Itaalias kasvab praegu ligi 60 väikelast vanglates. Naisvangidel, kes on vanglakaristuse ajal sünnitanud, lubatakse ema ja lapse vahelise sideme hoidmiseks kasvatada oma last kuni kolmeaastaseks saamiseni vangla territooriumil. See on argine tegelikkus, millest „Vanglalinnuke“ wesandersonliku pildikeelega lahti rebib ja muinasjutumaalt lunastust otsib.
Peategelane Giacinto (eesti keeles Hüatsint, sest Roos, mis alguses tüdruku tarbeks välja valiti ja mille tulevane isa õlale lasi tätoveerida, ei sobinud poisslapse nimeks) on kasvanud üles vanglas. Aga see ei ole tavaline vangla, see on tema kodu, kus ta oma lapsepõlve veetis, kõndima ja lugema õppis. Giacinto (Adriano Tardiolo) tunneb ennast koduses vanglas nagu kala vees ega suuda vabas maailmas hakkama saada. Ikka ja jälle jookseb ta tagasi turvaliste vanglaseinte vahele.
Itaalia režissööri Andrea Magnani teine täispikk film on loomult värvikirev, koomiline, maagiline, omasoodu ujuv muinasjutt. Karakteersete tegelaste, multifilmilike elementide, vaimukate naljade ja huvitava teemapüstitusega filmil on potentsiaali avada ka vanglalaste teema psühholoogilisemat poolt, mis toetaks välist muinasjutulist vormi, kuid kahjuks on mindud üldise nalja otsimise teed. Kui Giacintot vanglast ära viiakse ja ta lahkuvast bussist, käsi vastu aknaklaasi, vanglaametnikule järele hüüab „Jack, Jack, Jack!“, on see armas referents filmile „Titanic“ (rež. James Cameron, 1997). Siiski jääb arusaamatuks, miks vanglaametnikule selline ameerikapärane nimi on pandud, kui kõikidel teistel tegelastel filmis on kõlavad itaalia nimed. Kui tõesti selle ühe nalja pärast, siis võiks avada ka tagamaad, kuidas sai paksude tumedate vuntsidega itaalia mees endale sellise ebahariliku nime. Peategelase jooksumotiiv on nii pildilt kui montaažilt hämmastavalt sarnane kultusstseenidega filmist „Forrest Gump“ (rež. Robert Zemeckis, 1994). Filmi kõige ohtlikum vang Rocky meenutab nii olemuslikult kui visuaalselt John Coffeyt filmist „The Green Mile“ (rež. Frank Darabont, 1999). Referentsid tuntud filmidele on alati toredad, kui nad on põhjendatud või arenevad edasi, kuid paraku jääb antud filmi puhul mulje, et kogu nali referentsis endas seisnebki. Need mõjuvad ühekordsete ja eraldiseisvatena ega kanna endas loo sügavamat sisu.
Autistlike kalduvustega noormeest Giacintot ei ähvarda vabas maailmas miski muu kui lastekodu poistelt peksasaamine. Ta ei taha ega püüagi toime tulla vanglaseintest väljaspool, kuhu ta on heidetud. Selleks sunnib teda vanglaametnik Jack (Giovanni Calcagno), kes ei saavuta „rumala politseiniku“ imago tõttu isalikku sidet autistist poisiga, mida filmi edasist kulgu arvesse võttes on taotletud. Kõik tegelased vaikiva Giacinto ümber on stilistiliselt hüpernormaalsed, kuid Giancinto mõjub oma käitumises täiesti normaalsena ega ühildu kummagi maailmaga. Jean-Pierre Jeunet’ 2001. aasta filmis „Amélie“ seikleb autistist peategelane samuti muinasjutulises maailmas, kuid sügavama sideme saab ta luua vaid tegelasega, kellega tal on midagi ühist.
Väga vaimukas on stseen, kus Giacinto lõpuks vanglaametnikuna tagasi vanglasse tööle tahab tulla. Automaatsed külje peale avanevad uksed lähevad katki ja Giacintol tuleb tehnilise rikke kiuste vanglasse sisse pugeda. Visuaalselt koomiline ja naljakas ning nauditav ka metafoorilisel tasandil. Samuti nagu 30 aastat järjepanu täpselt samas seisukorras kestvad teetööd sildiga „Meie kõigi heaolu hüvanguks“. Meelde jääb ka peategelase „kangestunud kätega“ jooks, mis on leidlik ja iseloomulik ning filmi lõpuks peategelast defineeriv element.
Küll aga mõjub rabeda ja formaalsena Giacinto finaaljooks kohalikul rahvamaratonil. Kuna peategelase peamine soov kuuluda vanglamüüride vahele saab justkui lahenduse, tuuakse pealiskaudsete vahenditega sisse vahepeal ära unustatud emaliku suhte liin kõige kurikuulsama vangi Rockyga (Nina Naboka). Sellise suhte usutavaks loomiseks oleksin oodanud rohkemat kui arbitraarsete esemete kinkimist, mis hiljem sügavamat tähendust ei omanda. Kuna Giacinto jooks vabaduse suunas toetub varasemale nigelalt ülesehitatud suhtele Rockyga, mõjub finaal kas arusaamatult või klišeena.
Filmi algus on tugev ja lennutab vaataja esimeste sekunditega wesandersonlikku maagilisse ja värvilisse muinasjutumaailma – tempokas, naljakas ja põnev. Sellise hoo ja kuklas hoomatava valupunktiga (vangla jätab inimesele oma jälje) olid minu ootused ehk liiga kõrgeks aetud, et edasise hüpliku voolu ja emotsionaalselt sidumata tegelastega kaasa minna. Filmi keskel vajus lugu fookusest välja ja otsis peavarju värvikate karakterite seast, kuid leidis lõpuks tee leierdatud lõpuni, kutsumata peategelases esile muutust. Kui teie tegelaste suhtes nii nõudlikud ei ole, on tegelikult tegemist südamliku ja humoorika, kõrge fantaasialennuga komöödiafilmiga, mis pimedatel sügisõhtutel mõjub helgelt ja soojendavalt.
Autor: Kristjan Poom
“Vanglalinnuke“ (Jailbird, 2022)
Riik: Itaalia, Ukraina
Kestus: 1h 28min
Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis
Režissöör: Andrea Magnani
Stsenarist: Andrea Magnani
Produtsendid: Chiara Barbo, Massimo Di Rocco, Andrea Magnani, Luigi Napoleone
Operaator: Yaroslav Pilunskiy
Monteerija: Luigi Mearelli
Helilooja: Fabrizio Mancinelli
Osades: Adriano Tardiolo, Giovanni Calcagno, Nina Naboka, Aylin Prandi, Gianluca Gobbi, Maksim Kostyunin jt
