Autor: Mirell Talbre

  • „Keegi ei märganud“ – ühe naise kurioosne juhtum

    „Keegi ei märganud“ – ühe naise kurioosne juhtum

    „Keegi ei märganud“ räägib keerukast ja saatusraskest juhtumist ühel sügisel Prantsusmaal. Tark ja edukas pereema Claire Morell (Maud Wyler) sünnitab teadvusetus šokiseisundis oma vannitoa põrandal lapse. Imik leitakse samal õhtul tänaval oleva prügikasti pealt kilekotti mähituna. Sellest sündmusest algab Claire’i ja tema perekonna õudusunenägu – Claire pannakse ajutiselt trellide taha alla 15-aastase inimese mõrva eest, kuni tema advokaadist parim sõbranna Sophie üritab teha kõik, et Claire pääseks karistuseta koju.

    Filmi „Keegi ei märganud“ narratiiv paneb vaataja keerulisse olukorda – kas elada peategelasele kaasa või mitte? Kui vastus on ei, siis on filmi tohutult keeruline omaks võtta. Selles puudub piisav sissevaade Claire’i sisemaailma, mistõttu on raske tunda tema vastu empaatiat. Enamik filmist keskendub välismaailmale – Claire’i ja tema sõbranna katsele teda hiljem kohtus õigeks mõista. See on protsess, mille käigus eri inimesed üritavad Claire’i käest vastuseid saada. Claire on niivõrd suures meelehärmis, et ei oska end väljendada, jättes kohati isegi mulje, justkui kannataks ta mõne vaimse häire käes. Ta põikleb ja enamik ajast on tema põhiliseks repliigiks „ma ei tea“. See asjaolu sunnib vaatajat pidevalt küsima, kas Claire tegutses tõesti teadvusetult või on ta siiski potentsiaalne mõrvar.

    Claire’i küsitlemise stseenid võivad frustreerida vaatajat, kes hindab sündmusrohkust ja loo kiiret arengut. Tegemist on pigem aeglaselt kulgeva narratiiviga, mis vastab reaalsusele – kohtuasjad venivad, põhjustades peredele tohutuid kannatusi. Lugu annab veidi edasi ka Prantsusmaal valitsevat vaadet abordile, mida täielikult ei aktsepteerita. See mõjutab ka prokuröre kritiseerivalt suhtuma Claire’i ja seetõttu ka kogu kohtuprotsessi. Siiski ei keskendu film otseselt raseduse katkestamise teemale. Tegemist on imiku hülgamisega, nii et ta sureb, ehk prokuröride sõnul mõrvaga. Need vastuolud, rasked küsimused, millele ükski tegelane vastata ei oska, ja segadust tekitavad vastused teevad filmi üsna keeruliseks, kuid paeluvaks kogemuseks.

    Film pühendub pigem äärmiselt komplekssele narratiivile, mistõttu keskendutakse rohkem näitlejatööle loo edasiandmiseks. Kaameratöö on jäetud vaoshoituks – visuaalselt on film üles võetud üsna hallikates toonides, külma ja sügiseselt närbuva pildikeelega. Stseenid vanglas on klaustrofoobilised ja kontrastis Claire’i koduga, kus on kõrged laed, värvikas sisustus ning laual alati vein ja juust. Loo kulgedes kaob Claire’i näost aegamisi värv ja tema silmad jäävad kohtuprotsessi käigus aina tühjemaks. Näitlejatöö koha pealt on tähelepanuväärne Maude Wyleri segaduses ja šokis ilme, mis tema näol terve filmi vältel valitseb.

    Pärast esilinastust seletas režissöör Béatrice Pollet lahti filmi narratiivi ja seemne, millest film idanema hakkas. Nimelt luges Pollet kunagi ajakirjast loo naise kohta, kes oli rasedust eitanud ja teadvusetult sünnitanud lapse, kelle ta uduses šokiseisundis oli välja visanud. Naisel polnud juhtumist mälestusi ja algas ränk kohtuasi. Pollet oli loost hämmastuses ja mõtles, kuidas see ometi võimalik on. Lugu inspireeris teda filmi tegema ja sellest sündiski „Keegi ei märganud“. Kuid kuidas naine ja inimesed tema ümber ei näe tema rasedust? Pollet sõnul näitavad uuringud, et naise vaimsel seisundil on nii suur efekt, et kui ta kannab last totaalses eituses, ei pruugi tema keha seda välja näidata. Laps lükkub veidi selgroo poole ja naise kõht säilib endisena. Momendil aga, kui naine teadvustab oma raseduse, hakkab rasedus välja paistma. Seda kinnitas ka Maude Wyler, kes rääkis oma kogemusest võtetel, kuidas olles viiendat kuud rase, polnud seda väliselt märgata. Pärast võtteid ja stressi taandudes hakkas rasedus välja paistma.

    „Keegi ei märganud“ on kohtudraama, mis toetub tabudele – raseduse eitamine ja lapse hülgamine. Kes on huvitatud kohtuasjadest ja ülimalt komplekssest füüsilisest ja vaimsest seisundist ehk rasedusest, võivad heatujuliselt filmi vaatama minna. Film ei kajasta neid paeluvaid fakte, mis režissöör linastuse lõppedes välja tõi. Tundsin kahjumeelt, et ülejäänud vaatajad ei pruugigi neid teada saada ja võivad pärast filmi tunda end veidi segaduses olevat. Kuid Pollet ei anna meile teadlikult kindlaid vastuseid, kajastades teemat komplekssena, mida see ongi, ning jättes meid sügavalt mõtlema. Seega võib öelda, et „Keegi ei märganud“ on pigem inimestele, kes armastavad oma filmikogemuse üle järele mõelda ja teemat hiljem arutada.

    Autor: Mirell Talbre


    “Keegi ei märganud” (Toi non plus tu n’as rien vu, 2022)
    Riik: Prantsusmaa
    Kestus: 1h 34min

    Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Béatrice Pollet
    Stsenarist: Béatrice Pollet
    Produtsent: Stéphanie Douet

    Operaator: Georges Lechaptois
    Monteerija: Loïc Lallemand
    Heliloojad: Pierre Schmidt, Mathieu Chocat
    Osades: Maud Wyler, Géraldine Nakache, Grégoire Colin, Roman Kolinka, Fanny Cottençon
    jt

  • „Ann“ – noore naise õudusunenägu

    „Ann“ – noore naise õudusunenägu

    31. jaanuaril 1984. aastal ärkab 15-aastane Ann Lovett varahommikul üles ja mõistab, et täna see juhtub. Ann ei lähegi kooli, vaid kõnnib linna peal ringi, kuni toob kiriku juures aias jumalaema kuju silme all ilmale poja. Tõestisündinud loo põhjal tehtud film räägib loo noore tüdruku katsumustest: oma õnnetuseks on ta jäänud rasedaks kohas ja ajas, kus see pole aktsepteeritav. Režissöör Ciaran Creagh on loonud filmi, mis on vaatajale emotsionaalne katsumus, tekitades meis viha ja nördimust, kuid samal ajal tuletades meelde ühiskonna häbiplekke.

    Tegevus toimub Iirimaa väikelinnas, kus valitseb katoliiklus. Filmi pealkirjast hoolimata tuleb välja, et film pole ainult tüdrukust nimega Ann, vaid palju suurematest ja valusamatest probleemidest, keskendudes peamiselt kahele vastuolulisele teemale – religioon ja rasedus väljaspool abielu. Need elust lahutamatud asjad on teadaolevalt siiamaani üksteisega vaenujalal, mistõttu on film ka ajakohane. Osalt on peategelane vaid tugipunkt, millele sõnumi edastamiseks toetutakse – Annil on vähe dialoogi ja peamine tegevus toimub tema ümber, mitte tema endaga. Mõne erandina on paar stseeni siiski Anni omad, näiteks filmi haripunkt, kus ta sünnitab.

    Stsenaariumit ei pruukinud olla lihtne kirja saada, kuna tegemist on tõestisündinud looga, milles osalenud on vaikinud üle 40 aasta. Siiski on Creagh suutnud luua naturaalselt voolava ja tugevaid emotsioone üles kerivate keerdkäikudega narratiivi. Stsenaarium toetub võimalikult palju reaalsele infole, mis põhjaliku uurimisega välja selgitati. Dialoogi puhul on tähelepanuväärne, et peategelane räägib filmi jooksul vaid ühe korra, samal ajal kui kõrvaltegelastel on märkimisväärselt rohkem kõneaega. See on kaunilt edastatud kurb metafoor sellest, kuidas Annil pole enda olukorras häält.

    Filmi tegevus leiab aset ühe päeva jooksul, mil juhtumid aegamisi lahti hargnevad. Seda on hästi edasi antud režiiliselt kaameratööga, mis jälgib ühte tegelast n-ö jooksu pealt ja pärast kokku sattumist teise tegelasega liigub kaamera hoopis tolle järgi, olgu need pereliikmed, linna pastor, Anni sõbrannad või Ann ise. Selline lahendus tekitab tunde, nagu jääksid tegelasega üksi ja saaksid salaja vaadata, mida ta omaette teeb ja mõtleb. Nii annab film aegamisi ülevaate terve linna vaiksest olustikust, elanikest, nende katoliiklikest väärtustest ja rutiinsest argielust. Selline tegelaste järel käimine operaatoritööna on kukkunud välja väga loomulikuna ja tekitab tunde, nagu veedaksid ise aega tollel kurikuulsal päeval Iirimaa väikelinnas. Kaadrid on pikad ja publikul tekkis Q&A ajal isegi küsimus, kas filmitegijatel oli algselt plaan terve film ühe kaadriga filmida, ning vastus oli jah. Kahjuks polnud see aga võimalik ja filmis leidub siiski lõikeid. Mõned pikad stseenid tekitavad vahel isegi piina, kui oled sunnitud tükk aega jälgima, kuidas noor tüdruk vereloikudes ja valude käes piineldes üksi sünnitab. Need pikad stseenid on aga element, mis teeb filmi nii mõjuvõimsaks. Nii helirežii kui ka montaaž on minimalistlik ja loob terviku – miski pole üleliigne.

    Kokkuvõttes pole „Ann“ kõigile, kuid peaks olema. Vaatajale ei pruugi istuda pikad stseenid ning mõnda võib häirida verise ja valusa sünnituse vaatamine. Ei saa aga eitada, et Creagh on andnud meile filmi, mida võib võtta kui ajaloo- või ühiskonnateaduste õpikut. See on film häbist ning naiivsusest ja selle tagajärgedest. Loomulikult on filmi alustalaks tüdruk, kes hooletusse jäetuna näitab oma seisukohta kõige mõjuvamal moel, öeldes (endale tollal teadmata) tervele Iirimaale ja selle tulevastele generatsioonidele, et kõik vajavad abi. „Ann“ rebib südame rinnust ja jätab sügava mulje.

    Autor: Mirell Talbre


    “Ann” (2022)
    Riik: Iirimaa
    Kestus: 1h 38min

    Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

    Režissöör: Ciaran Creagh
    Stsenarist: Ciaran Creagh
    Produtsendid: Ferdia Doherty, Ciaran Creagh, Niall Flynn

    Operaator: Dave Grennan
    Monteerija: Tony Cranstoun
    Helilooja: Craig Wedren
    Osades: Eileen Walsh, Zara Devlin, Ian Beattie
    jt