Autor: Iris Peil

  • “Pahad Lood” – Groteskne pilguheit inimhinge keset Itaalia suve

    “Pahad Lood” – Groteskne pilguheit inimhinge keset Itaalia suve

    Vennad D’Innocenzod on loonud pingestatud, küpse filmi, mille peateemaks on lootusetus igapäeva ees, ignorantsus ning leppimine eluga. Film räägib väikelinna argipäevast, mis on nii talumatult keskpärane, et sellest loobuda tundub ehk isegi valutum kui edasi minna.

    Rooma äärelinna uusrikkad elavad vaikseid elusid: neil on lapsed, pered, päeval käiakse tööl, õhtuti veedetakse aega naabritega või pere seltsis. Miski nende elus pole erakordne, ometigi peitub selles keskpärasuses midagi üdini intrigeerivat, õõvastavat. Filmis käime kaasas peamiselt lastega, kes üritavad end selles veidras maailmas kuhugi mahutada. Samas vaatame me tänu lapselikult jälgivale pilgule ka täiskasvanuid nende kapriisides ning muredes. „Pahad lood“ ei anna publikule kindlat peategelast, selle asemel kutsub ta kinokülastajat sisse lipsama kõikidest tagaustest ning magamistubadest, kuhu muidu ehk teed ei leiaks.

    Keegi selles teoses pole süütu: samal ajal kui isa tütre üllatuspeol koos sõpradega värvikalt kirjeldab, kuidas ta naabrimehe naist rängalt väärkohtleks, istuvad nende lapsed ülemisel korrusel ning sirvivad pornolehekülgi, kus vanemad aega veetnud on. Pereisad elavad oma tülpimust välja räpase sadismi kaudu ning nende naised paistavad toime tulevat vaid tugeva ignorantsuse abil. Karakterid, kellega filmis kokku puutume, on ebameeldivad, grotesksed ning eemaletõukavad.

    Kogu filmikeel on kureeritud värvikalt ning intensiivselt, andmaks edasi Itaalia suve ning kasvavat kuumalainet. Koloriit on soe ja päikseline, mis tekitab dissonantsi filmi teemadega, sest paistab esmapilgul malbe ning kutsuv, pikemal vaatamisel saab aga selgeks, et ümbrus kõduneb – D’Innocenzode maailm lehkab palavuses sedavõrd tuntavalt, et esmapilgul tajutud suviselt kerglasest üldpildist ei jää üsna pea midagi järele, pigem asendub see igavikulise stagnaatilise piinaga, mis ilmutab end läbi kuumuse, higi ning täitmata ihade.

    Nii nagu värvidega, on mängitud ka teose tempoga: film venib ning on killustatud punktini, kus selle jälgimine muutub kohati ehk piinarikkakski, viimasel piiril pakutakse aga lahendust, mis kogu oma morbiidsuses paistab siiski väljapääsuna. See annab lausa perfektselt edasi emotsiooni, mida filmitegijad on taotlenud – soovi, et see kõik juba kord läbi saaks. Sel moel tõmmatakse vaataja intensiivselt kaasa maailma, kus koos tegelastega soovib igaüks kinos viibijaist lahendust, väljapääsu tekkinud igapäevasest õudusest.

    Autor: Iris Peil

    “Pahad lood“ (Favolacce, 2020)
    Riik: Itaalia, Šveits
    Kestus: 1h 38min
    Linastus PÖFF24 programm “Värsked hoovused”

    Stsenaristid ja režissöörid: Fabio & Damiano D’Innocenzo
    Produtsendid: Agostino Saccà, Giuseppe Saccà
    Operaator: Paolo Carnera
    Monteerija: Esmeralda Calabria
    Osades: Elio Germano, Tommaso Di Cola, Giulietta Rebeggiani, Gabriel Montesi, Justin Korovkin

  • Mees, kes on suurem kui elu ise – „Mephistopheles“

    Mees, kes on suurem kui elu ise – „Mephistopheles“

    Varemgi suurtegelasi kujutanud Manfred Vainokivi uus dokumentaalfilm toob vaatajani Linnar Priimäe, kes ilmutab ennast n-ö aguli-Mephistophelesena, õpetades ja hurjutades. „Olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head“ – sedasi vist ongi, et Mephistopheles, kes end Priimäe kaudu aeg-ajalt ilmutab ning sarvilist pead tõstab, mõjub küll õela ja kaugena, kuid ajab südames siiski taga midagi õilist, või ehk on ta niisugune sellepärast, et piinleb ise igavikulises põrgus.

    Film on hektiline ja julge. Üks on kindel – Vainokivi ei karda ega isegi ürita konflikte vältida. See annab filmile ausa ja toore ilme, mis teeb vaatamiskogemuse nauditavaks ning lõbusaks. Priimäe ning Vainokivi ühine dünaamika kumab filmist tugevalt välja: samavõrd kui filmi peakangelane oma keskkonda provotseerib ning sellele vastu astub, juhib seda vaimsust Priimäe suunas Vainokivi, omandades seeläbi filmis distinktiivse rolli.

    Mephistopheles oli küll sügavalt veendunud, et film „läheb nässu“ ning Priimäe mõtlemist pole võimalik filmilindile püüda, kuid miski, nii-öelda „je ne sais quoi“, on filmis kahtlemata olemas ning jala kindlalt maha pannud. Dokumentaal vaatab Mephistophelest küllaltki kaugelt, kindlasti ei käi me tegelasega vaimus kaasas, pigem jälgime ja tajume tema energiat teatava distantsi tagant. Võimalik, et polegi arukas lähemale minna, niivõrd suurest mõtlejast ei saagi tema enda arvates kätte rohkem kui ehk kümme protsenti. Seda, kas nii tõepoolest ka on, peab igaüks juba ise tunnetama.

    Mephistophelese ja Priimäe vastandlikud isiksused tulevad välja nii kodus konjakit nautides kui reisil kunsti hinnates. Linnar loob endast suurema karakteri, kui teistel au on näha või mõista, samas pole kahtlust, et tegu on suure mõtlejaga, kes ka iseendale salamisi vahel jalgu paistab jäävat. Filmis luuakse paralleel tema ning teda puudutava vahel, samas ei paista miski päris oma kohta leidvat, sest peategelane ise näib aktiivselt töötavat selle nimel, et ennast kõigist ja kõigest sobilikul distantsil hoida. Vahvateks vaheosadeks on „reisile Linnariga“ lõiked, kus näeme asjapulka uusi kohti ning maitseid hindamas.

    Täpselt tunnine dokumentaal, mida Vainokivi ise peab omamoodi revanšiks peategelase käest, pole siiski ühekülgselt mõnitav ega kauge, vaid pakub küllatki omanäolist pilguheitu ühe suure vaimu mõttemustritesse, näidates samaaegselt ka filmitegija ning subjekti keerulist suhet, mis ehk ongi põhjus, miks dokumentaal sedavõrd humoorikana mõjub. Võimalik ka, et küsimusi tekib rohkem kui vastuseid, mis pole ilmtingimata puudus.

    Autor: Iris Peil

    “Mephistopheles“ (2020)
    Riik: Eesti
    Kestus: 1h 0min
    Linastus PÖFF24 Balti filmi võistlusprogrammis

    Stsenarist ja režissöör: Manfred Vainokivi
    Produtsent: Marju Lepp
    Operaator: Manfred Vainokivi
    Monteerija: Kersti Miilen

  • „Havel“ – argpükslikust näitekirjanikust Tšehhi tähtsaimaks riigitegelaseks

    „Havel“ – argpükslikust näitekirjanikust Tšehhi tähtsaimaks riigitegelaseks

    Tšehhi lavastaja Slávek Horáki „Havel“ jutustab kaasahaarava loo näitekirjanikust ning intelligendist Václav Havelist, kes hiljem riigipeaks saades ajalugu teeb. Filmi tegevus leiab aset aastatel 1968–1989 ning pakub vaatajale mängleva, meelelahutusliku pilguheidu Tšehhi põnevale ajaloole.

    Filmi avakaadrid, kus näeme peategelast juba vana mehena suvekodus intervjuud andmas, ulatavad vaatajale kohe võtme teose lahtimõtestamiseks: Havel paljastab, et on oma elu elanud, tehes mitmesuguseid julgustükke ajendatult ei millestki muust kui suurest argpükslusest.

    Stardipunktiks oleval 1968. aastal on Praha kevad täies hoos, kultuurielutegelased naudivad rõkates uuemaigulist vabadust: seks, muusika, peod ja kultuur on nende päevade lahutamatuks osaks. Filmi peategelase, tol hetkel oma ringkonnas populaarse ning jõukast perest pärit näitekirjaniku suurimaks mureks paistab olevat südametunnistusepiin oma naise Olga (Aňa Geislerová) ees, kelle selja taga ta ka teiste tähelepanu naudib. Havel (Viktor Dvořák) on olemuselt mänglev ning konflikte vältiv, ta ei paista tahtvat ennast välistesse afääridesse liialt sisse mässida, selle asemel eelistaks ta olukordi kõrvalt vaadelda ning neist hiljem ehk kirjutada.

    Nõukogude Liidu taas tugevneva haardega saab vabameelne elu aga kiire lõpu ning nõuab kõigilt, kellega filmis tutvust oleme teinud, selgeid otsuseid, kuidas edasi minna. Havel ning tema sõpruskond satuvad korra vastu protesteerides musta nimekirja, mis nende harjumuspärasele elule kiire lõpu teeb. Seltskond otsustab siiski neid survestavale korrale vastu astuda. Sellega pannakse alus liikumisele, mis lõpuks neile endalegi ootamatult suurte muutusteni viib.

    Nagu teatris, on ka film jaotatud selgeteks peatükkideks, mis eraldavad aastaid, etappe ja meelelaade klaarilt ning jälgitavalt. Film kätkeb endas tugevaid visuaalseid sümboleid ning kannapöördeid, mis tähelepanu kergelt ekraanil hoiavad. Kasutatakse niisiis küllaltki silmatorkavaid ja otseseid võrdkujusid, et teatavatele olukordadele kaalu lisada. Olgu selleks valguse poole sirutatud redel või pühaliku kuma keskmes istuv naine, on rõhuasetusest lausa võimatu mööda vaadata.

    Läbivaks jooneks valitud teatrikeel toob paljudesse stseenidesse ka uue tasandi. Nimelt on paljud stseenid lahendatud teatrilaval toimuvana. Sedasi saab ühest keskkonnast mängleva kergusega järgmine, kui kulissid kokku kukuvad, oleme juba uues ajas ning kohas. Sel viisil on hästi edasi antud ka see, mil viisil peategelane maailma tajub ning seda läbi oma loomingu peegeldab: vaatame tihti just tema lavastatud tõlgendust toimunust. Selleks on ka hea põhjus – lugu saab ju alguse juba vanemas eas Haveli mälestustest, millesse ta intervjuu jaoks kaevub.

    Nii Viktor Dvořák Havelina kui ka Aňa Geislerová Olgana sobivad oma rollidesse suurepäraselt ning teevad filmis tugevad etteasted. Tandemi dünaamika on kindlasti kogu filmi kandvaks osaks. On selgelt tunda, kuidas Olga tegelaskuju muutub filmi moraalseks kompassiks, mida Havel ka lõpuni truult järgib.

    Ei saa salata, et kindlasti tuleb kinokülastajale kasuks ajaloolise tausta tundmine, kuid samas ei ole see ilmtingimata vajalik. „Havel“ on visuaalselt kütkestav ning kergesti jälgitav ning isegi kui varasem info on napp, võib see külastajat hoopis ärgitada iseseisvalt edasi uurima.

    Autor: Iris Peil

    „Havel“ ( 2020)
    Riik: Tšehhi
    Kestus: 1h 44min
    Linastub PÖFF24 programmis “Värsked hoovused”

    Režissöör: Slávek Horák
    Stsenaristid: Slávek Horák, Rudolf Suchánek
    Produtsent: Slávek Horák
    Operaator: Jan Šťastný
    Montaaž: Vladimír Barák
    Osades: Viktor Dvořák, Aňa Geislerová, Martin Hofmann, Stanislav Majer, Barbora Seidlová