Aasta oli 2024 ja et igavust peletada, sirvisin oma lemmiktelekanalit Eesti Kanal, mis näitab vanu Eesti sarju ning saateid. Juhtumisi hakkas seal jooksma aastatel 1995–1997 valminud haiglaseriaal „V.E.R.I.“ ehk „Valu. Elu. Raha. Ilu.“ (väga diip). Tegemist oli täitsa esimese eestlaste enda haiglaseebiga, mis võttis palju inspiratsiooni tollal väga populaarsest jänkide sarjast „ER“ (isegi nimed mõjuvad sarnaselt). Endalegi üllatuseks jäin seda vaatama ning kahe nädalaga oligi kolme hooajaga sari mul vaadatud. Nüüd on paras aeg sellest kirjutada.
(NB! Sarja pealkiri on väga rumal, edaspidi kirjutan selle ilma nende totakate punktideta.)
Enne oli „Dallas“, nüüd olid „Salmonid“
Et anda konteksti, peame rääkima „Vere“ autorist Toomas Kirsist.
Toomas Kirss oli telerežissöör ja -produtsent, kes alustas oma karjääri Eesti Televisioonis mitmesuguste teleprojektidega ning jätkas peale taasiseseisvumist juba vaba Eesti esimeste telesarjade ja saadetega. Kui peaks hindama, millest ja kellest Kirss oma karjääri alguses rääkis, siis oli see ilmselgelt Eesti eliit. Näiteks tema loodud ja Urmas Oti juhitud „Carte Blanche“ oli esimene Eesti enda intervjuusaade, kus prominentselt olid külalisteks ilusad ja rikkad – alates poliitikutest kuni näitlejateni välja.
Ilmselt kõige olulisem Toomas Kirsi ettevõtmine oli siiski „Salmonid“. See oli sari, mis väga pretensioonitult võttis teemaks Eesti eliidi ning nende igapäevased mured ja kired.
(Kõrva taha panemiseks: umbes samal ajal hakkas jooksma ka üks teine pisike seriaal, mis rääkis hoopis vaestest ja väetitest, kes elasid Morna väikelinnas Õnne tänaval, aga kes seda viitsib vaadata, eks?)
Kahjuks oli „Salmonite“ eluaeg lühike ning ekraanile jõudis ainult veidi alla 40 episoodi. Toomas Kirss lahkus ETVst ning juba samal aastal, mil „Salmonid“ lõppes, jõudis EVTV (tulevane TV3) kanalisse tema uus seriaal „V.E.R.I.“ Kuigi selle keskmes ei olnud enam konkreetselt kõrgklassi elu, läks sari erahaigla kõrgharitud kirurgidest väga hästi kokku Kirsi varasema kütkestusega rikastest ja ilusatest. And I love it!
Kuidas ameeriklasi nende oma mängus võita?
Üks Eesti teletegijate 1990ndate trump oli eestlaste teadmatus välismaa näitlejatest ning armastus oma kodumaa näitlejate vastu. Naabritädi Malle ei teadnud, kes on George Clooney, aga ta teadis, kes on Lembit Ulfsak.
„Vere“ üks suurimaid tugevusi, mis jääb kohe alguses silma, on selle sarja pööraselt kvaliteetne näitlejate ansambel. Nooremat generatsiooni esindasid näiteks Mait Malmsten, Kärt Kross-Merilo, Rita Rätsepp ja Ivo Uukkivi ning vanemat generatsiooni näiteks Lembit Ulfsak, Ita Ever, Ülle Kaljuste ja Aarne Üksküla. Tänapäeval on raske ette kujutada, et haiglaseebis võiksid mängida nii suured näitlejad. Suurepärase rolli tegi ka Guido Kangur ning minu isiklikuks lemmikuks oli Andrus Vaarik – temani ma jõuan natukene hiljem.
Oma elulooraamatus kirjeldab Lembit Ulfsak, kuidas ta armastas sellistes sarjades osalda, kuna ei pidanud karakterit mängima, vaid sai olla lihtsalt tema ise. Mingis mõttes kandub selline stiil absoluutselt kõikidele näitlejatele, kuna tegelased on väga selgelt kirjutatud just rollitäitjate tugevusi silmas pidades.
Näiteks:
– Mait Malmsteni mängitud dr Ormisson on karismaatiline ja nägus noor kirurg,
– Lembit Ulfsaki dr Rei on isalik ja uuemeelne kirurg (kellest saab sarja algusosades kogu haigla juht),
– Ita Everi vanemõde Stein on konkreetne ning väärikas medõde,
– Aarne Üksküla mängitud dr Kanter on konservatiivne ning kogemustega peakirurg.
Sügavat näitlejatööd ei tasu sellisest haiglaseebist otsida, materjal lihtsalt ei luba seda, kuid näitlejad andsid silmnähtavalt oma panuse, et nende tegelased mõjuksid võimalikult usutavalt. Pean tunnistama, et sellega on täitsa hästi hakkama saadud.
Oma aeg annab oma konteksti
Minu jaoks läheb sari „Veri“ tõeliselt käima üheksandast osast. Episood algab autode tagaajamisega, must sedaan jälitab teist samasugust ning kihutamise ajal käib tulevahetus kahe auto vahel. Ma ei hakka siin kommenteerima kogu selle stseeni kvaliteeti, ressursse ja oskusi oli tollal vähe. Pigem peaks kiitma sarja tegijaid, et nii julge avastseen üldse sisse panna.
Pärast tulevahetust jõuab must Chevrolet haigla ette ning selles olevad kantpead vajavad sarja kangelaste abi – „ilma kärata“, nagu mustas nahktagis mafioosnik nõuab.
Eesti üheksakümnendate karm ja kriminaalne elu ei jäänud välja ka moosisest haiglaseriaalist. See oli sarja tegijatel kaval lüke kirjutada sisse selline liin, sidudes tollast ühiskondlikku konteksti sarja terviklooga.
Tänu sellele looliinile tuuakse sisse ka üks sarja parimaid tegelasi – Andrus Vaariku mängitud Toomas Hagen.
Hagen on hämar mees ning vaatajale ei öelda otse välja, kellega päriselt tegemist on. Koos sarja peategelastega teame me ainult, et see on mees, kellele ei öelda ei.
Dr Ormissoni sunnitakse salaja ravima meest, kes sai tulevahetuses kuuli, ning selle eest saab ta kopsaka tasu räpastes Eesti kroonides. Andrus Vaariku kehastus on paeluv. Vaatamata teleseriaali madalale dramaturgilisele kvaliteedile võttis Vaarik oma rolli üllatavalt tõsiselt, tema rollis on välismaa sarjadest tuttavat antagonistlikku külmust, aga ka eestlaslikku kohmetust ning äratuntavust. Ta on nagu Michael Corleone, aga erinevalt Corleonest võid sa näha Toomas Hagenit Selveris enda kõrval mandariine valimas. Nii usutavat antagonisti pole ma varem ega hiljem üheski Eesti sarjas näinud, mistõttu andis see tegelane minu jaoks sellele seebile uue väärtuse.
See looliin esitab ka dr Ormissonile moraalse ultimaatumi. Meile on teda varasemalt tutvustatud kui arsti, kes otsib selles karjääris edu ning materiaalset kasu. Kuigi arstid võiksid olla ju inimesed, kes kõigest hoolimata tegutsevad kõige õigemini, siis kas on õiglane sellises hämaras olukorras kuulihaavadega kantpead aidata, et sellest ise kasu lõigata? Ma poleks iial arvanud, et 1995. aasta Eesti haiglaseriaal suutis minus selliseid küsimusi tõstatada. Müts maha
„Liivi kaubamaja juures on see steakhouse“
Ühes episoodis kõnnivad dr Ormisson ja tema uus kaasa õde Grete kesklinnas, kus naine mainib „head kohta“, Liivi kaubamaja juures asuvat steakhouse’i. Nii otsekohest reklaami ei ole ma Eesti seriaalides muidu näinud. Kuid kui aus olla, siis mis oleks üks värskelt kapitalistlikuks muutunud ühiskonna teleseriaal ilma pideva reklaamita? Siin ei ole isegi midagi sügavamalt analüüsida, toon hoopis näiteid, kuidas „Veri“ raha tegi.
– Kõik joovad ainult Martinit, isegi alkoholismi käes vaevleva dr Aabneri hommikutel paistis tema laudadel peamiselt tumeroheline Martini pudel.
– Sarja üks liine on sellest, kuidas sanitar Anni võidab lotoga miljoni, seda muidugi otse Eesti Loto putka ees.
– Päris tihti võib näha mõnd tegelast ootamas kedagi R-Kioski ees ja sageli on ka näha, kuidas tubades vedelevad perfektselt sirgeks tõmmatud R-Kioski kilekotid. R-Kioski kilekott vedeleb ka narkopesas, kust Toomas Hagen oma kadunud tütre üles leiab.
– Samast narkopesast võib ka täiesti juhuslikult seina pealt leida saate sponsori Merrildi kohvi suure punase plakati.
Need on head näited varasest product placement’i reklaamist Eesti teles, kus keegi ei küsinud, miks peaks narkopesa seina peal suur kohvilogo olema. Kuna see oli ikkagi erarahastusega projekt, siis oleks huvitav analüüsida, kuidas tollal leiti neid kohti, kus oma teleprojektiga saaks tulu teenida. Sellist asja tänapäeva televaataja enam nii lihtsalt andeks ei anna, ma loodan.
Relax, see on ikkagi teleseep
Samas ma ei väida, et „Veri“ on Eesti tipptelesari, mis on kuhugi kardinate taha tolmu koguma jäänud. „Veri“ ei ole objektiivselt vaadates hea sari. See pingutab absoluutselt iga oma elemendi juures sajaga üle.
Olgu need dramaatilised kohad, kus kaks armuvalus vaevlevat tegelast kodus väga melanhoolselt mõtisklevad oma potentsiaalse kallima üle, või just piinlikult mittehumoorikad segmendid, kus haiglas ravi saavad parmud igasuguseid totrusi korraldavad.
Seda kõike toetab kahjuks ka Ivar Musta loodud ülimalt kehv ja kõrva kratsiv muusika. Ivar, sa tõid meile Eurovisiooni võidu ja kogu minu respekt kuulub sulle, aga muusika „Veres“ mõjub nagu mõne Tyler Perry C-kategooria seebiooperi käkk.
Kui on „põnev“ stseen, siis kostub kummalise sündikäiguga tilulilu-pala, mis sobiks pigem Kalle Blomkvisti Rootsi tele-ekraniseeringusse. Kui on „naljakas“ stseen, siis käib taustaks klassikaline tummfilmi klaveriklimberdamine. Ilmselgelt ei julgetud vaatajat piisavalt usaldada ja see muudab „Vere“ rohkem produktiks kui teoseks, millest on kahju. Seal on huvitavaid algeid lugudele (näiteks lindiskandaalist ajendatud korruptsiooniliin), mis võiksid olla tegelikult väga lahedad, kui neid asju oleks ainult natukene maitsekamalt tehtud.
Aga ma ikkagi soovitan soojalt seda sarja vaadata – võtke punt sõpru ning tehke maraton ja ma garanteerin, et õhtu saab olema vahvalt sisustatud. Seda sarja ei tulekski võtta liiga tõsiselt, vaid pigem vaadata seda Eesti telemaastiku ajaloo verstapostina, kus hakati tugevamalt katsetama uute formaatidega, et tuua ekraanile välismaa sarjadest tuttavad lood ja karakterid meie oma näitlejatega omas kodukeeles.
V.E.R.I 1995-1997
Riik: Eesti
Kestus: 44 osa
Režissöör: Toomas Kirss
Stsenarist: Peeter Urm
Produtsent: Toomas Kirss
Operaator: Jüri Suurevälja
Osades: Rita Rätsepp, Ülle Kaljuste, Ita Ever, Aarne Üksküla, Mait Malmsten, Guido Kangur, Mari Lill, Lembit Ulfsak, Hans Kaldoja ja Ivo Uukkivi
Sisutoimetaja: Mari Lepp
Keeletoimetaja: Sirje Nilbe