Autor: Erik Aart

Kuigi ma märulifilmidest väga ei huvitu, tundus film piltide ja sisukokkuvõttes kirjeldatud filmi aluse – kättemaksu – järgi põnev. Erksad värvid meelitasid mind ligi nagu lilled mesilasi. Kahjuks pidin filmis endas aga pettuma, sest ka kõige tugevam osa, märul, jättis palju tahta ning langes odavama ja lihtsama variandi juurde – Hollywoodi moodi action, kus ainult heli järgi võib aru saada, et mingisugune madin on käimas. Kaklus- ning tagaajamisstseenide ajal oli liiga palju montaažilõikeid. Seda tehti nii palju ja nii tihti, et ei saanudki aru, mis päriselt toimub.

Kontseptsiooni poolest peaks film hõlpsasti vaatajaid ekraani ette saama. Üksikisast rekajuht (Alexandre Nguyen) tahab oma tütre eest kätte maksta. Ette tulevad takistused, peamiselt mõrtsukate kujul, ent armastusest tütre vastu surub mees end edasi. Selle käigus saab ta kriminaalmaailma kohta suure saladuse teada. Kättemaksulugudega on väga lihtne empaatiat tekitada, sest kaotusest tulenevad emotsioonid on väga tugevad. Siiski, kõnealuses filmis see nii hästi läbi ei tulnud. Raske oli isast peategelasele kaasa tunda, sest stsenaariumis olid augud sees. Näiteks jõuab ta erinevatesse kohtadesse nagu võluväel. Filmi lühendamiseks ei ole enamasti halb jätta välja mõttetuid kõndimise ja roomamise stseene, ent kui tegu on hästi valvatud kohaga keset suurt vett, oleks ka hea teada, kust tegelane vette astus ja kuidas ta hinge nii kaua kinni hoida suutis. Sama probleem on ka pahalaste mõisaga, kus tundub, et igat sissepääsu on ju keegi valvamas. Lisaks hoiab ühes stseenis üks pahalaste käsilastest käes torumutrivõtit, millega peaks olema väga raske teist inimest lüüa, ent tema käes tundub, nagu oleks see papist. Heli on nendel hetkedel ainus asi, mis illusiooni säilitada proovib.

Tehtud on ju ka tugevaid kättemaksufilme. Sellised on näiteks „Mandy“ (2018), „John Wick“ (2014) ja „Oldboy“ (2003). Nende puhul on filmitegijad lähenenud filmile mingisuguse eripärasusega. „Mandy“ on justkui halb unenägu, kus asjad ei ole loogilised, ent selles on siiski midagi kaunist. Selles absurdis on lihtsam uskuda peategelase meeleheidet ja väikseid vigu stsenaariumis. „John Wicki“ ja „Oldboy“ stsenaariumid on esiteks rohkem lihvitud, nii et ei teki küsimusi, kuidas tegelane kusagile sai ja kes ta üldse on. Nii ei aeta vaatajaid segadusse. Ka võitluskunsti on näidatud palju selgemalt, ilma pidevate lõigeteta, tänu millele on vaatajal palju selgem pilt peategelase oskustest, nii relvaga kui ka käsitsi. „Magnum 578“ jääb nende kõrval väga tühjaks, sest film püüab liiga palju olla nagu iga teine tavaline kassahitt-film.

Sellegipoolest soovitan filmi vaadata, kui on soovi pooleteiseks tunniks aju kinni panna ja lihtsalt lasta kirevatel värvidel natukene mõtlemist juhtida. Režissöör Lương Đình Dũng väljendas linastuse küsimuste ja vastuste ajal ka tahet teha filmile teine osa, kus minnakse sügavamale kriminaalmaailma saladustesse.

Autor: Erik Aart

---

“Magnum 578“ (578: Phát Đạn Của Kẻ Điên, 2022)
Riik: Vietnam
Kestus: 1h 48min
Linastus PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Dung Luong Dinh
Stsenarist: Dung Luong Dinh
Produtsendid: Anton Nine Four Mây, Hazel Nguyen, Minh Phan, Judy Vu
Operaator: Morgan Schmidt
Monteerija: Steve M. Choe
Muusika: Dong-jun Lee
Osades: Thanh Thao, Alexandre Nguyen, Hoang Phuc, H’Hen Niê, Ngoc Tinh, Nguyen Lam Thao Tam, Ha Van Hieu, Thang Mario, Tuan Hac

Võtta elu „klaas pooltäis“ suhtumisega. Isegi rasketel aegadel näha inimestes head ja armastada neid tingimusteta. Need on märgid tugevast isiksusest. Kaotusega toimetulek on raske ja igaüks tegeleb sellega isemoodi. „Vaal“ annab lootust ja paneb mõtlema sellest, mis tegelikult tähtis on – perekond.

Peale armukese surma on inglise keele õpetaja Charlie (Brendan Fraser) läinud kergema vastupanu teed ja kaotusega toimetulemiseks hakanud aina rohkem sööma. Nüüd, kui ülekaalulisus on elupäevi viimseni lühendanud, proovib ta uuesti oma tütre Elliega (Sadie Sink) kontakti luua. Film on Charlie elust selle nädala jooksul. Tütrega polnud ta nüüdseks juba aastaid rääkinud. Tütar võib tunduda pealtnäha külm ja võib-olla vahel ka jõhker, eriti selle tõttu, kuidas ta isaga räägib, ent ta süda on ikkagi õiges kohas, sest tegelikult ta oskab inimesi aidata ja on selleks võimeline.

Optimismi ja küünilisuse suhe on naljakas asi. Kuidas sa tegeled tõketega elus? Sest mõlemaga on võimalik säilitada motivatsiooni. Optimismi puhul motiveerib sind iga saavutatud eesmärgiga võimalus uuest avanenud uksest. Küüniline isik jätkab pusimist kiusust elu vastu. Charlie on tugev ja surub edasi, naeratus suul. Ta teab, et tema otsuste tõttu on surm lähedal, ent sellegipoolest ta proovib. Ta proovib, sest ta armastab oma tütart ja tahab talle vaid parimat.

Film on äärmiselt toores (heas mõttes). Kaamera vaevu liigub ning võtab dialoogi üles kui keskpärane telesari. Heli ja muusika omapärasuse poolest silma ei paista, nende juures midagi märkimisväärset ei ole. Valgustatud on väga naturaalselt, mistõttu ka värv paistab natukene tuhm välja. Just nende näiliselt tavaliste tehniliste lahenduste pärast tuleb näitlejate töö palju paremini esile. See film on võibolla viimase aja üks tugevamaid karakteritöid. Charliele on väga lihtne kaasa elada, sest nii tema välimus kui Fraseri tehtud kergelt haletsusväärne olek panevad empaatia juba filmi algusest tööle. Brendan Fraser võttis filmi jaoks väga palju kaalu juurde, ent et mitte inimest päriselt ära tappa, tulid ka grimmi ja VFXi meeskonnad appi.

Peaaegu terve filmi tegevus toimub Charlie kodus. Tegelased astuvad stseeni justkui teatris lavale. Võibolla ongi see taotluslikult tehtud, sest „Vaal“ oli algselt etendus. Just nagu Charlie on piiratud enda ümber olevate seintega, on ka vaatajad kinni nendesamade müüride vahel, mis jällegi silmale nähtamatult loovad veel rohkem empaatiat.

„Vaal“ on kindlasti vaatamist väärt. Järjekordne A24 stuudio film, mis on saanud nii kriitikute kui ka vaatajate poolt palju kiidusõnu. Kõige rohkem väärib neid filmis Brendan Fraser, kes peale pikemat pausi on tagasi kinolinal, parem kui eales varem.

Autor: Erik Aart

---

“Vaal“ (The Whale, 2022)
Riik: USA
Kestus: 1h 57min
Linastub PÖFF26 programmis “Screen International kriitikute valik”

Režissöör: Darren Aronofsky
Stsenarist: Samuel D. Hunter
Produtsendid: Darren Aronofsky, Jeremy Dawson, Ari Handel
Operaator: Matthew Libatique
Monteerija: Andrew Weisblum
Muusika: Rob Simonsen
Osades: Brendan Fraser, Sadie Sink, Hong Chau, Ty Simpkins, Samantha Morton jt

Iga sõjafilm ei pea olema nagu „Dunkirk“. Selleks et kaasahaaravat narratiivi luua, ei pea olema suurt eelarvet ja palju plahvatusi. Tõestisündinud lool põhinev „Rebane“ on südantsoojendav film armastusest inimese ja ta lemmiku vahel, üksindusest ja kuuluvustunde leidmisest.

Film ei karda näidata sõja tagajärgi, kus näiteks terve majapidamine on laiali pillutud ja hukkunud inimesed on lihtsalt tee äärde jäetud. Natsi-Saksamaa välksõda on küll vaid taust filmile sõprusest mehe ja ta kutsika vahel, ent kindlasti ei ole selle näitamisel piirdutud õnnelike sõdurite ning suurejoonelise sõjatehnikaga. Muserdavast sõjatemaatikast hoolimata ei unusta film „Rebane“ siiski nunnumeetrit hooleta, kui väike üksik rebasekutsikas nurrub räsitud sõduri süles või kui peategelane mängib vaiksel hetkel rebasega tagaajamist. Ainuüksi nende kaadrite pärast on film aega ja tähelepanu väärt.

Peategelase Franzi osas on Simon Morzé, kes valmistus rolliks põhjalikult juba tükk aega enne võtteperioodi algust. Muu hulgas tegi ta talutöid (mille eest muide ka väikest raha sai), käis sõjaväes ning kohtus noore rebasekutsikaga, et viimane vanemana näitlejat ei kardaks. Selle vaeva tulemust on näha kinolinal, kus Franz on täielikult oma rolli sisenenud. Võibolla kipub emotsioon hetketi liiga suurelt välja ja tekib tunne, nagu vaataks mõnd teatrietendust. Peategelane nutab rohkem, kui arvaks, et on inimlikult võimalik. Film rõhubki just väga tugevatele emotsioonidele. Selles pole iseenesest midagi halba, ent peategelase puhul tundsin puudust eesmärgipärasemast tegutsemisest.

Tehniliselt poolelt teeb filmi emotsionaalsemaks kuvasuhe 4:3, mis niigi intiimse filmi veel soojemaks muudab. Iga väiksemgi suunurga liikumine ja põselt voolav pisar on vaatajatele vastu võtta. Ka värvid on mahedad ja teralisus muudab pilti nii, nagu oleks see päriselt filmitud teise maailmasõja ajal, mis toob vaatajad veel rohkem ajastusse sisse. Kiitust väärib ka kaameratöö. Vahel küll ebavajalikult keeruliseks aetult, on mõnes stseenis proovitud midagi uut ja põnevat. Näiteks üks kaader, mis liigub peategelasele lähemale ja seejärel mööda puud üles, kuid selleks liikumiseks tegelikult mingit motivatsiooni ei ole.

Öeldakse, et inimene on sotsiaalne loom. Kuhugi kuuluda on võimas tunne, nagu ka aidata teisi, mille eest on nad sullegi päriselt olemas. Pere on kuuluvustunde algne ja tõenäoliselt esimene vorm. Kuuluda kuhugi on armastada. Aga kui sellest on puudu? Kui seda ei olegi? Nüüdseks kultusstaatuse saavutanud filmid „Ameerika psühho“ (2000) ja „Kaklusklubi“ (1999) tekitavad tunde, et ühiskonnast väljapoole jäävad isikud on peast segi ja tahavad teistele vaid halba. „Rebane“ ilmestab vastupidist. Inimene, ükskõik mis allakäigud eluteel on juhtunud, on võimeline olema südames hea – on võimeline olema siiras.

„Rebane“ on režissöör Adrian Goigingeri neljas, kuid loodetavasti mitte viimane film. Goiginger lavastas filmi oma vanavanaisaga tehtud intervjuu põhjal, režissöör ise oli siis kõigest 15-aastane. Tema vanavanaisa ei olnud nutnud ei oma naise, lapse ega lapselapse matustel, ent kui ta rääkis oma sõbrast ja hingekaaslasest rebasest, voolasid tal pisarad.

Autor: Erik Aart

---

“Rebane” (Der Fuchs, 2022)
Riik: Saksamaa, Austria
Kestus: 1h 58min
Linastub PÖFF26 Põhivõistlusprogrammis

Režissöör: Adrian Goiginger
Stsenarist: Adrian Goiginger
Produtsendid: Hana Geißendörfer, Malte Can, Peter Wirthensohn, Thomas Pridnig, Gerrit Klein, Adrian Goiginger, Peter Wildling, Martin Pfeil
Operaatorid: Yoshi Heimrath, Paul Sprinz
Monteerija: Simon Blasi
Helilooja: Arash Safaian
Osades: Simon Morzé, Maximilian Reinwald, Karl Markovics, Karola Niederhuber, Marko Kerezovic jt

Muusika on kui hea sõber, kelle õlal saab nutta. Samuti on temaga hea koos tantsida ja ehk isegi õppida. Aga mis saab siis, kui muusika on sinu vastu õel? Kui ta pole sinu sõber, vaid hoopis vaenlane? Muusika leiab tee meie kõrvadesse igal tänavanurgal ja liftisõidul, aga mida siis teha, kui muusika sulle vastu hakkab?

Aga tantsida saab ka ilma muusikata. Muusika on vaid hooandja. Tants peab tulema sinust endast.

„Amuusia“ on armastuslugu. Peaosades on Livia (Carlotta Gamba) ja Lucio (Giampiero de Concilio), kelle dünaamika on põimitud melanhoolsusest ja ahastusest elu pärast. Nende isiksused on justkui vastandid, mida demonsteerib hästi stseen, kus tuleb välja, millised on paari lemmikvärvid. Lucio lemmikvärk on kollane. Kollane sümboliseerib soojust ja rõõmu. Tema on leidnud oma monotoonses elus rahu, sest isegi väikeses Itaalia külakeses on ta aru saanud, mis on tema põhimõtted. Mis siis, et ta saaks elus tegelikult palju kaugemale jõuda. Livia lemmikvärv on aga koobaltsinine. Sinist nähakse kui külmust ja ärevust. Tema ei ole aktsepteerinud tõde ja otsib siiani kohta ning lahendust elule. See kontrast nende iseloomude vahel teeb tegelastega samastumise lihtsaks, sest iga inimene on kas hingepiina tundmas või sellest vabanenud.

Lugu ise ei ole midagi suurejoonelist – see on üsnagi lineaarne. Mees, kes töötab motellis, näeb teiselpool vastuvõtuklaasi üksildast naist, kes soovib öömaja. Nende vahel tekib side ja nad õpivad üksteist ajapikku päriselt tundma. Aga kuna tegevus toimub enamjaolt väikeses külas, on iga väiksemgi probleem näiliselt suur. Natukene maitset argipäevasesse ellu. Marescotti Ruspoli avab filmis ka pere teemat. Livia ja tema isa vahel hõõgub konflikt, mis suvalistel hetkedel ja hästi vaikselt enda halba palet näitab. Trauma ei ole lahendatud, see on kuskil aju tagumistes soppides alati alles.

Kuna muusika ja heli mängivad filmis väga suurt rolli, on selle õigesti kasutamine prioriteet. On näha, et kõik lauluvalikud on pikalt ja põhjalikult läbi mõeldud ning iga heliefekti ning vaikse hetke taga on olnud pikk protsess, et välja mõelda, mis töötaks kõige paremini. Filmis on teemat uuritud sügavalt ja proovitud tekitada vaatajatele sedasama tundeelamust, mida tunnevad need inimesed, kes kannatavad amuusia all. Selleks et enne filmi õigesse meeleolusse saada, soovitan filmi soundtrack’ilt pala nimega „Magnolia” (J. J. Cale).

Filmi itaalialik kunstipool on tugev. Alati keegi suitsetab, riided ja hooned lasevad silmal puhata. Lokatsioonid on kaunid, mõned leitud, mõned valmis ehitatud. Itaalia on kuidagi ajaaugus, kus mõned kohad ja hooned on euroopalikult modernsed ja teised veel 1950-ndates kinni. Seda film ka näitab. Erilist tähelepanu väärib motell Amour, kus Lucio töötab. Ruspoli rääkis linastusel esimesest hetkest, kui ta nägi hoonet valmiskujul, kõik tuled ja valgus sees, ja see puudutas teda päriselt. Hoonel on nii palju iseloomu, et see võiks vabalt olla kolmas peategelane, sest seal juhtuvad paljud filmile olulised momendid. Iga tuba, vastuvõtt ja koridorid on valguse kaunite kunstidega kaetud – ei usu, et mõni motell üldse nii kutsuv ja soe saaks välja näha. Motellil on rääkida palju lugusid nii armukestest kui ka purunevatest abieludest.

Amuusia on päris haigus, mille puhul kuuldud muusika muutub müraks. Pärast muusika kuulmist puudub mälu sellest laulust täielikult. Amuusiaga, nii nagu ka teiste mentaalsete häiretega, on aja jooksul sageli kaasas käinud stigmatiseerimine, mida filmi alatoonides ka tunda on.

„Amuusia“ väärib kindlasti vaatamist. Selleks, et filmi nautida, ei pea isegi kuigivõrd loole keskenduma, sest pilt ja heli räägivad juba enda eest.

Autor: Erik Aart

---

“Amuusia“ (Amusia, 2022)
Riik: Itaalia
Kestus: 1h 31min
Linastub PÖFF26 debüütfilmide võistlusprogrammis

Režissöör: Marescotti Ruspoli
Stsenarist: Marescotti Ruspoli
Produtsendid: Lorenzo Fiuzzi, Bardo Tarantelli
Operaator: Luca Bigazzi
Monteerija: Gianluca Scarpa
Muusika: Ford
Osades: Carlotta Gamba, Giampiero de Concilio, Fanny Ardant, Maurizio Lombardi, Adriano Chiaramida jt