Eitan Anner, kes varem on võitnud PÖFFil grand prix’ filmiga „Vaikne süda“ (2016), on kinopubliku ees tagasi, et viia vaataja filmimaailma telgitagustesse. Oma uue filmiga „Hea inimene“, mis PÖFFil linastub kriitikute valikute võistlusprogrammis, suudab Anner kõnetada mitte üksnes filmitegijaid, vaid kõiki, kelle jaoks töö on midagi enamat kui pelgalt rahateenimine.
Filmi peategelaseks on Sharon (Moran Rosenblatt), kelle tulevikku ning edasist karjääri varjutab pankrotioht. Kätte on jõudnud olukord, kus ei saa enam loota ei rikkale mehele ega pangale. Viimase võimalusena haarab ta kinni pakkumisest teha koostööd ultraortodoksse rabi Uziga (Rami Heuberger) ning tuua vaatajate ette tuntud piiblilugu kuningas Saulist. Kahe tugeva isiksuse vastandumisest hoolimata alustatakse teed ühise eesmärgi poole.
Vana piiblilugu Iisraeli esimesest kuningast saab aga tähendusrikkamaks, kui arvata oskaks. Mees, kes muutus alandlikust ja tagasihoidlikust teejuhist uhkeks ning teisi mittekuulavaks kuningaks, hakkab mõjutama ka Sharoni tegutsemist. Läbi loo muutub naine endalegi ootamatult samasuguseks närviliseks ja „pimedaks“ juhiks, kelle tähtsaimaks eesmärgiks on ühe filmi valmimine. Unustades inimeseks olemise mõõtme, lähtub ta üksnes režissööriga tehtud lepingust ja selle nõuetekohasest täitmisest. Siinkohal tahaksin kiita Moran Rosenblatti, kelle mäng on veenev ja kandev kuni filmi lõpuni.
Kinosaalis olles aeg lausa lendas ja märkamatult jõudsid kätte lõputiitrid. Tegemist ei ole suuri sõnu loopiva looga. See on lihtne ja konkreetne, mis kujundab ka tempo kiireks. Nõnda sarnaneb lugu päris filmitegemisega. On päevi, mis mööduvad niivõrd kiirelt, et ei jõua söömiselegi mõelda ja üks mure ajab teist taga: kust saada raha, kus filmida, kuidas saada meeskond tööle ning kuhu see režissöör veel kadus? Teisalt on perioode, kus aeg justkui seiskub ning on mahti mõelda kõikidele eraelulistele probleemidele, mis ennist tagaplaanile jäid, kuid nüüd musta varjuna esile kerkivad.
Kui filmi üldine tonaalsus on mustvalge, siis kaadrid valmivast filmist hoopis värvilised. Tundub, et sellega on autor tabanud naelapea pihta, andes edasi Sharoni kirge filminduse vastu. Võiks isegi öelda, et töö on miski, mis paneb ta elama ning nägema muidu hallina näivat maailma taas värvides. Miks muidu ta seda kõike teeb – on ju palju lihtsamaid viise ära elada! Teisalt on Eitan Anner suutnud välja tuua ühe filmitegijate suurima probleemi – aja balansseerimise pere ning töö vahel. Kas esiti Sharoni jaoks kõige lihtsamana näiv võimalus kõiki perekondlikke probleeme edasi lükata on õigustatud või tekib sellest hiljem veel suurem probleem?
„Hea inimene“ võiks panna igat vaatajat mõtlema, mis või kes jääb talle alles peale tööd. Olles praegu juba kolmanda aasta filmiproduktsiooni tudeng ning seisnud silmitsi samalaadsete probleemidega, võin öelda, et suurim väärtus siin ilmas on teine inimene ja hoolimata rasketest aegadest peame üritama teda mõista ning, mis kõige tähtsam, leidma aega tema kuulamiseks. Nüüdseks pole vist raske aimata, milles peitub heaks inimeseks olemise saladus, kuid kõige õigem viis seda teada saada on filmi siiski ise vaatama minna, sest oma silm on kuningas!
Eitan Anneri „Head inimest“ on PÖFFi raames võimalik vaadata veel ühel korral: 24.11 kell 17:30 Tartu Lõunakeskuse Apollo kinos.
Autor: Carmen Laurend
“Hea inimene“ (The Good Person, 2022)
Riik: Iisrael
Kestus: 1h 25min
Linastub PÖFF26 võistlusprogrammis “Kriitikute valikud” ja “Fookusmaa Iisrael”
Režissöör: Eitan Anner
Stsenarist: Eitan Anner
Produtsent: Itay Akirav
Operaator: Guy Sahaf
Monteerija: Maarten Janssens
Muusika: Jonathan Bar-Giora
Osades: Moran Rosenblatt, Rami Heuberger jt