sürrealistlikult ja metafoorselt. Jääb mulje, et kuradite saabumisega inimeste ellu tahetakse näidata Cabra isa vabanemist vanglast. Nimelt on see värvikirev kaader paigutatud trellide tagant väljaastumisega samale ajajoonele.
Seda filmi saab liigitada nii põnevust tekitavaks road movie’ks kui ka südamlikuks draamaks. Saalis oli kuulda vaikset naeru ning tunda kaasaelamist mõlemale peategelasele, olenemata isa vääratest kavatsustest taas kriminaalsesse maailma sukelduda.
Noor Martín López, kes mängib peategelast Cabrat, on rolli justkui loodud. Kuuldavasti otsis meeskond professionaalset malambotantsijat, kellel oleks kindlasti pikad juuksed. 200 kandidaati hiljem leiti Martín ning noormees teeb oma esimese suurepärase filmirolli. Vähene dialoog, kuid terav pilkude ja miimika mäng annab tema karakterile energiat juurde. Pikad juuksed ja malambotants viitavad hobuse kujundile Argentina kultuuris kui tugevuse ja vastupidavuse sümbolile. Malambot tantsivad tavakohaselt vaid mehed ning see on üles ehitatud peamiselt jalalöökidele, mis imiteerivad hobuse kappamist ja jõulisust. Säärane vastupidavus väljendub ka Cabra olemuses, olgu selleks vastuhakk ema uuele mehele või oma isa tegude üleelamine.
Filmi teine silmapaistev roll on Cabra isal, keda mängib tuntud Tšiili näitleja Alfredo Castro. Kusjuures sobiv näitleja leiti kõigest kaks kuud enne võtete algust. Tõelise meistrina on tal rohkesti filmis mängimise kogemust ja seda on selgelt näha tema karakteris. Erilise meisterlikkusega väljendab ta isa armastust poja vastu. Kui Cabra on sattunud politseiga pahuksisse relva smugeldamise eest üle piiri, on isa see, kes poja eest seisab. Siiski jääb mulje, et Cabra peab isa pärast pidevalt kannatama – küll ei jõua ta proovi ja jääb oma elu kõige olulisemale võistlusele peaaegu hiljaks. Süveneme filmis üheaegselt isa kuritegelikku ellu ja noore tantsija unistustemaailma. Vaatajana tekib küsimus, millise tegelasega peaks ta filmi jooksul samastuma. Meile avatakse mõlemat tegelast, kuid lõpuni jääb häguseks tegelik juhtroll – on selleks siis isa või poeg? Ilmselt tuleb vaatajal kohaneda ja leida mõlemalt endale parasjagu oluline mõttekild.
Tantsija professionaalsus on silmatorkav. Liigutuste täpsus ja sünkroonsus annab filmi üldisele olekule veelgi teravust juurde. Siinkohal on märkimist väärt filmi viimane stseen. Cabra on vaevu jõudnud tantsuvõistlusele ning nende malamboansambel astub lavale. Pealtvaatajad on täielikus joovastuses, kui Cabra ja tema kaaslased võimsalt Argentina rahvamuusika saatel tantsivad. Sellega pannakse filmile punkt ning jäetakse vaatajale võimalus juba ise edasi mõelda. Isa lahkub saalist, vaatama jääb vaid ema ning edasine on juba ajalugu.
Põhja-Argentina külje all lahti rulluv lugu kirest tantsu vastu ning isa ja poja suhetest niihästi soojendab südant kui paneb ka mõtisklema, kui hästi me elame siinpool ookeani. Juan Pablol on õnnestunud panna vaataja kaasa elama kahele tegelasele korraga, kasutades sealjuures lisaks lavastatud stseenidele ka dokumentaalkaadreid. Film kõnetab, paneb mõtlema, aga laseb ka pelgalt kinotooli vajuda ja nautida linal toimuvat.
Autor: Lennart Mathias Männik
„Karneval“ (Karnawal, 2020)
Riik: Argentiina, Boliivia, Brasiilia, Tšiili, Mehhiko, Norra
Kestus: 1h 38min
24. PÖFFi Debüütfilmide võistlusprogrammis
Stsenarist ja režissöör: Juan Pablo Félix
Operaator: Ramiro Civita
Montaaž: Luz Lopez Mañe, Eduardo Serrano
Osades: Alfredo Castro, Diego Cremonesi, Mónica Lairana, Martín López Lacci