Veebruari alguses sai Kultuurkapitalilt missioonipreemia aastatepikkuse töö eest Tallinna Ülikoolis ja Rein Marani filmide juures BFMi tehnikaspetsialist ning õppejõud Tõnu Talpsep. Alati muheda ja abivalmis Tõnu puhul ei ole tegemist vaid pelgalt õppejõuga. Kiire töö kõrvalt leiab ta aega ka pildistamiseks ning on teinud osatäitjana kaasa arvukates BFMi tudengifilmides. Rõõmsa sündmuse valguses vestlesime Tõnuga veidi pikemalt ning muu hulgas uurisime, kuidas ta filmini jõudis ning mida tähendab tema jaoks missioon ning hiljuti pälvitud tunnustus.
Teid valiti hiljuti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia laureaadiks. Missioonipreemia – aastatepikkuse töö eest Tallinna Ülikoolis ja Rein Marani loodusfilmide juures. Kuidas Te sellest uudisest teada saite ja kuidas selle vastu võtsite?
Mind teavitati sellest telefoni teel ja päris kohe ei jõudnud asi kohale, sest kuuldavus ei olnud ümbritseva müra tõttu hea ning võttis veel pisut aega, et aru saada kes, mis ja milleks. Olin pisut hämmingus ja rõõmu hakkasin tundma mõne aja möödudes.
Mis Teie missioon on? Olete Te seda enda jaoks üldse mõtestanud?
Ei tunne ma end mingi „misjonärina“. On tehtud, mida vaja teha, ja aastate jooksul on elukäiku mingi pagas kogunenud. Tegelikult võiks sellise tunnustuse saada iga inimene, kellel pool elu juba selja taga ning kes on selle jooksul mingisugust tööd ausalt ja kohusetundlikult teinud. Kuigi viimaste aastate tegemistest on mulle endale oluline ja huvitav olnud Vita maja ehituse ja seda ehitanud inimeste jäädvustamine algusfaasist kuni lõpuni (niivõrd kui oli võimalik põhitöö kõrvalt sellega tegeleda). Huvitavad protsessid, ajastu tehnika ja portreed. Ühe maja saamise lugu.
Olete tegelikult lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal. Kuidas Te bioloogiat õppima sattusite? Kas see oli teadlik valik?
Võiks öelda, et jah ja ei. „Ei“ sellepärast, et mul ei olnud mingit loodusteaduslikku huvi, pigem paelus mind looduse visuaalne külg. „Jah“ aga selle poolest, et minu kaks aastat vanem vend oli läinud bioloogiat õppima ja tema kursusekaaslastega koos matkates nägin, kuidas avaneb loodus sulle siis, kui tahad teada ja oskad märgata midagi enamat kui väline ilu. Sama kehtib ka inimeste kohta. Lisaks on mul meeles minu varalahkunud põllumajandusteadlasest isa ütlus, et inimene võiks teada, mille otsas ta trambib.
Töötasite pärast ülikooli kolm aastat Haapsalus õpetajana. Peale suunamisaja lõppemist läksite aga filmindust õppima, sest õpetaja amet ei olnud Teie jaoks. Ometi annate praegu loenguid?
Ülikoolis annan loenguid ikkagi väga marginaalselt. Pealegi ei pea ma siin ennast kehtestama. Kes tahab, saab oma osa, kes ei – tema valik. Täiskasvanute puhul pole korra hoidmiseks vaja lisaenergiat kulutada. Üldjuhul ei ole ma ennast kehtestav natuur. Varases nooruses olin lausa inimestepelglik tüüp. Aga inimene õpib ja muutub, kuni elab.
Olete Tristan Priimäele antud intervjuus maininud, et filminduse juurde sattusite tänu Rein Maranile. Mis see oli, mis Teid köitis või innustas?
Nagu öeldud, ei tundunud õpetajaamet mitte üldsegi minu rada olevat. Pärast suunamisaja lõppu seisingi teelahkmel, et valida, kuidas ja kus suunas edasi. Kuna mind on alati paelunud elu visuaalne pool – kuigi bioloogiaõpinguid ei kahetse ma mitte veerand sendigi eest, sest need kinkisid mulle avardatud vaate elusale ja mõistmise, miks ja kuidas asjad toimivad –, siis võimalikke valikuid oli kolm. Kuna ülikooli ajal olin avastanud algelisel tasemel fotograafia võlud, siis üheks võimaluseks oli film – just loodusfilmi operaatorina. Kaalumisel oli ka ehtekunst ja kunstiajalugu, kuid kaalukausi kallutajaks sai kogemus, mille sain oma viimase õpetajapuhkuse veetmisel Rein Marani võttegrupis. Täiesti erilaadne keskkond, inimesed, vaimsus ja looduse salapära. Talvel käisin filmi helindamist vaatamas, see oli uskumatult põnev. Kõik see Tallinnfilmi õhkkond: maja, meelsus, professionaalsus, kirg ja põlemine, millega tööd tehti – maagia! Sinna läks näpp, käsi ja takkapihta pool elu järele. Õnneks!
Õppisite Moskvas filmindust kaugõppes. Kuidas õppekorraldus seal välja nägi?
Kuna filmialaseid ülikoole oli kogu Nõukogude Liidu peale vaid üks (S. A. Gerassimovi nimeline Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut, vene keeles lühendina VGIK), siis sõitsid tudengid üle liidu sinna kord aastas kokku. Sessid oli 40 kuni 50 päeva. Eelnevalt tuli saata postiga kontrolltöid (käsitsi või paremal juhul trükimasinaga kirjutatult), lugeda hulgi etteantud kirjandust, teha ka praktilisi foto- ja filmitöid ning asi isegi toimis. Kuna filmitöid tuli teha filmilindile, siis pidi iga tudeng olema tööl mõnes stuudios, mis tagas võimaluse kasutada aparatuuri: stuudiot, filmilinti ja selle töötlemist. Loengute päevad olid pikad ja lõppesid kõik eksamite-arvestustega nagu sessid ikka. Vabadel hetkedel sai käidud näitustel, galeriides, millest Moskvas teatavasti puudust ei ole.
Paljud õppejõud on rääkinud, kuidas Jüri Sillart neid kooli õpetama kutsus. Kuidas ja millal Teie Tallinna Ülikooli jõudsite?
Siin on jällegi Rein Marani käsi mängus. Kui ETVs 1996. aasta lõpus likvideeriti allüksus Eesti Telefilm, siis Rein suundus sealt Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune TLÜ) filmi ja video õppetooli juhatajaks, kus ta Arvo Iho järglasena jätkas filmiõpet. Olime ju koos samas üksuses töötanud ja nii juhtuski, et ta kutsus ka minu sinna tööle.
Olete teinud Rein Maraniga väga palju koostööd. Ilmselt teate, mis on sellise pikaaegse koostöö saladus?
Igasuguse koosolemise ja -püsimise saladus on üksteisega arvestamine. Hea, kui seda aitab üleval hoida ühine eesmärk, huvi ja kohusetunne, et sa teed, mida suudad, oma parimal moel. Kui vaja, surud maha oma ego, et ühtne kooslus toimiks. Kindlasti pead oskama rõõmu tunda õnnestumistest, selleks et rutiin, mis pea iga töö juurde kuulub, sinu loomistahet ja erksust ei närtsitaks.
Kui palju Te praegu kooli kõrvalt operaatoritööga tegelete?
Need oskused on küll päris rooste läinud. Viimati hoidsin kaamerat töö pärast käes neli-viis aastat tagasi. Uuem tehnika on ka võõraks jäänud. Olen selle asendanud pildistamisega, mis on ka tore.
Kõigil tudengitel on vist võtetel juhtunud suuremaid ja väiksemaid apsakaid. Kuidas on lood Teiega?
Minul on õnneks läinud ja midagi väga hullu pole juhtunud. Eks mingeid möödalaskmisi ole ette tulnud, aga kõige ehmatavam seik oli kord herilaste filmi võtetel. Herilaste saagijahi filmimiseks oli üks suurem klaasist terraarium, kuhu herilased pääsesid toru pidi hoones olevast pesast. Raske kaamera koos suuremat sorti makroobjektiiviga (puha raud ja klaas) olin võtteks juba valmis seadnud ja läksin midagi majast tooma. Tagasi vaadates nägin, kuidas kaamera vajus aeglaselt terraariumi klaasi suunas. Ilmselt olin statiivi jala fiksaatori hooletult kinni keeranud. Midagi muud teha ei jõudnud kui oodata, adrenaliin laes ja süda kurgus vasardamas. Õnneks vajus objektiiv vastu klaaskasti rauast serva ja midagi ei juhtunud. Kui klaas oleks purunenud ja herilased välja lennanud, siis edasi mõelda ei tahakski. Kogu mitme nädala töö oleks olnud mõttetu. Ometi pole halba heata ja nüüd tudengitele loengus statiivi käsitsemisest rääkides on hea näide tagataskust võtta.
Varem olete maininud, et ilma Rein Marani filmideta ei oleks Te nii võimsaid looduselamusi saanud. Milline neist Teil kõige ehedamalt meeles on?
Eks neid ole mällu talletunud mitmeid, aga üks omapärasemaid juhtus siinsamas Tallinnas Paljassaares. Olin filmimas linnuelu, kui äkki tajusin, et ümbritsevas on midagi muutunud. Märkasin küll muutust, aga ei osanud kohe mõista, milles see väljendus. Ühtäkki sain aru, et kevadine linnukoor oli lakanud. Vaikus oli lausa üleloomulik, ei ühtki laulukatket, vaid tasane tuulevuhin. Ja siis märkasin selle vaikuse põhjustajat. Veidi eemal otse merepinna kohal hõljus merikotkas ja jahtis saaki – see õnnestus isegi filmilindile jäädvustada. Aga see „muusikaline paus“ oli omaette elamus.
Mis on need paigad või ilmastikunähtused Eestis, mida kindlasti võiks külastada ja kogeda?
Eestis on uskumatult palju kauneid paiku. Meie pindalalt väikese maa mitmekülgne geoloogia on aluseks nii erinevatele maastikele, milles on ilu ja väge, lihtsust ja rikkust. Aga igale inimesele peaks alles jääma mingi oma koha avastamise rõõm. Tuleb lihtsalt käia, olla, tunnetada. See koht võib olla mõnel saarel, rabas või metsatukas oma aia taga. Nagu öeldud, on kogemisväärset palju, aga Mohni saart julgeks vägagi soovitada, Saka juga (suvel pärast rohket sadu), Poruni ürgmetsa, mõnd sanglepalodu, Hinni kanjonit jne.
Ilmastikunähtustest näiteks peenike uduvihm oktoobris, mis toob esile lõhnad ja värvid, pannes viimased hõõguma, aga mitte särama, nagu päike seda teeb. Ja enese jaoks avastasin alles paar aastat tagasi udukaare. Vikerkaare-õe kahvatu vend. Valge kaar, mis tekib nagu tema õde vikerkaar alla päikest, kuid on lihtsalt valendav kaar maastiku kohal. Huvitav ja ilus.
Võib öelda, et tänu koroonale on rohkem hakatud rääkima aja mahavõtmisest. Kuidas Teie aega maha võtate?
Maakodu, loodus, pildistamine, kultuurielamused. Aga kõige tähtsam – ära korja enesesse halba, lase lahti solvumistest ning tunne rõõmu väikestest asjadest. Otsi ja leia enese ümbert ilu ja oska seda märgata, näha, kuulda. Kõige tähtsam on leida selleks aega – kasvõi natukenegi. Ka hallis päevas võib mõni kirgas riideese millegi taustal tekitada võimsa värvielamuse. Otsi head ja naerata. Hinda huumorit, ka musta, ja ära võta asju liiga tõsiselt. Näiteks mulle mõjub eriti turgutavalt laisalt langev lumesadu. Iga helves langeks nagu sinust läbi, võttes kaasa kõik pinged ja halvad tunded. Nii rahustav, nii mõnus!
Kuidas soovitate võtta kooliajast maksimumi?
Olla avatud ning huvituda paljust. Õpi ka seda, mis esialgu võib tunduda liiglihana. Ükski teadmine ei jookse külge mööda maha. Noorus on aeg, mil lood laiemat vundamenti oma teadmistele, kogemustele, mis jäävad sulle kogu eluks. Selle baasil kujunevad välja arusaamad, eetilised tõekspidamised ja põhioskused. Võta maksimum oma kitsamal erialal ja ära karda eksida, olla teistsugune. Koolis on eksimine üks õpiprotsessi osa, hiljem võib eksimustel olla raskem hind. Õpi ütlema „ei“, kuid arvesta teistega, kui oled kord ütelnud „jah“. Samas õpi tööd ja puhkust jaotama. Kerge öelda, aga tean, kui raske täita, sest vahel see polegi lihtsalt võimalik. Kuid enamik õnnetusi juhtub kas teadmatusest või väsimusest. Põhimõtteliselt on võimalik mõlemat vältida. Hinda aega ja hooli tervisest, mõlema kaotus on korvamatu. Kahjuks tundub tervis noortele millegi igikestva ja loomulikuna. Vähemalt mulle tundus see küll nii olevat.
Küsis: Carmen Laurend Fotod: Tõnu Talpsepa erakogu Päisefoto autor: Ly Pulk
Tänasest alustab Filmilehel uus rubriik filmimuusika teemal! Selle juhatab sisse BFMi filmikunsti eriala esimese kursuse produktsioonitudeng Margareth Villers, kel avanes oktoobri lõpus hea võimalus teha intervjuu Sven Grünbergiga, ühe läbi aegade kõige rohkem filmimuusikat kirjutanud eestlasega. 2012. aastal valisid Klassikaraadio kuulajad ta filmisajandi muusikaloojaks Veljo Tormise ja Arvo Pärdi ees. Lisaks Eesti filmidele on Sven koostööd teinud venelaste, jaapanlaste, poolakate, soomlaste, lätlaste, sakslaste jt, jõudes välja isegi Hollywoodi. Vesteldi filmimuusika olemusest, selle rollist filmis ning muidugi ka Veiko Õunpuu kõige värskema filmi „Viimased“ heliloomingust. Intervjuu avaldame just nimelt täna, 23. novembril ehk Sveni sünnipäeval, soovides seeläbi kogu Filmilehe toimetuse poolt jätkuvalt lennukaid ideid muusika- ja helimaastikul!
Olete filmimuusikaga tegelenud üle 40 aasta ning loonud muusikalise maailma enam kui 130 linateosele. Mis teeb Teie jaoks filmidele muusika kirjutamise eriliseks?
On suur eksitus, kui arvatakse, et filmile võib igaüks muusika teha. Keegi võib olla väga hea helilooja, aga väga halb filmihelilooja. Filmimuusika teeb keeruliseks, kuid ka põnevaks see, et peab pidevalt tajuma, mis roll on muusikal kogu tervikus. Film koosneb ju teadupoolest erinevatest kunstiliikidest ning kui muusika hakkab domineerima (näiteks on liiga huvitav muusika kohas, kus peaks esiplaanil olema tekst), siis ta hakkab varjutama või lausa hävitama filmi peamist, dramaturgilist joont. Kui vaataja pöörab muusikale liiga palju tähelepanu, siis hakkab see filmi tervikut lõhkuma. Filmimuusika peab vajadusel kandma kogu filmi mõtet või vajadusel olema taustaks, või siis üldse mitte olemagi. Selline doseerimisoskus teebki filmimuusika kirjutamise tegelikult väga keeruliseks.
Ütlete, et filmimuusika peab vajadusel varju jääma ja kohati olema kindlate hetkede võimendaja. Ilmselt sellise paradoksaalsuse tõttu jääb filmi helikeel paljudele ka märkamatuks. Millised on Teie mõtted selles osas?
On üks väga rumal ütlus, et parim filmimuusika on see, mida ei märka. Sest kas me kujutame ette, et filmimuusika Oscari saab selline helilooming, mida üldse ei märgata? Selline mõtteviis annab aimu sellest, et tegelikult ei saada aru, mis filmimuusika üldse on. Teadupärast on ju olemas erinevaid vaate- ja loodusfilme, rääkimata muusikalifilmidest, kus muusika ongi kesksel kohal ning tihtipeale teksti asenduseks ja selliste filmide puhul ei saa öelda, et me ei märka muusikat. Eriti puudutab see animafilme.
Filmikriitikat kirjutades on üsna vähe tähelepanu pööratud filmimuusikale. Miks see nii on ning mis roll on filmimuusikal filmi dramaturgia seisukohalt?
Kui mind kutsuti 1993. aastal Soome Tamperesse [Tampere Kunsti ja Meedia Rakenduslikku Kõrgkooli] filmimuusikat õpetama, siis pidin nullist terve õppeaine looma, mingeid eeskujusid polnud. Mujal Euroopas ei õpetatud seda tol ajal üldse. Selleks, et mõista, mis roll on filmimuusikal filmis, peab selle rollist – vähemalt mingilgi määral – ka aru saama.
Vestlustel tunnustatud filmikriitiku Jaan Ruusiga ei tahtnud Jaan filmimuusikast rääkida, väites, et ta ei tea sellest mitte midagi. Mind hämmastas, kuidas saab olla filmikriitik, kui sa ei tea ega kirjuta filmimuusikast. Kui sa oled perearst, kuidas sa saad öelda, et sa ei tea näiteks kopsudest mitte midagi? Meenub veel üks pikantne lugu, kui aastaid tagasi sai loodud muusika ühele animafilmile. Alguse ja lõpu saime tehtud, kuid loo keskel oli režissöör ebakindel ega teadnud, mida ta tahab. Tegin filmile muusika ikkagi valmis ning lõppkokkuvõttes sai see veel ühel A-kategooria festivalil grand prix’. Peale seda Jaaniga kohtudes rääkis ta, kui huvitavalt oli lugu dramaturgiliselt üles ehitatud, kuigi tegelikult oli kogu dramaturgiline pool üles ehitatud just muusikaga.
Jaaniga seoses pole küsimus muidugi temas kui inimeses, vaid kui nähtuses. See oli tavaline nähtus, et filmikriitikud ei teadnud muusikast mitte midagi. Filmikriitikud teadsid tol ajal kirjutada ainult näitlemisest, pildist, stsenaristikast, režiist. Muusika võib tegelikult ju luua terve dramaturgilise joonise, aga filmikriitik võib hinnata tervikut – mõistmata muusika rolli selles – täiesti valesti. Filmikriitik tihtipeale ei mõistagi, kui oluline komponent on muusika ning kui oluline roll võib filmimuusikal olla dramaturgia loojana.
Samas liigne või sobimatu helifoon võib dramaturgilisi liine hoopis kahjustada. Rääkides tänastest filmidest ja nende muusikaloojatest meenutaks kaht täiesti erinevat, kuid üsnagi näitlik-õpetlikku lugu. Näiteks seriaalis „Reetur“ [Ergo Kuld, 2019] pole muusikalisel helil, mis on omaette võttes põnevgi, filmi üldise dramaturgiaga liiga tihti mingit seost. Muusika ajab sageli täiesti teisi asju kui stsenaarium ette näeb. Ja kuigi filmi helilooja on üldiselt väga andekas muusik, siis antud juhul teeb tema muusika seriaalile tervikuna hoopis kahju, sest see raskendab loo jälgimist. Filmi puhul võib andekal ja tunnustatud muusikul tekkida arvamus, et film on tema muusika taust. Ego ei lase mõista, et sa ei ole kogu aeg solist, vaid vajadusel peab tõmbuma ka täiesti tagasi. “Wikmani poiste” režissöör Vilja Palm ütles, et temal oli olnud varasemalt kokkupuude heliloojatega, kes tahtsid igale poole muusikat vaid lisada ning tema üllatus oli suur, kui sai temaga vaieldud, et ei, siia ärme muusikat pane. Tegelikult on ju filmis iga heli märk millestki ja kui muusikat ei ole, siis on ka see üks hea võimalus jätta vaataja teadlikult päris elule lähemale, et mitte juhtida vaatajat mitte üheski suunas.
Muidugi on ka filme, kus liig vähene muusika pole ka ehk parim lahendus. Näiteks filmis „Tõde ja õigus“ oli muusika professionaalselt ja hästi tehtud, kuid jäeti kasutamata võimalus luua selge ja läbiv teema. Selle klassikalises stiilis filmiga seoses oleks võinud ja lausa pidanud olema mingi laul, mis oleks filmist välja kasvanud ja mida oleks saanud kasvõi kuni laulupeoni välja laulda. Antud juhul lasti see võimalus käest ära ja kasutati juba valmis laulu.
Kas Te olete tajunud, et tänapäeval teadvustatakse filmimuusika tähtsust rohkem?
Ei, minu arvates ei teadvustata ka praegusel ajal filmimuusika tähtsust piisavalt. Olen tähele pannud ka väga kurvastavat tendentsi filmitiitrite järjekorras. Kui nõukogude ajal koosnes loomingulise tuumiku järjekord stsenaristist, režissöörist, operaatorist, kunstnikust ja heliloojast, siis nüüd on tihtipeale helilooja nimi kusagil teenimatult tagapool. Eks see näita ka suhtumist, mis on läinud küll täiesti vales suunas.
Hiljuti linastus Veiko Õunpuu uus film „Viimased“, kuhu Teie kirjutasite muusika ja mis osaleb nüüd ka Oscari-rallil. Mida tooksite selle protsessi puhul esile ning milline peab olema helilooja ja režissööri vaheline suhe?
Veikot pean ma kindlasti Eesti üheks kõigi aegade andekaimaks filmirežissööriks, kelle puhul ma loodan, et midagi päris suurt on tal veel tulekul. Veiko ajab minu arvates Eesti filmimaastikul täiesti omaette unikaalset joont ning vaatamata minu pikale staažile oli see protsess erandlik. Filmis esineb palju pildisisest muusikat, mille puhul on keeruline terviku loomine, sest valmis ja eriti tuntud muusika loob juba iseseisvalt erinevaid seoseid, mida on ehk raskem filmi endaga seostada. Seetõttu oli Veikol väga vaja, et erinevad killud omavahel kokku liituksid ja moodustuks tervik. Koostöö oli väga tore ja ka inimestena me omavahel sobime. Tähtis on, et üldjoontes oleks selge, mida ta tahab selle või teise muusikaga öelda. See on oluline, sest režissöör peab oskama ennast heliloojale mõistetavaks teha.
Sellega seonduvalt meenub koostöö Grigori Kromanoviga. “Hukkunud Alpinisti hotelli” tehes olime unustanud filmi alguse muusikalise lahenduse läbi arutamata. Enne Moskva rongile minekut see meenus ja küsin temalt, mis peaks alguse stseenis muusikalises plaanis toimuma ning ta ütles midagi, mida üks režissöör filmiheliloojale ütlema ei peaks: “Tead, siin on täielik vaikus.” Selline ütlemine on tupiktee. Häda oli muidugi selles, et tol ajal päris vaikust filmis ei saanud tehnilistel põhjustel ollagi, sest filmilindilt kostus siis “munade praadimine”, tehniline müra, mitte vaikus. Kujutasin seepeale ette, kuidas lähen Moskvasse salvestama, kus üks minut Synthi100 kasutust maksis 132 rubla, ning ütlen, et salvestame… vaikust. Hiljem said meist aga head sõbrad.
Ja lõpetuseks. Mida soovitate filmimuusikat silmas pidades noorele filmirežissöörile ja noorele alustavale filmiheliloojale?
Usun, et kõige paremaid resultaate saab siis, kui on erinevas vanuses meeskond. Kuna algajal režissööril on veel enda sfäärides keeruline pinnale ujuda, siis ma ei soovitaks võtta suvalist bändimeest muusikat tegema, vaid pigem juba kogenud helilooja. Paraku elus kipub muidugi nii olema, et grupp kogutakse oma eakaaslastest. Praegusel ajal on aga valikuid ja võimalusi täitsa olemas. Filmimuusika puhul on väga oluline, et helilooja oleks võimeline valdama ja kasutama väga erinevaid heli tekitamise võimalusi, sest filmile on väga halb, kui inimene oskab ainult ühte tüüpi koosseisuga muusikaliselt mõelda. See piirab ja ahendab kõiksuguseid võimalusi. Usun, et hea sünergia võib tekkida siis, kui on nii kogemust kui ka nooruslikkust.
Küsis Margareth Villers Foto: Sven Grünbergi erakogu
BFMi filmitudengite lühifilm „Mu kallid laibad“ (2020) on tegemas ajalugu! Student Academy Awards’i ehk tudengi-Oscarite komisjon on valinud selle 1474 (!) esitatud filmi hulgast kolme parima filmi hulka rahvusvahelise tudengifilmi kategoorias. Täpne pjedestaaliasetus selgub 21. oktoobril. Kirsina tordil on filmil tänu tunnustusele võimalus nüüd püüda ka kuldmehikest lühifilmi kategoorias tulevasel, 93. korda toimuval Oscarite jagamisel. Sellist ekstraordinaarset saavutust pole ühelgi teisel BFMist tulnud filmil siiani ette näidata. Olulise sündmuse puhul usutlesime põhisüüdlasi koosseisus German Golub (stsenarist ja režissöör), Juss Saska (operaator), Antero Noor (produtsent), Kaupo Muuli (montaažirežissöör), Sander Lebreht (produtsent) ja Kätlin Loomets (kunstnik) ning uurisime, mida nemad asjast arvavad ja millised on tudengi-Oscari väärilise filmi loomise tagamaad.
“Mu kallid laibad” räägib haige ema eest hoolitsevast noormehest Erkist (Ruuben-Joosua Palu), kes jääb ootamatult kodust ilma ja on sunnitud vastu võtma töö laibavedajana. Olukorra muudab veidraks pikaaegse kogemusega kolleeg Ott (Erki Laur), kelle jaoks on see vaid järjekordne päev tööpostil. Film on toodetud BFMis ning valmis EFI, KULKA ja Tartu Filmifondi toel. Koostööd tehti ka EKA stsenograafia osakonna ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti tudengitega. Vaata filmi treilerit SIIT.
Järgnevalt avaldame intervjuu täispikkuses, kuid neile, kel lugemisaega napib, oleme ka kokku pannud klipi parimatest momentidest:
Tudengi-Oscarite komisjon valis teid 1474 esitatud filmi hulgast kõigepealt 93, siis 8 parima hulka ja nüüd olete lausa esikolmikusse jõudnud. Wow! Millised olid esimesed emotsioonid, kui saite teada, et olete nii kaugele jõudnud? Mida selline tunnustus teie jaoks üldse tähendab?
Juss: Me teeme täiega festivalifilme ainult. (naerab) Tegelikult mitte.
German: Festivalide pärast filmi teha ei ole eesmärk iseeneses, sest kui hakkad tegema festivalide pärast, on seesama tunne, mis rahateenimise pärast, mingi kommertsasi. Filmi peab tegema niimoodi, et teed filmi filmi pärast. Veiko Vaatmann (filmikunsti õppekava juht) pakkus seda filmi meie kooli poolt saatmiseks, kuna BFM on selles rahvusvahelises liidus ning valitakse üks film aastas, mis saadetakse (Student Academy Awards’ile). Otsustati, et sel aastal läheb meie oma. Ühel hommikul millalgi juulis kirjutas mulle keegi Pablo Argentiinast, et „Palju õnne! Pablo“ ja siis mul oli tunne, et „Kes sa oled?“ Küsisin üle ja siis ta kirjutas, et on akadeemiast, et palju õnne. Kogu lugu.
Sander: Üllatus oli ikka, aga samas ei hakanud kohe ka hüsteeriliselt rõõmustama, sest pikk tee oli ja on veel ees. Alati on tore, kui keegi teeb pai ja ütleb, et küll olid tubli poiss. Eks see mingil määral annab kinnitust, et liigud õiget rada pidi. Teisalt aga ei tohiks lasta end pimestada, sest on oht, et võid jääda teiste kiidusõnadest ja kinnitustest sõltuma. Lõpuks hakkavad valmima filmid, mis on kõigi arvamuste keskmine ehk igas mõttes head, kuid ei trotsi filmimaailma piire või ei paku midagi uut. Seega festivalide tunnustused on korraga õnn ja õnnetus.
Kätlin: Esmast reaktsiooni võiks kirjeldada sõnadega hämming, ärevus ja rõõm. Kindlasti ei taha ma öelda, et poleks uskunud, et see film tuleb keskmisest erilisem, aga tudengi-Oscaritel osalemisest poleks kindlasti unistada osanud. Tunnustuse suurim pluss on see, et inimesed, kes on millegi nimel palju vaeva näinud ja tööd teinud, saavad tulemusele väärilise tähelepanu ning muutuvad nähtavamaks suuremale vaatajaskonnale.
Kas „Mu kallid laibad“ hakkab nüüd tähena lendama?
Antero: Nagu German mainis, siis ei ole film tehtud sellepärast, et festivalidele minna, vaid kõik tahtsid seda väga teha. Ma arvan, et tänu sellele, et tahe oli nii suur ja me läksime tegema filmi filmi pärast, jõudsime sinnamaale. Ja see võiks olla ju kõva stardipauk sellele filmile üldse – et kuidas teda promoda ja kuidas inimesi seda vaatama kutsuda.
Filme esitati pea 1500 ja nüüd olete kolme parima seas. Mis te arvate, mis teid nii kaugele viinud on? Mis on teie filmis erilist?
Antero: Kaameratöö.
Juss: Ei-ei, jumala eest ei. Kaameratöö see kindlasti ei ole. Seda on, aga see ei ole põhjus.
Antero: Mina julgen pakkuda, et see on režissööri isikliku kogemuse ja pärismaailma tõttu, mida seal kujutatakse. Alati on kõnetanud need filmid, kus jutustatakse lugu, mida inimesed on võib-olla päriselt läbi elanud, mis on päriselt toimunud.
Sander: Üks sõna – lugu. Me ei ole üritanud hüpata üle oma varju ega külge pookida mingeid kõrgema dimensiooni filosoofilisi mõtteteri. See on pigem lihtne lugu omas mahlas kerge vürtsiga.
Kätlin: Mina arvan, et sellise temaatikaga filme, vähemalt tudengifilme, ei ole eriti palju tehtud. Paljud meist ei tea, mis juhtub pärast seda, kui inimene sureb. Pean silmas just seda, mis juhtub meie füüsilise kehaga. See on ebameeldiv teema, mille peale on parem mitte mõelda, ja seetõttu ei leia see palju kajastust. Film šokeerib vaatajat oma aususega ja paneb ta olukorda, kus oleme sunnitud silmitsi seisma tabuteemaga, mis on tegelikult osa iga inimese elust. Kõik see muudab filmi meeldejäävaks.
Selles filmis on teatud mõttes autobiograafiline element. German, sa oled isiklikult laibavedajate tööga kokku puutunud. Kas filmis on midagi otse elust või on ikkagi mugandusi tehtud? Laibavedajate elu on võrdlemisi kummaline teema. Miks kõikidest lugudest, mida oma elust teha võiksid, oli just seda lugu vaja rääkida?
German: Autobiograafiline see mitte mingil juhul ei ole. Seda on seal väga-väga vähe, kuid tõde on see, et ta on tehtud elust. Laipade teemani jõudsin sellepärast, et tänapäeval surma tihti müstifitseeritakse. Probleem on selles, et inimesed on tänapäeval unustanud surma või surma kui sellist nagu peidetakse. Vanasti toimusid siirderituaalid ja esimene mõte oli teha film teemal, mis on need siirderituaalid elu kõige olulisematel hetkedel. Kui sa sünnid, siis sind pestakse saunas, sa sured, sind pestakse saunas. Kogu pere oli seal kõrval, nii nagu pulmad, nii nagu meheks või naiseks saamine ja need rituaalid. Loomulikult jah, ma olen ise teinud seda tööd ja sellest on mõned aspektid niikuinii läbi tulnud. Selleks et ennast elusana tunda, peab tegelikult aru saama, et sa oled surelik, aga inimesed tänapäeval ei puutu päevast-päeva päriselt surmaga kokku. Nad unustavad ära, et me oleme tegelikult surelikud. Teema osas oli mitu valikut nagu alati ja esimene mõte oli teha midagi muud, aga see mõte käis kaasas. Siis tuligi lihtsalt hetk, et esimest ei saanud teha ja siis ei olnud ka probleemi võtta järgmine, mis sobis kooli raamidesse, ajalistesse raamidesse ja mida üldse oli meil võimalik sel hetkel teha.
Kaader filmist.
Autobiograafilise osaga mõtlesingi just seda, et oled ise selles rollis olnud. Kui sa mõtled nende tegelaste ja selle maailma loomisele, kas seal on midagi, millega sa ise kokku puutusid või kas on mõni prototüüp, kelle järgi sa tegelased lõid? Sa olid ise ju ka stsenarist.
German: Ei noh, prototüüpe on päris palju igalt poolt, neid on kombineeritud. Võib-olla kõige lähedasem, mis sai mingil määral filmi sisse sellest, mis on juhtunud ka mul endal, on esimene käik sellel tööl ja surnud vanamees saunas. Me olime kohale tulnud ja siis oli tõepoolest suitsusaun ühes külas Tartumaal, kus vanamees oligi surnud ja me pidime ta ära viima. See koogi pakkumine ei toimunud mitte samal päeval ja samade sündmuste järel. Ma ei käinud tegelikult sees, aga siis kirjutamise ajal korraks mõtlesin, et mis oleks juhtunud, kui me ikkagi oleks läinud kooki sööma. Tegelikult me lihtsalt panime laiba peale ja tänasime pakkumise eest ja läksime minema. Vot. No ja teised olukorrad, mida oled näinud, või uurid, mis tegelikult maailmas toimub ja kuidas inimesed iga päev surevad – siit leiab ainest niikuinii.
Kas te arvate, et tänasel koroona-aegsel või -järgsel ajal peaks see lugu vaatajat kuidagi eriti kõnetama või kas selle loo väljatoomiseks oli praegu mingis mõttes just õige moment? On see nüüd kuidagi eriti aktuaalne seoses COVID-19 viiruse pandeemiaga?
Kaupo: Ma arvan, et on paar kohta just filmi alguses. See on ilmselt puhas kokkusattumus, et see niimoodi oli, need batsillid, viirused ja kätepesu. Kui see nüüd lähiajal tuleb vaatamiseks laiemale publikule, siis ma arvan, et inimesed panevad pildi kokku küll.
German: Niikuinii haigused ja kõik muu käib käsikäes eluga. See, mis praegu maailmas juhtub, see on alati olemas olnud. Miks inimesed nii ära ehmatasid, on seesama asi – nad unustasid ära, et 70 aastat tagasi oli kõik see suhteliselt tavaline. Kui vaadata mingeid plakateid tollest ajast, 30ndatest või varasemast. 60ndatel olid ka pandeemia-laadsed asjad ja see on loomulik.
Juss: Aga film iseenesest on ju universaalne. Selles mõttes ei ole vahet, millal seda vaatad. Need ongi elu etapid, kõik tulebki niikuinii läbi mängida.
Kätlin: Filmis manitsetakse mitmel korral peategelast käsi pesema ja praegusel hetkel on see maailmas väga aktuaalne teema. See on väga huvitav, sest filmi stsenaariumi valmimise ajal ei olnud koroonaviirus veel tuntud. Selles mõttes on film oma ajast ees, tulevikku ennustav.
Kas teine tasand, mis filmile lisandub praeguse koroonaolukorra tõttu, annab rohkem tuult selle tiibadesse või just vastupidi – äkki teevad paljud tänased filmitegijad just igasuguseid filme koroona ja viiruste, haiguse ja surma teemal?
Antero: Nagu härrad eespool juba ütlesid, siis see film ei ole selle mõttega tehtud. See oli puhtjuhuslik, et kõik niimoodi maailmas sündis. Ma arvan, et meie film erineb ja on eriline just selle tõttu, et ta ei ole tehtud mõttega, et see oleks mingi koroonafilm. Surm on tegelikult väga eluline ja väga universaalne. Ma ei tunne, et film oleks kuidagi erilisem praegu maailmas toimuva ja koroona pärast. Arvan, et see on sellepärast eriline, et kui inimene seda vaatab, saab ta sellest raskusest ja tegelikult ka irooniast aru ja see ongi lõpuks tähtis. Pole tähtis, millises olukorras. Peaasi, et surma temaatika kohale jõuaks.
Juss: Ja emotsioon.
Räägime veidi näitlejate valikust. Kuidas teil see protsess käis ja kuidas lõplik valik tehti? Kas oli lihtne ja enda peas kohe selge, kes sinna tulevad, või oli see keerulisem teekond?
German: Ütleme nii, et stsenarist oli väga egoistlik kirjutamise ajal ja üldse ei mõelnud sel hetkel meeskonna peale. (naerab) Meil on filmis 12 näitlejat, aga põhimõtteliselt kaks põhitegelast, peategelast, kellega koos me elame seda lugu läbi. Ruuben-Joosua Palu mängis Erkit ja Otti mängis Erki Laur. Ma otsisin noormeest, kes oma kogemuses on võib-olla sarnasesse olukorda sattunud. Ma ei mõtle, et kes oleks seda tööd teinud, vaid kes saaks mõista, et nüüd tuleb vastutada oma pere eest või kuidagi mees kodus olla. Tegelikult on see hetk iga noore inimese elus olemas, kus toimub muutumine meheks või naiseks, kes peab vastutama hakkama, looma peret ja kõike muud. Sa mingi hetk pead tegema seda, mis peab olema tehtud. Selles mõttes oli Ruuben sobiv valik võimalikest. Vaatasin ringi ka lavakas, Viljandis ja muid erinevaid variante, aga päris palju määrab ka näitlejate graafik ja selles pidime siis laveerima. Erki Lauriga oleme varem lühifilmi „Omakohus“ juba koos teinud ja pakkusin talle stsenaariumit lugemiseks. Ta tagasisidestas selle ja läks päris tugevalt põlema sellest rollist, see oli nii mitmekülgne ja paras väljakutse, mis talle tundus väga põnev. Niimoodi läkski, et ta tegi suurepärast tööd, samamoodi nagu Ruuben.
Kaupo: Eks näitlejate puhul oli minu jaoks peamine see suur vanuse- ja kogemusevahe. Ma arvan, et rolli said väga õiged näitlejad, sest Erki Laur oma lihtsalt suurepärase olekuga oli juba üks väga suur maasikas, aga tema kõrval oli siis noorem ja nii-öelda rohelisem näitleja ning see lõpuks mängis kõigele kasuks. Tüpaažilt oli ta hästi sobilik, emotsioonid olid küllaltki ausad. Oli hetki, kus oli ka vastupidi, keeruline, aga kokkuvõttes tuli välja.
Režissöör German Golub koos peanäitlejate Ruuben-Joosua Palu ja Erki Lauriga.
Teil olid päris keerulised võtted – palju võttekohti üle Eesti, palju näitlejaid jne. Millised olid kõige suuremad väljakutsed ja kuidas sellest välja tulite?
German: Vere ja pisaratega on kokku liimitud kõik see asi. Võttekohti olime otsinud päris palju. Mis sul peamine mure oli, Juss?
Juss: Lokatsioonidega oli see asi, et neid oli metsikult palju. Need kõik olid päris lokatsioonid, me ei ehitanud sette, ehk siis see tekitas meile kohe logistilise errori. Lisaks sellele, et me pidime näitlejate graafikuid kokku panema, pidime ka lokatsioonide graafiku kokku panema ja lõpuks oli meil vist enne võtteid kas kuus või seitse graafikut all, vastavalt sellele, millisega me võttesse läheme. Näiteks ühes lokatsioonis, kus me pidime filmima kommunalkat ja Sassi kodu, läks omanik klassikokkutulekule, aga samas oli meil vaja ka näitlejatega seda graafikut sobitada … eks sealt tuli meil lisakulu.
Antero: Sellega on üks lahe lugu. Me tahtsime filmida ühel teatud kuupäeval, mis meile väga hästi sobis. See mainitud võttepaiga omanik läks klassikokkutulekule ja ütles, et tema autoga ei sõida. Arusaadav. Ja siis German ja Juss arvasid, et lähme filmime ikka, aga ärme sisse lähe, teeme ainult maja ees. Nii me siis maja ees vedasime laibakotis „inimesi“ ja pärast helistas mulle võttekoha omanik, et kuule, siin terve küla juba teab, et ma olen surnud. (naerab) Lisakulusid oli kohutavalt palju, sest lõppude lõpuks me oleme kõik siin Tallinnas, ka tehnika ja muu varustus, aga filmisime Viljandimaal, Võrumaal, Tartumaal ja siis veel Harjumaal.
Sander: Selle filmi võtete korraldamine oli tõesti paras peavalu ning emotsioonide virrvarr. Veel nädal enne platsile minekut oli tunne, et kas ikka on mõistlik joosta eesrindele kahurilihaks. Lahtised olid veel logistiline plaan, mõne võttepäeva catering, näitlejad jne. Isegi võttegraafik polnud päris täpselt paigas, sest tekkis konflikte lokatsioonide ning näitlejate saadavuse osas. Muidugi puistas haavale soola eelarve, mis iga päevaga muutus mõtteliselt justkui väiksemaks ja väiksemaks. Isiklikult aga oli koormaks õlgadel eelmise filmi postproduktsioon, järgmise filmi stsenaariumi arendus, Best of BFMi festivali korraldus ning kohe-kohe hakkas pihta ka kool. Seitsmest päevast nädalas jäi väheks. Kuid päästis tiim ise ja nende suhtumine projekti. Kõrge motiveeritus aitas edasi võidelda ja koormust jagada. Kust see tuli? Sellele on keeruline vastata. Võib-olla asjaolu, et palju tööd oli tehtud ning mõttetu oli nüüd lõpetada. Võib-olla aga hoopis see, et filmikunsti tudengite 4. kursusel ei olekski muidu ühtegi filmi sündinud, kui me seda ära ei oleks teinud. Võib-olla oli see aga lihtsalt Germani ja Jussi väga suur tahe see lugu kinolinale tuua. Kindel on see, et tiimi omavaheline koostöö päästis meid virtsavette uppumisest.
Kätlin: Kunstiosakonnal oli väga keeruline, sest tuli teha meeletu planeerimistöö ja kaasa pakkida kõikide lokatsioonide dekoratsioonid ning rekvisiidid juba esimesel päeval. Kui midagi olulist maha oleks jäänud, ei oleks olnud seda võimalik minna ära tooma või ostma. Sama lugu oli assistentidega, kelle transpordigraafikule tuli erilist tähelepanu pöörata, sest kui keegi ei saa tulla, pole kedagi ka asemele võtta.
Aga kõik ei olnud ju ometi vaid higi ja pisarad? Äkki jagate mõne meeldejäävama momendi või loo võtteplatsilt?
Sander: Avariistseeni võttepäeval kell üks öösel pärast tunde kestnud probleemide lahendamist vihma, külma ja tuule käes saime hetkeks Anteroga kokku ning tõdesime, et see pole enam tudengifilm. See oli hetk, mil tundus olevat õigustatud kogu eelnev vaev. Ja pärast seda tekkis kuhjaga probleeme juurde. Aga igal juhul ma arvan, et see hetk jääb kogu eluks meelde.
Kätlin: Kui filmisime Alatskivi lossis, siis oli kunstiosakonnal valmis tehtud kanderaamil kilekotis laip, mille jätsime õue lossi ette, sest see kaalus palju ja seda polnud hetkel vaja setile tassida. Mõne aja pärast tuli kohale politsei ja küsis: „Mis asi see teil seal õues on?“ Vastasime, et see on ainult butafooria filmi jaoks. Kuna meil oli üks politseiniku osatäitja puudu, pakkusime talle võimalust filmis osaleda ja ta oli nõus! Nii saime päris politseiniku pluss politseiauto oma filmi. Lisaks ei unusta ma eales inimeste kangestunud pilke, kui nad meie tee peale jäetud laibakottidest mööda sõitsid.
Mis tunded/muljed olid, kui esimest korda musta materjali vaatasite?
Kaupo: Minu jaoks oli kõik okei. See materjalihulk oli suurem, kui oli ilmselt selle filmi jaoks arvatud. Seal tuli vist 1:32-le, mis on tudengifilmi jaoks päris okei. Ei, ega ma eelarvamustega ei suhtunud sellesse materjali, mis sain. Vaatasin üle ja hakkasin tööle.
German: See oli naljakas, kuidas Kaupoga sai monteeritud, kui koroona lahti läks. Meil on mingi kahemeetrine laud – ma istusin ühel pool, tema teisel pool ja pritsisime deso üksteisele peale. Igaks juhuks.
Kaupo: Varem töötasime koos, aga kui eriolukord algas, siis kaks-kolm nädalat ei saanud kokku ja proovisime eraldi tööd teha. Selline töö ei ole aga nii viljakas kui siis, kui saad olla inimesega koos, istuda ja arutada kõike nii-öelda laua peal.
German: Aga esimene emotsioon, kui me panime selle musta rea, see oli midagi nagu teistsugust.
Kaupo: Ei noh, sealt tuli välja, et sul on lugu juba olemas. Sa ei pea hakkama midagi päästma. Kui sul film selles faasis juba töötab – ja tavaliselt ei tööta – siis see oli nagu … et kui loost tulevad välja sellised asjad, mille järgi sa oled läinud, siis sa tead, et oled õigel teel.
German: Aga emotsioon, ma mõtlen, see oli tegelikult päris võimas. Tehniliselt meie sinuga olimegi esimesed vaatajad üldse. Ma mäletan, et me vaatasime ja siis tõusin püsti ja lihtsalt mõtlesin, et oota noh … ja nii juba musta rea vaatamisel, mis on kole ja värvimata ja helindamata … See nagu kuidagi ei lase lahti, varem ei ole sellist asja olnud.
Kaupo: Emotsionaalne oli see. Et kui said materjali kätte ja nägid filmi esimest korda niimoodi, et vaatasid ära, mis mul nüüd on. See oli emotsionaalne. See oli hea tunne, et sealt oli midagi kokku tulnud, mis oli võib-olla isegi suurem, kui algselt ette kujutatud.
Sander: Kurat, seda vaeva ja higi võtete korraldamisel polegi ekraanilt näha!
Kätlin: Hirmus nagu alati.
Kas ettevalmistuse ajal, võtteperioodi käigus või postis pidite käiku laskma plaani B või C? Kas tuli loobuda ka millestki, mida algselt tahtsite filmi tuua? Kas oli mingisuguseid suuri järeleandmisi?
Juss: Olid üksikud stseenid, mille loovutasime. Me muutsime kõike jooksvalt. Kui läksime võttele, siis pärast esimest päeva istusime korraks maha ja vaatasime materjali ning siis saime aru, mis filmi me tegema hakkame. Siis me ei hakanud sellele filmile enam vastu, läksime flow’ga kaasa, sellega, mida näitlejad pakuvad, sellega, mida lokatsioonid pakuvad, ja proovisime lihtsalt kõike ühtsena hoida. Mingeid plaane oli meil suuremaid küll.
German: Võib-olla kõlab veidralt, aga mingil hetkel tekib filmil eneseidentiteet või film ise saab mingitmoodi endast teadlikuks, mis ei luba sul teatud asju teha sellisel moel, nagu sa mõtlesid. Sa pead arvestama, mis on filmitud ja kuidas siseprotsessid toimivad ja filmikeele kasutust ja kõike muud, mis tuleb. Seekord me montaažis väga palju ei lõiganud.
Kaupo: Stsenaarium oli väga terviklik. See oli minu jaoks suhteliselt esmakordne. Noh, mitte esmakordne, pigem oli stsenaariumist väga kerge välja lugeda, milline see film justkui olema peaks. Energia on seal juba sees. Hästi selgelt on must valgel kirja pandud tegevus, visuaalne pilt ja puhtalt emotsioon. Nii et kui materjal minuni jõudis, siis seal … mitte et seal ei olnudki midagi lõigata, aga lihtsalt seal ei olnud vaja midagi päästa. Tavaliselt kipub asi minema päästeoperatsiooniks, aga selle filmiga ma seda kindlasti ei tundnud. Kui esimese rea paika saime, siis oli film 90% valmis. Ülejäänud aeg läks filmi rütmistamisele ja tempole ja üleliigse rasva mahakoorimisele. Mulle toodi juba terviklik ja hästi töötav film.
Kätlin: Loobuda otseselt mitte, aga olude sunnil tuli ümber kohaneda küll. Muutusid mõned lokatsioonid, tegelased, detailid, aga ma kaldun arvama, et see on filmide tegemisel täiesti normaalne. Kiire kohanemisvõime uute situatsioonidega on ülioluline.
Kaader filmist.
Kui te nüüd uuesti saaksite ajas tagasi minna, kas te teeksite midagi teisiti? Kas te filmiksite midagi teisiti?
Sander: Alati on midagi, mida teeks teisiti. Siis oleks kindlasti sündinud ka teine film.
German: Teeks kõik teisiti.
Juss: No ikka jah. Täiesti teine film tuleks. Sauna ehitaks. Tegelikult see oli road-film. Me reisisime iga päev kuskile kõikide oma karavanidega, järjest panime edasi. Seda vaibi, mis meil platsil oli, seda kindlasti ei saaks kuskil stuudios kätte. Nii näitlejate kui tiimi suhtumine oleks olnud hoopis teine, kui film oleks stuudios tehtud.
German: Film ongi nagu … mis filmi puhul mulle meeldib, on see, et teatris põhimõtteliselt ei saa sellisel moel. Iga etendus ja kõik sünnib iga päev uuesti, paremal või halvemal kujul. See ongi, et nende oskustega, nende võimalustega ja sellel hetkel me jäädvustasime momendi. Me ei saa seda enam sellisel moel korrata. Me võime teha täpselt sama filmi, aga see tuleks teine film niikuinii. Ta on tehtud ja jäädvustatud, monteeritud, helindatud, produtseeritud ja kõik muu, mis sinna juurde käib, just täpselt see, nagu ta praegu on. Kas me teeks uuesti? Ma ei tea.
Antero: See film juhtus täpselt õigel hetkel, õigete inimestega, õige looga. Kõik tuli väga kiiresti, aga kõik detailid klappisid lõpuks väga hästi kokku.
Juss: Filmimine oli metsikult ebamugav. Ma ei ole kunagi nii rasketes tingimustes filmi teinud. Alates sellest, et oli saun, kus kõik seinad olid mustad. Sul ei ole mitte kuskile valgust panna, ruumi on poolteist meetrit, nii et oled kogu aeg kössis. Sul on seal inimesi sees mingi neli ja siis veel vanamees, kes on 80+ ja alasti ning saunas, mis ei ole kaks-kolm aastat töökorras olnud. Väljas oli külm-külm, üks kraad maksimum. Siis sa oled seal ja saad aru, et oota, mis siin tähtis on … ja tegelastel endal peaks olema filmi mõttes aega. Aga kui sul on vanamees, kes külmetab kogu aeg kaadris, siis sa hakkad nagu automaatselt …
Antero: Siis läkski grimmile vähem raha noh.
German: See on mingil määral ka inimlikkuse säilitamine, isegi rasketes tingimustes. Kui me ei oleks seda säilitanud, siis oleks vanamees päriselt surnud, see oleks võinud olla päris ohtlik. Me pidime filmima saunas, kus helimees on seisnud pool päeva, selg küürus ja poomivars püsti kogu aeg. Ma ei tea, mis tal mõttes sel ajal oli. Ruumi ei olnud.
Vasakult: Näitleja Erki Laur, operaator Juss Saska ja režissöör German Golub
Juss: Ja see oli ainult saun. Saun oli meil vist teine päev. Ses mõttes, et iga päev läks järjest hullemaks. Autos filmida ei olnud just kerge, kui raha treila jaoks ei olnud. Seal pidi igasuguseid trikke ja nippe kasutama. Lokatsioonid panevad sind kitsasse olukorda, kus mõned asjad võib-olla oleksid teinud teisiti, kui oleks olnud võimalust, aga samas oleks kaotanud oma võlu. Oleks saanud nii, nagu oleks tahtnud, aga see, mis tahad, ei ole alati kõige parem.
Kätlin: Algselt oli meil pulmalokatsiooni tellitud 40 valget tooli, mis ilmusid kohale 30 minutit enne filmimise algust. Kui toolid saabusid, tabas meid šokk – need olid halli värvi ega sobinud meie keskkonda absoluutselt. Kohe hakkame filmima ja meil pole ruumi mitte millegagi sisustada! Tol hetkel tuli kiiresti vastu võtta otsus ja loobuda heledama laulatusliku interjööri esteetikast. Kasutasime kohalikke Alatskivi lossi toole, mis polnud küll heledad, kuid vähemalt sobitusid keskkonda ja lõppkokkuvõttes olid isegi kenamad kui algselt plaanitud dekoratsioonid. Loomulikult on palju asju, mis kripeldama jäid, ja praegu võiksin vabalt vastata, et teeksin palju teisiti, kuid tol hetkel, nendes oludes, nende teadmistega, mis meil olid, tegime nii hästi kui oskasime.
Näitlejad Andres Tabun ja Erki Vaarik.
Oleme nüüd rääkinud, kui raske või kerge oli filmi teha, aga nagu Jüri Sillart ikka rääkis message’ist, siis mis teie arvates on selle loo põhisõnum või teema, mida te oma vaatajatele tahate öelda?
Juss: Me iseenesest panime message’i alguses paika Germaniga.
German: Mis see oli? (naerab)
Juss: Tegelikult oli meie algne sõnum, et mis on surma hind. Mis on elu väärtus? See oli see, millega hakkasime minema.
German: Üks oluline asi nende lausete juures on, et need on lihtsalt juhtlaused, mis sa ise endale annad filmi jooksul, ülesanded, alguspunktid. See film ei ole tegelikult laipadest ega surnutest, vaid nendest, kes on veel elus nendes olukordades. Laip on läinud, jäävad ainult need, kes on ümberringi – lähedased, sõbrad, pealtnägijad, kõik muu. See on pigem niipidi sõnum. See, mis juhtub pärast, kui sa hakkad seda tegema, lood. See paneb pildi mingil määral kokku. Sa ise hakkad järjest aru saama, mida sa üritad teha, aga sa ei saa aru, mida sa teed. Sa valmistad ette niikuinii, aga see pildi kokkupanemine … Aga lõppsõnum? Ma ei tea, kuidas teil see on …
Antero: Mina jätaks selle vaatajatele.
German: Siin on mitu asja.
Juss: Surm puudutab igaühte omamoodi ja see ongi isiklik teema. Päriselus on see ka, näiteks see, kuidas inimesed matustel käituvad. Inimesed võtavad leina väga erinevalt.
German: See on sama hea küsimus nagu miks inimesed surevad.
Antero: Põhjuseid on väga palju. (naerab)
German: Ma ei mõtle kuidas, vaid miks see peab nii olema. Kui inimesed hakkavad rääkima peale filmi vaatamist, see on kõige olulisem. See, mis on tegelaste kaared ja sõnumid ja emotsioonid, see on niikuinii paigas või sa nagu töötad sellega edasi.
Antero: Mind hakkas kummitama üks sõna, mis päris palju ühtib selle looga – väärtused. Mulle tundub, et see võiks olla väike juhtsõna.
Kätlin: Üritan alati teoste puhul vältida nende sulaselget selgitamist, sest see tekitab vaataja jaoks raamid. Teost tuleb ise kogeda ja kui ta on hästi tehtud, jõuab sõnum publikuni. Antud filmi puhul olen kindel, et ei tohiks arusaamisega segadust tekkida.
Iga projekt, iga film annab filmitegijale kindlasti midagi juurde. Mida „Mu kallid laibad“ tegemine teile loominguliselt juurde andis ja õpetas? Mis te sellest kaasa võtate oma järgmistesse projektidesse ja tegemistesse?
German: Nii, Juss, võta raamat välja.
Juss: Ma pean jah võtma oma notebook’i välja, et mida kõike … Ei, päris palju võtad kaasa kogemust. Filmitegemist muudmoodi ei õpi, kui pead filme tegema ja lõpus analüüsima, mis on tähtsam osa. Sisseastumiskatsetel näidati uutele sisseastujatele meie filmi ja eks nüüd saab sealt hea ausa tagasiside. No ei tea, kui ausa tegelikult, aga vähemalt tagasisidet saab. Eks ikka ilustati või pandi rohkem puid alla, aga see annab punkte, kust analüüsida. Kommunikatsioon on kõige alus, tuleb kogu aeg suhelda. Meil õnneks sellega väga probleemi ei olnud. Oleme filmikooliga ennast lihvinud ka juba piisavalt, sellesse tudengifilmi süsteemi sisse elanud.
Antero: Meie koos Sandriga mõtlesime, et normaalne seiklus. Ses mõttes, et meie tulime ju teiselt kursuselt (suurema osa meeskonnast moodustasid tol hetkel filmikunsti 4. kursusel õppivad tudengid) ja suhteliselt hilja pardale. See oli ikka jõhker seiklus ja jõhker kogemus. Kõige toredam asi kaasa võtta on see, kui on näha kõigis, kes on filmiga rohkem seotud, pühendumust ja tahet. See oli täiega lahe tunne ja täiega sütitas. Mida ma kaasa võtan, on see, et tahtega saab.
Juss: Tahet oli. Seda filmi ei PIDANUD tegema. Ja meie teised kursusekaaslased tollel hetkel ei teinud ka, kuigi teoorias oli võimalus olemas. Kõik andsid oma panuse. Kordagi ei tekkinud ühegi inimesega tunnet, et nad ei pannud 110+ protsenti sisse endast. Sellepärast oli ka hea filmi teha. Kõik tegid hingega. Üldiselt ikka juhtus, et miskit läheb nässu, aga ei olnud tunnet, et seda probleemi ei saa lahendatud. Ei juhtunud kordagi, et kõik on metsas, ja peast kinni hoidmist.
Antero: Oli-oli. Mul tuleb ette avariistseen, kuidas me eelmisel päeval lõpuks saime loka umbes paika ja kuidas pidime sinna autoromud vedama ja kiirabid kohale kutsuma ja politsei. Sai natuke peast kinni hoitud, aga lahenes jälle.
Juss: Jah, lahenes. Kuigi ma teadsin, et nende asjadega on probleem, ei tekkinud mul kordagi tunnet, et me ei filmigi seda kohta, et me ei saa. Teadsin, et kuidagi ikka laheneb. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Antero: Unetundide arvelt.
Juss: Nagu ikka tudengifilmi puhul.
Antero: Kamba peale saime 24h kokku, ma arvan.
German: Kui pead tegema, siis peab minema viimase piirini. Ja suht tihti näed, et see ei ole võimalik, aga sa lihtsalt lähed lõpuni ja sa ei lähe üksi, vaid pead vedama ka oma meeskonda, olles ise surmväsinud. Sa annad enda energiat välja. Mõtled, et noh võib-olla ma suren ära, aga pean natukene veel pingutama, sest see on veel tegemata. Sellega lähed edasi. Sa saad aru, et olukorda on võimatu meie võimete, meie vahendite piires lahendada, aga ma ütleks niimoodi, et kõik on võimalik, lihtsalt ei tohi olla rumal. Sellega võid mängida nagu tulega. Planeerimine ja enne läbimõtlemine ja ka arusaamine või silmad lahti hoidmine selle suhtes, mis praegu toimub ja mida on võimalik teha, ning selle kasutamine, see on oluline.
Režissöör German Golub
Mis sellest filmist nüüd edasi saab? On teil veel plaane festivalide osas?
Antero: Siin juba on tulnud soovitusi, et lõikame neli minutit maha, siis saame festivalidele ka saata.
Kaupo: Mina arvan, et kui esimesed pärjakesed otsa ette saab, ju siis nad selle nelja minuti puhul pigistavad silma kinni küll. Turundamine ongi ikkagi väga suur osa filmi elust, kuigi see ei ole meie eesmärk olnud, aga ma arvan, et see Academy värk avab väga palju uksi meile kõigile, kasvõi tunnustuse pärast.
German: No uksed avanevad kahtepidi – kas sa pead kuskilt sisse minema või sind visatakse välja. See sõltub.
Sander: Ma arvan, et film väärib laiemat tähelepanu. Eks selle nimel nüüd ka töötame.
Juss: Keegi vähemalt vaatas meie filmi ja märkas meid – tudengifilmi puhul on see juba boonus!
Te olete siin suures osas sellel aastal filmikooli lõpetajad/lõpetanud. Mis te arvate, milline on Eesti filmide praegune seis ja Eesti filmimaastik, kuhu te nüüd astute oma vastomandatud teadmistega? Mis toimub ja millised on arengud teie arvates? Mis seisus see Eesti film on?
German: Nüüd peab poliitkorrektselt vastama.
Juss: Eesti film on …
German: … muutumas.
Juss: Muutumas jah.
German: Mul on hiljuti õnnestunud rääkida nende inimestega, kes on Eestis filmi teinud. On muutumas ses mõttes, et arusaamad, võimalused, viis ja mõtlemine, filmitegijate mõtlemisviis ja eelkõige Eesti vaataja mõtlemisviis on muutunud. Ega meie ausalt öeldes kuigivõrd ei tea sellest, me alles lõpetasime. Me päriselt ei tea, mis tegelikult on.
Kaupo: Minu arust on vara küsida, eriti just meie käest küsida, mis Eesti filmimaailmas toimub. Meie alles astume sinna ja muutused peavad toimuma meie enda sees. Et me saaksime oma muutustega sinna minna ja seal siis juba mingeid suuremaid muutusi tekitada.
Küsin siis teisiti. Mis need muutused oleksid, mida te tahaksite sinna viia? Mis teie põlvkonna või kursuse panus võiks olla või milliseid filme te tooksite meie maastikule?
German: Inimesest inimestele.
Juss: Siiraid, ausaid.
German: See on päris pikk teema, millest rääkida. Kas Eesti film on autorifilm või kõike muud? Meie naiivsest vaatepunktist peab esiteks jutustama lugusid, mis puudutavad inimesi, ja teiseks, ma ei ütleks meelelahutus, vaid vähemalt peaks hoidma põnevust. Kellele me teeme filmi? Need on tavalised inimesed, kes meie käest midagi ootavad. Meil on võimalus rääkida neile pimedas saalis kaks tundi lugu, et nad saaksid igapäevaelust ära põgeneda. See peaks pakkuma elamust, mõtet. Aga noh, me võime siin praegu ilusasti rääkida, aga see ei ole nii ilus ega lihtne. Kui sa tahad päriselt teha filmi, siis ei ole see fann. Räägitakse, et kui sa soovid teha filmi, siis see peab olema fann, aga kui sa teed filmi päriselt, siis ei ole see alati lõbus, sa ei tee seda enda jaoks või selleks, et enesega rahulolu saavutada. Mina arvan, et filmitegemise protsess on filmitegija jaoks, aga film on vaatajate jaoks ja nii peabki olema. See on praegune seisukoht, võib-olla see aastatega muutub. Aga mis puudutab fann-asja seoses filmitegemisega – kas sa oled kunagi näinud kirurgi, kes räägib, et ta teeb operatsiooni, aga teeb niimoodi, et see oleks fann? Ta on spetsialist, ta teeb oma tööd. Ma arvan, et eelkõige on meie kõikide, mitte isegi ainult filmi või Eesti filmi probleem, et me peame aru saama, mis on meie amet ja kuidas seda teha paremini. Ja siis tulevad muutused meie enda sees, mida Kaupo varem mainis.
Teie nüüd lõpetasite ja samas on oma teed filmikoolis alustanud uus kursus, nii-öelda teie järeltulijad. Mida te neile soovitaksite?
German: Tehke niimoodi, et fann oleks! (naerab)
Juss: Filmi puhul on ülitähtis, et filmid oleksid siirad ja ausad enda vastu ka. Filmitegijad peavad enda vastu ausad olema. Filmil, mis identiteedilt on siiras ja kannab mingisugust sõnumit, läheb hästi. Kui lähed petma, siis saadakse aru, et peteti või üritatakse midagi. Ja muidugi katsetama peab, ega muudmoodi filmitegemine ei tule. Pead ikkagi kõik käigud, teekonna läbi käima. Shortcut’i ei ole, kuidas saada filmitegijaks. Sa pead ikka natuke kannatama ja unetunde vahepeal ohverdama.
German: See on vana ütlus ja see ei ole minu ütlus, aga sobib siia, et peab olema talendikas, aga talent on tegelikult oskus tööd teha. Tehke tööd! Palju.
Antero: Mina küll ei lõpeta, aga kuna mul on õnnestunud siin kahe kursuse vahel laveerida, siis ma ütleks seda, et kooli tullakse õppima, aga minu arust see unustatakse tihtipeale ära. Suuremad probleemid ja mured tihti tulevadki sellest, et loodetakse, et ollakse juba professionaalsel tasemel (ja mõned on ka), aga siiski kõik tulid ja tulevad siia õppima.
Juss: Noortele tahaks veel südamele panna, et ega filmikoolis keegi ei pane sulle teadmisi kulbiga pähe. 90% pead ise õppima ja pead ise lisatööd tegema ja pead tõesti tahtma saada filmitegijaks. Kui sa lihtsalt käid ära selle filmikooli, siis sinust suure-suure tõenäosusega ei tule filmitegijat. Sa pead need tunnid sinna sisse panema ja sa pead seda tegema sihikindlalt, ka siis, kui on sitt periood. Heal perioodil on suhteliselt lihtne teha, fann-fann, natuke analüüsite ja teete uuesti. Aga sa pead seda tegema ka siis, kui kõik on halvasti, siis lihtsalt sööd ennast läbi ja pead ikka tööd tegema. See ongi, mida German hästi ütles. Töökus, töökus, töökus! Üldse, anne tuleb siis, kui oled palju tööd teinud. Kes see filmitegija oli, kes ütles, et filmitegemine on joppamine, aga mida rohkem ma teen, seda rohkem joppab?
Kaupo: Nooremale kursusele soovin julgust eksida. Julgus eksida ja teha valesti mingis olukorras, ise selles olukorras olles. Olgu see ebameeldiv, aga läbi selle õpite kõige rohkem.
Sander: Uutele produtsentidele: Kui tahate kiiret arengut, siis võtke vastu igasugu projekte. Reha otsa astute niikuinii, kuid küsimus on, milline vars teid vastu pead müksab. Kui kullast, siis jätke endale. Ehk iga projekt saab tõenäoliselt olema keeruline ja omade väljakutsetega. Aga see ongi suurim pluss, sest need olukorrad õpetavad kõige enam. Mõnel juhul tuleb õpiväljund kiiremini kätte, mõne puhul võid mõista alles aastate pärast, miks kunagine kogemus oluline oli. Kõikidele uutele õppuritele: Vead on head ainult siis, kui suudad need pöörata õppetundideks. Kui jätad selle pöörde tegemata, siis on see viga ikka üsna õnnetu.
Käesoleval nädalal (8.–10. mail) toimub 15. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, esmakordselt festivali ajaloos virtuaalselt. Internetis kantakse muu filmikava kõrval üle ka lühifilmide võistlusprogramm, kus sel aastal kandideerib Hõbedase Mélièsi auhinnale BFMi filmitudengite loodud lühiõudusfilm „Reiv“. Kuue filmi seast pääseb võitja Euroopa fantaasiafilmide konkursi lõppvooru, kus selgitatakse välja meie maailmajao parim linateos. “Reivi” režissöör on BFMi filmikunsti eriala 4. kursuse tudeng Johannes Magnus Aule, kes alustas oma teekonda aga hoopis teiselt erialalt. Sel suvel on tema kursus filmikooli lõpetamas. Suurte sündmuste eel vestlesime temaga reiveritest, inspiratsioonist ja tulevikuplaanidest.
Sa alustasid BFMis õpinguid produtsendi erialal, kuid „Reivi“ tegid režissöörina. Kuidas siis nii läks?
Tegelikult on mu salasooviks alati olnud, nagu igal filmitegijal, kätt proovida režissöörina. Produktsioon tundus ahvatlev valik kahel põhjusel. Esiteks mõistsin, et mind režissööri erialale vastu ei võetaks ja teiseks olin enne kooli astumist mõningal määral produtsenditööst juba aimu saanud.
Mul oli õnne, et sattusin kokku Joonas Sarapuuga, kellest hiljem sai koolis minu „vanem vend“. Ta pani mind kohe raskesse olukorda ja sundis kiirelt õppima ja arenema. Produtsendi eriala valiku tuumaks oli teadmine, et see pakub mulle võimalust filmitegemise kõiki mehhanisme lähemalt uurida. Produtsent on samaväärne meeskonna juht kui režissöör.
Minu esimesed kaks aastat produktsioonis olid äärmiselt intensiivsed. Teise õppeaasta alguseks olin olnud kolme lühimängufilmi peaprodutsent ja ühe filmi tegevprodutsent. Samuti koperdasin kuidagi oma esimese lavastusliku kogemuse otsa, kui mu teele sattus dokumentaalfilm moekunsti teemal. Tahtsin projektis osaleda produtsendina, aga andsin näpu ja võeti terve käsi.
Samamoodi tegin järgmise režissöörikatsetuse kolmandal semestril taaskord moefilmiga. Kusjuures mõlema projekti puhul oli operaatoriks kursusevend Juss Saska, kes suutis mu võhiklikkuse välja kannatada. Selle kõige pinnalt hakkas aga taanduma minu energia produktsiooni alal. Tudengifilmis on mustrid väga korduvad ja süsteem saab tegelikult pärast mõnda filmi selgeks. Samas sain palju õppida režissööridelt, kellega koos töötasin. Nägin nende protsessi.
Teise aasta lõpus ilmutas end võimalus, sest meie kursusel oli üks režissöör justkui puudu. Ja õnneks – ma ei tea miks –, aga BFM ja õppejõud leidsid, et selle võimaluse võiks anda mulle, kuigi nad polnud mu eelnenud katsetusi näinud. Mulle on siiani jäänud saladuseks, millest selline usaldus.
Lihtne vastus küsimusele ongi tegelikult see, et olin alati tahtnud filmi teha režissöörina. Töötasin ja tegutsesin selles suunas ülikooli esimestel aastatel ja lõpuks kandis see vilja. Ma ei ütleks, et olin selleks valmis, pigem tuli nüüd seda lõpuks teha ja igal sammul oma võhiklikkust kompenseerida, rohkem aega ja energiat panustada. Pidasin „Reivi“ tegemist oma ainsaks šansiks – kui see ebaõnnestub, siis rohkem võimalusi ei tule. Veidi dramaatiline mõttelaad, eks. Samas, kui film oleks olnud täielik läbipõrumine, küllap oleksin saanud pugeda „ma olen ju produtsent“ loosungi taha.
Kas rollivahetus tekitas siseheitlust „Reivi“ tootmisel? Kas tahtsid vahepeal ka produtsendi rolli astuda? Kuidas see tootmisprotsessi mõjutas?
Ei tekkinud tunnet, et tahaksin produtsent olla. Saime Aili Maarjaga [„Reivi“ produtsent] selgelt aru, kus on meie tugevused ja kuidas tarviduse korral saaksin produktsioonis kaasa aidata. Kaks produtsenti on kaks pead ning mõningal määral sai alguses koos plaane tehtud. Ühe hetkel võttis Aili siiski ohjad enda kätte ega lasknud neid enam käest ära. Kusagil ei tekkinud tunnet, et mul oleks vaja jalga tema territooriumile tõsta. Mul on hea meel, et Aili võttis samuti riski ja lisakoormuse, et „Reiv“ teoks teha. Vedamine seisnes tõsiasjas, et teema oli ühiselt tuttav ja hingelähedane nii Ailile kui ka mulle. Aili võttis idee minust kui režissöörist vahetult omaks ja tema oli ainuõige produtsent selle filmi jaoks.
Räägime lähemalt õudusfilmist „Reiv“. Film räägib noortepeost ja seal leviva narkootikumi mõjust. Mis inspireeris sind seda lugu kinolinale tooma?
Esiteks tuleb siinkohal mainida Janar Saaroni novelli „Reiverid“, mis sai filmi alustekstiks. Janar ise kirjutas samal ajal teist lühifilmi ja andis mulle vaba voli, et reiverite looga teha, mida heaks arvan. Õnneks pärast seda, kui olin tema loo ümber kirjutanud ja selle olemust muutnud, oli ta siiski nõus kaasa aitama, sest endiselt pean selle filmi tegemise kõige raskemaks osaks just kirjutamist. Janar lihvis kaosest midagi seeditavat. Ma polnud enne „Reivi“ ühtegi stsenaariumit kirjutanud, kuid olin saanud õppida Margit Keerdo-Dawsoni loengus ehk stsenaristide meistriklassis, kus vabakuulajana osalesin. See oli abiks, aga oleksin seda õpet isegi rohkem ihanud.
Teisalt olin peoskeenet veidi kõrvalt jälginud ning mind paelus üks küsimus: miks inimesed teevad öösiti seda, mida nad teevad? Samuti, millised tagajärjed sellisel elustiilil on. Minu lähtepunktiks pole kunagi olnud, et teadvust nihestavad ained on head või halvad. Teadus on viimastel aastatel tõestanud, kui kasulikud võivad sellised ained inimese vaimsele tervisele olla, ravides depressiooni, PTSDi ja ärevust. Õigetes kätes on narkootilised ained tervendav jõud.
Mida võiksid vaatajad sellest filmist kaasa võtta?
Kuna ma ise olen hoiakult neutraalne, näen, et narkoprobleem on poliitiline, mitte ei ole problemaatilised ained ise. Muidugi ei räägi ma siin, et fentanüül ja selletaolised surmavad narkootikumid on head. Kogu narkopoliitika vajaks ümbermõtestamist. Sellel teemal tegime enne filmi ka Podcasti osa Dan Tõnusega, kus sai seda probleemi lähemalt käsitletud.
Vaatajale tahtsime meeskonnaga pakkuda maailma, kus ta pole käinud. Ja kes seal käinud on, tunneb selles ära ennast või näeb läbi selle kõlvatuma poole. Millegipärast tuleb ikkagi pinnale idee kogemusest või tundest, mida edastada tahtsime. Kui kuulata kõrvalt kaht inimest, kes räägivad oma kogemustest olles teinud mõnd narkootikumi, jõuavad nad järelduseni, et ei oska seda selgitada – pead ise proovima. Päeva lõpuks on see isiklik kogemus, mida ratsionaliseerida saab ainult tagantjärele. See film on pilguheit ühe tegelase kogemuslikku tormi.
„Reivil“ on äärmiselt tugev visuaalne keel, mis on muutnud narkootikumide kasutamise tagajärjed selgelt nähtavaks. Filmi puhul on kriitikanooli saanud aga selle ägedus. Tekib tunne, et ainete kasutamine on just lahe. Kuidas kommenteerid seda mõtet?
Liiga palju head asja ei ole ka hea. Ma arvan, et see kontrast ongi oluline ära tabada. Jah, see on äge, kui on erilisel ja kummalisel viisil hea olla, aga samas kui teed ühe sammu liiga palju, võivad tagajärjed olla eluaegsed või surmavad. See on ka põhjus, miks tegelased filmis just tundmatut narkootikumi teevad. Lubatakse midagi head, aga tegelikkus on midagi totaalselt muud.
„Reivi“ on juba saatnud edu. Selleaastaselt Best of BFM-ilt tõite kolm auhinda ning olite nomineeritud lausa kuues kategoorias. Film on pärjatud ka Anri Rulkovi preemiaga tajupiiride osava tabamise eest. Nüüd aga olete võistlemas koos viie teise rahvusvahelise lühifilmiga Hõbedase Mélièsi auhinnale. Mis on see salajane koostisosa selles retseptis?
Selle filmi puhul oli salajane koostisosa meeskond, kes tuli kokku ühise visiooni ja eesmärgiga, et teha film, mis mõjuks. See oli võimalus katsetada ja teha midagi kirevamat kui tavaliselt. Ekraanilt kumab palju, mida võiks pidada tootmisväärtuseks,ning see on seal põhjusel, et anda vastav ja vajalik mõõde filmile, aga selle kõige taga on siiski meeskond.
Mõtlesin oma produtsendikogemusele ja ühel hetkel mõistsin, et kõikidest filmidest, mida produtsendina olin teostanud, jõudis keegi ka „Reivi“ tegema. „Reivi“ meeskond oli minu jaoks nende inimeste kooslus, kes olid selle projekti jaoks „õiged inimesed“. Mul on hea meel, et kollektiivne motivatsioon ja tahe on viinud filmi eduni. Mul vedas, et mu kõrval olid õiged ja head inimesed.
Mis on edasised tulevikuplaanid seoses filmiga? Kas on oodata kandideerimist ka mõnele festivalimaailma lipulaevale?
Loodan, et viiruse probleem lahtub ja taas saab filme näha kinoekraanilt. Meie filmiajaloo õppejõul Jaak Lõhmusel on kahtlemata õigus – filmi tuleb vaadata pimedas saalis, publikuga ja kohe kindlasti suurelt ekraanilt. Kui enamik festivale peab tänavu liikuma veebipõhiseks, teeb see liiga Gunnar Laali ja Joonas Taimla vägevale tööle, mis nad „Reivi“ heaks tegid. Pilt ja heli on nii suur osa sellest filmist ja arvutiekraan teeb sellele haiget. Muidugi mõistan, et teistel filmitegijatel on sama mure. Siiski loodame, et film levib festivalidel kenasti. Lõpetame sel suvel kooli ära ja siis saab levitamisega intensiivsemalt tegeleda.
Lõpetuseks on soov ikka teada ka sinu enda tulevikuplaanidest. Algus on olnud tugev. Kuidas edasi? Mida soovid filmimaailmale pakkuda?
Tunnen ennast väga toorelt. Esimene õnnestumine on olnud tore, aga töö ei tohiks sellepärast katki jääda. Ma tahan õpinguid jätkata magistrantuuris, et käsitööoskusi lihvida. Samuti on vaja suurendada lugemust ja elukogemust. Lakkamatu töö käib lugudega: kui parajasti ei tööta loo kallal, siis toimub otsing.
Tahan teha žanrifilme. Ulme- ja fantaasiafilmid on mu lapsepõlv ja minusse sügava jälje vajutanud. Tean aga niipalju, et vahel on olulisem otsing, et leida enda filmikeel, et aru saada, mida erilist mul oleks pakkuda. Maailm ei vaja järjekordset filmitegijat, seda illustreerib praegune kriis kenasti. Kunsti koht on olnud mõtestada ja lahti seletada inimestele kättesaamatut.
Samuti on raske näha, kuidas muutub filmimaastik kriisi tagajärjel. On selge, et striimingteenused on muutnud kinofilmi olemust, praegu domineerivad frantsiisid ja IPd. Marvel on maailma uus Coca-Cola, liites küll inimkonda, aga nagu endine gigantki, on see toitainevaene ja suhkrust laetud. Sellise dieediga ei kannata elada. Vaataja harjumused on muutumas. Maailmas on praegu pigem selline tendents, et kunstfilmi nautleja võõrandub kinodest nagu „Sõprus“ ja tollest vaatajast on saamas filmifestivalide jünger. Omakorda pakub mulle suurt huvi, kuidas arvutimängud hakkavad audiovisuaalset jutustamismalli nihestama. „Disco Elysium“, mis Eestis vägivaldselt vähe kajastust sai, on vägev näide, kuidas selle meediumi tuumaks on saamas lugu ning kuidas film hakkab arvutimängudelt varastama või IPsid suurekraanile tooma.
Modernses maailmas ei seisne küsimus filmitegijale enam selles, mis filmi või filme teha. Filmi mõõtmed ja vormid muutuvad. Väljendusviisid ja vajadused muutuvad. Kui Eesti tahab ennast kaardile seada ja pakkuda lainet nagu prantslased kuukümnendatel või Dogma-liikumine, siis tuleb pöörata pilk tulevikku. See ei tähenda ainult, et tuleb aru saada, mida tehnoloogia pakub filmile, vaid mis küsimusi ja katsumusi pakub elu inimesele.
Eesti eripära ei pea formuleeruma nõukogude varemetest ega lääne mõjust, vaid futuristlikust ihast ennetada maailma muutumist. Mind paelub väga, kuidas lähitulevikus hakkab mängureegleid muutma tehisintellekt. Kui me muutusteks ja üllatusteks valmis ei ole, siis paraku Eesti lainet ei teki. Minu meelest see küsimus ei ole seotud rahalise mõõtmega, see on hoopis tahte ja perspektiivi küsimus. Sellised illusioonid, et Eesti on nutiriik, tuleb põrmustada. Ma olen alati leidnud, et Eesti on defineerimata pinnas, riik ilma jumalata, usuta, teaduseta. Kõike on natuke, aga kõige vägevam tundub olevat reaalsus, et Eesti on veel defineerimata. Sama on ka filmitegijatega. Lainet veel ei ole, aga see tähendab, et on võimalus see leida.
Mis edasi saab, on minu jaoks nii suur küsimus, et ühest vastust anda on keeruline. Öelda, et tahan olla filmirežissöör, on ohtlik, sest selle sõna tähendus võib ajas muutuda nii suures pildis kui ka enda jaoks. Vahest on kõige olulisem aru saada, kuidas olla täna ja tulevikus loojutustaja. Veel enam on võimalus, et kunstnikust ja filmitegijast võib saada hinnatud tulevikumõtestaja. Kui inimestel tekib vajadus, et kunst selgitaks maailma, siis peab loojutustaja selleks valmis olema. Praegu on film poliitikas kinni, seda illustreerivad Oscarid ja teiste oluliste festivalide filmivalikud ja võitjad. Filmikunstis peab kõige tähtsamaks taas saama kunst, esteetika, tunne ja lugu, mis mürakülluses valguskiirt pakuks.
Mulle on tähtis mõtestada tulevikku ja näha, mis meid ees ootab. Küsida raskeid küsimusi, näiteks mida toob endaga kaasa tehisintellekt, mis võtab üle miljonite inimeste töökohad, mida tähendavad jumalikud suurkorporatsioonid, mida tähendab inimloomale bioloogiline augmentatsioon jne. Kahtlemata toimub minus lakkamatu otsing selles osas, kes mina filmitegijana olen ning millised on need lood, mis minu silmis jutustamist vajavad.
„REIV“ (2019)
Režissöör: Johannes Magnus Aule Stsenaristid: Janar Saaron, Johannes Magnus Aule Produtsent: Aili Maarja Operaator: Gunnar Laal Kunstnik: Fey Piir Helirežissöör: Joonas Taimla Monteerija: Andres Hallik Peaosades: Kristiin Räägel, Mart Müürisepp, Henessi Schmidt
SIITsaad lisaks vaadata lühifilmi „Reiv“ kajastust kultuuriportaalis Žurnaal. Video: Merilin Mändveer, Kätlin Haak
