Üks suurimaid probleeme vanade Hollywoodi filmide juures on olnud meestekesksus: meeste lugusid prioriseeritakse ja nendevahelised suhted on näidatud tähtsamana. Kaks meest võivad olla sõbrad, juua kõrtsis viskit ja rääkida elu probleemidest. Kaks naist peavad omavahel võistlema ühe mehe tähelepanu nimel või muudmoodi tülitsema. Kasutamata jäetud potentsiaal on niivõrd suur, et peale mõne filmi vaatamist muutub see lihtsalt kurvaks.
Kui mehed on filmis mitmetahulised tegelased, siis naised täidavad funktsiooni, olles silmarõõm, armuke või see üks kuri lits. See aga ei tähenda, et ei ole olemas erandeid. Üks neist on „Stage Door“, 1937. aastal tehtud film, kus pearolle mängivad Katharine Hepburn ja Ginger Rogers.
Film vihjab ka rikaste privileegile, mis tahes-tahtmata nendega kaasas käib: peategelane Terry (Hepburn) on ülemklassi kuuluvast perest, aga otsustanud pereäri asemel tegeleda näitlemisega. Tema isa Henry ei toeta tütre karjäärivalikut, mistõttu annab Terry talle lubaduse, et kui tal läheb laval halvasti, tuleb ta tagasi koju. See omakorda innustab Henryt salaja muretsema oma tütrele nõudliku lavarolli, et too kiiremini põruks ning koju naaseks. Terry ei ole hea näitleja ja sedasama rolli on juba kaua sihtinud temaga samas majas elav Kay. Paratamatult ei ole Kay püüdlikkus ja hea näitlejatöö aga tuhkagi väärt suure rahasumma kõrval, mida Henry on valmis maksma lavastuse produtsendile.
Kuigi Terry ei kasuta ise oma raha rolli väljaostmiseks, käib jõukus temaga siiski kaasas. See annab talle lihtsamini võimalused, mille saamiseks kõik teised peavad rohket vaeva nägema. Tema üks suurimaid vigu ongi see, et oma naiivsuses ei suuda ta märgata oma privileegi. Keegi teine ei saaks käituda nii nagu tema. Isegi kui keegi Terryt tema käitumise tõttu ei palkaks, ei nälgiks ta tänaval surnuks, sest saab minna tagasi isa juurde, kus teda ootab soe maja ning hea palgaga töö.
Oma ilmselge rikkuse tõttu on Terryl algul teiste majas elavate naistega raske sidet luua. Nad ei suuda mõista, miks keegi valib elu, kus hea toit on napp ning oma ruumi peab jagama kellegi teisega. Terry mõjub naiivsena, sest kõik teised on juba aastaid otsinud endale tööd ja nüüd seisab nende ees tegelane, kes tundub olevat nii kindel, et tema on see erand. Vaatamata sellele teiste suhtumine Terrysse filmi vältel soojeneb ning tal on oma toakaaslase Jeaniga (Rogers) päris huvitav dünaamika.
Samamoodi näidatakse pidevalt ühtsust ja kokkukuuluvust teiste naiste vahel, väljaspool nende suhet Terryga. Isegi kui dialoog on sarkasmi või riivavaid ütluseid täis, on aru saada, et tegelikult ei soovi keegi neist üksteisele halba.
Nutikas sõnavahetus on naljakas ka 89 aastat hiljem. Ühtlasi on dialoog filmis väga kiire (ehk isegi liialt, ilma subtiitriteta võib hätta jääda) ja keegi ei jää kellelegi alla – tüdrukutevaheline mängulisus ei peatu pea kunagi.
Veel üks tore aspekt filmi juures on see, et loos ei ole oluline klassikaline romantika. Mitte et romantikal midagi viga oleks, kui film on hästi kirjutatud, aga väga tihti on naistegelased selle kõrvalmõjuna pealiskaudsemad tegelased. Loomulikult mainivad kõrvaltegelased oma peikasid ja ka Terry ning Jean satuvad olukorda, kus nad võiksid justkui armuda ühte produtsenti. Aga see film üllatab mind, kui Terry jääb truuks oma eesmärgile meest ära kasutada ja Jean armastab pigem produtsendiga kaasnevat kindlust ning mugavust, hiljem isegi sellest ära öeldes.
Väga tore on näha, kuidas film nii vankumatult keskendub naistegelastele ja nende eludele väljaspool mehi ning romantikat – kõigele sellele, mida vanasti ekraanil kuigivõrd ei nähtud. Peategelane on intrigeeriv, ta on iseseisev ning kindlasti natuke ignorantne ja seetõttu teeb, mida iganes tahab, vahel oma otsuseid korralikult läbi mõtlemata. Ta on julge ja kasutab kavalust, et ka naistemehest produtsent teda tõsiselt võtaks. Mõnes mõttes meenutab film sääraselt isegi pre-code Hollywoodi filme oma ootamatute tegelaste ja jutustamisviisiga. Kuigi film on juba seesugusena igati tore, paneb see mõtlema – milline oleks „Stage Door“ olnud, kui oleks tehtud ainult paar aastat varem?
„Stage Door“ ongi nagu kuhugi lava taha ärapeidetud nähtamatu uks. Seda avades on võimalik mõista, et ehk ei olnud selle aja Hollywood üldsegi niivõrd konservatiivne, kui võiks arvata. Samuti suudab see film tõestada, et ka tolleaegses filmikunstis eksisteerisid huvitavad naistegelased, isegi kui sääraseid filme võib olla raskem leida.
Aasta oli 2024 ja et igavust peletada, sirvisin oma lemmiktelekanalit Eesti Kanal, mis näitab vanu Eesti sarju ning saateid. Juhtumisi hakkas seal jooksma aastatel 1995–1997 valminud haiglaseriaal „V.E.R.I.“ ehk „Valu. Elu. Raha. Ilu.“ (väga diip). Tegemist oli täitsa esimese eestlaste enda haiglaseebiga, mis võttis palju inspiratsiooni tollal väga populaarsest jänkide sarjast „ER“ (isegi nimed mõjuvad sarnaselt). Endalegi üllatuseks jäin seda vaatama ning kahe nädalaga oligi kolme hooajaga sari mul vaadatud. Nüüd on paras aeg sellest kirjutada.
(NB! Sarja pealkiri on väga rumal, edaspidi kirjutan selle ilma nende totakate punktideta.)
Enne oli „Dallas“, nüüd olid „Salmonid“
Et anda konteksti, peame rääkima „Vere“ autorist Toomas Kirsist.
Toomas Kirss oli telerežissöör ja -produtsent, kes alustas oma karjääri Eesti Televisioonis mitmesuguste teleprojektidega ning jätkas peale taasiseseisvumist juba vaba Eesti esimeste telesarjade ja saadetega. Kui peaks hindama, millest ja kellest Kirss oma karjääri alguses rääkis, siis oli see ilmselgelt Eesti eliit. Näiteks tema loodud ja Urmas Oti juhitud „Carte Blanche“ oli esimene Eesti enda intervjuusaade, kus prominentselt olid külalisteks ilusad ja rikkad – alates poliitikutest kuni näitlejateni välja.
Ilmselt kõige olulisem Toomas Kirsi ettevõtmine oli siiski „Salmonid“. See oli sari, mis väga pretensioonitult võttis teemaks Eesti eliidi ning nende igapäevased mured ja kired.
(Kõrva taha panemiseks: umbes samal ajal hakkas jooksma ka üks teine pisike seriaal, mis rääkis hoopis vaestest ja väetitest, kes elasid Morna väikelinnas Õnne tänaval, aga kes seda viitsib vaadata, eks?)
Kahjuks oli „Salmonite“ eluaeg lühike ning ekraanile jõudis ainult veidi alla 40 episoodi. Toomas Kirss lahkus ETVst ning juba samal aastal, mil „Salmonid“ lõppes, jõudis EVTV (tulevane TV3) kanalisse tema uus seriaal „V.E.R.I.“ Kuigi selle keskmes ei olnud enam konkreetselt kõrgklassi elu, läks sari erahaigla kõrgharitud kirurgidest väga hästi kokku Kirsi varasema kütkestusega rikastest ja ilusatest. And I love it!
Kuidas ameeriklasi nende oma mängus võita?
Üks Eesti teletegijate 1990ndate trump oli eestlaste teadmatus välismaa näitlejatest ning armastus oma kodumaa näitlejate vastu. Naabritädi Malle ei teadnud, kes on George Clooney, aga ta teadis, kes on Lembit Ulfsak.
„Vere“ üks suurimaid tugevusi, mis jääb kohe alguses silma, on selle sarja pööraselt kvaliteetne näitlejate ansambel. Nooremat generatsiooni esindasid näiteks Mait Malmsten, Kärt Kross-Merilo, Rita Rätsepp ja Ivo Uukkivi ning vanemat generatsiooni näiteks Lembit Ulfsak, Ita Ever, Ülle Kaljuste ja Aarne Üksküla. Tänapäeval on raske ette kujutada, et haiglaseebis võiksid mängida nii suured näitlejad. Suurepärase rolli tegi ka Guido Kangur ning minu isiklikuks lemmikuks oli Andrus Vaarik – temani ma jõuan natukene hiljem.
Tugev näitlejate ansambel, tänu millele „V.E.R.I.“ võiks huvi pakkuda ka tänapäeva vaatajale.
Oma elulooraamatus kirjeldab Lembit Ulfsak, kuidas ta armastas sellistes sarjades osalda, kuna ei pidanud karakterit mängima, vaid sai olla lihtsalt tema ise. Mingis mõttes kandub selline stiil absoluutselt kõikidele näitlejatele, kuna tegelased on väga selgelt kirjutatud just rollitäitjate tugevusi silmas pidades.
Näiteks:
– Mait Malmsteni mängitud dr Ormisson on karismaatiline ja nägus noor kirurg,
– Lembit Ulfsaki dr Rei on isalik ja uuemeelne kirurg (kellest saab sarja algusosades kogu haigla juht),
– Ita Everi vanemõde Stein on konkreetne ning väärikas medõde,
– Aarne Üksküla mängitud dr Kanter on konservatiivne ning kogemustega peakirurg.
Sügavat näitlejatööd ei tasu sellisest haiglaseebist otsida, materjal lihtsalt ei luba seda, kuid näitlejad andsid silmnähtavalt oma panuse, et nende tegelased mõjuksid võimalikult usutavalt. Pean tunnistama, et sellega on täitsa hästi hakkama saadud.
Oma aeg annab oma konteksti
Minu jaoks läheb sari „Veri“ tõeliselt käima üheksandast osast. Episood algab autode tagaajamisega, must sedaan jälitab teist samasugust ning kihutamise ajal käib tulevahetus kahe auto vahel. Ma ei hakka siin kommenteerima kogu selle stseeni kvaliteeti, ressursse ja oskusi oli tollal vähe. Pigem peaks kiitma sarja tegijaid, et nii julge avastseen üldse sisse panna.
Pärast tulevahetust jõuab must Chevrolet haigla ette ning selles olevad kantpead vajavad sarja kangelaste abi – „ilma kärata“, nagu mustas nahktagis mafioosnik nõuab.
Eesti üheksakümnendate karm ja kriminaalne elu ei jäänud välja ka moosisest haiglaseriaalist. See oli sarja tegijatel kaval lüke kirjutada sisse selline liin, sidudes tollast ühiskondlikku konteksti sarja terviklooga.
Tänu sellele looliinile tuuakse sisse ka üks sarja parimaid tegelasi – Andrus Vaariku mängitud Toomas Hagen.
Hagen on hämar mees ning vaatajale ei öelda otse välja, kellega päriselt tegemist on. Koos sarja peategelastega teame me ainult, et see on mees, kellele ei öelda ei.
Dr Ormissoni sunnitakse salaja ravima meest, kes sai tulevahetuses kuuli, ning selle eest saab ta kopsaka tasu räpastes Eesti kroonides. Andrus Vaariku kehastus on paeluv. Vaatamata teleseriaali madalale dramaturgilisele kvaliteedile võttis Vaarik oma rolli üllatavalt tõsiselt, tema rollis on välismaa sarjadest tuttavat antagonistlikku külmust, aga ka eestlaslikku kohmetust ning äratuntavust. Ta on nagu Michael Corleone, aga erinevalt Corleonest võid sa näha Toomas Hagenit Selveris enda kõrval mandariine valimas. Nii usutavat antagonisti pole ma varem ega hiljem üheski Eesti sarjas näinud, mistõttu andis see tegelane minu jaoks sellele seebile uue väärtuse.
Andrus Vaariku Toomas Hagen on külm, kuid viisakas „ärimees“, kes annab „Verele“ uue hingamise
See looliin esitab ka dr Ormissonile moraalse ultimaatumi. Meile on teda varasemalt tutvustatud kui arsti, kes otsib selles karjääris edu ning materiaalset kasu. Kuigi arstid võiksid olla ju inimesed, kes kõigest hoolimata tegutsevad kõige õigemini, siis kas on õiglane sellises hämaras olukorras kuulihaavadega kantpead aidata, et sellest ise kasu lõigata? Ma poleks iial arvanud, et 1995. aasta Eesti haiglaseriaal suutis minus selliseid küsimusi tõstatada. Müts maha
„Liivi kaubamaja juures on see steakhouse“
Ühes episoodis kõnnivad dr Ormisson ja tema uus kaasa õde Grete kesklinnas, kus naine mainib „head kohta“, Liivi kaubamaja juures asuvat steakhouse’i. Nii otsekohest reklaami ei ole ma Eesti seriaalides muidu näinud. Kuid kui aus olla, siis mis oleks üks värskelt kapitalistlikuks muutunud ühiskonna teleseriaal ilma pideva reklaamita? Siin ei ole isegi midagi sügavamalt analüüsida, toon hoopis näiteid, kuidas „Veri“ raha tegi.
– Kõik joovad ainult Martinit, isegi alkoholismi käes vaevleva dr Aabneri hommikutel paistis tema laudadel peamiselt tumeroheline Martini pudel.
– Sarja üks liine on sellest, kuidas sanitar Anni võidab lotoga miljoni, seda muidugi otse Eesti Loto putka ees.
– Päris tihti võib näha mõnd tegelast ootamas kedagi R-Kioski ees ja sageli on ka näha, kuidas tubades vedelevad perfektselt sirgeks tõmmatud R-Kioski kilekotid. R-Kioski kilekott vedeleb ka narkopesas, kust Toomas Hagen oma kadunud tütre üles leiab.
– Samast narkopesast võib ka täiesti juhuslikult seina pealt leida saate sponsori Merrildi kohvi suure punase plakati.
Need on head näited varasest product placement’i reklaamist Eesti teles, kus keegi ei küsinud, miks peaks narkopesa seina peal suur kohvilogo olema. Kuna see oli ikkagi erarahastusega projekt, siis oleks huvitav analüüsida, kuidas tollal leiti neid kohti, kus oma teleprojektiga saaks tulu teenida. Sellist asja tänapäeva televaataja enam nii lihtsalt andeks ei anna, ma loodan.
Relax, see on ikkagi teleseep
Samas ma ei väida, et „Veri“ on Eesti tipptelesari, mis on kuhugi kardinate taha tolmu koguma jäänud. „Veri“ ei ole objektiivselt vaadates hea sari. See pingutab absoluutselt iga oma elemendi juures sajaga üle.
Olgu need dramaatilised kohad, kus kaks armuvalus vaevlevat tegelast kodus väga melanhoolselt mõtisklevad oma potentsiaalse kallima üle, või just piinlikult mittehumoorikad segmendid, kus haiglas ravi saavad parmud igasuguseid totrusi korraldavad.
Seda kõike toetab kahjuks ka Ivar Musta loodud ülimalt kehv ja kõrva kratsiv muusika. Ivar, sa tõid meile Eurovisiooni võidu ja kogu minu respekt kuulub sulle, aga muusika „Veres“ mõjub nagu mõne Tyler Perry C-kategooria seebiooperi käkk.
Kui on „põnev“ stseen, siis kostub kummalise sündikäiguga tilulilu-pala, mis sobiks pigem Kalle Blomkvisti Rootsi tele-ekraniseeringusse. Kui on „naljakas“ stseen, siis käib taustaks klassikaline tummfilmi klaveriklimberdamine. Ilmselgelt ei julgetud vaatajat piisavalt usaldada ja see muudab „Vere“ rohkem produktiks kui teoseks, millest on kahju. Seal on huvitavaid algeid lugudele (näiteks lindiskandaalist ajendatud korruptsiooniliin), mis võiksid olla tegelikult väga lahedad, kui neid asju oleks ainult natukene maitsekamalt tehtud.
Aga ma ikkagi soovitan soojalt seda sarja vaadata – võtke punt sõpru ning tehke maraton ja ma garanteerin, et õhtu saab olema vahvalt sisustatud. Seda sarja ei tulekski võtta liiga tõsiselt, vaid pigem vaadata seda Eesti telemaastiku ajaloo verstapostina, kus hakati tugevamalt katsetama uute formaatidega, et tuua ekraanile välismaa sarjadest tuttavad lood ja karakterid meie oma näitlejatega omas kodukeeles.
„Täismäng paradiisi“ on paar hotelli ja golfirada kellegi kodu asemele
„Täismäng paradiisi“ („18 Holes to Paradise“) räägib inimeste õigusest oma maale ja oma kodukandile. See teeb seda sellisel peenel viisil nii, et publik ei pruugi isegi kohe aru saada sellest, et kahel peategelasel kolmest on suur privileeg. Säärases teadmatuses pannakse meid alguses nende kõigi argistele probleemidele kaasa tundma.
Film algab rikka perekonna vanima õe Francisca perspektiivist. Nimelt tahavad tema õde ja vend müüa nende vanemate ehitatud suvekodu ja tema on üks ainsaid inimesi, kes selle otsusega ei nõustu. See ei ole niivõrd seotud armastusega maa või sealsete kohalike vastu, vaid pigem mineviku nostalgiaga ja sooviga ka tulevikus enda pere sinna suvitama viia. Ehk on selline hoiak parem kui lihtsalt soov mõisa eest raha teenida ning Francisca kindlasti on kohalike vastu lahkem kui tema õde, aga vaatamata sellele ei ole tal suuremat huvi sealse kultuuri või rahva vastu. Kui kauguses käivitub tuletõrjealarm, näeme suure põlengu aeglases kasvus lugu naisest, kes võitleb oma lapsepõlvekodu eest, mitte kohalikke ega loodust, mis niisamuti on ohus.
Pärast kõike seda suitsu oleme me aga järsku päevavalges. Korraks tekkis moment, mil isegi arvasin, et imekombel kustutati tuli ära ja saabus järgmine päev. Seejärel sain aga aru, et algas sama lugu, nüüd aga läbi Francisca õe Catarina vaatevinkli. See on täis põlgust peaaegu kõige vastu. Ta vihkab maaelu, vihkab katkiseid asju ja vihkab kohalikke, nende elustiili ning seda, kuidas nad elatist teenivad. Loomulikult pole Catarina elu probleemitu: tal on raskused oma abikaasaga ja tal puudub raha, et teha eluga seda, mida soovib. See kõik laseb naisel ka ignoreerida tema ümber laialivalguvat maailma. Kui loodus on otseses mõttes tulnud tema elustiili hävitama, saab ta ka aru, mis kõik tal oma ignorantsuse ja kangekaelsuse tõttu märkamata on jäänud.
Kaks esimest lugu on vajalikud kolmanda ja viimase taustaks, mis on filmi tähtsaim, aga ka kõige liigutavam osa. Seetõttu, et varasemalt on olnud peamine fookus mõisal kui objektil, on võimalik see dekonstrueerida selle ahnuse ja ignorantsusena, mis ta tegelikult on. Viimane osa jutustatakse Susana vaatenurgast: tema ema on töötanud mõisas abilise ja teenijana kümneid aastaid ning ka Susana ise on teda seal palju aidanud. Samas isegi kui ta on perekonna lapsi aidanud üles kasvatada ja seda veel äärmiselt väikese tasu eest, ei võeta teda arvesse, kui arutletakse mõisa müügist teenitud raha jagamise üle. Pärast mitmeid katseid sel teemal õdede ja vennaga vestelda saab Susana aru, et neil ei ole tegelikku austust Susana, tema ema ja muude abiliste vastu. Nende kümnete aastate eest võiks ta palka kokku saada rohkem kui kakskümmend tuhat eurot, mis vaevu vastab ühe või kahe aasta miinimumpalgale, eriti veel, kui mõisa saab müüa vähemalt paari miljoni eest. Aga ei, kuidas küll võivad need aastakümneid töötanud inimesed nii palju nõuda?
Suure tulekahju ajal muutuvad rikka perekonna probleemid veelgi mõttetumaks. Samal ajal kui nemad ohutult oma mõisas peituvad, on kohalikud tuld kustutamas, oma maad kaitsemas. Nemad on need, kes kannatavad enim. Nemad kaotavad oma päris kodud, mitte ainult uhke suvemaja, mida niikuinii müüa tahetakse. Neil on hiljem raske endale uus elamine leida. Lõpuks tekib küsimus, kellel on suurem õigus oma maale? Inimestel, kes seal vaevu aega viidavad ja kes ei tea sealsest kogukonnast midagi, või neil, kes seda maad päriselt austavad ja kaitsevad? Müüdud maa peale tõenäoliselt ehitatakse hotell või golfiala. Kurb on näha, kuidas maa, millega võiks teha nii palju saab sellise labase kasutuse.
Samal ajal ei ole kohalikel maad, neil ei ole ressursse ja neil ei ole austust. Isegi kui Susana kohalikke kindlast surmast päästab, tuues nad kõik mõisa varju alla, karjub kahe õe vend nende peale, et nad mingi hinna eest ei tohi istuda tema isa toolis, olla nende „auväärses“ toas ja võtta liiga palju ruumi. Tema jaoks on objektidel inimestest suurem väärtus. Seda on päris kummaline näha, kuidas täiesti tavalistest tegelastest saavad filmi lõpuks rikkuritest jõhkardid.
Filmi lõpus on stseen kõigist koos, tule eest varjumas. Pärast kolmandat lugu on üleminek sinna igati loogiline ja sujuv, ehkki juba selle viimase akti alguses on tunda olukorra suuremat ohtlikkust. Muusika pidevalt tuletab seda meelde ning panused mõjuvad koheselt palju kõrgemana – ja nüüd on jõutud selle loo haripunkti. Stseen on lahendatud aegluubi ja kohati personifitseeritud muusikalise palaga. Kui keegi karjub, ei ole seda kuulda helis, vaid muusikas. Ega sellist momenti, kui tuli on ukse taga, ei saagi kogeda täiesti reaalajas ja aegluubi kasutamine tundub igati loogiline. Kes teab, kas need on nende tegelaste viimased elumomendid. Ehk kõik ongi tõepoolest aeglane, kui hävingu äärel oodatakse lunastust.
Vahel võib tunduda, et maailm meie ümber liigub ebaloogiliselt. Mõnikord võib tunduda, et elu hammasrataste vahele sobituda on võimatu ja pole vahet, mis suunas ennast pöörata, ikkagi liigub kogu maailm vastassuunas. Aga mis siis kui üksik hammasratas ennast sellest lahti murraks? Kas vabadus sellest süsteemist tooks tõesti rõõmu? Kas vabaks murda on üldse võimalik? Need on küsimused, mis kerkisid üles PÖFF Just Anime programmi filmis ,,Decorado“.
Režissöör Alberto Vázquez’i kolmas täispikk film põhineb tema enda samanimelisel lühifilmil ja käsitleb eksistentsi absurdsust, vaba tahet ja emotsionaalsete sidemete rolli ükskõikses ühiskonnas. Lugu räägib hiirekesest Arnoldist ja tema püüdlustest põgeneda maailmast, mis teda jälgib, aheldab ja ahistab. Või vähemalt nii talle tundub?
Tõepoolest mängib see film üsna tugevalt päriselt absurdse reaalsuse ja jutustaja ebausaldusväärsusega. Algusest saadik on selge, et Arnold on endaga pahuksis ja pidevas meeltesegaduses. See tõsiasi seletaks suuresti filmis esinevaid veidruseid, mis Arnoldi vaimset seisundit edasi annavad (digitaalsed linnuhääled, dissonantsed värvid, pinnapealsed ja familiaarsed kodanikud), aga see ei põhjenda mitmeid teisi veidruseid, mis selles maailmas esinevad. Olgu selleks fantastilised elukad metsas, kurjakuulutav öökull, kes kõike eemalt jälgib, või ka asjaolu, et selles maailmas puudub tihti mingisugune selge terviklikkus. Väga palju esineb filmis hetki, mis ei kanna endas näiliselt muud narratiivset eesmärki, kui et demonstreerida, kui veider ja ebaühtlane see maailm on. Asjad juhtuvad, tegelased tulevad ja lähevad, nagu etenduses. Kõige paremini demonstreerib seda karakter nimega Roni, keda tutvustatakse kui palavalt armastatud näitlejat. Järgmises stseenis kohtume temaga tumedal tänaval, kus ta magab prügikastis ja lunib võõrastelt raha. Seejärel on ta hoopis kahtlane kinnisvaramaakler – aga ikka veel ka näitleja, kes annab intervjuud oma uue filmi kohta? Sellised ebakorrapärasused aitavad ühest küljest miljöö ja filmi sõnumi loomisele kaasa, aga teisest küljest muudavad terviku hoomamise keeruliseks. Narratiiv on niivõrd ametis iseenda lahkamisega, et vahepeal jääb aega puudu kuhugi kanna kinnitamiseks. Ja see on ilmselt ka filmi suurimaks nõrkuseks. Väga harva jääb loo tempokas arengus ruumi hingamiseks ja juhtunu üle juurdlemiseks. Kui ei toimu peadpööritavat loopööret või tagaajamist, siis leiab aset mõni absurdne seik või kild, mis ei ole miski muu, kui meeldetuletus selle kohta, kui absurdne see maailm ikkagi on.
Samas kui film teeb esimeste minutitega selgeks oma keskse sõnumi, ei arendata pikalt selle tähenduslikkust eriti edasi. Kuigi film haarab lõpupoole jälle ohjad ning edastab vägagi võimsa ja põhjapaneva lõpplahenduse, sisaldab teekond sinna endas natuke liiga palju kõrvalepõikeid. Üsna mitu neist on eraldiseisvana tegelikult vägagi põhjendatud ja pealtnäha loosse sobivad. Depressioonihaldjas külastamas Arnoldi abikaasat Mariat on vahva kahtluste ja halbade mõtete kehastus, mis muudab Maria sisemaailma selgemaks ja toob karakteri vaatajale lähemale. See annab häid hingetõmbehetki, kuid mõjub suures pildis rohkem kõrvalepõike kui edasiarendusena. Välja saab tuua ka mõlemad Arnoldi sõbrad Ramiro ja Pollo Crazy. Ramiro ja tema enneaegne surm on Arnoldi rännaku algpunktiks ja motivatsiooniks. Ta on eeskuju, kelle pärandit Arnold oma otsingutega edasi kannab ja kelle vaim Arnoldit pidevalt kummitamas käib. Kuid filmi teises pooles toimuv otseses mõttes vaimude väljakutsumine ei kanna endas midagi muud kui lihtsalt ühte keerdkäiku, mis loos aset leiab. Täispikale filmile eelnenud lühifilmist üle kantud element on ju tore, aga kui see mõjub filmist eraldiseisva asjana, siis milleks sellele üldse keskenduda? Võrreldes Ramiro looga on Pollo Crazy lugu huvitavam, kuna tema areng käsitleb väga selgelt probleemi, kus ühiskond, võimukad isikud või organisatsioonid kasutavad süütuid ühiskonnaheidikuid endalt kuritegude mahapesemiseks ning kuidas tugevad valesüüdistused võivad needsamad isikud viia selleni, milles neid varem alusetult süüdistati. Tegu on suures pildis väikese, kuid tähendusliku kõrvalepõikega, millega kaasneb ka lõpplahendus.
Pollo Crazy saatus on aga vaid väike osa filmi kõige tugevamast ja selgemast kriitikast inimvaenuliku, lämmatava ja kõikeõgiva kapitalismi suunas. Kõike kontrollib, juhib ja dikteerib üksainus suurettevõtte ALMA – Almighty Limitless Megacorporation Agency (lühifilmis nimega Acme, kusjuures mõlemad on naljakal kombel Eestis päriselt tegutsevad ettevõtted). Ühiskonnaheidikud tõrjutakse süstemaatiliselt välja. Tublid on töötajad, kes ei virise tingimuste üle ja ei käi „tõde“ levitamas. Kõik mugav ja esteetiline, mida ühiskond toodab, on vaid lihtlabane dekoratsioon, et rahva eest peita ja tugevdada igavesti kasvavat ning laienevat korporatiivset masinat. Kõike seda on Arnold filmi alguseks kogenud. Ta on töötu ja tõrjutud, endine tubli töötaja, kes ei nõustunud täielikult ALMA põhimõtetega. Mõttelt vaba ja provotseeriv, kuid seeläbi ka ohtlik süsteemile.
Kõige tipus istub ALMA asepresident, filmi keskne antagonist Gregorio, kes elab luksuslikku elu keskmise kodaniku probleemidest täielikult eraldatuna. Ta näeb kõiki enda ümber vahendi ja võimalusena iseenda ning korporatsiooni mõjuvõimu suurendada või tugevdada. Ainus isik, kelle vastu ta vähimatki sümpaatsust üles näitab, on Maria, ehkki isegi see on rajatud materiaalsetele ja pinnapealsetele lubadustele. Kõik, mida Gregori endast kujutab, on ALMA kauge ja asendatav juhtfiguur, kes peab ennast ainsaks ja asendamatult tähtsaks isikuks. Tema kõrval on teise antagonisti mõju loos esmapilgul väiksem ja kohalolu üldisem. Selleks on taevalaotuses tiirutav hiiglaslik öökull, kes jälgib ja toitub all olevatest olenditest. Tema olemus on metslaslikum ja ürgsem, tema võim on konkreetsem ja sihipärasem. See võib olla avatud interpretatsioonile, kuid minu silmis sümboliseerib öökull tervet loodust ja ürgset eksistentsi tervikuna ning ALMA inimkonna kinnisideed seda ohjata.
Filmi jooksul on näha, kuidas öökull aeg-ajalt ümber ALMA tehase ja kontorihoonete ümber tiirleb, andes justkui edasi, et ühiskond on ka looduse enese aheldanud ja pannud enda pilli järgi tantsima. Kuid sellele vaatamata jahib lind teisi öösiti omavoliliselt ja pesitseb metsas puude otsas. Ta tegutseb instinktist ja vajadusest, samas kui ALMA tegutseb ambitsioonist ja kinnisideest.
Kõige paremini demonstreerivad seda filmi viimased minutid, kus mõlemad antagonistid stseeni jagavad. Algselt tundub, et öökull on täielikult Gregori ahelates ja tema käsutuses, kuid olukorra arenedes selgub, et hoopis vastupidine on tõsi: Gregori on aheldatud öökulli külge ja linnu täielikus meelevallas. See on mingis mõttes kerge ja etteaimatav pööre, kuid sellele vaatamata mõjub see vägagi tähenduslikult, sest pole vahet, kuidas me ka tahame, loodust kontrollida ei saa. Me oleme alati aheldatud reaalsuse külge ja peame mängima oma rolli. Mõni hetk pärast seda avaldatakse mõlemale peategelasele, et kogu nende maailm on tegelikult lava, mis on igavesti määratud mängima. Öökull kõnetab neid viimast korda ning Arnoldile ja Mariale jõuab kohale, et neil pole selles olukorras muud valikut, kui leppida oma rolliga looduse ja eksistentsi suures tragikoomilises ooperis.
Filmi lõpp maalib üsna küünilise ja lootusetu pildi nende olukorrale, kuid siiski peitub seal veidike lootust. Pole vahet, kui palju me vabadust soovime läbi kontrolli või põgenemise, ei saa me põgeneda reaalsusest. Lõppude lõpuks oleme me looduse ja universumi loksutada ning raputada, kuid sellele vaatamata saame me üksteisele selle teekonna väärtuslikuks teha. Me jääme alatiseks tantsima looduse trummide järgi, kuid seda tehes peame üksteisele toeks olema, armastama ja hoolima. Proovida seda kontrollida ja valejumalat mängida ei too muud kui rohkem kannatusi. Ambitsioonist sündinud maailm hävitab ja laieneb. Armastusest sündinud maailm hoolib ja hoiab. Arnold ja Maria on sunnitud elama maailmas, mis ei tunne armastust ega hooli nendest, kes armastavad. See muudab nii enese kui ka üksteisega hakkamasaamise vägagi raskeks.
Kogu filmi vältel otsib Arnold vabadust ja Maria armastust. Filmi lõpus leiavad nad mõlemad taas teineteise ja isegi kui nad teavad, et nad ei saa olla lõplikult vabad, on nad siiski koos vabad üksteisele.
Visuaalselt on tegu väga ilusa tervikuga. Näha kvaliteetset traditsiooniliselt animeeritud filmi suurel ekraanil on alati hea kogemus, kuid sellel filmil on pakkuda veel enamat. Animatsioon on sujuv ja vägagi meeldiv silmale. Värvid on ekspressiivsed ja tugevat meeleolu loovad ning üleüldine kunstiline suund selge ja omapärane, kandes endaga siiski tugevalt Vázquez’i stilistilisi jooni. Keskkonnad on joonistatud parajalt detailselt, sisaldades tihti mingisuguseid visuaalseid kilde, kuid mitte niivõrd palju, et silme eest kirjuks läheks. Tegelased on kõik iseloomuliku välimusega ja nende disainist kajastuvad hästi ka nende iseloomujooned. Heli oli sealjuures samuti parajalt kaootiline, ehkki vahepeal andis tunda muusika liigne kasutamine ja näiliselt väikeste hetkede tihe üledramatiseerimine. See ei teinud neil hetkedel filmile liiga palju haiget, kuid kindlasti pehmendas päriselt dramaatiliste momentide mõjusust. Siiski uuesti läbikuulamisel oli filmimuusika ise väga hästi teostatud ja sobilik nii meeleolult kui ka temaatiliselt. Isegi kui lugu vahel segaseks ja raskesti jälgitavaks läheb, on sellel filmil pakkuda heliliselt ja visuaalselt piisavalt palju, et see ajutine segadus vaatemänguliseks muuta.
Igal juhul on tegu väga põneva filmiga, mis pakub kindlasti mõtteainet elu, ühiskonna ja eksistentsi üle. Loomulikult ei ole film nende teemadega eriti peitlik, vaid suurelt ja selgelt vaataja näos. Mõnes vaatajas võib see põhjustada nördimust, kuid kui minna kaasa ja aksepteerida selle filmi formaati, siis on siin palju, mille üle naerda ja mõelda. Kes filmi maha magasid või tunnevad huvi veel lisaks vaadata, siis Youtube’is on saadaval originaalne 2016. aasta lühifilm ,,Decorado“, millel kogu täispikk mängufilm põhineb.
„Sinisest sinisem“ („The Blue Trail“) on siiani üks vaimukamaid eneseleidmise lugusid, mida olen ekraanil näinud. See absurdne film on suudetud teha paeluvaks oma ühiskonnakriitika ja mingi teatud õrnusega, vaatamata potentsiaalselt jaburale süzeele. Kõik filmi elemendid on omaette seisvalt tugevad. Mitmeid kadreeringuid võiks igavesti tõlgendada, montaažis on langetatud huvitavaid valikuid ning ka helidisain on väga tore kõikide oma rütmistamiste, POV-helide ja muude detailidega.
Film algab erinevate logode taustal peale loetud tekstiga, millega efektiivselt tutvustatakse meile seda maailma, kus peale kindlat vanust saadetakse vanainimesed elama kolooniatesse ja neil on igasuguste rahaliste kulutuste jaoks vaja oma lapse (ehk siis nende eest vastutava isiku) luba. Käimalükkav sündmus järgneb üpris koheselt, pärast sissejuhatavat montaažiepisoodi, mil peategelane Tereza, 77-aastane vabrikus töötav ning elujõudu täis olev naine, lastakse töölt lahti. Kõigepealt näidatakse meile tema igapäevast elu, mille konkreetsust ja banaalsust ta pigem naudib, kui ei naudi, ning seejärel selle rutiini kadumist. Mida ta peaks kogu päev tegema, kui ta tööl käia ei saa? Selline järsk situatsiooniga harjumine on päris rõhutatud liin filmis. Pidevalt on olukordi, mis seda nõuavad, ehkki selle esimese muutuse šokk on Tereza jaoks kõige suurem.
Selles filmis tutvustatakse varakult palju erinevaid elemente ja reegleid, mis hiljem naasevad, näiteks niinimetatud inspektsioonikaubik või harrastusmängud loomadega. Võib-olla on see nii märkimisväärne minu jaoks seekord nende rohkuse tõttu, mis teeb ka sellevõrra lõbusamaks ülejäänud filmi ja suurendab kontrasti selle esimese poolega, kus peategelane on rangemeelne, paindumatu ja kinnine kõige suhtes.
Kontrastsusest rääkides – see film lausa armastab seda. Situatsioone ning olukordi kõrvutatakse pidevalt, selleks kasutatakse kavalalt kaameratööd, montaaži ja lõbusaid lavastuslikke lahendusi. Kui ühes kohas on inspektsioonikaubikus istuva vanainimesega tehtud üldplaan selle kõrvalt, et muuta seda situatsiooni impersonaalsemaks, siis hiljem näeme me seda keskplaanist ja otse tagant, koos võrekastis istuva häbi ja alandatust tundva peategelasega. Alguses ei olnud see kaubik meie peategelase mure, vaid miski, mis oli temast väga kaugel. Nüüd aga on selle ühiskonnakorralduse tõttu tema see, kes seal kõigile nähtaval istub. Samuti kui me näeme reklaami ilusast elamurajoonist, on see kaadris ümbritsetud kulunud majadest ja üleuputatud teedest. Nõnda töötab see kommentaarina, kuidas vana kõdunev ümbrus peaks peidetud olema, ära pandult, täpselt nii, nagu vanainimesed selles filmis.
Tereza esimene, kuigi mingil määral sunniviisiline enda seatud reeglitest ja rangusest lahti laskmine toimub, kui ta kohtub paadijuhi Caduga ja asub temaga Amazonase jõel reisima. Terezal on eesmärk vähemalt korra enne kolooniasse minekut lennukiga lennata, aga ükski ametlik koht ei müü talle piletit ilma tema tütre nõusolekuta. Cadu on tema vastand, väga vaba, mis automaatselt loob nende kahe vahele hea dünaamika. Ootamatu katkestuse tõttu peavad nad teekonnal veetma rohkem aega koos, kui oli plaanitud. Pärast pikemat passimist leiavad nad ühe sinise teo: sellel nälkjal peaks olema võime tulevikku ennustada, kui temalt tilkuvat vedelikku silma pigistada. Tereza reaktsioon on turtsatada, mis tulevik üldse vanadel inimestel on. Ta väidab, et ei usalda piisavalt uskumust teo kohta, sest oht jääda pimedaks või saada mingi muu mürgistus tema arust seal ikkagi on.
Kuigi Cadu ja Tereza teed lahknevad järgmisel päeval, on mingi õrn muutus temas juba alguse saanud. Selle ja filmi teise poole vahel jõuab Tereza oma algsest eesmärgist loobuda ja üritab veel korra ühiskonnaga leppida, kuid teel kolooniasse saab ta aru, et selline isikliku autonoomia puudumine, mis seal nõutud on, pole temale. Seejärel põgeneb ta päriselt ära, mitte ainult lühema reisi jaoks nagu varasemalt, ja kohtub varjupaika otsides ühe nunna Robertaga. Või pigem nagu võlts-nunnaga. Robertal on reisimiseks omaenda väikelaev ning ta teenib raha digitaalseid piibleid müües. Kolooniasse sattumisest pääses ta enese välja ostmisega.
Tigu jõuab tagasi Tereza juurde ühel õhtul, mil nad mõlemad otsustavad lõõgastuda ja üleüldiselt elu nautida. Seekord on aga Tereza see, kes nälkja kasutamist lõpuks soovitab ja ka oma tuleviku vastu huvi tunneb, olles vabanenud varasemast reeglistikust, mis teda kogu elu oli tagasi hoidnud. Seega läbi selle protsessi muutub tigu vabaduse metafooriks. Pärast seda võtab Tereza riske, mida ta varem eales ei oleks võtnud, ta on iseseisev ja ka otseses mõttes võitmatu. See on tema teekonna kulminatsioon, koos Robertaga tunneb Tereza end viimaks piisavalt ohutult, et lasta lahti teda ennast piiranud põhimõtetest.
Terezal pole kunagi kedagi sellist olnud. Nende kahe naise sõprust oli selline rõõm jälgida, seest läks kuidagi soojaks. Tegelikult võiks isegi siit veel rohkemgi välja lugeda: mingisugusel tasemel homoerootika tundus valdavat päris mitut nendevahelist stseeni ja internetti sirvides ei tundu olevat ma ainuke, kes sellest kinni haaras.
Filmi haripunktiks on aga Tereza jaoks suurima riski võtmine. Otsuse ohtlikkust märgistatakse koheselt kaadris oleva rooliruumi punase värvusega hetkel, mil ta otsustab laevaga minema sõita. Ilma liialt ütlemata, mis järgneb, on kahe kuldkala vaheline võitlus. Pinge on täiesti laes, tõenäoliselt hoidsin ma isegi oma hinge pooleldi kinni, ja samal ajal on see situatsioon kuidagi nii… totter. Mitte üldsegi halval viisil. See on šarmantne, visuaalselt imeline ja see on jabur. Sama saab öelda filmi kohta tervikuna. Lugu võib olla küll absurdne, aga see on samuti pungil emotsioonist, haprusest, avastustest ja – õigetel aegadel – pingest. Film jookseb montaaži poolest igati sujuvalt ilma kuskil takerdumata, selle pikkus on täpselt õige. Paadisõidud ei muutu vaatamata nende rohkusele kunagi igavaks, miski, millele kindlasti aitab kaasa imeline kaameratöö. Kogu filmielamus oli meeldiv ja ega ma ei oskagi sellele midagi ette heita.
„Sinisest sinisem“ on selline film, mille juurde ma kindlasti naasen. Ehk muutub ta minu jaoks isegi mingisuguseks comfort-filmiks oma üldise sooja tooni tõttu. Lõpuks saan ma olla ainult rahul, et minu üks esimesi tutvumisi Lõuna-Ameerika kinoga on olnud niivõrd nauditav.
Tõeline armastus, verine mõrvamüsteerium ja ajareis keskaegsesse Tallinna – Melchiori saaga kolmas osa kubiseb klišeedest, kuid kellele siis klišeed ei meeldiks?
Olemata näinud Melchiori esimest osa „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ või teist osa „Apteeker Melchior. Viirastus“ ega tutvust teinud Hargla raamatutega, vaatasin filmi „kõige lollima“ võimaliku vaataja perspektiivist. Ja see, mis ma nägin, kohutas mind. Sest see meeldis mulle! Teadlikuna oma ebapopulaarsest arvamusest võin olukorrast välja lugeda kahte võimalikku stsenaariumi. A: kas lapsena lugemata jäänud kohustuslik kirjandus hakkab varje heitma minu analüüsivõimele, mis on täpselt nii nõrk, et mitte läbi näha isegi Melchiori filmi mõrvaloost, või B: ma olen väsinud „suurest kunstist“ ja tunnen naudingut süžeest, mida on lihtne jälgida, ilma liiga palju mõtlemata.
Apteeker Melchiorit kehastanud Märten Metsaviiru näol ilmnes pooleteise tunni pikkuse filmi jooksul umbes-täpselt kolm erinevat emotsiooni. Tüdinud. Tüdinud koos väikese pisaraga. Võidurõõmus, ent ikkagi tüdinud. Kui minu võimuses oleks filmi juures midagi muuta, siis vajutaksin klišeetordile veel ühe sefiirikommi peale ja valiksin peategelast kehastama mõne värvikama (võimekama?) näitleja. Aga eks elus võidagi need, kelle näost midagi välja ei loe ja lõpuks suudab vaataja iga rüütli enda jaoks valgeks printsiks mõelda. Seega ehk oli kõik siiski taotluslik. Ning ei saa eitada fakti, et Melchiori ja Timuka stseenis Keterlyni ärasaatmisel hakkas endalgi silm läikima.
Eestlastele on ikka meeldinud enda üle nalja teha ning väikekodanliku kangelaslikkuse üle ironiseerimine mõjus filmis väga lõbustavalt. See on kaval trikk, sest siis ei oskagi öelda, kas näitlejatöö oli halb või hea – kõik oli piisavalt naeruväärne, et olla nauditav. Kindlasti ei ole Melchiori puhul tegemist tõsise ajastudraamaga, kuid kogu toore huumori keskel tekkis tegelaste vastu siiski teatav sümpaatia ja kaasaelamine. Ja see on juba suur võit, mida nii mitmedki „tõsiseltvõetavad“ filmid ei suuda tekitada. Lõpuks on just narrid ja kaabakad need, kelles alateadlikult iseennast ära tunneme…
Keskaegse maailma loomise kohta saan vaid öelda üht – müts maha. Muidugi on asju, mida oleks saanud teha paremini, kuid olemasolevate vahenditega oli loodud set, mille atmosfäär oli usutav ja ei pannud otsima pisivigu. Armas keskaegne Tallinn, mille elu sa tahad uskuda ja sellest osa saada. Asjatundlik kostüümi- ja grimmikunst hoidsid illusiooni kenasti üleval.
Kui otsida selle toreda etendusliku filmi nõrgimat lüli, oli see minu jaoks helikujundus. Kohtades, kus see oleks võinud esile tulla, kumises vaikus ning neil hetkedel, mil oleks usutavuse eesmärgil tahtnud kuulda olustikku, oli see kaetud ebameeldiva tapeetmuusikaga. Helid loovad siiski suure osa meie maailmast ja on kahju, kui on tunda, et need on jäänud tähelepanuta.
Samuti võib diskuteerida Melchiori supervõime üle leida süüdlane igas kuriteos. Kui oleks tegemist aastaga 2020, võiks ta ju olla osaline „Selgeltnägijate tuleproovist“ ja keegi ei kahtlekski tema võimetes. Filmis aga igatseks näha rohkem pusimist ja mõttetööd – kivinäoga aknast välja vaatamine on muidugi tore, aga minu kogemuses ei ole see veel ühtegi elu tupikseisu lahendanud. Teeb kadedaks, kui kellelegi õiged vastused nii lihtsasti kätte tulevad. Teisalt endale vastu rääkides – kuidas muidu saaks teha vaid pooleteisetunnise filmi mõrvamüsteeriumist, mis võtaks Eesti politseil aega lahendada poolteist aastat?
Kui Melchior ei jää meelde ei ülemäära hea ega ka mitte halva kinoteosena, saab seda meenutada lihtsalt ühe muheda ajaviitefilmina. Kindlasti tekkis huvi võtta kätte mõni Indrek Hargla raamat ja kasutada veidi rohkem ajumahtu süžee lahenduskäikude lahtimõtestamiseks. Huumor on kosutav ja nii on seda ka elu traagika. Tore on vaadata, kui film iseennast liiga tõsiselt ei võta.
Autor: Triin Rennit
“Apteeker Melchior. Timuka tütar“ (2022) Riik: Eesti Kestus: 1h 35min
Režissöör: Elmo Nüganen Stenarist: Indrek Hargla, Olle Mirme, Elmo Nüganen Operaator: Mihkel Soe Monteerija: Marion Koppel Muusika: Liina Sumera Osades: Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Hele Kõrve, Alo Kõrve jt
Vaesed rikkad, rikkad vaesed, kurat küll! Vaesed rikkad, rikkad vaesed, on asi hull! (sõnad Jaagup Kreemi laulust „Rikkad vaesed“)
Ruben Östlundi kirjutatud ja lavastatud film „Kurbuse kolmnurk“ („Triangle of Sadness“) naerutab, lohutab, ajab ihukarvad püsti ning on ühiskondlikel teemadel kõnekas film.
„Kurbuse kolmnurk“ räägib loo peamiselt kahest inimesest – mehest ja naisest, kelle suhte praod hakkavad suurenema, kui nad satuvad koos grupi omasugustega kruiisile. Carl on algaja modell, kes proovib ambitsioonikalt pürgida parimate sekka. Ta usub enda võimekusse, ent tunneb end siiski olevat kehvema kui teised. Carliga saavad hõlpsasti samastuda noored, kes tahavad samuti meeleheitlikult endast jälge maha jätta. Need, kes võrdlevad end pidevalt teistega ja tunnevad täitmatut tungi saada parimaks. Carli jaoks on esimene samm sellel teekonnal kaotada oma kulmukortsutus (niinimetatud kurbuse kolmnurk) ning õppida taluma kriitikat.
Tema tüdruksõber Yaya on juba tunnustatud jõukas modell. Modellindusmaailm pole kerge, see nõuab pidevat tegutsemist ning oma välise ilu säilitamist – see on Yayale tähtsam kui tema sisemine olemus. Yaya ja Carli koosolemine tundub samuti olevat lihtsalt tööriist oma kaunite imagote esitlemiseks. Maailm, milles need noored inimesed elavad – kui seda saab elamiseks nimetada –, on võlts, karm ja ebaõiglane. Vaatajatena tunneme selle meid päriselus ümbritseva tõttu ära. Sellisesse tähelepanu- ning võimuahnesse maailma on sotsiaalmeedia avarustes ning kapitalistlikus süsteemis kerge ära eksida, mistõttu tundub ainus viis võidelda ja oma kohta säilitada lihtsalt kõigega kaasa minnes. Carli ja Yaya võimupositsioonid ning senistel eelistel põhinevad harjumused pannakse proovile tasuta saadud kruiisireisil, kus ükski kliendi soov pole täitmatu, kinnistamaks ideed ühiskonnas eksisteerivast hierarhiast.
Kruiisilaeva traagilise hävimise tõttu on igaüks aga sunnitud tegutsema enda eest. Tänu laeval madalal positsioonil töötavale koristajale Abigailile jõutakse kummipaadil saarekesele. Luksus ja eelised kaovad seal silmapilkselt. See on päriselu ja siin jäävad ellu vaid tugevad ning taibukad. Kampa pääsenuid hakkab juhtima ennist tähtsusetuna tundunud tavatöötaja ning lihtsalt ilus või rikas olemisest pole sel saarel enam mingit abi. Nõnda juhtubki, et Yaya on sunnitud endale otsa vaadates nägema ka muud kui ilusat näolapikest ning Carli ihaldatud tunnustus hakkab talle kiirelt kätte maksma.
Kummastavalt eripärase loo seest tuleb esile ka nii-öelda üldise suure pildi kajastamine, mille toonitamiseks on Östlund kasutanud tumedat huumorit, pilgates rikkuritest hellikuid ning ülistades tavalist töörahvast, kes meie igapäevaelus märkamatuks jäädes siiski asendamatuid rolle kannavad. Paralleele annab tõmmata ka filmimaailmaga, kus kuulsad näitlejad oleksid eikeegid, kui poleks suurt ja töökat filmimeeskonda, kes tegelikult võimaldavad neil ekraanidel särada.
Just sellesama kontrastiga, mis tekib eri klassist inimeste säramise ja meeleheite kõrvutamisega, suudab film vaatajat mõtlema panna, andes võimaluse aeg-ajalt peituda ning siis jälle pilatud saada. Harukordselt huvitav, veidi võigas, ent vajalik pilguheit nii rikaste kui vaeste eluväärtustesse.
Autor: Nora Tuisk
“Kurbuse kolmnurk“ (2021) Riik: Rootsi, Prantsusmaa, Suurbritannia, Germany, Türgi, Greece, UK, Saksamaa, Kreeka Kestus: 2h 27min
Režissöör: Ruben Östlund Stenarist: Ruben Östlund Operaator: Fredrik Wenzel Monteerija: Mikel Cee Karlsson, Ruben Östlund Osades: Thobias Thorwid, Harris Dickinson, Charlbi Dean, Charlbi Dean Kriek, Woody Harrelson
Rapla linnas toimus märtsi alguses juba viiendat korda Naiste Ööde filmifestival (NÖFF). Festivali keskmeks oli sellel aastal naiste tervis. NÖFFi raames linastus ka kirjanik Kristiina Ehinist vändatud värske dokumentaalfilm „Vetelkõndija“ (režissöör Anu Aun), mida on võimalik nüüd ka kinodes näha. Rapla kinomajas toimunud seanss oli äärmiselt populaarne ning ei ole ilmselt vale öelda, et poetessi kodulinn võttis „Vetelkõndija“ soojalt vastu. Õhtu tegi eriliseks veel kohtumine Ehini endaga ning omapoolsed sõnad ütles filmi kohta ka kirjaniku ema Ly Seppel-Ehin.
Kristiina Ehin Naiste Ööde Filmifestivalil. Foto: Carmen Laurend
„Vetelkõndija“ on Anu Auna kümnes dokumentaalfilm, mille valmimine võttis omajagu aega. Kirjanikku jälgiti läbi kaamera kümne aasta jooksul ja seda vähemalt neljakümnel eri päeval. Kõige selle tulemusena saab vaataja piiluda Ehini hingesoppidesse, näha seal peegelduvat eluvalu, muret, õpetlikke kogemusi ja lõpuks rõõmu ning loomingut. Samas ei keskendu film niivõrd kirjaniku teostele, mida tõdes ka Ehin ise. Kõige rohkem püütakse sõnastada kogetut, läbi mille on ta jõudnud praegusesse hetke. Pealtnäha haprast ja õrnast naisest on saanud tugev isiksus, kes on inspiratsiooniks teistelegi. Nende kümne aasta jooksul on näha enesekindluse tõusu ja hoiakute tugevnemist, mis on andnud hoogu kriitilistele väljaütlemistele ühiskonnas toimuva suhtes.
Kuivõrd võis õhku jääda küsimus, kas nähtu on siiski üdini aus ja ehe? Võibolla oli kahtluseseemne külvajaks liiga positiivne meeleolu. Jäi puudu mõnest elulisest olukorrast, kus oleks saanud näha ka peategelase „nõrgemat“ poolt või pahesid. Teisalt suutis Ehin peale filmi vaatamist kahtlused ümber lükata ning väidetavalt ununes tema jaoks kaamerate olemasolu sootuks. Ehinis on alati olnud midagi ebamaist ning isegi salapärast. Sellelt saladuselt aga film loori ei kergitanud.
Filmi tempo on aeglane ja rahulikult kulgev. Võiks isegi öelda, et aeg kaotab sootuks tähenduse ning ootamatult jooksevad juba lõputiitrid. Mõni üksik inimene lahkub juba saalist. Meditatiivset ning harmoonilist atmosfääri loob ka Silver Sepa muusika. Kõik see hoiab enda kütkes kuni viimase hetkeni. Justkui oleks tegemist kordumatu hetkega. Samas võiks seda filmi vaadata uuesti ja uuesti. Keskenduda igal vaatamisel hoopis erinevatele teemadele. Kuidas kirjutamine võib aidata läbi elada leina või luhtunud armastust. Teisalt annab see jõudu, mille abil saada iseseisvamaks ning leida endale see õige koht. Lõpuks aitab see ka mõtestada naiseks ning emaks olemise raskust ja õnne.
Kui filmis üldse millestki puudust tundsin, siis mõnest pahest või negatiivsest emotsioonist, ärritumisest, krõbedatest sõnadest. Praegu tundus Ehin liiga hea inimene, kellel ei ole ühtegi pahet või kes ise ei tee mitte midagi valesti. Ega ei eeldagi, et ta peaks kuidagi halvasti käituma või kellelegi liiga tegema, kuid ükski inimene ei saa olla üdini ainult hea. See oli ka üks põhjus, miks kohati võis tekkida tunne, et filmis on liiga palju ilustatud hetki, mis hakkavad mõjutama selle tõetruudust. Kuigi tuleb tunnistada, et ühes stseenis oli siiski näha, kuidas Ehin hoiab pahameelt tagasi ning põleb seesmiselt. Võib öelda, et see stseen tõigi tegelase justkui maa peale tagasi ning rõhutas tema inimlikkust. Aga kogu filmist rääkides oleks võinud selliseid hetki olla veidi rohkem.
„Vetelkõndijas“ on midagi nii dokumentaalifännidele kui ka poeesiahuvilistele. See annab aimu naiseks olemise võlust ja valust, proovides mõtestada naise rolli praeguses ühiskonnas. Lõpuks – tegemist on filmiga, millel on võime seisata aeg ja haarata ohjad tunnikeseks enda kätte. Mis on aga päris ja mis mitte, on juba vaataja enda otsustada.
Autor: Carmen Laurend
“Vetelkõndija“ (2022) Riik: Eesti Kestus: 1h 26min
Režissöör: Anu Aun Produtsent: Maie Rosmann Operaator: Heiko Sikka Montaažirežissöör: Mirjam Jegorov Helioperaator: Jevgeni Berezovski Helirežissöör: Indrek Soe Muusika: Silver Sepp, Kristiina Ehin, Naised Köögis
Palju on kirjutatud Teinosuke Kinugasa pikemat aega kadunuks peetud avangardsest linateosest „Hullumeelne lehekülg“. Palju kirjutati sellest eriti siis, kui see 1926. aasta 10. juulil Jaapanis esilinastus, pigistades publikult välja võrdlemisi vastakaid reaktsioone. Paraku juhtus nii, nagu juhtus paljude Vaikse ookeani saareriigi tollest ajastust pärit filmidega – see haihtus nagu tina tuhka ning vajus unustuse hõlma. Õnneks on omamoodi hullumeelne ka juhus, mille tahtel see film siiski säilis ning jõudis laiema avalikkuse (ka lääne vaatajate) ette pärast seda, kui režissöör 1971. aastal ise oma kuurist (mitte täielikult säilinud) filmikoopia leidis. Ehkki 30. eluaastaks oli Kinugasa lavastanud enam kui 30 filmi, on „Hullumeelne lehekülg“ varaseim film, millega tunnustatud režissööri portfellist lähemat tutvust on võimalik teha.
Märkimisväärne hulk sõnu on pühendatud filmile ka pärast selle taasavastamist. 1920ndad oli filmikunsti jaoks radikaalne kümnend, nagu mürsikuiga, mil filmikeel söaka eksperimenteerimise teel (F. W. Murnau, Sergei Eisenstein, Abel Gance, Džiga Vertov) üritas end tundma õppida, avastada omaenese isikupära ja identiteeti ning kehtestada end vanemaist (kirjandus ja teater) iseseisvana. Filmiajaloos pöörati uus hullumeelne lehekülg puhta filmikeele otsinguil, mis pidi rõhuma mitte intellektuaalsele ega emotsionaalsele, vaid meelelisele kogemusele. Otsijate seast arvati pikka aega üks hääl puudu olevat – Jaapani oma. Pärast seda kui Kinugasa „Hullumeelse lehekülje“ taasavastas ning film taas projektorivalgust nägi, näikse selle mõjukus filmiringkondades üha kasvanud olevat ning austajate ring laieneb.
Filmi iseäraline sünni- ja taassünnilugu, esialgne vastuvõtt kodumaal ning selle koht nii Jaapani kui maailma filmikunsti ajaloos pälvivad sageli sama palju kui mitte rohkemgi tähelepanu kui film ise. Vastuolulisus ning justkui vastuokslik teave saadab filmi pea iga selle aspekti juures. Kinugasa rahastas filmi omast taskust – väidetavalt osalesid mitmed näitlejad (nende seas ka peaosatäitja, oma aja tõeline lavalegend Masao Inoue) ning võttemeeskonna liikmed projektis tasuta ning sageli mitte kõige mugavamates oludes, hoolimata sellest, et filmi eelarve olevat olnud märksa suurem kui tolleaegne keskmine Jaapani filmiproduktsioon. Kes kirjutas filmi stsenaariumi? Küsimusele ei teata kindlat vastust tänapäevani, kuid ehkki üldlevinud arusaama kohaselt kuulub selle autorlus neljapealisele kollektiivile, tõuseb ikka sagedamini esile avangardse kirjandusliikumise Shinkankaku tuntuima liikme, hilisema nobelisti Yasunari Kawabata roll vähemalt algupärase loo autorina.
Lugu ise on petlikult lihtne, ehkki tänapäeval säilinud versioonis on ka selle lihtsa loo kõigist käikudest ning tahkudest võrdlemisi keeruline aru saada. Erinevalt tavapärasest tummfilmist puuduvad „Hullumeelsel leheküljel“ täielikult vahetiitrid, mis aitaksid ekraanil hargnevat paremini lahti mõtestada. Esialgu pidi film Jaapanis linastuma ka benshi kommentaarideta – sealse tava kohaselt linastusid tummfilmid nii, et nende sündmustikku aitas lahti seletada professionaalne näitleja, ametinimetuselt benshi. Lõpuks otsustati siiski tema kasuks.
Loo keskmes on endine madrus (Inoue), kes läheb kohalikku psühhiaatriakliinikusse koristajana tööle, et lähedal olla oma hullumeelsuse küüsi langenud naisele, võimalusel ta sealt vabastada. Asutust külastab ka paari täiskasvanud tütar, kes on peagi abiellumas, kuid tolle aja veendumuste kohaselt pelgab ta, et hullumeelsus on päritav ning et ema vaimsete häirete ilmnemise korral peab tedagi tabama sarnane saatus. Kinugasale ei pakkunud aga loo lihtsakoeline jutustamine huvi – suure osa filmist moodustavad meenutuslõigud või kujutluspildid või (õudus)unenäod, seda sageli vahelduva subjektiivsusega, mis muudab filmist arusaamise ilma abistavate vahetiitriteta kohati keeruliseks. Kus lõpeb reaalsus ning algab fantaasia, see võib mõnelgi puhul küsimuseks jääda. Ehkki „Hullumeelne lehekülg“ võib parajal määral segadust tekitada, ei ole film hetkekski midagi vähemat kui lummav oma tehniliste lahenduste poolest. Kattuvad filmikaadrid, moonutatud pildikeel ja rütmiline montaaž mõjuvad kõik hüpnootiliselt ning nende rakendamine ei jää sugugi alla teiste kaasaegsete eksperimenteerijate sarnastele katsetustele.
1920ndate Jaapanis ei olnud kodumaine filmitoodang just väga kõrgelt hinnatud. Kriitikud tõstsid esile välismaiste režissööride julgust ja võimekust, omadele vaadati pigem pahakspaneva pilguga. Nii olid kinodki jagunenud kahte leeri: ühed pühendusid kodumaiste linateoste näitamisele, teiste kavast võis leida aga üksnes välismaiseid filme. Sedavõrd teistsuguse ja rabavana mõjus „Hullumeelne lehekülg“ kodusel filmimaastikul, et film võeti välismaisele loomingule pühendunud kinode kavadesse. Huvitaval kombel jagunes linateose kodumaine publik pärast esilinastust siiski samuti kahte lehte – oli neid, kes ei näinud filmis midagi erakordset, mis eristaks seda märkimisväärselt tavapärastest melodramaatilistest lugudest, kuid oli ka neid, kes nägid selles filmis esimest lootuskiirt, et kohalik filmitoodang võib olla piisavalt leidlik ja kõrgelennuline, et võistelda välismaiste filmidega.
Oluline on siinkohal märkida, et tänapäeval võime näha vaid osaliselt säilinud filmi. Pole kindlaid andmeid selle kohta, kas ja kuidas võis Kinugasa ise filmi pärast taasavastamist ümber lõigata, et teatud nüansse rohkem esile tõsta ja teisi tasavaigistada. Viimane hinnang on aga oluline just tolleaegsete arutelude valguses filmist kui eraldiseisvast, puhtast ning meelelisest kunstivormist. Just selles mõttes saavutas Kinugasa midagi erakordset – kujutada pildikeeles inimmõistuse keerdkäike (eespool mainitud filmitehniliste lahenduste abil tegelaste reaalsust subjektiivsete mälestuste ning ulmadega põimides). Nähes tolleaegset Jaapani hullumaja, nagu Kinugasa seda kujutab, saab vaatajale kiirelt selgeks, et ehkki sage motiiv ekraanil on trellid, ei ole selle asutuse puhul tegemist vanglaga. Peaarst ning õed näivad vägagi hoolivad ja asjalikud olevat. Asutuses kinnipeetavaid hoitakse küll trellide taga, kuid samas on haiglal ka suur ja hoolitsetud õueala, kus nad jalutamas saavad käia. Ei, trellid ei viita mitte asutusele kui vanglale, küll aga on filmi tegelased omaenese mõistuse vangid.
„Hullumeelne lehekülg“ on paeluv film ka pea sajand pärast esilinastumist tänu leidlikule filmikeelele ning huvitavale teemakäsitlusele. Ehkki filmist on esimesel vaatamisel keeruline täielikult aru saada, ei maksa lasta end sellest heidutada – kohati sürreaalsena tunduv ning avangardismi ilmingutega linalugu mõjubki nii, nagu tolleaegsed puristid uskusid, et üks „tõeline“ film mõjuma peaks – aistinguliselt, unenäoliselt, mängides vähem vaataja teadvusega, rohkem aga alateadvusega.
Autor: Kristjan Kuusiku
“Hullumeelne lehekülg“ (A Page of Madness, 狂った一頁, 2022) Riik: Jaapan Kestus: 1h 11min Linastus Püha Sõprus programmi raames
Kuigi ma märulifilmidest väga ei huvitu, tundus film piltide ja sisukokkuvõttes kirjeldatud filmi aluse – kättemaksu – järgi põnev. Erksad värvid meelitasid mind ligi nagu lilled mesilasi. Kahjuks pidin filmis endas aga pettuma, sest ka kõige tugevam osa, märul, jättis palju tahta ning langes odavama ja lihtsama variandi juurde – Hollywoodi moodi action, kus ainult heli järgi võib aru saada, et mingisugune madin on käimas. Kaklus- ning tagaajamisstseenide ajal oli liiga palju montaažilõikeid. Seda tehti nii palju ja nii tihti, et ei saanudki aru, mis päriselt toimub.
Kontseptsiooni poolest peaks film hõlpsasti vaatajaid ekraani ette saama. Üksikisast rekajuht (Alexandre Nguyen) tahab oma tütre eest kätte maksta. Ette tulevad takistused, peamiselt mõrtsukate kujul, ent armastusest tütre vastu surub mees end edasi. Selle käigus saab ta kriminaalmaailma kohta suure saladuse teada. Kättemaksulugudega on väga lihtne empaatiat tekitada, sest kaotusest tulenevad emotsioonid on väga tugevad. Siiski, kõnealuses filmis see nii hästi läbi ei tulnud. Raske oli isast peategelasele kaasa tunda, sest stsenaariumis olid augud sees. Näiteks jõuab ta erinevatesse kohtadesse nagu võluväel. Filmi lühendamiseks ei ole enamasti halb jätta välja mõttetuid kõndimise ja roomamise stseene, ent kui tegu on hästi valvatud kohaga keset suurt vett, oleks ka hea teada, kust tegelane vette astus ja kuidas ta hinge nii kaua kinni hoida suutis. Sama probleem on ka pahalaste mõisaga, kus tundub, et igat sissepääsu on ju keegi valvamas. Lisaks hoiab ühes stseenis üks pahalaste käsilastest käes torumutrivõtit, millega peaks olema väga raske teist inimest lüüa, ent tema käes tundub, nagu oleks see papist. Heli on nendel hetkedel ainus asi, mis illusiooni säilitada proovib.
Tehtud on ju ka tugevaid kättemaksufilme. Sellised on näiteks „Mandy“ (2018), „John Wick“ (2014) ja „Oldboy“ (2003). Nende puhul on filmitegijad lähenenud filmile mingisuguse eripärasusega. „Mandy“ on justkui halb unenägu, kus asjad ei ole loogilised, ent selles on siiski midagi kaunist. Selles absurdis on lihtsam uskuda peategelase meeleheidet ja väikseid vigu stsenaariumis. „John Wicki“ ja „Oldboy“ stsenaariumid on esiteks rohkem lihvitud, nii et ei teki küsimusi, kuidas tegelane kusagile sai ja kes ta üldse on. Nii ei aeta vaatajaid segadusse. Ka võitluskunsti on näidatud palju selgemalt, ilma pidevate lõigeteta, tänu millele on vaatajal palju selgem pilt peategelase oskustest, nii relvaga kui ka käsitsi. „Magnum 578“ jääb nende kõrval väga tühjaks, sest film püüab liiga palju olla nagu iga teine tavaline kassahitt-film.
Sellegipoolest soovitan filmi vaadata, kui on soovi pooleteiseks tunniks aju kinni panna ja lihtsalt lasta kirevatel värvidel natukene mõtlemist juhtida. Režissöör Lương Đình Dũng väljendas linastuse küsimuste ja vastuste ajal ka tahet teha filmile teine osa, kus minnakse sügavamale kriminaalmaailma saladustesse.
Autor: Erik Aart
“Magnum 578“ (578: Phát Đạn Của Kẻ Điên, 2022) Riik: Vietnam Kestus: 1h 48min Linastus PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Dung Luong Dinh Stsenarist: Dung Luong Dinh Produtsendid: Anton Nine Four Mây, Hazel Nguyen, Minh Phan, Judy Vu Operaator: Morgan Schmidt Monteerija: Steve M. Choe Muusika: Dong-jun Lee Osades: Thanh Thao, Alexandre Nguyen, Hoang Phuc, H’Hen Niê, Ngoc Tinh, Nguyen Lam Thao Tam, Ha Van Hieu, Thang Mario, Tuan Hac
